reede, 31. mai 2019

Emaks saamise õppetunnid ehk... muna õpetab kana

Ja saabki mai kohe läbi, niisiis oleks vist õiglane vahepeal ka meie väikesest tibuperest rääkida.


Täna saavad tibud kolme nädalaseks ja väikestest armsatest sulepallidest on kasvanud palju suuremad ja vilkamad linnukesed. VÄGA vilkad, sest pildile õnnestub tavaliselt saada ainult nende pikk ja udune liikumisteekond või on nad foto jäädvustamise hetkeks juba ammu kaadrist jehhat tõmmanud. Ja kõiki kolme korraga pildile saada on samahästi, kui võimatu. 😂 Üks armastab endiselt emme seljas sõitu teha, aga alati siis, kui mul fotokat kaasas pole. Ta teeb seda meelega, ma tean! 😀





Habemega kanamamma on endiselt väga tubli ja hoolas emme. Ühel õhtul, kui mamma ise koos tibudega juba oma majakeses puhkas, käisin neile puhast joogivett viimas ning üks tibu tuli minu juurde jooma. Mamma lubas põngerjal minna, aga kael venis kohe hästi pikaks, et tibul (ja minul ilmselt ka) silm peal hoida, sest niisama oleksime me tema vaateväljast välja jäänud.

Kanamamma hekseldab tibudele võililledest väikeseid tükikesi
Ja nagu ikka, plaanid sa järglasi saades neid korralikult kasvatama hakata, aga pärast nende sündi koorumist ilmneb hoopis, et nendel on täpselt sama plaan...
Nimelt on kanamammale koos tibudega eraldatud pooleliolevas kanalahoones oma nurgake (tibula), mis on siis altpoolt laudade ja ülevaltpoolt võrguga piiratud. Mingi 3m2 äkki + võimalus minna õue (võrguga piiratud alale). Ja kanamamma püsibki kenasti sellel territooriumil, aga tema võsukesed on avastanud võimaluse lennata piirdeaia laudisest osa peale, pressida end läbi võrgu ja... lasta muti juurest varvast. Vabadus... jee! Õnneks jäävad nad siiski kinnisele territooriumile ja kuskile kaduda ei saa, aga kuna meil on kanala ehitamine alles pooleli ja seal leidub ka pisikesi penoplasti tükke (mida nad siis otse loomulikult ahnelt õgima kipuvad), siis mulle sugugi ei meeldi see komme.

Tibula (põgenemist võimaldav)

Ühel päeval, kui nad mamma juurest jälle jalga olid lasknud ja mina mammale värskeid võililli viisin ning mamma tibusid enda juurde paremaid palu nokkima kutsus, siis... ei liigutanud nad mitte sabasulgegi selle kutse peale ja patseerisid võrgu taga südamerahus edasi - väga hästi said aru, et ega mutt neid sealt aia tagant kätte ei saa ning neil on vaba voli teha, mis nad tahavad. 😂 Mamma muidugi muutus juba närviliseks, sest mis mõttes lapsed ei tule, kui sa neid kutsud... sööma.
Mõtlesin siis kanamammale natuke appi minna ja üleannetud põngerjad oma aeda emme juurde tagasi aidata, aga oh seda hädakisa, mis need tibud siis tõstsid. Tapetakse, tapetakse! Ja no ei mahu laiali sirutatud tiibadega enam läbi võrgusilma mamma juurde aeda tagasi. Kanamamma ise läks ka loomulikult selle hirmsa tapakisa peale täiega puhvi (loe närvi) ja oleks mulle ilmselt korraliku keretäie andnud, kui ma teisel pool aeda poleks juhuslikult viibinud. Õudne, tule veel appi! 😂 Õnneks said need rasvamaod ennast lõpuks siiski läbi võrgu emme juurde tagasi pressitud ning kanamamma sai oma kasvatatamatud põngerjad tagasi. Ja ausõna, nad said mamma käest riielda. Ise kuulsin! 😀

Midagi head ka tõid vä?



