Kolmapäev, 25. aprill 2018

Mõlgutame surnuaias mõtteid

Mida mõtleksite teie, kui surnuaia väravast sisenedes, jalutab teile vastu noor naisterahvas, käes kindad, kühvel ja ämber pontsakate võõrasemadega? Ning kunagi eelnevalt on olnud probleeme sellega, et surnuaias kaovad haudadelt lilled! (Naisterahvas ise on sealjuures muidugi täiesti süüdimatult süütu näoga!)  Päriselt, mida TEIE mõtleksite???


Aeg-ajalt on mul ikka teatavatel põhjustel vaja surnuaias käia ja tegelikult mulle täitsa meeldib seal. Hea rahulik paik maailma asjade üle mõtlemiseks. Eriti meeldivad mulle sellised vanemad ja metsikumad surnuaiad nagu see, kus mina tolgendamas käin. Mingil paradoksaalsel kombel pakatavad need surnuaiad, oma sammaldunud puude, sepa taotud ristide ja metsikult kasvavate lilledega, elust. Justkui Tistou (see roheliste sõrmedega poiss) oleks sealt läbi jalutanud ja oma sõrmeotstega õrnalt kõike puudutanud. Mingit halba energiat mina seal ei tunne, seega ei oska sellepärast ka muretseda.
Aga... inimesed räägivad, et peaks. Või vähemalt, et teatud juhtudel peaks. Aga... hoolimata oma (liigagi elavast) emotsionaalsest poolest, olen ma siiski mõistuseinimene. Või no... mulle on vaja ikka argumenteerida. Või vähemalt puust ja punaseks asi lahti seletada, sest pimesi ei usu ma midagi. Kõigepealt ikka võimalikult palju infot... ja siis ma otsustan.




Aga miks ma sellest üldse siin kirjutan on see, teada-tuntud vanarahva uskumus, et... surnuaiast ei tohi MIDAGI koju viia, sest see toob halba õnne. 
Ja vaat selle uskumuse osas tunnen ma , et infot on kuidagi vähevõitu, sest minul tekib alati küsimus, et nagu... MITTE MIDAGI või? Aga...

... ennemalt polnud meil surnuaia väravas prügikasti ning kõik vanad küünlatopsid said koju prügikasti toodud (OMG!)
Aga kui lapsed leitud käbi või linnu sule tasku pistavad???
Ja kasutatud mulla sealt aiavasist toon ma ka alati koju tagasi (no ma viin ju ka selle sinna ikka elavate, mitte surnute pärast). 😀
Ja... kas trimmeri ikka võib pärast kasutamist surnuaiast koju tuua? Aga reha? Istutuskühvli???
Või kui me ühel päeval tahaks seal haual suured kõnniteeplaadid millegi muu vastu vahetada, kas siis need plaadid peaks surnuaia prügimäele viima (jumala korralikud plaadid ju!) No need plaadid pandaks ju kohe pihta ja siis saab hoopis keegi võõras meite halva õnne omale (sellist koormat küll oma hingele ei tahaks - reha juba varastati ära ja metallist asjade külge pidid kurjad vaimud end eriti hästi haakima!). 
Ja no seda ei julge enam mainidagi, et tihtipeale (kindlal põhjusel) vahetame me suvel need võõrasemad teiste õitsvate lillede vastu välja siis, kui võõrasemad alles ilusad ja no... ee... ma toon siis need lilled omale koju... peenrasse (ma südamest vabandan kõigi ees, kes nüüd toolilt kukkusid), sest mina ei suuda täies õites olevat ELUSAT lille prügimäele kuivamissurma saata. Minule on elusad ikka olulisemad, kui surnud! Tegelikult võiks ju proovida need lilled seal kuskil lihtsalt niisama maasse panna, aga... uus trimmerdaja nagunii ei hooli lilledest ja trimmib kõik maha - vana oli selles osas kullatükk! :)

