Neljapäev, 14. detsember 2017

Üllatavad aiaüllatused

Kui ma sellele lõppevale aastale tagasi vaatan, siis... taga igatsema ma seda küll ei jää! Lühidalt olukorda kokku võttes võib öelda, et... lootsime (taaskord) parimat - saime... midagi, millest ma ei taha üldse kirjutadagi. Ja ei kirjutagi!
Ma tahan kirjutada hoopis headest asjadest. Väikestest lihtsatest asjadest, mis minu aial mulle selle aasta jooksul varuks olid. :) Mitte, et muidu tore poleks olnud, aga sellised üllatavad aiaüllatused teevad südame alt soojaks. Äkki mu aed siiski armastab mind ka? Natukesekesegi! :D


Ühe nääpsukese üllatuse osaliseks sain ma tegelikult juba eelmisel sügisel, kui avastasin peenrast midagi, mis meenutas väga karvast päevakübarat. Ega ma väga veendunud selles küll polnud, sest karvast päevakübarat nähti siin aias viimati 2011. aasta sügisel. Järgnev talv võttis taime omale ja... oligi kõik. Seda enam oli mul nüüd põhjust kahelda selle pisitillu ellujäämises. Aga võta näpust! Tollel pisikesel tegelasel oli kõvasti elutahet :)

2011
2017


Minu meelest on karvase päevakübara õiel lihtsalt imekaunis puhkemine, kuidas ta end justkui aegluubis lahti voldib. :) Nii tore, et ta otsustas mind pärast kõiki neid aastaid sedasi üllatada. Seemned tal vaevalt seekord valmida jõudsid, aga hoian pöialt, et elaks talve ikkagi üle :)

 Minevikust ilmus välja teinegi kummituslik tegelane. Veel kaugemast minevikust. Sellest on vähemalt kümme aastat, kui siin aias sai öölilli kasvatatud. Ja ega ma neid tookord vääriliselt hinnata osanud. Seda kohta, kus nad mul tookord kasvasid, sai hoopis niitma hakatud. Niisiis pole vahepealsel ajal meil öölilli olnud, aga sellel kevadel oli vaja aia äärde kivide ladustamiseks kohta ning niita seal enam ei saanud. Ja siis tulid ka öölilled tagasi.  :) Tundub, et mu aial on vist samad plaanid, mis minulgi...










Väga tore leid oli ka kevadel peenra vahekäigust avastatud punase siilikübara seemik. Varasem positiivne kogemus lisas ootusärevust - ehk sünnib ka seekord midagi uut ja huvitavat. Ja kui mitte, siis üheski aias ei ole kunagi liiga palju "tavalisi" siilikübaraid. Ja üldse ma ei jaga seda arvamust, et iga hinna eest peaks siilikübara sortide seemikute tekkimist vältima. Et lõpuks ei tea enam ise ka, mis sul seal peenras siis ikkagi kasvab. Sellest väitest jääb vägisi mulje nagu siilikübar paljuneks seemnetega sama hullult, kui võilill. Mine tea, äkki kellegil paljunebki? Minu aias aga on siilikübara seemiku tekkimine SÜNDMUS. Ja mis siin salata, ka seekord sündis täitsa tore sündmus.

Päikeses ja...
...pilve all
On ju nunnu? Ja sellist mul ju veel polnudki! See aeg, kui talv kahe uue ja ilusa sordiga 1:0 tegi, elas pisike eelmisel suvel tekkinud seemik ebasoodsa talve probleemiteta üle. Pole paha! Elagu seemikud! Rohkem seemikuid, ma ütlen. :)






Täitsa naljakal kombel läks mul igasugu nääpsukestega lõppeval hooajal eriti hästi :D Näiteks otsustas eelmisel sügisel Juhani PK-st tellitud 7.88 € maksnud paljasjuurne `Miss America` pojengi juurikas kohe esimesel aastal õitsema minna. Ilmselt, ta ei teadnud, et ta pojeng on! Juurika sordiehtsuse osas ma nagunii mingeid lootusi ei hellitanud. Aga läks nii, et...  OMG, mul polegi sõnu. NIII tubli! Ja ilus! Esimesel aastal. 😱Ja täiesti kindlalt Miss America! Pildilt ei saa õie suurusest aru, aga noo... SUUUR oli. :D  Tõeliselt edev miss! Ja ma ei ole üldse mingi pojengiinimene ju! :D

Paeonia lactiflora `Miss America`

Toredaid üllatusi aias (ja aia taga) oli tegelikult veel teisigi. Näiteks kompostihunnikus õitsema hakanud aedporgand (izzand, mul on hädasti ka neid metsporgandi sortide seemneid vaja 😱)

Daucus carota sativus

Või siis mingi sõnajalg, kes ühe aia "ilukivi" aluse enda koduks otsustas valida.



Või eelmisel sügisel ümber istutatud kurdlehine kibuvits, kes pärast ametlikku surnuks kuulutamist, otsustas sügisel järsku õitsema hakata - endal polnud mitte ainumast lehte! :D Ilmselt tema mõistusega ei olnud ikkagi kõik parimas korras. :D

Ahjaa, üks ootamatu üllatus juhtus ühe minu floksiga, aga see võib nüüd suure tõenäosusega olla asi, mis head ei tähenda (ümaruss???). Teiste hirmutamiseks panen ikkagi pildi ka üles. Värisege! :D Eks ma pean vist minema kedagi targemat ahistama, kes ütleks kas mu aial on enam üldse mingit tulevikku... :D

Aga, kui keegi kena inimene oskab sellest asjast midagi arvata, siis võib mulle siiasamasse kommentaaridesse kirjutada. Oleksin väga tänulik :)

 Nagu ma juba mainisin, meeldivaid üllatusi oli teisigi (seda viimast me ei arvesta, eks!)
... aga kõike ei saa siin ju välja lobiseda. :P
Aga minu meelest oli need pisikesed asjad suurepärane meeldetuletus sellest, et...
väikesed - ongi suured :)