Nagu ma juba kirjutasin on tibuperel võimalus ilusa ilmaga ka väljas käia. Aga kanamamma pole seda võimalust kasutanud. Niisiis tassin mina talle iga päev värskeid võililli, et ta ise haudumisest taastuks ja tibud ka iga päev natukenegi värsket saaksid. Kuna eile oli täitsa mõnus ja soe ilm, siis otsustasin, et aitab küll - meelitan kanamamma koos tibudega õue.
Läksin tõin toast banaani ja ronisin läbi kanaluugi kanaaeda kana välja meelitama. Banaan on muidu selline asi, mille peale minu kanad alati hullunult kohale tormavad. Aga ettevaatlik kanamamma mõtles, et... ikka jube kahtlane värk, mis ta, lollakas, vehib seal õues selle banaaniga sedasi - RAUDSELT tahab supiks teha!
Sama aeg üritasin mina seda banaani võimalikult apetiitseks teha - tegin tükkideks, asetasin igale kaldtee astmele ühe tükikese, et kanal oleks võimalik ise nokkida ja veenduda selle banaani suurepärastes maitseomadustes. Aga tühi vaev - ei mindud õnge. Hirmsasti piidles teine neid banaanitükke, aga järgi ei tulnud. Milline kangekaelne lind!
Plaan B - kui vabatahtlikult ei tulda, siis...
Ronisin uuesti kanalase, püüdsin kana kinni ning lennutasin ta läbi luugi õue, sulgedes ruttu luugi. Siis asusin tibusid püüdma, et need kanale järgi saata, aga nagu ma juba kirjutasin on nad väga vilkad (ja lennuvõimelised) - ikka tükk aega läks enne kui nad kõik õue mamma juurde said. Täitsa hingeldama võttis lõpuks mind see tagaajamine. 😀
Kanamamma oskab meil kolmeni lugeda. Nii kui kõik kolm käes, saabus rahu maa peale.

Kui kanamamma oli banaaniga maiustamise lõpetanud, hakkas ta rahuolevalt seinaääres siblima ja leidis sealt tiba suurema tüki... penoplasti. Ja kohe järgnes tavapärane söögile kutse: "Tulge-tulge tibukesed, head ja paremat on mul siin!"
Juudas, mis teil viga on??? Tormasin kiiresti luugist käsipidi välja ja krahmasin selle "hea ja parema" talt nina alt ära. Loll lind - penoplasti ei sööda - näksi rohtu! Vaata, kui pikaks see vahepeal, sind oodates, kasvanud on!

Tundus et nad tundsid end seal päris hästi. Kahjuks ei ole kanamammal vist oma järeltulijatesse piisavalt usku, sest uuesti tibulasse ta nendega minna ei julgenud, kuigi meil on pandud sinna selline "astmetega" kaldtee, kust neil ei peaks mingi probleem olema üles tulla. Niisiis ei jäänud mul hiljem muud üle kui üks kisendav tibu sisse tõsta, kelle kisa peale loomulikult ka mamma sisse tormas. Siis ta vaeseke oli nagu kits kahe heinakuhja vahel, sest kaks tükki jäid ju välja. Aga mina tean, et need "väikesed ja abitud" tibud suudavad vähemalt meetri kõrgusele lennata, niisiis kui mammal vähegi külma närvi jagub ja ta neid kutsub, lendavad nad ka ilma kaldteeta vuhinal tibulasse tagasi. Õnneks nii ka läks.
Täna on küll vastik ja külm ja tibula luuk kinni, aga ma loodan, et järgmine kord julgeb kanamamma juba ise tibudega õue minna ja ei arva, et ta järeltulijad nii hirmus saamatud on. Ma ei jõua ka kogu aeg neid lennutada. 😛


Ahjaa, too teine kana, kes hauduma hakkas, mõtles poole haudumise pealt ümber - ei soovinud siiski emaks saada. Kuuest munast kaks "kaotas ära", kolmes munas oli tibu ja see viimane muna osutus katki tehes välimuse järgi TÄIESTI värskeks munaks. Mõtlesin veel, et ehk on siiski kellegi teise pesasse juurde munetud muna, aga koore pealt leidsin enda tehtud haudemunade märke. Ma tean küll, et muna säilib hästi, aga et viljastamata muna, mis on 13 päeva kana all olnud näeb välja nagu selle võiks kohe pannile panna, tuli küll üllatusena. 😀

Nii me siis siin kasvatame ja õpetame üksteist.
Teinekord kirjutan jälle.
Teistel teemadel :)

laupäev, 25. mai 2019

Oh maikuu, kuhu tormad sa?