Kõnealune kask

Tegelikult ma üldse ei naeruväärista neid, kes nii usuvad ja ma saan aru ka selle uskumuse loogikast (surnuaiale viidu kuulub surnutele), aga ma lihtsalt ei näe seal seda tonti. Ega tunne! 
Aga juba mõnda aega tundub mulle aga, et seal haual on üks ülearune betoonist aiavaas. Vanaema Auguste tahtis alati igale lahkunule eraldi lilled istutada, aga selle loogika järgi oleks lõpuks seal väiksel platsil siis vähemalt 7 aiavaasi ja see ei ole mõeldav. Ning... Vanaema on ju ka nüüdseks lahkunud. 
Ja siis on seal need lainjad hostad, mis kuidagi edeneda ei taha (jälle Vanaema soov), kuna meetri kaugusel hauaplatsist kasvab SUUR kask, siis seal all siis lihtsalt ei kasva eriti midagi peale sambla. Aga vaat seda aiavaasi ja neid hostasid ma küll omale koju tuua ei taha. Ma tean, et Vanaemal poleks selle vastu küll midagi, aga... lihtsalt ei taha. 
Eks ma pean siis midagi välja nuputama :)




 
Kitsed on pahandust teinud

 Ee... kui te nüüd arvasite et enam hullemaks minna ei saa, siis... Lõpetage ruttu lugemine!... 

...taimehuvilise inimesena ma olen ikka mõelnud, et kui minu keha maised jäänused ükskord seal surnuaial puhkavad (ja jumal teab, mis head kraami mul seal haua pääl siis kasvab, eks!)... siis minul ei ole küll kahju, kui mõni väike aednik (või miks mitte ka suur) sealt omale mõned seemned või pistiku materjali taskusse pistab. Siit võid julgesti võtta! Ära ainult labidaga suurt koledat auku mulle siia tee, see oleks sinust küll inetu. Loodetavasti läheb sul kõik võetu kenasti kasvama ja teeb su silmale ja hingele kaua pai. :) 
Vaat nii!

Edasi näitan veel natuke pilte sealsamast surnuaiast, kuigi praeguseks hetkeks on ilmselt ka viimased lugejad minestanud.
Väike igihali Vinca minor metsa all


Ilus sepatöö




Kunstlilled mõjuvad siin kuidagi eriti võõralt

 Kui palju tööd ja vaeva... ↓




Kutsuv värav...
Vanade raudristide surnuaed




Minu arust täitsa mõnus ja helge koht viimaseks puhkepaigaks.
Võib-olla ei taju ma siin midagi halba hoopis sellepärast, et tulen siia austusega ning suhtun kõigesse siin lugupidavalt. Ma ei viruta miskit ära, ega sokuta oma prahti suvalisse kohta. Minu lahkudes jääb see koht maha paremana, sest tihtipeale korjan ma kokku ka teiste inimeste prügi.
Surnutega pole mul siin probleeme olnud, küll aga meenub üks elus vanatädi, kes profülaktika mõttes minuga kord kord õiendama tuli (laps oli ka tookord kaasas). Kui olukorda seletasin, ei tunnistanud ta loomulikult oma eksimust, vaid vajus vaikselt minema.
Ma ei saa aru, mis neist surnutest karta, elavad palju hullemad ju! 😁



Juhuks, kui siin peaks tõesti veel mõni lugeja olema, siis oma kaks lemmikpilti jätsin ma kõige viimaseks. No nagu kirsiks tordil või nii 😍

Harilik katkujuur

Kõrvikpriimulad :)

Ahjaa, päris elus võib juhtuda, et enne, kui sa ämbritäie võõrasemadega surnuaia väravast välja jalutad, jalutasid sa nende samade võõrasemadega sealtsamast väravast ka sisse. Lihtsalt... keegi hea inimene on juba hauale lilled istutanud, ja mida muud sul nende lilledega siis ikka peale hakata, kui nad uuesti minema viia.
Mind on lausa kahel korral sellise olukorraga "õnnistatud".  😂 
Õnneks see aasta olin mina essa! 😛

Seekord siis sellised jutud. Ausõna, järgmine kord võtan helgematel teemadel sõna! :)

Reede, 13. aprill 2018

Kevad. Suudlevad linavästrikud ning... hallrästa matused

Ma ei teagi, kust nüüd alustada. Võib-olla faktist, et kevad on päriselt kohal. Ja kuna kevad on päriselt kohal, siis ilmselt pole enam ka mõtet kevadeootuse judinaid oodata. Esimest korda minu teadlikus elus jäid need ära. 😕 Nojah, seekord siis sedasi.
Aga see, et kevad PÄRISELT kohal on, on ikkagi maru tore. Alguses oli iga hommik aknast välja vaadates ainult üks mõte - päriselt või??? Lund ei olegi? Nüüd hakkan vaikselt juba harjuma. Ja kuigi teised juba mõnda aega presenteerivad oma õitsevaid sinililli ja värvilisi krookuste kogumikke, siis mul pole sinna midagi vastu panna. Esimesel (valgel) sinilillel hakkas alles täna õhtul õiepung lõpuks avanema ja osad krookused ka alles tärkamise faasis - sisemaa värk. Vahepeal on tunne, et selleks ajaks, kui meil siin lõpuks midagi näidata oleks, on teised juba ammu need asjad ära näidanud. 😬
Aga midagi siiski. Veranda akna all õitses talv läbi üks priimula ja nüüd on ta ennast juba "lille löönud" :)



