Tasapisi...

... ta ikkagi tuleb, see preili Kevad. Külm ja tujukas küll teine! Hommik tervitas jälle valge maaga 😬 
Sinililled ei jõudnudki peenras õitsema minna, öine -9 tegi enne oma töö. Sinistel ja roosadel on nüüd ainult kuivetanud nupud. Valged kasvavad teise koha peal, neil läks veidi paremini.

Külmanäpistus

Nii juhtub, kui õiget märtsi pole! :( Ja kui parasjagu ei saja JÄLLE mingit ollust krae vahele, siis on väljas ikka toredaid kohtumisi ka :) Jumal tänatud!

Tähelepanu on garanteeritud, kui sättida ennast kasvama lumikellukeste keskele!

Jõuline tulek

Fritillaria imperialis "Lutea"

Pojengid vs naat? Pojengid juhivad!

Selle tulbi kollased õied mind ei kõneta. Aga milline tulemine!

Tulipa `Sweetheart`

Hiid-kirgaslill `Kloostrimetsa` Chionodoxa luciliae Gigantea Group 'Kloostrimetsa'

Esimesed priimulad alustasid tegelikult juba märtsi lõpus. Külm hoiab nende õlmitsemist tagasi

Viimane krookus läks ka lõpuks õide, ülejäänud pigem lõpetavad. Puškiiniad alustasid ning eile leidsin aiast tikripõõsa alt ka esimese nurmenuku õie. Täitsa nagu päris kevad! :)

Lennutame lehti!

Selle aasta esimene liblikas 4.04 :)

Vahepealse aja olen tegelenud erinevate kevadiste aiatöödega ja kui nüüd aus olla, siis pean tunnistama, et osa nendest delegeeriksin ma suurima hea meelega kellegi teise kraesse. Näiteks riisumise. See jube tegevus juhib minu meelest ka kõige vastikumate aiatööde edetabelit.  Meil on siin aias kolm suurt tamme ning aia taga veel kaks suurt paplit. Ja nende lehed sajavad tihti alles esimese lume või lörtsiga puu otsast alla. Üldiselt me ikka üritame abikaasaga kahasse need sügisel kokku koguda (tema puhub, mina topin kottidesse), aga eelmine sügis ei tulnudki enam võimalust neid kokku korjata ja nii ma siis nüüd riisun ja riisun... Ja siis riisun VEEL natuke nende kohtade pealt, kust ma olen juba 3X riisunud. Ning ilmad on kevaditi meil teadupärast tuulised, seega lehekesed muudkui lendavad ja lendavad... Ühest aia otsast teise ja siis esimesse aia otsa tagasi.

Pealetung väljaspoolt

Ja kui veel peenraid puhastama hakata, siis sealt pääseb jälle neid kiuslikke tegelasi terve aia peale laiali. Sai üks päev just mikrobiootat lehtedest puhastatud - kõigepealt üritad veerand tundi neid lehti sealt üldse kuidagi kätte saada ja siis hakkad neid samu lendlevaid lehti aia pealt kokku ajama (lehekotile polnud seal ruumi ja ämbris tammelehed kahjuks ei püsi). Tragöödia sugemetaga komöödia! Või vastupidi?

Eks seal maas on muidugi muud kõntsa ka, mida kokku kraapida, aga kui juba kümnendat korda tuleb välisukse kõrvalt lehehunnikut likvideerida, siis ajab ikka ahastusse küll... 😾

Ukseesine. Pesamunal viskas ka üle :D

Ja ega selle muu kõntsa kokku kraapimine ka mingi lust ole. Kuna siiani ei ole me igalt poolt maapinda tasandada jõudnud, siis kohati on meil aias ikka väga samblane ja ebatasane. Sealt on ikka üpris paha riisuda. Õnneks vähemalt tasandatud kohtade peal on see rehaga vehkimine talutavamaks muutunud. Aga aega kulub selleks tööks ikkagi umbes kuu (või rohkemgi) Ega ma muidugi iga päev ka rehaga vehi, vahepeal sajab ju lund ja puha. :D
See kevad on tegelikult täitsa hea olnud, sest sain juba märtsi lõpus alustada. Ja kuna vaba aega lapse kõrvalt just ülearu pole, siis otsustasin, et see aasta riisumise asemel ma hoopis rehitsen. Niisiis raudreha vahetasin plastiku vastu ja igat lehte ja oksaraagu enam taga ei aja - siuh-säuh ja valmis. Niikaua, kui inimene elab, niikaua ta õpib! :D
Umbes 2/3 aiast on tänaseks rehitsetud. Ja siis ootab järge aia tagune

 Ei tea kust ilmunud paplilehed aia taga

Aga muidu... kuldnokad on kohal, lõokesed ka. Ja mõned asjad täitsa õitsevad. Pole paha! :)

Harilik võrkiiris "Harmony"

Mõned päevad on ilusamad, kui mõned teised

Mõned päevad on sellised, et parem oleks üldse mitte voodist välja ronida. Mul oli selline päev reedel. Hommikust saati ajas üks probleem teist taga. Lihtsalt uskumatu, kui palju segadust võib ühte ainsamasse päeva mahtuda. Tulbinäitusele jõudsin ka, aga fotoka unustasin loomulikult koju (no, oli selline päev). Aga kodus mõne klõpsu ikkagi tegin.