Mai kuus käib aeg kuidagi teisiti - vara üles, hilja voodi ja ... kõik plaanitu ikka tegemata. 😂 Vähemalt kolm tundi valget tööaega oleks nagu igast päevast puudu. Ja uneajast seda ei näpista! Üks päev me siin mehega juba ohkasime, et küll see talv oli ikka tore aeg... 😝

 DH `Apeldoorn` + poeedinartsiss `Actaea`
Tegelikult on mai siiski mu lemmik kuu aastas. Ja seda täiesti arusaadavatel põhjustel, sest kellele ei meeldiks aias kõik see:
`Elizabeth Arden` + `Snow Star` + `Mona Lisa` + `Grand Perfection`

Umbrohud ruulivad - kassikäpp + metstulp +  h. kullerkupp
Iris pumila `Cherry Garden`
Ühte, teist ja kolmandat ning... ilus punane aia aksessuaar 😛
Järgneval pildil on 2 väga sarnast tulbisorti: `Burning Heart` ja `Happy Generation`. Väike vahe on taimede kõrguses, lisaks on sordi `Happy Generation` lehtedel valged servad.

`Estrella Rijnveldt`
Ja mis te sellest asjast arvate? ↓
Ma ütlen, mis ma arvan - pagana umbrohi on jälle roninud sinna, kuhu ei peaks! 👿 ↑

Lihtne on alati ilus  - aed-kullerkupp :)
Mis teha, kui igasugu umbrohud hirmsasti meeldivad  - suureõieline (?) varemerohi :)
H. jumalatelill `Red Wings`
Eee...
Õisenelas `The Bride`
`Showbizz`
`Cavota`
Ja üldse... ega tuustid veel maailmas kõige tähtsamad ole. Eile õhtul näiteks tõusis selline meeldiv udu:
Nii ilus elektripost, eks?
Ahjaa, ja vahepeal oli suvi... Aga see sai selleks korraks nüüd läbi ja... hea ongi - ei jõua see põhjamaa inimene +27 kraadi juures õues tööd rabada.
Vahelduseks on täitsa tore lihtsalt toas rabaka kisselli limpsida ja niisama tolmu võtta. Ja kasta ei ole ka täna vaja... :)
Küll see mai on ikka ilus...
Ainult et, kuhu ta nii hirmsasti kiirustab?

esmaspäev, 20. mai 2019

Saaks õige emaks! Või siis mitte? Või ehk siiski???

Kevad ajab pea sassi ja hormoonid möllama. Loodus alustab jälle uut aastaringi ja seda üldjuhul vaid ühel eesmärgil - et paljuneda. Tugevamatelgi meist võivad tekkida ootamatud pesapunumise mõtted - mis oleks õige kui...


Tited on ju niii nunnud! Vaatavad sind oma suurte süütute silmadega ja... kogu maailma tarkus vaatab sulle sealt vastu.
Teisipidi jälle... vastutus kellegi teise elu eest on tohutu koorem ja tõele au andes on lapsed ikka üks tõeline nuhtlus, sest nendega on ALATI mingi häda. Küll tolgendavad nad kuskil, kus ei peaks; jäävad kuhugi vahele või alla kinni, või ihaleb neid mõni teine isehakanud lapsevanem. Ja näljased on nad kogu aeg, eks? Ja kakavad... valimatult... igale poole. 😷

Aga samas... nii hea oleks ju sõbranjede ees eputada, et näete, mutid, kes mul siin on... 🐣🐣🐣

No ma vähemalt mõtlen, et meie habemega tüdruk võis nii emaks saamise üle arutleda enne, kui ta lõpuks oma pesale korralikult istuma jäi. Sest alguses unustas ta end pidevalt välja tolgendama...


Meie muidugi arvasime, et ta teeb lihtsalt nalja ja lõpuni nagunii ei istu. Ka pole meie kukk üldse suuremat sorti... ee... huviline (vähemalt võrreldes eelmise kukega, kes ainult SELLE nimel elaski ja arvas nahaalselt, et ka mina tema haaremisse kuulun. Kõtt, saadanas! :D).
Lisaks ajasid teised kanad meie haudujat pidevalt tema pesalt minema, et sinna muneda ja siis oli loomulikult terve õu vaese hauduja hädakisa täis (juurde munetud munad korjasin ma loomulikult ära) Haudumise lõpus vist hakkas meie habemega tüdruk rohkem iseloomu näitama ja ei lasknud ennast enam pesalt ära peksta. Ka ei käinud ta lõpus enam end õues tuulutamas, sest siis võis keegi jälle tema pesa omastada. Muidu ta ikka hommikuti tegi ühe kiire toidu nokkimise ja liivavanni. Ma ei saanud esiotsa kohe arugi, et miks see kana, samal ajal, kui teised veel hommikusööki õue peal taga ajavad, teistest hoopis eraldi kuskil augus püherdab. Aga tegelikult võttis ta ju lihtsalt kiiret "duši", et kohe pesale tagasi tormata.

