Ma tunnen end alati kuidagi segaduses olevat, kui pean nii totakale küsimusele vastama, sest ma ei tea kunagi, et kas küsija tahab p ä r i s e l t teada, et kuidas mul läinud on (ja ma saan ausalt vastata) või ta lihtsalt eeldabki seda kiiret "Tänan küsimast, meil on kõik hästi" vastust.
Mulle jääb muidugi täiesti selgusetuks, et miks üldse midagi küsida, kui ausat vastust kuulda ei soovi. Ja sellest tulenevalt tunnistan, et...
... mul on läinud vahepeal ikka täitsa sitasti! 😂 No mitte nüüd niii sitasti, et surema hakkaks (vähemalt enda teada mitte ), kodutuks jäämine ohustaks vms, aga no vahepeal oli küll juba tunne, et see kõik ei ole ju ometi p ä r i s, sest kuskil peab ju olema PIIR, et k u i valesti kõik ühel inimesel minna saab. Aga tõele au andes... ilma minu sitasti minekuteta seda blogi ei eksisteeriks ju ka. Nii et... võta nüüd kinni, et kas halb on ainult halb või on halb natuke nagu hea ka? 😜
Kogu seda komöödia sugemetega draamat ma siia muidugi ümber kirjutama ei hakka (pole see blogi), aga et natuke toimunut edasi anda siis...
...ühel õhtul tormi ja vihmaga töölt koju sõites, sain ainukese vastu tuleva auto rataste alt kivi oma auto esiaklaasi. Ja täpselt sellel hetkel kui ma kissis silmadega peaga 2x üles-alla nõkutatades oma auto esiklaasi jõllitasin, sõitsin ma veel ka millestki üle. No võibolla oli lihtsalt tormiga murdunud oks. Võibolla ei olnud ka.
Järgmine päev meenus mulle, et... mulle ei meenu töö juures teatud protseduuride läbiviimisest mitte kui midagi. Otsustasin asja kontrollima sõita. Sain 30 m sõita, kui mu autol pidurid kadusid. Te teate, et mismoodi automaatkäigukastiga autol peatudes pidurid kaovad? Mina nüüd tean - see sõidab lihtsalt minema! 😂
Kaevu veepump andis saba. Uue leidmine võttis mitu päeva (pole päris "tavaline" pump). Vetsu toimimiseks (õue kempsu ei viitsi kogu aeg joosta ju) tuli vett metsast ämbriga tuua. Loomulikult moodustas kolmik käed-ämber-kummikud sellise ideaalse koosluse, et kummikute ülemine serv sügas muudkui ämbri põhja ja nii see jääkülm vesi sealt ämbrist mu kummikutesse regulaarselt plärtsatas. Iseenesestmõistetavalt oli jope mul ka täpselt sellise pikkusega, et selle alumine äär tilpnes veeämbris, ehk et kintsud said ka alati märjaks. Vesi varvaste vahel lirtsumas mõtlesin, et äkki oleks paras aeg nüüd lotot osta, sest olin sattunud mingisse ebatavalisesse tsüklisse, kus juhtusid täiesti jaburad ja ebatõenäolised asjad.
