neljapäev, 14. detsember 2017

Üllatavad aiaüllatused

Kui ma sellele lõppevale aastale tagasi vaatan, siis... taga igatsema ma seda küll ei jää! Lühidalt olukorda kokku võttes võib öelda, et... lootsime (taaskord) parimat - saime... midagi, millest ma ei taha üldse kirjutadagi. Ja ei kirjutagi!
Ma tahan kirjutada hoopis headest asjadest. Väikestest lihtsatest asjadest, mis minu aial mulle selle aasta jooksul varuks olid. :) Mitte, et muidu tore poleks olnud, aga sellised üllatavad aiaüllatused teevad südame alt soojaks. Äkki mu aed siiski armastab mind ka? Natukesekesegi! :D


Ühe nääpsukese üllatuse osaliseks sain ma tegelikult juba eelmisel sügisel, kui avastasin peenrast midagi, mis meenutas väga karvast päevakübarat. Ega ma väga veendunud selles küll polnud, sest karvast päevakübarat nähti siin aias viimati 2011. aasta sügisel. Järgnev talv võttis taime omale ja... oligi kõik. Seda enam oli mul nüüd põhjust kahelda selle pisitillu ellujäämises. Aga võta näpust! Tollel pisikesel tegelasel oli kõvasti elutahet :)

2011
2017


Minu meelest on karvase päevakübara õiel lihtsalt imekaunis puhkemine, kuidas ta end justkui aegluubis lahti voldib. :) Nii tore, et ta otsustas mind pärast kõiki neid aastaid sedasi üllatada. Seemned tal vaevalt seekord valmida jõudsid, aga hoian pöialt, et elaks talve ikkagi üle :)

 Minevikust ilmus välja teinegi kummituslik tegelane. Veel kaugemast minevikust. Sellest on vähemalt kümme aastat, kui siin aias sai öölilli kasvatatud. Ja ega ma neid tookord vääriliselt hinnata osanud. Seda kohta, kus nad mul tookord kasvasid, sai hoopis niitma hakatud. Niisiis pole vahepealsel ajal meil öölilli olnud, aga sellel kevadel oli vaja aia äärde kivide ladustamiseks kohta ning niita seal enam ei saanud. Ja siis tulid ka öölilled tagasi.  :) Tundub, et mu aial on vist samad plaanid, mis minulgi...










Väga tore leid oli ka kevadel peenra vahekäigust avastatud punase siilikübara seemik. Varasem positiivne kogemus lisas ootusärevust - ehk sünnib ka seekord midagi uut ja huvitavat. Ja kui mitte, siis üheski aias ei ole kunagi liiga palju "tavalisi" siilikübaraid. Ja üldse ma ei jaga seda arvamust, et iga hinna eest peaks siilikübara sortide seemikute tekkimist vältima. Et lõpuks ei tea enam ise ka, mis sul seal peenras siis ikkagi kasvab. Sellest väitest jääb vägisi mulje nagu siilikübar paljuneks seemnetega sama hullult, kui võilill. Mine tea, äkki kellegil paljunebki? Minu aias aga on siilikübara seemiku tekkimine SÜNDMUS. Ja mis siin salata, ka seekord sündis täitsa tore sündmus.

Päikeses ja...
...pilve all
On ju nunnu? Ja sellist mul ju veel polnudki! See aeg, kui talv kahe uue ja ilusa sordiga 1:0 tegi, elas pisike eelmisel suvel tekkinud seemik ebasoodsa talve probleemiteta üle. Pole paha! Elagu seemikud! Rohkem seemikuid, ma ütlen. :)






Täitsa naljakal kombel läks mul igasugu nääpsukestega lõppeval hooajal eriti hästi :D Näiteks otsustas eelmisel sügisel Juhani PK-st tellitud 7.88 € maksnud paljasjuurne `Miss America` pojengi juurikas kohe esimesel aastal õitsema minna. Ilmselt, ta ei teadnud, et ta pojeng on! Juurika sordiehtsuse osas ma nagunii mingeid lootusi ei hellitanud. Aga läks nii, et...  OMG, mul polegi sõnu. NIII tubli! Ja ilus! Esimesel aastal. 😱Ja täiesti kindlalt Miss America! Pildilt ei saa õie suurusest aru, aga noo... SUUUR oli. :D  Tõeliselt edev miss! Ja ma ei ole üldse mingi pojengiinimene ju! :D

