Laupäev, 31. märts 2018

Värvime verandat ja teeme kiiremaid ringe tünniautoga


Kuna väljas pole endiselt suurt midagi teha (ja hangede vahel seismine ei ole just minu tugevaim külg), siis veedame me Väikemehega endiselt suurema osa päevast toas. No umbes nii, et väikemees tegeleb pahanduste tegemisega ning mina siis jooksavalt nende pahanduste tagajärgede likvideerimisega. Ja mis siin pattu salata, Väikemees on minust tihti mitme pahanduse jagu ees. Või... avastan ma pahanduse alles, siis kui väike inimene ise juba õnnist lõunaund magab ja minul peaks justkui aeg enda asjatoimetuste jaoks olema. Aga võta näpust!
Ükspäev verandal (vist mingeid retsepte uurides) kuulsin ma teatavat häält. No sellist, mida tekitab miski, kui seda mööda seina tõmmata. Selles mõttes, et mööda seina "sõidavad" meil nagunii kõik asjad, aga... mingi häirekell hakkas peas lööma. Tõstsin silmad ja... voilaa... lapsel oligi rasvakriit käes. Pagan! Eks me verandal tapeedirullile ikka joonistame vahetevahel ja... ega väike inimene rumal pole, teab küll kuidas asju kõrvale nihverdada. :D Sein oli õnneks siiski puhas, aga mööda kappi jooksis küll pikk roheline joon. Edasi sai laps riielda ja mina kappi nühkida. Õnneks tuli kergelt maha, aga selle nühkimise käigus leidsin uusi rohelisi jooni põrandalt ja lillepostamendilt. Tegin puhtaks. Ja lapse panin magama.
Plaanisin just metsaäärde, pajutudusid otsima minna (kuna seal on vesine, siis ei tahtnud enne koos lapsega minna), kui nägin silmanurgast et...  ka mööda valget aknalauda jookseb pikalt jäme tumeroheline joon. Asja lähemalt uurima asudes, langes tuju nulli. Rohelisi jooni jagus nii mõlemale aknalauale, aknaraamidele, valgele lilleriiulile, kahele lillepotile, puidust nurgapostile, veelkord põrandale, uksepiidale, puidust kirstule... Millal ta seda kõike jõudis???
Ega seal verandal väga palju rohkem asju polegi. :D Metsa ma muidugi ei jõudnud. Kõike puhtaks küürida samuti mitte - plastikust aknaraamidele näiteks oli see rasvakriit juba sisse imbunud. :( Kõik kirjutusvahendid on saatanast! 