Täna leidsin peenrast sellised suured valged krookused, mitte ei mäleta, et oleksin selle koha peale krookuseid tippinud. 😄 Nii juhtub, kui sildikesi ei pane.









Ja ega siis õied üksi rõõmu tee. Täna näiteks imetlesin tükk aega punaraag-kortsehe kevadist ärkamist. Ja kurekell on samamoodi kevadiselt nunnu. :)


Ilmad on olnud õnneks ilusad. Kõik need hääled ja lõhnad ja... üleüldse... teate küll... pea on natuke... sassis...
Esmaspäeval saabusid jääpõrutajad lõpuks ka meite maile. Ja kui me õhtul Hr Abikaasaga maja juures plaani pidasime, avastasime äkki, et üks lind on maja pööningule lõksu jäänud. Mees läks tegi ülevalt ukse lahti ja veel enne, kui ta trepist alla jõudis, lendas üks linavästrik sinnasamasse kõrvale antennile istuma. Ja veel üks hetk hiljem lendaski uksest välja seal lõksus olnud lind. Ka linavästrik. Seda, mis sellele otsekohe järgnes, polnud mina veel kunagi näinud. Ja see nägi täpselt sedamoodi välja, et hullult armunud paar sai üle pika aja taaskord kokku ja kukkusid kohe (väga kirglikult) musutama. Kuidagi teistmoodi ma seda seletada ei oska, sest antennil istunud lind kargas hullunult pööningult pääsenud linnule kallale. Linnud langesid (kukkusid) paar korda lausa maapinnale oma madistamise käigus ja olid, sõna otseses mõttes, kogu aeg nokkapidi koos. Hi-hii, teistel ka kevad pea sassi ajanud! 😜
Iga päevaga tunnen ma järjest suuremat rõõmu oma Väikemehest, kellest lõpuks ometi on kasvanud SUUR POISS. Kuigi ta räägib meil halvasti, räägib ta ikkagi palju. Ja huvitavaid asju.
Mõned päevad tagasi oli mul vaja tomatitaimi suuremasse potti istutada. Tulin just verandalt oma tomatitaimedega, kui väike inimene hüsteeriliselt muudkui hüüdis: "Ettevaatlikult, ettevaatlikult!" 😀 Ning kui ma siis lõpuks istutustööga pihta hakkasin, siis väike inimene ei hoidnud oma vaimustust vaka all ning teatas suure õhinaga, et NII PÕNEV on! 💚💚💚
Ja lumi- ja märtsikellukeste jutte räägib mulle. Äkki ikka tuleb aednik? Hädasti oleks vaja! 😜

Paar päeva tagasi leidsime temaga aiast kuuri eest surnud hallrästa. Ei teagi, mis temaga juhtunud oli, pealtnäha tundus kõik korras olema. Väga hoolega ei tahtnud Väikemehe juuresolekul seda lindu uurima ka hakata - võtab veel õppust. Väikemees tõstis aga linnu üles (kuidas ta ikka seal maas sedasi vedeleb) ja tegi talle suure armastusega pai ning pani siis linnu oma aiakärusse, ise samal ajal rääkides, et lind tudub. Üritasin talle olukorda kuidagi läbi lillede seletada, aga ta ei saanud ilmselt aru. Tegin ettepanku lind metsa viia. Väikemees kärutaski rästa metsa. Kuna maa on veel külmunud, siis labidat ma ei hakanud me kaasa tassima. Leidsime hoopis ühe kopa tekitatud väikese süvendi, mis oli lehtedega vooderdatud. Väikemees asetas rästa kenasti sinna sisse, ise samal ajal rääkides, et lind läheb sinna nüüd tudule. Sealsamas kõrval olid sealt süvendist pärit mättad, mis ma sõrmedega maa küljest lahti kangutasin. Jäin veel hetkeks mõtlema, et kuidas järgnevat küll lapsele seletada, aga polnudki vaja. Laps leidis ise seletuse: "Emme paneb linnule pleedi peale, siis on linnul seal hästi hea tududa. Emme paneb pähe ka pleedi, siis valgus ei paista."
Nagu päris matused olid, sai nutta ja puha...

