reede, 27. jaanuar 2017

Ökodukti kiituseks

Juba päris algusest peale olen ma olnud hädas nende neetud peenra äärtega. Et mida siis sinna piirdeks panna või panemata jätta. Olen vaadanud ja uurinud, mida ja kuidas teised teevad ja... kasu ei miskit! :D Kõigega tundub jube palju mõttetut tööd olevat. Aga mina olen laisk - see on kindel asi!

Päris alguses mul ei olnudki sinna peenra äärtesse midagi panna, olid päris niisama. Ja pagana umbrohi võttis sügiseks muruaäärest endale peenrast vähemalt 20 cm laiuse riba. No, ei ole mina veel aru saanud, kuidas ma ikkagi pean ilma ühegi nähtava maamärgita mõistma, et SEE muru EI OLEGI muru, vaid hoopis kaval umbrohi, kes peenrasse tükib. Issand, mul on koolitust vaja!

Siis ma ladusin punased telliskivid peenra äärde. Muidu täitsa kena, aga siis oli paha niita ja kaval umbrohi kasvas loomulikult rõõmuga sealt kivide alt ikkagi peenrasse :(

Järgmiseks kaevasin ma need tellised maa sisse. Alguses lapikuti ja siis pikuti. Kumbagi moodi polnud hea. Niita sai, aga kivid kadusid natukese ajaga maa sisse ära. :D Seal vana lauda ümbruses on kohati selline eriti õhuline muld. Igasugu toikaid on hea maa sisse lükata - muudkui lükkad ja lükkad ja lükkad... :D
Illustreeriv pilt väääga ammusest ajast (2009):


Kuna ka see lahendus ei toiminud, siis kaevasin kivid jälle maa seest välja, ladusin uuesti maa peale ja mürgitasin. See toimis! Niita sai ka.

Siis tuli üks oma küla tädi ja ütles, et kõige paremad kivid peenra äärde on ikka sellised kolba suurused. Ta ei täpsustanud, kelle kolpadest jutt käib. Ma siis võtsin mõõdupuuks oma kolba ja tassisin hea meelega uued kivid, sest vahepeal oli peenar kasvanud ja tellistest oli juba kitsas käes. Aga ka nendest kividest jäi mul puudu, seega tuli ka neid vahepeal juurde hankida (sellest ma räägin kunagi hiljem - kui julgen.). Vahepeal jälle mürgitasin.

Õnneks lugesin ühte "Maakodu" artiklit mürgitamise kohta ja sain aru, et see küll jätkusuutlik lahendus ei ole. Loodusest hakkas kahju, lastest ka. Parem vohagu see umbrohi seal kivide vahel, kui et inimestel või kasvõi konnadel järeltulevad põlved tõsiselt haiged on. Jumala eest, minu peenraservas võivad rahumeeli orashein ja võilill kasvada, kui sellest maailmale midagi head sünnib. Kellele ei meeldi, see ei vaata!

Ahjaa, vahepeal proovisin ma mingi peenra peal ka seda kraavi kaevamise meetodit, aga see minu kerge ja liivase pinnasega ei toiminud. Kraav ei tahtnud kuidagi püsida - vajus lihtsalt jälle mulda täis. Eriti, kui üritasid muruniidukiga mööda kraavi äärt sõita, siis vajus pool niidukit ka sinna kraavi :D Ehk on jälle hoopis koolitust vaja?!

Ja puuronte proovisin - need lihtsalt pehkisid ära. Oleks pidanud vist jämedamad olema. Ja mitte kasest. Ega haavast :D Saare omad peaksid head olema :)

Hetkel ääristavadl ikkagi need "kolbad" mu istutusala, aga need on paraku igaüks ise kuju, suuruse ja värviga (kolpade värk!), seega tulemus on liiga rahutu minu jaoks. Ja kuigi kevadel teed jälle hulga tööd, et need kolbad ikka kenasti musta maa peal asuksid, siis jaanipäevaks on ikkagi muru kivideni jõudnud. Ja siis tuleb neid ääri trimmerdama hakata ja selleks ei ole kellegil eriti aega :( Lõpuks on ikkagi mingid tuustid seal kivide vahel rõõmsasti püsti.
Näide:


Tegelikult peaks sinna kivide alla kruusa vms panema, aga see ei tule hetkel kõne alla, ma ju liigutan neid kive. Permanentselt.  Mees niidukiga liikudes enam ammu ei imesta, et kuhu kõik see muru sai :D
Plastääriseid ma ka ei taha. Tegelikult on mul kodus valmis ostetud neid puidust palissaadpiirdeid, need mulle täitsa meeldivad, aga ma ei kujuta ette, kuidas ma neid kividega kokku sobitama peaksin? Või peaks kividest üldse loobuma ja palissaadi juurde ostma? Aga muru kasvab ju ka selle palissaadi sisse :( Otsused, otsused, otsused.... Las seisavad, pahaks ei lähe! Vist.

Ah, tegelikult võib see hein seal kivide vahel ju kasvada ka. Neile, kes seda heina seal liiga pikalt jõllitama jäävad, ütlen et see on ökodukt - tõugud (ja igasugu muud kasulikud satikad) saavad ohutult ühest aia otsast teise liikuda, ilma et aplad linnud neid nahka pistaks või sihitult ringisõeluv inimene laiaks astuks!

Aga võib-olla tuleks hoopis kõplama õppida...

reede, 20. jaanuar 2017

Päike on kunn. Ei - päike on Jumal!

See oli ilus hommik. Lausa imeline, kuigi see ei alanud nii, nagu ma plaaninud olin.
Nimelt otsustas pesamuna harjumuspärasest 2 tundi varem ärgata, mis omakorda keeras veidi segi mu plaanid päeva ajakava suhtes, sest mul oli vaja üks asi Jaani viia. Kui ma siiski lõpuks õue sain, et auto sooja panna, mõistsin ma kohe aru, et midagi head on juhtumas. Seal väljas oli märts!  Ja minule märts, muide, vägagi meeldib. Õhk oli karge, nelja-viie külmakraadiga ning täiesti tuulevaikne. Lumi praktiliselt sulanud, ainult aiatee pooleldi veel jääga kaetud. Tihased siutsusid ja.... metsa taga oli tõusva päikese kuma. Selline asi võtab minusugusel märtsiarmastajal ikka jala värisema :)
Panin auto sooja ja jooksin tuppa tagasi. Toppisin lapse ja enda riidesse ning tormasin ruttu välja tagasi. Autos kinnitasin lapse ja panin mängima oma lemmikmuusika ning asusime teele. Päike hakkas just metsa tagant tõusma. Olin vist umbes 200 m sõitnud ,kui sain aru, et üle kogu mu näo on levinud ülimalt totakas rahuloluilme. Mu mehel oleks selline siis, kui ta hommikul Lamborghiniga tööle sõidaks. Mul Lamborghinit ei olnud, olid ainult tõusva päikese kiired, mis härmas maale kuldse kuma andsid ning sellest piisas mulle täielikult. Paari km pärast sain juba päikseprillid ninale lükata. Vaat, see on elu! Päike on kunn. Ei - päike on jumal!
Ristmikul kaalusin, kas minna kiiremat ja igavamat teed pidi või... Otsustasin selle teise variandi kasuks. Kiiret polnud.
Olin valinud käänulise küla- ja metsavahetee. Sellise, kus oli mõnus kulgeda. Isegi siis, kui tee on jääs ja päike paistab silma. Teate, seda usuinimeste juttu, et Jumal jälgib ja hoiab meid kogu aeg, mis sellest, et me teda ei näe. Mina oma jumalat nägin. Ta jälitas mind. Ja isegi, kui mul õnnestus justkui tema pilgu eest eest metsavahele peitu saada, siis vilksasid puude vahel siiski tema reetlikud kollased kiired. Ta valvas mind. Ja see oli hea tunne.
Vahepeal jõudsime Jaani, andsin üle oma paki ja keerasin auto kodupoole tagasi. Valisin tagasisõiduks teise tee, et päike paistaks külje pealt, mitte tagant. Maantee oli tühi. Mõnes kohas leidus tee ääres veel sulamata lund. Aga põllud olid paljad. Märts oli saabunud 20 jaanuaril. Muusika mängis ja kollane kera üksikute pilveviirudega taevas andis maailmale hoopis rõõmsama ilme. See hetk oleks võinud kestma jäädagi...
Esimesest ristmikust, kust koju saab, ma sõitsin mööda. Teisest ka. Mõned km edasi keerasin siiski maantee pealt maha väiksele külateele - ühel hetkel peame me ju siiski koju ka jõudma. Möödusime kalmistust. Ja teisest. Oi, küll sellisel hommikul on hea ikka elus olla. Elu on ikka imeline.