Hiljem kui köögis süüa teha üritasin, käis Väikemees mind korduvalt kutsumas oma tünniautoga sõitma. "Tünniauto" tähendab kõige kitsamasse ja käidavamasse kohta, Väikemehe poolt põrandale kuhjatud pleedide ja tekkide hunnikut, millega me saame siis mõned kiiremad ringid teha. Ja kolme poja emana ei kõlba mul sellisele kutsele eitavalt vastata. Kuna tavaliselt piisab lihtsalt tünniautos istumisest ja "ilus olemisest" (huvitav, kas ma peaksin mures olema???) ja kartulid said ka just kooritud, siis võtsin kutse vastu ja prantsatasin pehmesse hunnikusse. Et asjade käiku veidi kiirendada, olin valmis juba "kohalt võtma", kui Väikemees järsku kisa tõstis ja mind rebima kukkus. No mis nüüd? Selgus, et ma olin... valepidi roolis. 😂 Pane veel ema rooli, eks! Keeranud ennast näoga sõidusuunas ning näidates üles initsiatiivi otsast alustada, sain teada, et tünniautol... pole rattaid. Mis mõttes pole rattaid? Mis sa mind siia üldse kutsusid, kui su autol isegi rattaid pole??? Ja oligi kätte jõudnud see hetk, kui emme töö oli olla "lihtsalt ilus", see aeg, kui laps palehigis autole rattaid paigaldas.
Mõned asjad olen ma suutnud ikkagi oma lapsele selgeks teha. Ja üks neist on see, et EMME EI REMONDI AUTOT! Selle jaoks on meil issi! Või suur vend. Või veel suurem vend. Onu Sven. Aga mitte emme! Emme ei loe isegi enam autode raamatuid ette, sest emmet ei huvita autod. Emme võib lugeda lapsele loomalugusid, kokaraamatut, kudumisõpikut vms, aga ei midagi neljarattavedudest, käigukastidest ega sõiduautode mudelivalikust. Sest emme tahab olla emme! 💃👸 Õnneks laps saab aru.
Niisiis pärast seda, kui ühest liivavormist ja ühest visplist olid saanud autole rattad, saime me sõitmisega lõpuks pihta hakata. Sõitmise juures on oluline aspekt see, et rõhku tuleb panna ohtrale roolikeeramisele. Rooliks oli mulle antud haamri vars, mida pidi siis edasi-tagasi keerutama. Pärast minutilist ema süles sõitu, nõudis Väikemees jälle remondipeatust, sest meil ei pidavat tagumisi rattaid olema. Aga on neid üldse vaja või??? Siiani saime ju kenasti hakkama!
See aeg, kui Väikemees tünniautole tagumisi rattaid alla sättis, panin mina kartulid tulele. Ja veel enne, kui mina oma tööga lõpetada jõudsin, oodati mind juba tagasi - isegi auto uks suleti daami järel. 😛 Sõit võis jätkuda. Laps sättis end millegipärast hoopis armatuurlauale istuma ja keeras minu eest rooli. Kes siis sedasi sõidab??? Mina nõuan omale vähemalt käigukangi, vähemaga ma ei lepi! Ei jäänudki lapsel muud üle, kui emale käigukangi otsima hakata. Õnneks leidis laps vispli. Oi, aga see oli enne esiratas ju! 😱 Aga samas... kolm ratast oli veel ju alles! 😎 Pärast mõningast sõitu nõudis laps jälle peatust, et käigukasti parandada. Juudas, nagu mingi Moskvich, mida peab kogu aeg kuskilt näppima, et üldse liiguks! Hm... miski imelik hääl. Appi, mu kartulid keevad üle!
"Tead, sa siin remondi seda tünniautot, ma teen meile niikaua süüa." :)

                                              *                              *                                *

Täna pean ma hakkama verandal garderoobi ust plätserdama. Väikemehes tekitas juba teipimine nii suurt elevust ning ta teatas entusiastlikult, et tal on ka üks väike pintsel! Ühesõnaga... saab põnev olema. 😃

Teisipäev, 27. märts 2018

Tulbid, tulbid, tulbid...

Nädalavahetusel oli Türil Eesti auks, ilmarahvale näitamiseks, üles rivistatud 100 tulbisorti. Käisin viskasin ka pilgu peale, kuigi minu tulbikasvatuse ind on raugemas, sest meie vesised pikad talved ei meeldi tulpidele mitte. Ja... igasugu hiirtele/rottidele meeldivad tulbisibulad jälle üleliia. :(
See kõik muidugi ei kahanda nende lillede ilu...



Kõiki sorte ma muidugi ei pildistanud - ainult neid, kes veidigi kõnetasid. Kuna valgusolud polnud kiita, siis häid pilte ei saanud. Aga midagi siiski.
 

Alustan parrot ehk papagoitulpidest. See on sordiklass, millega mul endal pikalt aega läks, enne kui need mulle üldse meeldima hakkasid. Mulle tundus alati, et papagoitulpidel oleks justkui hästi raske lapsepõlv olnud. No, et kõigepealt oleks need vaesekesed juba varakevadel kellegi poolt mullast välja kraabitud, siis kevadel taimede otsas trambitud ning seejärel oleks justkui... kutsa ka veel nende õite peale jalga tõstnud. Ainult NII suutsin ma endale nende väljanägemist seletada - ikka tõeliselt koledad tulbid! 😁 Ega asjata öelda, et ilu on vaataja silmis. Mul läks aega, enne kui ma hakkasin nende omapäraste tulpide ilu nägema. Aga ma hakkasin! :)

´Weber`s Parrot Pink`
´Air`
`Lucky Parrot`
Värviliste leheservadega tulbid on minu suured lemmikud, selliseid on juba kohe pärast tärkamist ilus vaadata. ↓
`Elsenburg`
`Rai`