Paeonia lactiflora `Miss America`

Toredaid üllatusi aias (ja aia taga) oli tegelikult veel teisigi. Näiteks kompostihunnikus õitsema hakanud aedporgand (izzand, mul on hädasti ka neid metsporgandi sortide seemneid vaja 😱)

Daucus carota sativus

Või siis mingi sõnajalg, kes ühe aia "ilukivi" aluse enda koduks otsustas valida.



Või eelmisel sügisel ümber istutatud kurdlehine kibuvits, kes pärast ametlikku surnuks kuulutamist, otsustas sügisel järsku õitsema hakata - endal polnud mitte ainumast lehte! :D Ilmselt tema mõistusega ei olnud ikkagi kõik parimas korras. :D

Ahjaa, üks ootamatu üllatus juhtus ühe minu floksiga, aga see võib nüüd suure tõenäosusega olla asi, mis head ei tähenda (ümaruss???). Teiste hirmutamiseks panen ikkagi pildi ka üles. Värisege! :D Eks ma pean vist minema kedagi targemat ahistama, kes ütleks kas mu aial on enam üldse mingit tulevikku... :D

Aga, kui keegi kena inimene oskab sellest asjast midagi arvata, siis võib mulle siiasamasse kommentaaridesse kirjutada. Oleksin väga tänulik :)

 Nagu ma juba mainisin, meeldivaid üllatusi oli teisigi (seda viimast me ei arvesta, eks!)
... aga kõike ei saa siin ju välja lobiseda. :P
Aga minu meelest oli need pisikesed asjad suurepärane meeldetuletus sellest, et...
väikesed - ongi suured :)

neljapäev, 30. november 2017

Sellel aastal siis sedasi

Eelmise talve pimedatel õhtutel ning öödel valutasin ma südant aias aset leidva pidava looduse loomuliku ringkäigu üle (täitsa normaalne inimene, eks!😉). Et kuidas oma aias tekkivat orgaanilist ainet võimalikult hästi iseenda ja aia hüvanguks ära kasutada. Kuidagi raiskaja tunne oli mul. Ning nii ma mõtlesingi, et prooviks siis sellel aastal natuke teisiti.


Esimene asi, millele ma kevadel teisiti lähenesin, oli riisumine ning selle tegevuse tagajärjel tekkiv orgaaniline materjal. Riisumine asendasin ma sellel korral ajapuudusel rehitsemisega ja kuigi ma polnud kindel, kuidas minusugune pedant lohakalt riisutult e rehitsetud aiaga tõtt suudab vaadata, siis tegelikult polnud nii hull ühti. Kui väga häirib, siis saab alati ju silmad vidukile vedada, ei pea inimene mitte kogu aeg punnis silmadega igat põõsa alust passima! Just need põõsa alused jätsin ma seekord samuti puhtaks kraapimata, sest ikka jube tüütu on mingeid vahtralehti kuskilt okste vahelt taga ajada. Eriti jube on veel okkalise thunbergi kukerpuu `Green Carpet` aluse puhastamine. Aga, mis sa üldse kraabid seal? Las need lehed kõdunevad seal põõsa all ning tekitavad mõnusat õhurikast kõdu. Ning kui ükskord see põõsas lehte läheb siis nagunii keegi enam ei näe sinna alla ju. Nii ma sellel korral tegingi, jäi rohkem aega teiste toimetamiste tarvis ning käed jäid samuti terveks. :)
Riisumise tulemusena tekkinud orgaanilise kraami oleme me tavaliselt metsa viinud, seal on alati mõni täitmist vajav auk. See aasta tegin aga nii, et tammelehed saatsin küll metsa, aga muu kokku rehitsetud orgaanika kogusin kottidesse ja kasutasin multšina (peamiselt) noorte põllule istutatud puude all. Muidu kipub seal puude all ikka hein kasvama ja siis peab seda seal suve jooksul mitu korda kitkumas käima, sest kooremultši ma sinna panna pole raatsinud. Nüüd aga panin kevadel varakult puude alla papi, mille kastsin märjaks ning papi peale siis paksu kihi seda aiast kokku rehitsetud kraami. Igatahes sellel suvel puude all heina ei kasvanud ja pikkust viskasid puud ka kenasti, aga samas... sadas ka kenasti :D Uusi puid istutades, panen ma istutusaugu põhja nagunii paksu kihi seda sodi ja alles siis lisan paremat istutusmulda, kuhu siis istiku istutan. Nendel, kellel aias korralik muld pole vaja ilmselt sedasi võimelda, aga meil on põllul kuiv, lahja ning paakunud pinnas. Ehk on veidi abiks. Aias kasvavaid ilupõõsaid ja rabarberid multšisin ma kevadel eelmisel sügisel aiast kokkuriisutud vahtralehtetega, et ikka vähema vaevaga hakkama saaks - sai ka! Noorte ploomipuude all kasutasin igaks-juhuks siiski kooremultši. :)