Pildid on juba oma külavahelt. Telefoniga.




Koju jõudes paistis päike välisuksele. Ja garderoobi. Ja verandale :) Selline vastuvõtt! Mõtlesin, et panen ahju ruttu kütte, teeme kiire hommikusöögi ja siis lippame lapsega ruttu õue tagasi, aga pool tundi hiljem läks taevas jälle pilve ja hakkas hoopis lund sadama. Öäk!
Asjad juhtuvad ikka põhjusega. Kusagil keegi teadis ja sepitses mulle ühe imeilusa karge hommikupooliku, et ma ikka "päris" märtsini vastu peaksin. Aitäh talle! :)

kolmapäev, 18. jaanuar 2017

Otsime vabandusi

Ausalt öelda on mul siin aias ikka üks paras segadus. Põhjuseid on tegelikult palju.
Alates sellest, et pinnas meie territooriumil on enamasti liivane. Kohati (näiteks selles kohas, kus juba enne meid oli sirelihekk) ajab mutt ikka täiesti kollaseid hunnikuid üles. Meil on isegi oma "karjäär",millest inimesed oma laste liivakastidesse liiva tassivad. Ning ehitusel on seda liiva üksjagu kasutatud. Jaa, selle praeguse "karjääri" varud hakkavad küll vaikselt ammenduma, aga pole hullu, piisab kui kopp õige koha peal jälle maasse lüüa ja... saab jälle seda head kraami!
Õnneks on mõne koha peal ka mulla sarnast pinnast ning mõne ERITI valitud koha peal on ka täitsa PÄRIS mulda. :) Kahjuks ei saa ma selle "mullase" koha asukohta valida. Nimelt on see mullaga koht vana lauda juures, kus juba eelmised elanikud aeda pidasid ja sõnnikut hoiustasid. Nii umbes 13X15 m plats. Seal on mul siis nii lilled, kui ka maasikad ja supiroheline. Ja ma ei ole siiani suutnud välja mõelda, kuidas sellest kohast silmale midagi ilusat teha, ilma et ei peaks kuskilt keskelt rada läbi tegema. Mitte ei tahaks seda vähest mulda, mis mu aias on, kuskile teeraja all raisata. Seega hetkel on nii, nagu on! Kuni tuleb mingi parem mõte. Kui tuleb muidugi!?
Illustreeriv pilt:


Tegelikult saab paljusid taimi edukalt ka sellel "mulla laadsel tootel" kasvatada, aga need taimed, kes vajavad head viljakat (ja niiskemat) pinnast, tuleb mul ikkagi sinna 13X15 m platsile pressida.
Sama istutusala teine ots, aga juba selle lahjema mullaga (maja teisel küljel)



Ka asub aed lamedal maal. No, pole siin mul mingeid pinnavorme, millega "mängida". Aga samas, kui uus "karjäär" keset aeda planeerida, siis üht-teist annaks juba mõelda. :D

Ning mis siin pattu salata, siiani on  erinevad taimetuustid, pakkunud minu hingele tunduvalt rohkem, kui aia üldine visuaalne kujundus. Harmoonilise tulemuse tarvis polegi ju palju erinevaid taimi vaja. Aga mulle just meeldib see paljulisus, on keda imetlemas käia. Et küll Teil, on kevadel ikka imelised pungad ja Teie lehtedel majesteetlik hoiak. Ja Teist, Teie Kõrgeausus, levib augustikuu sumedatel õhtutel hullutavat aroomi tervesse aeda. Kui ma (võõras aias) juba kahekümnendat korda olen sunnitud sama sorti hostaga tõtt vahtima, siis hakkab mul igav. :D Mis seda heinamaad ikka passida, vaataks hoopis üksikuid rohuliblesid! Eks ma pean veel arenema...