`Super Parrot` - puhas klassika

Veidi kärtsu ja mürtsu kah! ↓
`Bright Parrot`

`Rococo`
`Rococo` tumepunane värv jäi hoolimata püüdlustst, pildile ikkagi oranžikas, aga fotol on hästi näha, et lisaks punasele on seal veel teisigi toone, mis mulle sümpatiseerib. Ja igati elegantne õiekuju samuti. :)




`Flaming Parrot Double` punane toon ei ole ka pildil päris õige. Tegelikult on tegemist ikka kärtspunasega, ilma igasuguse lillaka varjundita. ↑


Kollane `Marie Jo` ja roosa ´Marvel Parrot`



Järgnevalt valik erinevaid õrnasid roosasid:
`Beautytrend` - ja millised tolmukad! :)

`Circuit`

`Columbus`

`Dutch Design`
`Dotcom`
`Super Model`

Ja veidi värvilisemaid...

 












Järgmised kolm sorti olid omamoodi sarnased, erinedes kogu ülejäänud seltskonnast pikemate jämedate õievarte ja pirakate täidisõite poolest.


`Guido Shnik`/`Gudoshnik`


`Renown Unique`



`Menton Unique Double`

See viimane oli ikka ilus küll! Aga mu enda lemmikuks sajast nähtud sordist on vast hoopis järgnev helelilla:



`Librije`
Lihtsalt see värv on selline, mis kohe rajalt maha võtab :)




Vasakpoolne lilla `Purple Chrystal`



 Ja viimane iludus... ↓

`Striped Crown`
Kroontulbid on minu suured lemmikud. Nende ilu on tõeliselt õrn, aga samas suursuguselt elegantne. Ja sorte on veel meeldivalt vähe, nii et on, mida oodata. :)

Loodetavasti tuli kevad nüüd natukenegi lähemale! :)

Reede, 23. märts 2018

Et hoog ei raugeks!

Ühte teatud lillekasvatajat ründas koledal kombel ühe puukooli kataloog. Eriti suurt agressiivsust ilmutasid lehed, millel presenteeriti elulõngasid, mille peale too lillekasvataja otsustas raudpolt kindlalt, et tuleb elulõngasid kasvatama hakata. Või no... vähemalt proovida. Kust sa muidu tead, eks!
Mis siin salata, endalgi hakkas suunurgast ila jälle voolama. Otsisin Mahhovite elulõnga raamatu riiulist välja ja... vaatsin (ilakett suunurgas) isuäratavaid pilte - vahi nagu kokaraamatut, eksole!


On ikka ilusad ja huvitavad taimed küll. Eriti meeldivad mulle erinevad väikseõieliste elulõngade (nt mägilõnga ja tervelehise elulõnga) liigid ja sordid - on tervemad, talvekindlamad ja kasvutingimuste suhtes vähenõudlikumad (Mahhovite sõnul võib nt mägilõnga istutada ka kuivemasse ja kehvemasse pinnasesse ning isegi laasunud kuuskede alla). Lisaks eelmainitule on minu meelest neil kõigil väga elegantsed õied. Paljude suureõieliste sortide õied on minu tundliku natuuri jaoks liiga pealetükkivad (vaata mind!) või lausa lämmatavad (kas sa ikka märkasid, kui suur ja edev ma olen!). Väikeseõieliste õied on meeldivalt tagasihoidlikud, võivad edukalt ka teiste lillede vahel kasvada või lausa taustaks olla ja samas... nii ütlemata lihtsad ja... jumalikud :)
Järgnevad pildid on pärit eelmise aasta Roogoja talu külastuselt:

C. vitalba `Paul Farges`
 Pildi peal ei tule selle väikseõielise hariliku elulõnga (Clematis vitalba) ilu ehk korralikult välja, ega tegelikkuses oli see väravakaar piisavalt pilkupüüdev ning lisaks lõhnas ka meeldivalt.


Tore Jaapani ristand `Odoriba`

 Ja järgmiseks minu ületamatu lemmik. Tadaaa...


