esmaspäev, 27. august 2018

Naabrite muru on alati rohelisem ehk... ta ei taha enam ära minna!

Jätkan täpselt sealt, kust ma eelmine kord lõpetasin (pealkirja järgi peaks olema see kahe käega peast kinni hoidev ning samal ajal juukseid katkuv ning näost hall emoticon).
Ühesõnaga - meitel on nüüd uus tore koduloom!


Armas eks! Oeh... 😞
Inimest ei karda ja sööks ilmselt pihust, kui miskit isuäratavat ainult pakuks (mida me muidugi ei tee!). Tunneb ennast siin väga koduselt (laseb heamaitsta minu tooretel viinamarjadel) ja üritab ennast kanade aedikusse sisse kaevata. Kui kanu pole, kõlbavad tibud ka. No midagigi!

Andke üks tibupojukesekenegi...


Aga häda korral kõlbavad ka viinamarjad
Ütleme nii, et... ma olen päris ahastuses. Mees küll aasis, et ehk ta tegelikult ei tahagi ÜLDSE mu kanu SÜÜA. Et ta nõnda noor veel - tahab nendega AINULT mängida 😂 Just, kindel see! Äkki on üldse taimetoiduline?!
Aga minul ei ole vabatahtlikult plaanis talle mitte oma kanade küünemustagi loovutada! Ja siiani on ta pidanud tõesti ainult hapude viinamarjade ja külapealt varastatud toidujääkidega leppima - piltide tegemise aeg olid kanad turvaliselt laudas kinni. Ükspäev tegid naabrid õues grilli ja nii kui tuppa sööma läksid, oli rebane kohal, et hõrgult lõhnavaid pakendeid minema tassida :D

Nämm...
A on teil siin veel midagi head vää...
Kohe panen koonu pihku...
Tean-tean, ilus olen!
Ahjaa, üks öö, lasi ta meil magamistoa akna all mutipüssist pauku. 😀 Ilmselt mõjus vinnastaud püss talle väga kutsuvalt...
Olen korduvalt teda minema (metsa) ajada üritanud. Ma olen suur ja hirmus INIMENE, keda sa kartma pead! Just nimelt üritanud, sest ta lihtsalt ei võta vedu. Istub mulle lihtsalt peenrasse maha ja jõllitab mind sealt oma nunnude silmadega ning kui tema suunas tormijooksu teen, istub lihtsalt kaks meetrit kaugemale.Või poolteist.
Nojah, ükspäev proovisin teda kividega eemale peletada, aga ainuke asi millele mul pihta saada õnnestus oli teismelise Moskvich. Eee... ups! Anna emale veel kivid kätte - ta ei oska nendega midagi peale kapoti mõlkimise teha. No ma tahaks nüüd öelda, et tegelikult polnud see ju ÜLDSE minu süü. Hoopis see pagana rebane oli kõiges süüdi, sest ta mängis minuga ümber selle mosse kassi ja hiirt. Mina olin ühel pool autot ja tema teisel pool ja nii me seal ringiratast käisime. Vahepeal olin muidugi hirmus kaval ja keerasin otsa ringi, et teisipidi seda ringi käia, aga see hirmus rebane võttis siis ka kohe teise suuna. Aga ikka ümber Moskvichi. Kolinaga vastu kapoti lennanud kivi peletas ta umbes-täpselt nelja meetri kaugusele. Ja sealt edasi pidin ma selle õudse looma kolme-nelja meetri kaupa metsale lähemale hirmutama. Jess! Jälle kolm meetrit kodust kaugemal! Kui ma olin ta lõpuks enam-vähem, et metsa talutanud ja tuppa tagasi tulin... oli rebane ka juba kanaaia ääres platsis (siia käib nüüd see peaga vastu seina tagumise emoticon!). Urr...
Mis siis ikka, täna lähen vist ikkagi isolaatoreid juurde ostma ja siis veame lisa voolutraate ümber kanaaia. Üleval meil muidu on, nüüd paneme alla ka.

