Laupäev, 20. juuni 2020

Jaani eel. Vihma pausil :)

Mul on hea uudis - meitel sajab vihma! Teate küll, see on seline vesine värk, mis taevast alla sadades kastab märjaks tänavakivid ning taimed (ja ka inimesed), tõmbab kinni lendava tolmu ning sabistab mõnusalt lahtise akna taga ning paneb maailma teistmoodi lõhnama. Mmm... Ja see ei ole kuidagi veevärgi või paakautoga ühendatud - täitsa ise sajab!
Igav uudis jah? No minu jaoks on see igatahes suurepärane uudis, sest meile pole see ammulubatud vihm jõudnud (3 km kaugusel olid ühel hommikul kenad lombid maas, meitel ei miskit, :D), sest ega muidu tuppa arvuti taha jõuagi. Sellest ei julge kõssatagi, et kokka ja koristajat oleks ka hädasti vaja... :P

Eee... paha uudis on nüüd see, et see hea uudis sai otsa. 😂 Nagu, mis mõttes - kogu vihm vä???

Aga hea uudis on see, et aed on siiski märg ja ma hetkel ei kipu sinna tolgendama. Aga kurgipeenart saaksid sa ju tegelikult rohida...!

Ja nüüd me olemegi sujuvalt jõudnud asja tuumani. Enne kirjutama hakkamist jõudsin ka teistele aiablogidele lõpuks pilgu peale visata ja ma tõsimeeli kaalusin, et kas mitte Futu viimase postituse pealkirja (Pöörane jaanieelne aeg) lihtsalt tuima näoga rotti panna. 😂 No anna andeks - nii tabav oli! 😛
N i i   l i h t s a l t   o n g i - PÖÖRANE! Ma vahel ikka mõtlen, et kus need inimvõimete piirid on, et kaua võib sedasi "hullu panna".  Ja enne jaani pannakse meie peres alati hullu, nii lumesulamisest (või aprillist) saati. Sealt edasi läheb nagu rahulikumaks, kiired (aia)tööd saavad tehtud ja osa tegemata tööde puhul nenditakse, et see suvi enam ei jõua, seega pole ka mõtet punnitada.
Aga kõigest hoolimata on lõpuks ikkagi hea meel, et mingid olulised asjad on (selleks korraks) jälle ära tehtud.


Aiaga võtan ma sellel aastal rahulikumalt. Ei, see ei tähenda võilillede invasiooni, vaid seda et uusi taimi ma see hooaeg väga taga ei aja (aga rõhk on sõnal ´väga´, eks! 😛), sest olemasolevaid on juba piisavalt palju ja kõigile ei ole veel seda õiget kohta leitud. Peenart "suuremaks venitada" ma ka hetkel ei jõua (üks projektikas on siiski taimestamisel 😜). Niisiis olengi tsipake seda peenhäälestamise maitset tunda saanud, ja see on imeline! 💚
Ausalt, Futu ajab mind ALATI ahastusse, kui oma peenhäälestuse jutuga pihta hakkab. Mitte, et mul Futu pärast hea meel ei oleks - enda pärast on lihtsalt... kurb meel. 😂 Sest mingi peenhäälestuseni kulub mul siin veel PALJU aega. Oeh...
Tegelikult on kõik siiski hästi (kui krooniline ajapuudus välja arvata) ja aed lopsakas ja õnnelik (ja siis on aednik samuti õnnelik!) ning mul on aiaga seoses mitmeid häid mõtteid/plaane tekkinud. Lihtsalt... kõik võtab aega.
Et asi nüüd ainult jutu tasemele ei jääks, siis:







Mõni on tahtnud teada, et milline see kevadel imeliselt õitsev kassikäpavaip hiljem välja näeb. Aga palun:

Seda vaadet ↓ näitan ma vist ka iga aasta, aga ega küll küllale liiga tee :)





Tööd kolmeks päevaks, natuke jäi üle ka ↓ 😂



Paeonia 'Illini Warrior'

Sauna tagune, ↓ mille täitmisega ma siin vahepeal mässanud olen (oi, see oli kole töö - mida sealt maa eest kõike ei välja ei tulnud...).



Kohe on käes on jaaniaeg. Sirelid lõpetavad (vot nii, lõunamaalased!), ebajasmiinid on alustanud. Näärelehine kibuvits Rosa pimpinellifolia (ehk mairoos) õitseb. See on ilus, lõhnav aeg. Kui mitte öelda... imeline... imeline... imeline...

Meitel paistab nüüd jälle päike - arvuti taga passimise vabandus on otsas, aeg välja kobida ja midagi kasulikku ka lõpuks teha. 😂


Imelist jaaniaega kõigile!
Pärast võtame rahulikumalt, ausõna!