No kas pole võrratu? Ülim tupsununnu! Oo... las ma olen praegu sillas...
Selle imearmsa tegelase pärast tarisin ma perenaise teisest aia otsast ninapidi kohale, et ta mulle selle nunnuduse nime ütleks. Sealsamas kõrval kasvas sarnaseid tegelasi veel. Nt selline:


 Ja ainult ühel neist oli (loetav) nimesildike:

Perenaine ütles, et kõik need elulõngad (neid oli seal mitu eri värvi) on Clematis integrifolia. Olin omale eelnevalt kodus teinud nimekirja huvi pakkuvatest liikidest ja sortidest ning see oli mul seekord ainult eesti keeles (no... ma ju olen eestlane ning see on minu emakeel... ja kui taimedel on eestikeelsed nimed, siis miks mitte neid kasutada???), seega uurisin, et kuidas on selle elulõnga eestikeelne nimi. Proua ütles, et ongi lihtsalt C. integrifolia ja kogu lugu. See tekitas minus mõningast segadust, sest mulle ei meenunud Mahhovite raamatust mitte ainumast elulõnga, millel poleks eestikeelset nime. Aga ega ma kõike vast ei mäleta ju ka...
Igatahes ka müügiplatsil oldi täiesti veendunud, et Clematis integrifolial mingit eestikeelset nime ei ole (no ma pidin ju ikka kontrollima, eks!).
Kodus hakkasin raamatust vaatama, et kelle ma siis ikkagi omale koju tassisin ja sain teada, et ma olin nüüd tervelehise elulõnga õnnelik omanik. Ja sellenimeline oli juhuslikult ka 
                                                                mu soovinimekirjas.😍😃


Kui see tervelehine elulõng nüüd kõrvale jätta, siis üks väga ilus elulõng, millest mul ka pilt on, on teksase elulõng `Princess Diana`. No kas pole võrratu?



C. texensis `Princess Diana`

Tegelikult on kõik väikeseõielised elulõngad ilusad, minul lihtsalt pole neist eriti pilte, mida näidata (või ei leia üles :D). Järgmisel pildil on minu aias kasvav (väidetavalt) siberi elulõnga seemik, sama taime pilt oli ka postituse alguses. Minul kasvab ta pirnipuu tüvel, talveks varsi maha ei lõigata, kevadel kasvab kenasti edasi. Kõrguseks lubatakse kuni 4 m. Mulle meeldib - ei mingit poputamist, saab endaga suurepäraselt ise hakkama.:)


Neile, keda pisikesed õied ei kõneta on järgmine foto, mis on tehtud Roosoja talus. Pildil onsellesama  C. integrifolia ristamisel saadud sort `Arabella`, mida peetakse kõige pikema õitsemisajaga elulõngaks. Õied pole küll mingid pirakad, aga neid on sadu... :)



Seal talus oli see sort kasutusel lihtsalt pinnakatjana ja nägi vägagi efektne sealjuures välja. Ei mingit tugedega pusimist! Tasub endale ihaldada küll! :)
Oeh, neid väikseõielisi tahaks ma kohe kõiki. Kahjuks ei leidu mu aias neile väga sobivaid kasvukohti, niisiis on mul siin ainult üksikud liigid/sordid. Mul on küll kõvasti võrkaeda, mille najal saaks vähemalt osasid elulõngu kenasti kasvatada, aga kuna aeda on plaanis liigutada, siis...
Aga küll saab... kunagi.

Lõpetuseks üks pilt võimalikust toest. Kõik ei pea kuskil seina või võre najal kasvama. Noo... paar vaba looreha ratast leiaks isegi mina... 😜



Ahjaa, üks tõrvatilk on siiski ka selles meepotis. Nimelt võib elulõngade mahl kokkupuutel nahaga põhjustada tugevat ja halvasti paranevat nahaärritust (nagu moosesepõõsaski). Esimesel kommenteerijal endal kole kogemus olemas. :(

Laupäev, 17. märts 2018

Hautame tomatiseemneid ehk... kas aedlejaks sünnitakse?