Aga miks neil naabritel see muru ikkagi rohelisem ja taevas sinisem on? Vaat sellepärast, et mõnedel siin jooksevad hundikutsikad ja karud aia taga ringi ja minul on jälle ilmajäetuse tunne. Et nagu... mis mõttes??? Kus minu hundid on? Võta või lambad, ausõna! 
Igatahes... meeldis mulle väga mehe õe jutt sellest, et lisaks huntidele ja... jumal teab mis loomadele veel, nägid nad ükspäev isegi... rebast. Rebast??? Mul on neid siin jalaga segada!
Tead Kristi, teeme nii, et ma saadan sulle selle hirmsa rebasekutsika ja sina saadad mulle siia paar hunti ringi jookma ja ulguma, eks. Diil? Mul ei ole koeri ega lambaid nii et... võtan nad tänulikult vastu.
Viige ainult see hirmus rebane minema! 😂

kolmapäev, 15. august 2018

Olulised linnu-uudised, toiduabi ja soovimatud (ja mh kasvatamata) külalised

KÕIGE olulisem uudis on muidugi see, et  taevaluugid on lõpuks lahti läinud. Jess! Jumal tänatud! Koos sellega on on ka temperatuur kolinal alla tulnud. Üpris veider (aga uskumatult kodune) tunne, kui õues poeb külm kontidesse, nii et toas tuleb kere üles soojendamiseks tassike kuuma teed keeta. Mmm... mõnus. Kohe inimese tunne tekib. Pea nokib ja puha... (vahepeal läks juba meelest ära, kuidas see üldse käib) :D
Ja kui nokkimisest juba rääkida, siis suvel võetud tibudest on kasvanud sellised tegelased:

Kahtlustatud kukk ONGI kukk, kireb juba ja puha (on kahe ja poole kuune :D). Ülejäänute osas olen ma ikka hellitanud lootust, et need on tüdrukud. Mees aga avaldas nüüd arvamust, et nood on KA kuked. Fui, milline hirmus inimene - ikka peab mul tuju halvaks ajama! Nüüd ma vaatan õuduga nende "kanade" sabasulgede kasvamist ja... vaatan ruttu kuskile mujale - kahtlaselt pikad tunduvad need suled 😂

Ka kukk??? 😄
Hea uudis on see, et kevadel ostetud 3 noorkana hakkavad tasapisi munele:


Kaks alumist muna on noorte esimesed katsetused :) Ülemised vanade tegijate omad

Ilma juurde tagasi pöördudes, siis ütlemata tore, et ometi on sadama hakanud, aga... mis selle kuivaga juba pekki läks, see ongi pekis. Oma tuustide pärast ma väga ei muretse. Üldiselt on mul seis täitsa kena ja mis minema peab, eks see siis läheb ja... tuustid saab üldjuhul asendada. Palju rohkem olen ma mures oma pere (talvise) toidulaua pärast. Kartulisaak on kehva ja porgandit ei hakanudki ma selle suure kuivaga maha külvama (tagantjärgi täitsa õige otsus). Erinevad lehtköögiviljade pealsed pisteti paari päevaga lihtsalt nahka ja enamuse kurgitaimi võttis külm kevadel ära. Till ei suvatsenud selle kuivaga korralikult kasvada, niisiis sügavkülma polnudki midagi panna, sibulapealsetega umbes sama lugu jne, jne.

Nojah, marineeritud kurgid jäävad ilmselt ära. Maitsvaid kartuleid saab ehk kohaliku kartulikasvataja käest osta ja porgandite osas peab (jälle!) ema peale lootma. :D Hea, kui sul ikka ema on! Eriti hea, kui ema raskel ajal veel toiduabi ka osutab. 😜
Niisiis... ema tõi mulle ükspäev oma ülekasvanud peenrakurke. Pidid mingid imelikud kurgid olema, st kasvavad ja... kasvavad ja... ikka kõlbavad süüa. 😀 Kuna marineerimiseks olid need juba liiga kogukad, tegin nendest seda toorest vürtsikat kurgisalatit. No teate küll, seda küüslaugust varianti, mida kuumutma ei pea. Topite lihtsalt purki ja... saate jõuludeni pugida.
Ja olid huvitavad kurgid tõesti.