Foto selle koha pealt, kust korralik aiamuld läheb järsult liivaseks


Ja pahatihti juhtub, et taimed tulevad minu juurde enne, kui mul neile täpselt see õige koht pakkuda on. Olin kunagi kõva kiviktaimla vastane - milleks mulle sellised mõttetult kribud taimed? Mulle meeldisid suured, need mis ikka kaugele paistsid. Aga ühel hetkel hakkasid need "mõttetud kribud" end tasapisi minu aeda pressima. Ma ei ostnud ühtegi, nad lihtsalt tulid. Ja siis tuli hakata neile paremat kasvukohta tekitama, sest tegelikult olid need taimekesed vägagi armsad. Ja kivid on ka imelised - mõnus kombo ju. Sellest esimesest hädasunnil tekitatud kohast on need tollased taimed nüüdseks juba uude kohta ümber kolinud, suuremasse ja paremasse. Aga kuniks see ÕIGE KOHT tuli, pidid nad kuskil VALES KOHAS kükitama. Ja paraku pole nad ainukesed kannatajad :D

Eesaed. Seal on hästi lahja pinnas, sammal kasvab hästi ja ....


.... nurmenukud. :)


No jah, kui nüüd juba südamepuistamiseks läks, siis... eks ma ise olen ka veidi metsapoole, mis sellisest ikka tahta? On, nagu on. Tuleb leppida! :D

Tegelikult pakub minu aed mulle ikkagi palju rõõmu ja hingele pai ka, ta ei ole ideaalne, aga pole hullu - parendame! Vaikselt.


Värskemaid pilte eriti pole, sest kaks hooaega ei ole aia jaoks aega jagunud. :)

Valge mesikas

reede, 13. jaanuar 2017

Mingit blogi ma küll pidama ei hakka!

Kunagi aastaid tagasi, kui ma esimest korda Isehakanud Lillekasvatajaga kohtusin, siis tulistas ta puusalt, et hakaku ma ka (aia)blogi pidama. Ma mõtlesin sellele. Kolm sekundit. Ja jõudsin järeldusele, et ei, ei, ei. BIG NO! Mingit blogi ma küll pidama ei hakka. Mitte mingil juhul!

Sest esiteks ei ole ma üldse (vähemalt enda meelest) nii edev inimene, et arvaksin, et mu (aia)elu nii põrutavalt huvitav ja põnev on, et teistel inimestel sellest midagi asjalikku lugeda oleks. Pealegi  nendest aiatuustidest kirjutajaid on ilma minutagi piisavalt.
Teiseks meeldib mulle oma eraelu endale hoida. No, ei saa ma aru nendest inimestest, kes näoraamatus igast oma autosõidust, tundepuhangust ja sõbrannaga kohvikus käimisest teada annavad.Keda see üldse huvitab??? Ja aed on ju ka isiklik ....
Ja kolmandaks ei ole ma üldse mingi sõnasepp või memuaarimeister, et istun aga maha ja hakkan sulepeast mingeid lugusid välja võluma. On siis nendest tuustidest üldse midagi veel kirjutada? Pealegi ei oskagi ma kirjutada. Päriselt ka! Teate ju küll, kõik need eesti keele rind-, koond- ja põimlaused, koma panemised või panemata jätmised, kokku- ja lahkukirjutamised. Appi! See ajab ikka täiesti hulluks ju?!

Elu on ikka imelik. Siin ma nüüd siis istun, aastaid hiljem ja kriban oma elu esimest blogipostitust. Sest nii tundub kuidagi õige. Uus aasta on suurepärane aeg uute asjadega alustamiseks. Eks ole?! :)