Vähemalt õhinas aedleja ise usub seda. Nii umbestäpselt poole maini. Siis lajatab reaalsus labidaga pikki pead!
Teoreetiliselt on käes aasta kauneim aeg. Kõik on veel ees. Kõik on veel võimalik. Kõik alles kogub hoogu. Kui ainult nii hirmus külm ei oleks!
Esmaspäeval möllasin jupp aega ühes naati kasvanud peenraosas. Mulle tegelikult väga meeldib lillepeenraid rohida (naerge nüüd, kui tahate! 😂). Just kevadel (siis pole umbrohi veel põlvini 😅). Eriti mõnus, kui seal on ka natuke naati, mida taga ajada. Rahuldus, mille saad, kui etttevaaatlikult võilillejuurijaga naadi risoomi kergitad ja see tasapisi tegutsedes peenrast tervena kätte saada õnnestub. Kogu see "teedevõrgustik", mille naadi risoomid on peenrasse laiali ajanud: suured rasvased peatänavad, väiksemad hargnevad kõrvaltänavad ja päris lühikesed sissesõiduteeotsad. Kõik see värk paikneb mitmel tasapinnal. On nii tunnelid, viaduktid, kui ka ringteed. Põnev värk ühesõnaga!
 |
| Väljakaevatud teedevõrgustik ja isehakanud küüslaugud |
Ma võin sellest naadirallist ikka totaalselt hasarti sattuda. Isegi siis, kui sooja on kuus kraadi ja vastik põhjatuul teeb sellest kuuest omakorda kolm. Või kaks. Mis sellest, et müts vajub kogu aeg silmadele ja enamuse aega toimetad sa nagu mingi ühe silmaga aiapiraat. Täiesti arusaamatu - inimesed on aastatuhandeid juba mütse kandnud ja siiani veel ei osata normaalselt peas seisvaid mudeleid teha. Ühesõnaga... hirmus tuhin on hommikust õhtuni rohida, kaevata ja istutada ja midakõikeveeel, aga... väljas on lihtsalt nii külm, märg ja vastik. Eile sadas iga natukese aja tagant lumekruupi, üleeile terve päeva vihma ja rahet. Prr...
Ükspäev istutasime õhtul mehega garaaži juurde elupuuhekki. Tuulekoridori. Tuulise ilmaga. Vihma tibutas. Sooja oli ka! Nii paar kraadi. Tundsin kuidas tuul lihtsalt puhub minust läbi. Jube!
Ma ei suhestu kuidagi nendega, kes aprillis ajutise külma ja lume üle kurdavad. Parem olgu juba lumi, kui pikk suvesoe, mis kõik liiga vara kasvama või õitsema sunnib. Aga pikalt kestev maikuu külm on küll puhas sigadus! Sest kogu aeg ja kõike ei jõua ju aias katta. Niisiis on sellel aastal meitel külmaga pihta saanud nii kõik astilbed, murtudsüdamed, spargel ja haldjatiivad (vana nimega epimeedium). Ploomid õitsevad, aga mesilased ei lenda ja emakatega tegi külm nagunii 1:0 juba enne õitsema minekut. Eks paista, kuidas õunapuudega saab. Kirsid vist ei köhi külma peale. Hetkel on kõigel külmaseisak.
Sahhalini pihlakas ´Dodong´ kaotas külmale nii õied (juba mitmendat korda), kui ka kõik noored võrsed on lontis. Hakkan juba mõtlema, et pean temast vist loobuma, sest esiteks murrab mingi lind suviti KÕIK tema noored võrsed ja siis kevaditi võtab külm veel õied lisaks (seekord siis ka lehed), niisiis pole minul siiani neid õisi, veelvähem vilju näha õnnestunudki. 😒 Teoreetiliselt peaks ta suvega viskama mitukümmend cm juurdekasvu, aga tegelikkuses jääb juurdekasv tihtipeale alla 5 cm. Sellest lõputust "pügamisest" on võra hakanud juba pigem luuda meenutama. Tegin kevadel seal võras üksjagu harvendust ja püüdsin päästa, mis päästa annab, aga nüüd siis jälle tagasilöök. 😕
 |
| Lontis võrsetega ´Dodong´ |
Männid ja hortensiad kannatasid talvel raske sulalumekoorma all. Soovitus hortensiatele talveks õied peale jätta vähemalt Kesk-Eestis enam ei päde. Sest talv algab siinmail tihti kiiresti maha sadava sulalumekoormaga. Justnimelt koormaga! Nii murdusid ka minu 2+ meetrit kõrgel ´Grandiflora´ aedhortensial paljud suured oksad. Pildilt ei saa aru, aga alumise foto oksad on kuni 160 cm pikad.