Köögi ust oli vaja värvida. Lasksin poes värvi segada ja kui kodus värvipurki avama hakkasin, nägin, et selle kaanele oli... vale värvikood kirjutatud. Super! Ma isegi ei üllatunud - kuidagi nii loogiline tundus see sellel hetkel. Mis seal´s ikka - proovin siis selle tooniga - äkki see eksitus ei olegi (halb) eksitus, vaid hoopis jumalik sekkumine, sest tegelikult me oleksime pidanudki just selle tooni valima. Juba värvides sain aru, et see on ikka päris kole värv. IKKA VÄGA KOLE! Lootsin, et äkki kuivades läheb tiba paremaks, aga seda ei juhtunud. Siis tuli mees koju ja vahtis jahmunult meite köögi ust. Ta muidu sihuke vaikne inime, et niisama naljalt oma arvamust avaldama ei kipu, aga no seda ust nähes, prahvatas ta kohe, et nüüd on ikka PALJU HULLEM, kui enne ja et see on LIHTSALT JUBE VÄRV! Thanks a lot my dear friend! Just seda mul oligi vaja praegu kuulda, eks! 😂 Aga no... oli jube värv tõesti! Selline... tume roosakaslillakasbeež... või midagi sellist. Huh! 😂 Suure hirmuga sai valitud uksele täiesti uus toon - karamelli värvi. Ja see sai hea ja ilus - tõmba või keelega. 😎
Need on ainult mõned juhtumised mu pikast ebaõnnestumiste jadast. Lõpuks ajas juba naerma, sest see kõik oli lihtsalt niivõrd jabur.
Ega aiaski palju paremini läinud. Mäletate, sügisel jäidki mu lehekotid värava juurde vedelema, sest talv tuli liiga ruttu ja jäävalt. Talv läbi seisid seal. Mõtlesin, et sikutan need kotid nüüd lõpuks minema - kole vaadata ju! Haarasin siis ühest kotisuust kinni ja sikutasin, mis suutsin, aga... ei midagi. No ei liigu paigast - nagu sulatina täis. Ma ei andnud alla - sikutasin uuesti, sest ma ei ole mingi papist tüdruk, kes lehekotti tõsta ei jõua! Ma olen ikka see tüdruk olnud, kes kanadele nisu ostmas käies kummagi käe otsa 25 kg võtab ja mööda aeda oma lõbuks umbes 70. kilogrammiseid betoonplaate "veeretab". Mis mõttes, et ma ei saa mingi lehekotti liigutatud? Sügisel sain ju! Siis jäin vaatama, et lehekott altpoolt kõik puha "punnis". Polegi sulatina - vett täis hoopis! No see on nüüd küll esimene kord, kui selline asi juhtub, tavaliselt ikka häda, et kevadel liiga kuivad need lehed seal kotis. Ega´s midagi - tegin ühe leitud oksaga nagu naksti koti põhja augud. Ja kohe kõrval asuva koti sisse ka, sest ka see nägi samasugune välja. Lahinal hakkas kottidest miskit pruuni vedelikku välja voolama. Ja siis jõudis mu sõõrmetesse selline... laagerdunud kuse hais. Aga "vesi" muudkui voolas ja voolas... Kõigepealt meite käimisrajale... ja sealt värava alla ja sealt värava taha, ühesõnaga... kõige käidavamatesse kohtadesse üldse. Ja kogu see asi lehkas nagu küla onud käiksid seal regulaarselt pissimas. Juba aastaid! Vahest lihtsalt on nagu on - tuleb ära kannatada! Aga sellest hoolimata tekkis silmade ette kujutluspilt, kuidas kohe lendavad meite õuele mõned kutsumata külalised... või kohalik "Kauni kodu" hindamiskomisjon vms ja me naudime koos neid uimastavaid aroome. Vot sellepärast viisakad inimesed küsivadki külla tulemiseks luba! Sest päris elus võib esineda... mõningaid ettenägematuid asjaolusid. 😂
Õhtul kõndimast tulles ei jõudnud ära imestada, et mis jube kuse hais, meitel siin värava juures on, siis tuli meelde - ise tegin! Nüüd pidin ise kannatama ka. 😂