Inimesed usuvad erinevaid asju. Ühed usuvad, et kõik tähtsamad sündmused meie elus, on juba eelnevalt ettemääratud (see oleks ikka jube igav, eks!), teised jällegi, et iga inimene loob oma saatuse ise. Ning kolmandad usuvad, et tegelikult on kõik toimuv hoopis puhas juhus. Võta nüüd kinni, mis see tõde on - ilmselt segu sellest kõigest. Aga kui ma nüüd relva ähvardusel nende kolme vaatenurga vahel valima peaksin, siis... valiksin ma ilmselt selle viimase.
Mõelge ise - lapse soo otsustab puhas juhus. Juhus valib meile ka koha ja pere, kuhu me sünnime; meie kasvatajad, õpetajad, esimesed sõbrad, eeskujud. Tihtipeale on ka edasised valikud juhuslikud: koolid, eriala, esimene töökoht, partner (näe, siin mingi normaalne mees ripakil - võtan ää! 😜). Ja lapsi ei saa me ka kataloogist valida - tuleb, mis tuleb! Jne, jne...
Aga ometi...
                                         *                               *                                 *

Nagu ma juba eelmises postituses hädaldasin, siis mingit kevade ootuse õhinat mul sellel aastal pole ja selles osas ei ole endiselt midagi muutunud. Ja mis kevadest siin ikka rääkida, kui suurem osa maast on valge lumevaibaga kaetud ja hommikul on 17 kraadi külma. Külmast põhjatuulest ei hakka rääkimagi.






Aga mis tubasesse aedlemisse puutub, siis sellega on küll kõik korras ehk... mul on imelikud isud.
Kõigepealt tuli mul isu oma pelargoonide kallal toimetada - oi, kuidas mulle pelargoonide hais meeldib. Tuuseldasin ja... tõmbasin muudkui ninaga - said teised kenasti tagasi lõigatud ja pistikud tehtud.
Siis külvasime me Väikemehega herneid (lolli järjekindlusega üritan ma temas aiandushuvi tekitada) ja uhasime neid sinna külvinõusse ikka nii, et mustas. Aga kahjuks idanesid need hullult kehvasti, ei teagi milles asi oli (vana seeme?). Mõned varred me põske pistmiseks ikka saime - olid maitsvad küll. Aga oleks rohkem tahtnud!
Vahepeal leidsin sahvrist siilikübara seemned, need tuli ka kindlasti mulda pista hoolimata sellest, et mul pole õrna aimugi, kui kauges minevikus need üldse korjatud said. Aga jumal teab, äkki just sellest seemnekülvist tärkaks mingi eriti toredat. Niisiis - mulda! Nojah, siiani pole sealt peale umbrohu veel miskit tärganud :D Aga lootus püsib!
Ja siis... tuli vastupandamatu isu tomateid külvata. Inimene, mis sul viga on? Endal pole enam kasvuhoonedki! Pärast kirud ennast maapõhja, sest sul pole neid pagana taimi kuskile maha istutada. Lihtsalt... NIII tohutu isu tomatitaime lõhna järele tuli (ma tean - täiesti napakas!). Võiks vabalt paar taime ju osta ka, aga keegi vist ei müü nii vara veel, aga nii õudselt ju isutab. Ja me olime just Väikemehega seenmekaste sorteerides leidnud paki, jumal teab mis ajast pärit tomatiseemneid "Terma" ja ma mõtlesin, et kui need juba mitu aastat üle realiseerimistähtaja on, siis ilmselt sealt ei tärkagi midagi või, kui tõesti paar tükki tärkaks oleks eriti vahva (ma oleksin nagu kass faasseni naistenõgese taime kallal! 😀) ja need mahutaks hädapärast verandalegi ära - hea madal sort ju! :D Nii me koos Väikemehega kogu selle vana lahtise paki sisu mulda kupatasime. Või no... sellesse Biolani "musta mulda", muud parajasti polnud, kui mind see lämmatav ISU tabas.
Ja no, et asjade käiku veidi kiirendada, sai see potsik leige ahju otsa tõstetud. Meil on ahiküte ja sellist idanemiseks vajalikku stabiilselt sooja kohta niisiis keeruline leida. Ja nii ma olengi idanemise kiirendamiseks neid potsikuid varemalt ühe sooja ahju otsast, teise sooja ahju otsa tõstnud. Tuleb lihtsalt tähelepanelik olla ja jälgida, et potsikud õigel ajal köetava ahju otsast ära tõstetud saaks, sest lõpuks läheb seal ahju otsas olemine ikka päris kuumaks. Ja trantsportimise aeg saab alati pilgu potsikusse visata, et kuidas seal need asjalood edenevad. :)
Nojah... see kõik on siiani päris kenasti toiminud ja ilmselt toimiks ka praegu, aga... minuga koos on siin üks väikene inimene ja... väikene inimene nõuab alati tunduvalt häälekamalt tähelepanu, kui ahju otsas kükitavad seemnepotsikud. Ühesõnaga - seemned läksid mul meelest. Kui meelde tulid, olid ahi juba jahtunud, aga ma teadsin, et eelnenud oli külmale veebruarile kohane korralik kütmine. :( Mõtlesin, et mis siis ikka, olidki vanad seemned ju (aga salamisi olin ikkagi lootnud...). Tõstsin oma hautatud seemnetega potsiku jälle teise ahju otsa sooja ja lootsin, et see ainumas seeme, mis veel ehk ellu jäi, nüüd ometi idaneks. Ja siis... unustasin uuesti. Nojah... niipalju siis sellest! Tõstsin potsiku ahju otsast kummuti peale, omamata vähimatki lootust, et pärast sellist kuumtöötlust sealt iial enam midagi tärgata võiks. Oeh, ma tahtsin ju Väikemehele näidata, kuidas tema külvatud seemnetest PÄRIS tomatitaim kasvab. :(
Paar päeva hiljem, kui plaanisin selle potsiku sisu tühjendama hakata, vaatas mulle sealt vastu elu - ei olnud üks, ega kaks. Palju oli!