Prooviks jätsin talle alla 6 muna. Meil pole siiani ükski kana kunagi hauduma läinud, niisiis oli see ka meile uus kogemus. Lisaks polnud mul aimugi, kas sellest kanast lõpuni haudujat ja tibude kasvatajat üldse ongi. Nagu elus ikka - kõik ei kõlba ju emadeks.
Esimesed 3 tibud koorusid üllatuslikult 2 päeva varem, kui ma olin arvestanud. Niisiis olin ma täitsa üllatunud, kui õhtusel kanalaringil mulle pesast kolm tuusti vastu vahtisid. Ma ju räägin - tuustid ruulivad!


 Tohoo hullu,  päris tibud! 😱  Helistasin tuttavale kanakasvatajale, kes andis mulle nõu rahulikult oodata, kuni kana ka teised tibud välja haudub ja ise tibudega pesast alla tuleb . Ei lähegi toidukausiga? Äkki surevad janusse???


Uhke emme.








Esimene ühine õhtusöök :)
































Tarkus tuleb tasapisi. Kogemustega. Tagantjärgi tarkus on see, et me kaotasime ühe koorumata tibu, kuna keegi tibudest kukkus ilmselt pesast alla ja kana koos koos ülejäänud kahe tibuga loomulikult järgnes talle ning pessa jäänud kolm muna jahtusid täiesti maha. :( Ma soojendasin muidugi need kohe üles, kui selle avastasin ja panin kaks mitteloksuvat muna kanale alla tagasi ja pesale lõime ka laua ette, et tibud ega kana enam pesalt minema ei pääseks). Loksuva muna tegin ma katki ja see oli õnneks üldse viljastamata.
Põrsakari 😍
Kanamammat ennast saab küll ainult kiita. Kaitses põrandal kenasti oma tibusid ja kui ta tagasi pesale sai tõstetud, istus seal kohusetruult edasi. Veel mitu päeva. Kohe täitsa häbi hakkas, et ma temas üldse kahelda võisin.
 
Kui loodetud koorumist siiski ei toimunud, sai kana koos tibudega teise lauta kolitud ja kuigi mul polnud plaanis talle ta mune enam tagasi alla panna, siis tegelikkuses andsin ma need talle siiski tagasi, sest ta lihtsalt otsis neid paaniliselt taga ja mul hakkas vaesest kanamammast nii kahju - ütle veel, et kana loll on.

Uues kodus. Mida ma sellest kakamisest ennist kirjutasingi???

Hiljem, kui kana lõpuks siiski alla andis, tuli välja, et ühes munas oli umbes poole peal tibu areng seisma jäänud ja teisele sai see üks päev enne oodatavat koorumist toimunud jahtumine kahjuks siiski saatuslikuks (kusjuures alati ei pruugi nii minna).

Aga muidu.... läheb meil/neil täitsa kenasti. Kanamamma on hea ja kannatlik õpetaja...


Spa protseduurid :)


... ja need pisikesed... need on lihtsalt elusad stressipallid 😍


Tore on! Eriti tore on see, et kogu raske töö teeb kanamamma ise ära, mina pean lihtsalt heade elutingimuste, värske vee ja söögiautomaadi täitmise eest hoolitsema. Jess! Tegelikult saidki ju need eelmine aasta tibud võetud just selles lootuses, et ehk kasvab kellegist neist ka korralik kanamamma. :)
Kanamamma beebipilt loomulikult ka 😛

Kusjuures täiesti süsimust kana kasvas sellest tibust 😃 Eks paista, kuidas seekord.

Ja veel. See sõbranjede ees eputamise asi töötas!