Riisumine on kulgenud ka keeruliselt. Lisaks vastikute tammelehtedele ja sambla kombinatsioonile lisandusid sellel aastal ka veel tammetõrud, mille murust kokku riisumine (ja hilisem aiast äravedu) on paras peavalu. Me oleme siin juba üle 20 aasta, aga no sellist tõru saaki pole varem näinud. Jube! Ausalt - kui ma saaksin iga maas vedeleva tõru eest ühe sendi, siis oleksin juba euromiljonär valmis! Ja sellises koguses neid aeda maha jätta ka ei saa. Nii et... paneme edasi ja vaatame, et mis enne otsa lõppeb - kas tõrud või mu randmed. 😂
 |
| Tõruuputus |
Mees tegi pesakaste. Niisama ilu pärast ja kuldnokkadele ikka ka. Ilu omad (ja kuldnokkade kastide katused) oli vaja miski kraamiga halliks võõbata. Ma siis võtsin selle töö oma peale. Loksutasin ja segasin seda (värvi)potsikut nii nagu alati teen. Ainuke häda, et võõpama hakates oli lubatud hall värv kuhugile kadunud. Mäletasin, et eelmistel kordadel nägi see tulemus nagu vähe teisiti välja. Vähe sellest - kuldnokk vahtis mu toimetamist pealt ja andis valjuhäälselt teada, et ma peaksin oma kätel kiiremini käia laskma - tal juba veits kiire või nii! Tööta siis rahulikult sedasi! Pärast pidi mees ikka mu kehva tööd üle tegema ja tema võlus sealt potsikust ikkagi halli värvi välja. 😂
Ilu jaoks tehtud kastid said sellised:
Rämedaks vingumiseks on juba läinud. Samas... täpselt nii see eluke on siin veerenud.
Üdini positiivne on see, et saabunud on aprill. Eile õhtul sai üheksani õues nende tõrude, lehtede ja lehekottidega mässatud - rohkem lihtsalt ei näinud. Ja kui vahepeal tundubki, et KÕIK siin aias on nii lõputult valesti ja lihtsam oleks üldse otsast alata või kogu aed lihtsalt muru alla panna siis... eile oli kuidagi helgem tunne. Võib-olla PÄRIS KÕIK ei olegi valesti. Võib-olla mõni asi on isegi natuke hästi. Ma tean, see on see ilusa (st sooja) ilma mõju põhjamaa inimesele - imelikud mõtted tulevad pähe! 😂
Paar pilti veel.
Siin ↓ on tegutsenud rõõmsalt koos nii harilik mullamutt ja liivamutt. Pildi pealt ei saa hunnikute suurusest aru, aga mullamuti hunnik on selline... tavaline hunnik. Liivamuti oma seevastu on selline poolik aiakärutäis. Järeldus: liivamutil läheb palju paremini! 😜 (NB. Aprill on ikkagi naljakuu!)
Meil on endiselt krookuste ja võrkiiriste õitsemise aeg. Sinililled ja lõokannused alustavad. Ja aastaid tagasi toidupoest ostetud must lumeroos näib end lõpuks ometi hästi tundvat. Ilus on! Järgmine kord on ehk rohkem ka aiapilte näidata ja vähem muud plära. :)
Ühel päeval lugesin ma kaheksasele pesamunale voodis raamatut ette, kui õuest kopteri häält kostma hakkas. Viisaka inimesena ütlesin lapsele igaks-juhuks, et viimasel ajal läheb mu nii halvasti, et ilmselt kukub see kopter nüüd alla. Mulle pähe! Ja kui tema ei taha, et talle kopter pähe kukuks, siis oleks soovitav minust võimalikult kaugele põgeneda. Kaheksane arvas, et mina võiksin ju ka kuskile peitu joosta. Aga kuhu mul end peita? Kui kaela sadama peab, sajab ju nagunii - vahet pole, kus ma olen! Kaheksane ei põgenenud kuskile. Raamatu lugemine pooleli ju. Ja seltsis ikkagi segasem. Kopteri häälgi kadus lõpuks ära. Ja pärast seda lõppes ka mu ebaõnne jada. Nüüd võib minu kõrval jälle istuda. Vist.😜
Aga kuidas teil siis ka läinud on? Ja ausõna, ma ei küsi suusoojaks!