Esiteks olid need täiesti siledad, nii et pesemiseks piisas kiirest kraani all loputamisest. Ei mingeid õudseid torkivaid ogasid. Nii hea oli käsitleda.
Teiseks, hoolimata oma suurusest (üks oli mul rohkem, kui poole kilone) ei olnud need kurgid kibedad, kollased ega seest õõnes. Jah, seemned siiski olid, aga need sai välja lõigata.


Kolmandaks olid need kurgid hoopis teistsuguse olekuga, kui tavaliselt ülekasvanud peenrakurgid on - noor kurk on hoopis niiskema ja krõmpsuma olekuga, kui need vanakesed, mille viljaliha hakkab vaikselt juba vahtkummi meenutama. Aga vaat need kurgid olid endiselt mõnusalt mahlakad.
Ja neljandaks,... need olid toorelt väga maitsvad. Ja no... ma ei ole just inimene, kes ülearu toorest kurki armastaks. Mis sest vesisest hapukast asjast ikka armastada. Aga no need olid maitsvad. Ausõna! 💚💚💚
Ja... ma ei kiida siin niisama.  Mul oli õnneks oma peenrast kohe võrdlusmaterjali võtta ("Aztec" ja "Amour"). Minu kurgid olid ogadega ("Aztec" on selles osas eriti hirmus tegelane), ülekasvanuna kollased ning "vahtkummised" ning maitselt (ka noore kurgi puhul)... panid ema käest saadud minu omadele ikka pika puuga ära. 😀 Purgis pole enam ilmselt küll väga vahet. Ainuke puudus, mis neil kurkidel üldse ilmnes, oli see, et nende koor oli toorelt tarvitamiseks liiga paks (vähemalt ülekavanuna), niisiis pidin ma need enne salatiks tegemist ära koorima (no koorega oleks salat lihtsalt ilusam välja näinud).
Te nüüd kindlasti juba tahate, mis imekurgiga siis tegemist on?
Ema ostis toidupoest suvalise tootja suvalise paki, mille jutt talle enam-vähem sobis. Suur pakk, jagub mitmeks aastaks. Sort "Hela" (F1). Guugeldasin, peaksid olema väheste ogadega kurgid, aga noil polnud ogadest haisugi, nii et nüüd ma ei teagi, mida arvata. Valed seemned pakis? Äkki noortel kurkidel ikka olid ogad??? Peab ema käest uurima. Äkki on keegi veel seda "Hela" kasvatanud? Nii heal kurgil peab ju ometi õige nimi olema. :)
Igatahes sain ma tänu ema lahkele annetusele 10 purki küüslaugust nõretavat kurgisalatit ja saan nüüd tüütuid kaaskodanikke oma tapva hingeõhuga eemale peletada. 😝


Ja kui ma siin juba toiduabi kiidan, siis tänu tädi Eve aiast pärit vaarikatele, sai üle mitme aasta jälle vaarika-mustsõstra moosi keedetud. 22 purki! :) Oi, kui hea moos tuli. :) Mmm... mis neist olematutest porganditest, kui nii head moosi on 😛 Igatahes väga armas, kui on inimesi, kes oma ülearuseid aiasaadusi teistega jagada raatsivad. Kulub igati marjaks ära.
Ja tegelikult on mul üks selline "toiduabi" kord veel hinge peal. Siis, kui meie perre oli kevadel lisandunud väike inimene, kes peamiselt rahulolematu olemisega tegeles ja sügisel saatis mehe vanaema õde (see oli nüüd küll keeruline :D) meile arvestatava koguse kartuleid ja... marineeritud kurke. Need olid maailma kõige maitsvamad kartulid! Valged, jahused ja magusapoolse maitsega.  :) No ja kurke mul ju sellel aastal polnudki ning millegi marineerimisest... võisin ma ainult unistada. Nii, et vägagi kulus see saadetis ära :) Südamest aitäh saatjale! 💕