Et nüüd mitte nii morbiidselt lõpetada, siis raporteerin, et tubastel kurkidel puhkeid täna esimesed õied. Kõigil kolmel taimel - nagu kellavärk! Täpselt 35 päeva pärast külvamist. Sort on `Dirigent´. Loodame, et need õied nüüd kenasti tolmnevad ka ja varsti saame Väikemehega kurke proovida. :)


Seniks kena kevade jätku! :)

Reede, 6. aprill 2018

Prauhti ja kohal ta oligi!

Ei tulnud Ta hiilides ega salamisi. Jah, tuli küll öösi, aga eile hommikuks oli ootamatult kohal see pikalt oodatu - Kevad. Juba hommikul näitas termomeeter 10 soojakraadi. Möh??? Rikkis vist põrguline! Ja aina soojemaks läks. Kui välisuksest välja astusin, lõi mulle näkku pahvakas sooja, kevade järgi lõhnavat õhku, mis oli lindude häälistustest lausa paks. Äkki ma näen lihtsalt ilusat und? Tegelikult on ikkagi vähemalt 10 cm lund maas. Eile ju veel oli! Päiksepoolselt kuuriseinalt tõusid õhku kümned unised kärbsed, kui ma sealt möödusin. Izzand, kas see saab tõsi olla??? PÄRIS KÄRBSED! 😱 Isane musträhn andis üle küla valjult teada, et SIIIN on tema territoorium ning teised isased pole siia oodatud.
Väikemees oli samuti šokis ning kordas päev läbi ühte ja sama lauset, lihtsalt tonaalsus oli erinev. "Täna on kevad? Täna on kevad. Täna on kevad!" Ning suhtus väga umbusklikult ema juttu, et täna saab ILMA KINNASTETA õue minna. Eks ma olin talle ikka eelnevalt rääkinud, et kunagi aprillis saabub kevad, aga ilmselt ta ei uskunud, et see päriselt ka juhtuda võiks. 😀 Igatahes oli terve õu täis asju, mis lapses suurt imestust esile kutsusid: lendavad kärbsed; üks sibav ämblik; ööga lume alt välja sulanud kuumaasikapeenar, mida käidi ka juba igaks-juhuks revideerimas; õitsevad lumikellukesed; mulksuv maapind; lõpuks ometi maa küljest lahti sulanud mänguasi, millega sai jälle mängima hakata ja metsa ääres nähtud kaks liblikat, keda kohe taga ajama asuti. Uskumatu, milline aastaaeg!


Mina sain lõpuks teha oma esimese selleaastase peenratiiru, sest eelnevalt oli kõik ju lumega kaetud ja lund võib vabalt aknast ka vaadata. Kogu peenar veel sulanud ei ole, aga esimesed tulbi- ja nartsissininad nägin ära ning üht-teist veel. Ja päeva jooksul puhkesid veranda akna all õide märtsikellukesed. ↑ Milline edenemine, eks!
Mingeid aiatöid küll veel teha ei saanud, liiga märg ja lägane. Ja keltsa oli ka veel palju. Aga kus meil kiiret? Palju meeleolukam on hiljem teha korraga KÕIKI aiatöid, alustades riisumisest ja lõpetades rohimise ja köögiviljapeenarde tegemisega. 😜

Täna on vett ja keltsa palju vähem ja lumi ka pea-aegu sulanud. Kui hommikul oli veel +4, siis lõunaks langes temperatuur nulli ja hakkas sadama mingit tahket kraami. Väkk! Õnneks jäi ruttu järgi ja isegi päike tuli vahepeal välja, aga õues on ikkagi vastik külm ja tuuline. Prrr...
Aga toas on hea. Ahi on köetud ja verandal lõhnavad kaktuse ja sidrunipuu õied. Ning valmivad sidrunid. Mmm...


 Kui nüüd keegi tark veel ütleks, kuidas kindel olla, millal ma päriselt võin sidrunisse hambad sisse lüüa? 😍