Teine asi, mida ma sellel aastal esmakordselt katsetasin oli tarbetaimede kastis kasvatamine. Olin eelmisel aastal jälginud naabrinaise kastpeenarde (igati õnnestunud!) katsetust ning sellest julgust saanud. Mingi ruumipuuduse all ma siin ei kannata, seega võib söödavat rahulikult ka põllul kasvatada, aga mitte kõigele kasvatatavale ei ole meie lahja maa meeltmööda. Niisiis olin talv otsa Muhediku blogis ning mujalgi netis näpuga järge ajanud ning infot kogunud. Esialgu oli mul plaanis see kast üldse plastikust teha, aga kuna hinnavahe puiduga tuli umbes kümnekordne ja asi alles katsetamise järgus, siis sai kasti materjaliks tavaline töötlemata 150 mm tollise paksusega laud valitud. Minu kindel soov oli ka, et kasti saaks vajadusel (nt täitmiseks või teisaldamiseks) lahti võtta ning kastil poleks kusagil keskel mullas mingeid tugevduseks mõeldud risti asetsevaid laudu, mis kasti täitmist segaksid, sest otse mullaga ma seda kasti täita ei plaaninud. Niisiis sai kast laiuseks peaaegu meeteri ja pikkuseks 2. Kõrguseks sai laudu pandud 3 ringi ehk u 45 cm, vajadusel saab ringe lisada või eemaldada. Kasti põhjast eemaldasin ma rohukamara ning tõin sinna metsast koledaid okslike puuronte, mis nagunii oleksid lõkkesse läinud. Seenetanud rontidega ei hakanud igaks-juhuks riskima :D Seejärel sai sinna kõvasti (ilma seemneteta) taimepealseid, paar kärutäit kanade allapanu, juba mitu aastat laagerdanud kompostikasti sisu ja Jumal teab mida kõike veel kärutatud. Ka eemaldatud rohukamara mättad said kõige selle kraami vahele (tagurpidi) tagasi pandud. Ja kõige peale paar kotti poest ostetud mulda (endal lihtsalt polnud :D). See poe muld oli muidugi saatanast, kole kiiresti kuivas läbi kogu aeg. Prooviks külvasin sinna kasti redist, salatit ning nuikapsast.