 |
| Talvel murdunud oksad |
Mändidega on lugu tegelikult veel keerulisem ja kurvem. Hortensiad taastuvad! Aga ära murdunud männi oksad ei kasva enam kunagi tagasi. Just need kõige ilusamad ja kaharamad männid kannatavad raske lumekoorma all enim. Mingit tutikut võid sa ju lumest puhtaks rookida, aga 5+ meetrit kõrge puu heaks pole, peale palvetamise, suurt midagi teha. Ja tundub, et korraga maha sadav raske lumekoorem on uus reaalsus, millega tuleb kohaneda. Mõtled küll, et natuke nagu ilmas elatud ja üht-teist nähtud, aga loodus suudab endiselt üllatada. Meenub selletalvine hetk, kui õhtul väljas rasket lund kühveldades kostsid kusagilt kogu aeg mingid kõvad raksatused. Justkui mingi hoone vajuks lume raskuse all kokku. Aga meitel oli kõik püsti. Ometi midagi nii väga muudkui "kukkus raginal kokku". Lõpuks sain asjale pihta - see oli mets, mis "kokku kukkus". Suured oksad lihtsalt murdusid järjepidevalt raske lumekoorma all ja ülevalt alla sadades, lõhkusid omakorda teisi oksi, sellest siis kogu see ragisemine. Ma olen terve oma teadliku elu männimetsa sees või lähedal elanud, aga midagi sellist kogesin ma esmakordselt, et mets konstantselt "kokku kukub". 😀
Vaatepilt kevadel:
Niisiis, hoolimata sellest, et kevadtöödega sai seekord üksjagu varem pihta hakatud, siis tänu igasugu ekstratöödele, olen ma tegelikult hoopis tavapärasest graafikust maas. Ok, tervis mängis ka mäkra, aga see selleks. Elus pole veel juhtunud, et kriitiline aiaäär riisumata jääks (isegi kipsis jalaga sai see töö lõpuks ikkagi tehtud), aga seekord (tänu vahepealsele kuumalainele ja rohu vuhinal kasvama hakkamisele) on just nii. Varasemalt sai aprilli lõpus alati ikka porgand-hernes-uba-redis jt maha külvatud, aga hetkel ma lihtsalt ei leia endas jõudu ja tahtmist, talvises täisvarustuses, sinna arktilise õhumassi kätte kaevama minna. Ja aedviljamaal toimetamist ei armasta ma niisamagi absoluutselt! Andke mulle neid naadiseid lillepeenraid parem! Niisiis pole see aasta mul veel midagi mulda saanud. Aaa... näen aknast, et jälle... sajab lund. Et see ka ei lõppe...😒
Elutoa ahju oleks värvida vaja, aga kus sa siis saad, kui iga päev on hoopis kütta tarvis.
Kõik ei ole sugugi halvasti. Tulbid (need, keda hahkhallitus ei ründa) ja nartsissid (need, kes pärast tormituuli veel püsti seisavad) õitsevad pikemalt. Tulpide olemasolu üle olen ma eriti üllatunud, sest juba eelmise aasta sügisel olid kõik mu peenrad, hiirte poolt, totaaalselt läbi augustatud. Lihtsalt oligi auk augus kinni. Eriti hull lugu oli kivilas. Teadupärast maitsevad hiirtele päris hästi nii karukellad, kui ka rapuntsel ja eks nad nendega talvel maiustasid ka seal. 😒Aga et tulbid suuremas osas alles jäid, on küll üllatus. Ups, jälle läks nagu vingumiseks kätte! 😀
Eelmine aasta kurvastasin, et minu harilik lõokannus millegipärast üldse tittesid ei tee (gagra ja hiline teevad küll). 100 aastat kasvatasin Taivi käest saadud tumeroosat ja no mitte tite poegagi! Aga paar aastat tagasi tõin aeda liigi enda ja no siis hakkas asju juhtuma (Taivi lõokannus oli vist isane ja talle oli lihtsalt pruuti vaja 😁), nii et eelmisel kevadel olid ka minu aias lõpuks esimesed hariliku lõokannuse erinevat nägu tited. Jess!
Gagra lõokannusele meeldib igatahes minu juures hullumoodi, sest teda jagub juba päris mitmele ruutmeetrile.
 |
| Gagra lõokannus |
 |
 |
| Koerahammas ´Pagoda` |
Pesamuna sai nädalavahetusel kümme täis. Ta on nii aias ja mujal täitsa mõnus kaaslane.