Nii et, kui kõik kenasti läheb, siis umbes kahe nädala pärast on meil jälle pisiperet oodata 😂

NB. Loodan, et ei tulnud liiga pikk, segane ja igav jutt. :) Teate küll, kell on jälle palju ja...

laupäev, 11. mai 2019

Koledad kaevetööd ja natuke tuuste kah :)

 

Juba mõni aeg tagasi kirjutasin, et mees ähvardab mind kevadel aias algavate SUURTE kaevetöödega. Kui aus olla, siis terroriseeris ta mind sellega juba eelmine kevad, aga aja puudusel jäi tal maa tookord sonkimata ja... ega ma seegikord väga uskunud, et ta selleni jõuab. Aga tutkit, Vasja! Ühel hetkel oli kopp õuel ja... 😱

Kes see hull siia peenra tegi???
Ausõna, mina pildistasin nartsisse




Öeldakse, et üks pilt räägib räägib rohkem, kui 1000 sõna. No... ma ei viitsigi ju pikalt kirjutada. Aga need kõige hullemad pildid jätan siiski näitamata 😛
Kuidagi lühidalt kokku võttes siis...  põhjuseid kaevamiseks oli mitu: vesi kõrvalhoonesse, elektrikaabel kolme erinevasse kohta, vundamendi soojustamine, vana betoneeritud tee üles võtmine. Ja siis veel SEE asi, mida me mitu aastat oleme ajapuudusel edasi lükanud 😂
Juba esimesel päeval andis meite liivane maa kopale ninanipsu... paekivi näol. 😂
Kui kallis abikaasa esimesel õhtul kella kümne tuppa vaarus, lubas ta visata mõne kõvema esemega igaüht, kes väidab, et meitel siin liivane maa on.
Tegelikult me muidugi teadsime, et siin õue peal kohati väga paene on, aga et see just alati seal peab olema, kus kaevata vaja 😅

Ühesõnaga põhimõtteliselt kogu majaesine sai üles kaevatud + rohkem kui 50m kraavi kõrvalhoonesse. Ja otse loomulikult jäi kopa teele vana kartulite säilitamiseks mõeldud auk, mille me siia elama tulles igasugu elamises leiduvaid pudeleid täis loopisime. Karma? 😂


Kui mees kraavid jälle kinni ajas ja mulle hakkas just tunduma, et polegi miskit väga hullu ju siis... küsis ta ühe paha küsimuse. No, et kas võtame SELLE asja ka nüüd lõpuks ette või rendime hiljem kopa uuesti?
Millal hiljem? Minu sajanda juubeli paiku või??? Et näeme vahepeal hullult vaeva, et õu jälle ilusti korda saada ja siis kaevame selle kõik jälle üles??? EI! Kui see kopp juba siin on siis...
Ja mees lõigi uuesti kopa maasse, et maja eest pinnas koorima hakata. Et lõpuks ometi jõuaks me selle õnnetu sillutise panekuni. Elus pidi soovitu ikka täpselt õigel ajal tulema. Või siis natuke hiljem. 😛 Kui meie oleksime oma sillutise varem maha saanud, siis... nüüd oleks pidanud selle kõik üles võtma ja kõike jälle otsast alustama. Huh, vahel ma ikka mõtlen, et kusagil keegi... juhib... asju. Tervitused talle. Jou - hästi tehtud, vana! 😊

Kopp töötas meil kolm päeva. Ukseesine on nüüd jälle üles kaevatud ja tuppa pääseb mööda puust purret. 😂
Hihii 😁

Otse loomulikult selgus, et ukse ees on meitel mullakihi paksus kohati lausa 40 cm. 😂 Saate aru? Samal ajal, kui mul on vaja lihtlabane tikri istik mulda pista, siis... mulda ei ole. Lihtsalt EI OLE ja kõik! Aga vaat kempsu all ja ukse ees - võta palju tahad. 😂 Oeh... elu ei ole õiglane, ei ole...

Aga kes arvab, et ma selle koleda õue pärast enam korralikult süüa ja magada ei saa siis... hihii 😛 On jube küll, aga aias on ikka nii, et selleks et midagi saaks ilusaks, peab see kõigepealt saama koledaks. Teeme nii kiiresti, kui saame ja vahet pole, kas selle kõige korda saamiseks kulub kuu, aasta või hoopis paar - ma jõuan selle ära oodata. Raudselt!
Sest ma keskendun heale. Ja ilusale. Seda on siin ikka ka.

`Accent`




`Ascot`




Mis jutt see on, et see aasta pidid nartsissid jube kehvad olema? ↓

 

Kevadadoonisel on ikka veel kinniseid õienuppe :)








Võiks jätkata, aga... kell on palju ja pilt hakkab vaikselt taskusse vajuma. Vajub, vajub, vajub...
Häh! Vajuski ära. 😛