Eriti lootusrikas ma muidugi polnud, sest minu meelest oli see tolline laud ikka liiga õhuke, et niiskust kastis korralikult kinni hoida. Umbes samal ajal katsetasin aias, et mis saab siis, kui külvata kevadel seemned kaevamata maasse (külvasin varajast porgandit, lehtpeeti, naerist). Peenar sai enne külvamist loomulikult rohitud. Katse lõppes tulemusega 1:0 kastpeenra kasuks. Ja null tähendabki siin nüüd nulli. ZERO! Nothing! MITTE, KUI MIDAGI! Päriselt. Mis seal siis nüüd see aasta NIII valesti läks, ma ei teagi. Porgand igatahes ei tärganud (ka põllul), naeris samuti mitte (seeme oli juba vana ka). Porgandi külvasin uuesti, naerist enam polnud, külvasin redist. Need tärkasid! Aga sellega ka head uudised lõppesid. Porganditel olid sügiseks pealsed u 5-6 cm kõrgused, all polnud midagi. Redised kasvasid u väikse sõrme otsa suurusteks, pigistades vetrusid ja edasi kippusid juba õitsema minema. Lehtpeedist tärkas 2 seemet, sügiseks olid need u 4-5 cm kõrgused. Redise asemele külvasin sideraadiks valget sinepit, see edenes ka ainult ühes peenra otsas. Eks ma tegin selles mitte edenemisest omad järeldused ning otsustasin, et SIIA sündigu mul nüüd teerada. Mul ei ole õrna aimugi, kuhu see rada seal peenras edasi vonklema hakkab, aga eks ma otsustan siis ka edaspidi selle järgi, kus midagi üldse kohe kasvada ei taha. :D Algus on igatahes tehtud :)
Aga veelkord selle taimekasti juurde tagasi tulles, siis... elus pole mul NIII ilusaid rediseid olnud  :)


Ja selliseid mahlakaid lehtsalateid! Ja esimest korda prooviks külvatud nuikapsastest kasvasid väikesed mahlased hiiglased :) Mmm... NIII maitsvad - ma oleks nagu nuiaga pähe saanud.

Noorukesed


Kasti peal oli kogu suve katteloor, taimede ümber kasutasin multšina esialgu muruhaket, aga see läks kahjuks hallitama. Kraapisin selle hakke siis kiiresti välja, mingit head asendust mul sellele polnud, jäigi paljas mullapind. Järgmine aasta kasutan põhku. Väga meeldis, et kõik taimed olid seal hästi terved ja puhtad, ei mingeid augulisi lehti või järatud juurikaid. Ja kuigi ma kahtlustasin, et need rohukamara mättad seal muu kraami vahest ehk "elama" hakkavad, siis midagi sellist ei juhtunud ning rohima pidin ma seal vaid paar korda :) Ilmselt pole raske arvata, et järgmisel aastal on plaanis vähemalt üks kast juurde teha :) Oleneb sellest mitme kasti täitmiseks mul vajalikku orgaanilist ainest jagub, sest mullaga ma neid kaste endiselt täita ei plaani. Kuigi mulda hetkel oleks, on seda mujal rohkem vaja!
Vaat, sedasi siis. Tasub ikka katsetada küll!  :)
 

kolmapäev, 15. november 2017

Sõlmime lahtisi otsi

Mulle pole kunagi meeldinud raamatud või filmid, millel lõpp puudub. No teate küll, raiskate oma elust 80 minutit helesinist ekraani passides ja vastutasuks saate teada, et te ei saanud mitte midagi teada. Või veel hullem - loete kolm päeva andunult raamatut ning siis ilmneb, et te ei saagi kunagi teada, kuidas see lugu siis ikkagi lõppes. Nojah, täitsa häbi kohe enda pärast, aga ilmselt ma üks madalalaubaline ahv siiski olen (mitte, et ma sellest muidugi suurt rõõmu ei tunneks! 👿)
Tõele au andes pean tunnistama, et olen oma blogis isegi mõne otsa lahtiseks jätnud ning hiljem pole lihtsalt ajapuudusel jõudnud neid sõlmida. Oma hingerahu huvides teen seda nüüd :)

Veebruaris kirjutasin (siin) pika sisemise dialoogi meie füüsilise aiapiirde teemal. Selle osas pole mu tunded ega mõtted muutunud. Terve eelmise talve vahtisin ma verandal meie jõledate väravapostidega tõtt ning tundsin kuidas ma tahaks nüüd ja kohe paljakäsi nende kallale tormata, sest nad on NIII inetud. See rikkus ikka täiega tuju - prantsatad oma teetassiga mõnusasti veranda sohvale ja siis... selline jõle vaatepilt. Fui!