Oh, te minu tupsununnukesed! Illikukukesed. Ee... teid on mõnikümmend tükki rohkem, kui ma arvestanud olin... 😮
Tänaseks on suuremad (8 tk) neist ümber istutatud (mmm... milline aroom!), kehvemad välja rohitud ja... edasi ma pean nüüd natuke mõtlema :D
Eile tabas mind kohutav peilillede külvamise hoog. Ee... jälle see lõhnavärk - ma lihtsalt PEAN saama peiulillesid mudida. Ja võimalikult kiiresti! Vaat, see on see, kui kolm aastat pole saanud oma aedlemise vajadust korralikult rahuldada - nüüd võtab juba silme eest mustaks vaikselt. :D No ja... mõned ma siis ikkagi külvasin - mudimiseks! 💚💚💚
Ahjaa, kurki proovin ka esimest korda toas kasvatada - ikka väikemehe rõõmuks - loodetavasti õnnestub. Ma küll ei tea, kuidas kõik need potsikud ühel päeval mu verandale ära mahuvad, aga see pole ju mingi takistus, eks. :D
Ja see fooliumiga aknast tuleva valguse tagasi peegeldamise nipp on täitsa toimiv - on valgem tõesti!

                                             *                           *                            *

... ehk kõik siin elus siiski pole juhuslik. Kes teab, ehk on mõni asi meile siia maailma juba sündides, kaasa antud.
Või ehk polegi sellel kõigel tähtsust. Vast on kõige tähtsam hoopis rõõm tomatitaimedest. Ja tühja neist tomatitest endist (kes neid ikka sööb?), peaasi et paitades lõhnaks... 😍

Pühapäev, 11. märts 2018

Ärgu tali veel lõppegu ehk suuremat sorti ahastus kevade ees

Ma olen ilmselt vist haige! Või ehk on mul hoopis kevadmasendus? Kas kevadel saab üldse masendus olla??? Või... ükspäev lõin ma oma põlve jube kõvasti vastu köögikapi käepidet ära (pirakas "pruunikas" tuli :D) ja ehk oli see mats ikkagi arvatust tugevam ja kupli all läks ka miskit paigast ära? Ee... ma olen segaduses. Ja ma ei saa aru! Ilmselt ikkagi kevadmasendus... Või keskeakriis... Või mõlemad.
Ühesõnaga... suur külm on selleks korraks möödas ja kevad koputab tasapisi juba uksele, aga... mul ei ole kevadeigatsust! Päriselt! Kohe üldse ei isuta. Ma ju ütlesin et ma olen haige! Ei mingit ootusärevust, ega suuri plaane, et küll ikka kaevaks ja istutaks ja... Tunnet, et suurest rõõmust jääb hing kohe rinnus kinni ning energiat on lihtsalt NII palju, et... Tunnet, et võiks suurest rahulolust tänavat mööda kepsutada ja võhivõõraid emmata...