Terve laupäeva juurdlesin ma selle üle, et kust ometi peaks tulema see pühapäevaks lubatud 15 soojakraadi??? Vihma sadas ja TERVE kraad oli sooja - oi, kui väkk! Aga pimeduse varjus see lubatud soe siiski saabus. Mmm... +7. Heitsin lummatult voodisse teadmisega, et homme saab tulla ainult suurepärane päev, ei midagi vähemat.
Hommikul, kui õue jõudsin oli õhk siutsumisest paks. Päriselt! Sellist asja ei juhtu siin just tihti - parvejagu linnukesi oli hõivanud kõik lähedal asuvad põõsad. Kahjuks ei olnud mul aega neid lähemalt uurida, sest olime selle päeva eelnevalt õuetöödele broneerinud. Ja õues oli mõnus! Pool päeva oli küll pilves, aga sooja oli lubatud 15 ja talvejope sai õhema vastu vahetada ning talvesaapadki jalast visatud. Ja müts kadus ka kuskile ära.... Tuul oli küll kohati vali, aga siiski talutav. Nii me siis panime kuldnokkadele pesakaste üles ning põletasime kogunenud lõkkematerjali. Natuke sain ka peenraid puhastada ja aia äärest lendlevaid tammelehti püüda.
Ja magesõstra hekki sain (tulevase uue aia äärde) mõne meetri jagu istutatud. No, ja sinna istutuskraavi sai likvideerimisele minevast kompostikastist üksjagu "kraami" kärutatud, kõdusõnnikut ei raatsinud sinna panna. Ehk lepivad.
Pesamuna ei raatsinud ka sellisest suurepärast päevast hetkegi raisku lasta, kui siis ainult 45 minutit lõunauinakuks. Õnneks oli suurem vend lapsehoidmisel abiks ja mina sain jälle õue lipata. 😍 Et ikka rahus aiatöid teha. Ülim!
Varsti tuli mees ka metsast koju ja oli nõus õhtusööki tegema. Kas saab midagi VEEL paremat olla või??? Tegin kiire joogipausi ja lippasin uuesti õue. Puhastasin kiviktaimla ümbrust nendest hirmsatest tammelehtedest, mis juba 1000X aias asukohta olid vahetanud. Vähemalt NEED seal said kotti topitud.

Ühel hetkel, kui päike hakkas metsa taha kaduma, tundsin ma õhus kevade lõhna. Seda PÄRIS kevade lõhna, mida võib hingama jäädagi. Seda, mis ajab normaalse inimese peast täiesti segi. Siis mõtlesin, et aitab kah tänaseks rabamisest ja läksin hoopis kiikuma - PÄRIS kiiguga (hästi täiskasvanulik, eks!). Aga seal on hea mõelda ning... hingata. Ja ega väike kerega vehkimine ju, eelseisva rannahooaja valguses paha tee. Ja hoo tegin ikka korraliku! Ning nii ma seal siis HINGASIN... Ja vehkisin... Tuul oli vaibunud, õhk harjumatult soe ja taevast hakkas kostuma rästa kisa. Hallrästad olid kohale jõudnud. :) Kuskil laulis veel kuldnokk. Vist tundis ka kevade lõhna. Maailm oli imeline paik. Kuigi päike oli loojunud juba mõnda aega tagasi, hakkas alles nüüd taevas lillakaks värvuma. Ja värvus... ja värvus. Vahepeal lisandus ka erkroosat. Ja tumesinist. Ning mina muudkui imetlesin ja imetlesin kogu seda ilu oma iidvana tamme taustal. Õnneks on ikka nii vähe vaja.
Enne kui ma lõpuks tuppa kobisin, jõudsin veel aia taga pärna istikule õiget kohta "tunnetada". Ja toas ootas mind külmaks läinud õhtusöök - maitses väga hästi. Ja kraanist jooksev mõnus soe vesi paitas mu keha. Mmm... Elu on ikka ilus, elu on lausa imeline....

Esmaspäeva hommikul ärgates oli hall ja külm Eestimaa kevad tagasi. Peenardes veel midagi põrutavat vaadata pole. Sinililled ega võrkiirised siin veel ei õitse, aga mõned pildid lõpetuseks siiski.

Tähtkarvane hanerohi 'Variegata'

Emajuurelaadne mailane ´Variegata ´