Eelmise aasta hiid-kirgaslilled `Kloostrimetsa`

Ja ma ei saa aru, kuidas üldse saab nii olla. Et nagu... mis mõttes?  ALATI on olnud ju see ootus hinges. Ja mingi aeg tagasi ju oli veel oligi, aga nüüd... mitte kui midagi - ainult tuul tühjal väljal.... See teeb mind murelikuks. Kas see ongi kevadmasendus? Vananemine? Mõni raske haigus? Aga ma pole ju nii vana veel! Või olen? Mitte midagi ei saa enam aru!

Tegelikult on mul hoopis hirm. Või ärevus. Või mõlemad. Ilmselt mõlemad! Sest, kui ma oma talvel valmis sepitsetud tööde nimekirja vaatan siis... tahaks juba puhkust. Hääästi pikka ja kusagil hääästi kaugel. Kevadmasendus ikkagi? Ma ei tea... kohe üldse ei kutsu hetkel rabelema. Või no... minu töödega polegi vast nii hullu - teen palju jõuan ja mida ei jõua, seda lihtsalt ei tee - midagi kaela sellepärast veel ei kuku. Aga vaesest meespoolest on mul juba ette kahju. Ja ma tean küll, et tänapäeval ei ole enam mingeid meeste- ja naistetöid (ja õige ka!), aga meie peres teeb asju ikka see, kes paremini oskab. Ja no... aida palkide vahetamisega saab ilmselt mu mees ikkagi tunduvalt paremini hakkama, kui mina. Häbi mulle! Ja kuigi labidaga opereerimises olen ma juba täitsa kõva tegija  💪, siis kopaga oskab Hr Abikaasa ikkagi paremini ümber käia. Mitte, et ma kuskil lagedal väljal sellega asjandusega vehitud ei saaks, aga... seinaäärte ja muude kriitiliste kohtade puhul usaldaks need kangid ikkagi oma abikaasa kätesse.

Probleem on selles, et... õige mitu suuremat (õue)tööd vajaks suve jooksul hädasti tegemist, aga kaine mõistus ütleb, et... ei vea välja. Aga väga oleks vaja! Igasuguste tööde nimekirjadega on nagunii (vähemalt meil) selline asi, et pool plaanitud töödest, tõmba kohe heaga maha ja sellest teisest poolest tõmba ka veel omakorda pool maha, ning kui nendest allesjäänud töödest üle poole tehtud saab, siis on ikka väga hästi läinud. 😂 Aga seekord ei kannata nagu midagi maha tõmmata. 😁 Siinkohal minu SUUR respekt ja imetlus kõigile neile, kes rohkemat suudavad! Ja siis neile, kes üldse vabamalt oskavad võtta - kuldaväärt oskus!
Ilmselt peaks ma ikkagi vist kopajuhi kursustele minema. Mõelda vaid - mees tuleb õhtul raskelt päevatöölt koju ja... naine koos Väikemehega on juba pool õue üles kündnud kaevanud. :)


Ja sillutise paigaldamise koolitusele (aga seda koolitust ju meil siin sellel aastal polegi)... Ja katuse panemise koolitusele... ja...
Igatahes, kui ma mõtlen nendele hädapärastele töödele, mis kindlasti tegemist vajaksid ja ajale, mis meil nende tegemiseks on, siis... vajan ma kannutäit suhkruvett. Eee... pigem ämbritäit. TIIGITÄIT!

Ma ei ole kunagi varem end sedasi tundnud, niisiis see minu jaoks täiesti uus kogemus. Ja see ei ole tore! Südamest loodan, et läheb siva üle ning ma tahan jälle tänaval võõrastele kaela karata. Aga võib-olla on see hoopis märk suureks saamisest. Parem hilja, kui mitte kunagi, eks! Keha on lõpuks lihtsalt aru saanud, et pole vaja oma energiat, mõttetule kevadisele õnnejoovastusele kulutada (eriti kui maa veel valge!), sest mõõtmatus koguses tööd vajab tegemist.

Tegelikult on talv ikka täitsa tore. Las kestab veel...