Ja nüüd nende soovimatute külaliste juurde. Kuna meie aed on hetkel endiselt maas, siis on siin nagu läbikäigu hoov. Ja seda just rebaste osas. Saate aru? MÕNI SIIN KASVATAB KANU samal ajal, kui rebased jooksevad õue peal vaata, et jalapealt maha. Päriselt! Jalaga segada on neid meitel. Karjuvad ja kraaklevad päeva ajal ja jõllitavad lillepeenrast vastu. Üks kutsikas töllerdab meil siin iga päev. Oeh... ja siis need kombed. Millegipärast meeldivad talle hullu moodi minu köögirätikud. Need on raudkindlalt vaja jahtuvate hoidistepurkide pealt minema tassida. Kompostihunniku kallal lamendamisest ei hakka ma rääkimagi - KÕIK on vaja laiali kanda. :(
Nojah, tegelikult võiks ju VEEL hullemini olla. Ühel aastal oli meil siin rebane, kes ronis järjepidevalt üle 1,5 m võrkaia meie aeda, et... siin kakada. Või no... mitte LIHTSALT selleks, et kakada, vaid et kakada MILLEGI PEALE. Ja ma ei tee nalja praegu! Ilmselt oli tal mingi kakimiskiiks, sest ta nägi ikka vaeva selle asjaga - tassis kuskilt mingi kaltsu, paberi või midagi muud sobivat ja väljutas oma ekskremendid siis sinna peale. Jäledik selline! Ükskord, kui tal vist muud käepärast polnud, lajatas oma hunniku lihtsalt aeda kännu otsa. Õudne loom! Sellest ma ei hakka rääkimagi, et ta kassi kausi järjepidevalt ära varastas ja meil lõpuks muud üle ei jäänud, kui see nööriga kassi maja külge kinni siduda. Kass ise teda ei huvitanud, aga vaat see tühi kauss...

Täna pidin õue pealt rebase rõvedat sedasammust... värki kokku korjama. Fui! Üks on selge - aiata siin ei saa! Liiga palju kutsumata külalisi ja muud... värki...

pühapäev, 5. august 2018

Kõik jamad hakkavad ikka (füüsilisest) aiast. Või selle puudumisest

Inimene on ikka imelik. Vaatamata sellele, et viimastel aegadel on väljas midagi kasulikku teha saanud ainult varajastel hommikutundidel või hilja õhtul, siis... just nüüd on räme aedlemise isu piinama hakanud. Mul on see aasta selle isuga kehvasti olnud. Päris kehvasti. Mitte, et ma oma sõbrad hooletusse oleks jätnud, aga... no polnud seda hoogu ja minekut. Ja tahtmist.
Tahtmine seilas minu õuele nüüd endalegi üllatusena tagasi. :D Hoole ja minekule on palavad ilmad ja Väikemees muidugi kõvasti pidurit tõmmanud. Aga tahtmine on ikkagi kõige olulisem ju!


Kõik algas sellest, et ma vaatasin, et sauna kõrvale saaks veel veidi hostasid istutada, kui see pagana jalgrada sealt ainult jalus ei töllerdaks. Tegelikult on mul nagunii plaanis see rada veidi eemale viia ja hakkaks siis otsast vaikselt viimisega pihta, aga... värav, kuhu jalgrada suundub, on ka vales kohas. No, aga liigutaks selle värava siis ka juba õige koha peale ära, aga... kui keegi tark inimene ainult teaks, kus see "õige" koht täpselt asub??? Vahepeal uurisin mehe käest, et kas saaks värava teise kohta liigutada - pidi saama küll. Näidaku ma ainult õige koht kätte. Muud ma ei kuulegi - õige koht, õige koht!
Noo... aga, kui me juba väravat liigutame, siis äkki liigutaks võrkaeda ka??? Nagunii vaja varsti liigutada. Mees oli jälle nõus. Näidaku ma ainult ette, kuhu uus aed uuesti püsti panna. Vedasimegi siis mehega nööre ja... saagu siis siia see aed. Selgituseks mainin igaks-juhuks, et aia liigutamine toimub ainult ühest nurgast ehk üks nurk jääb täpselt samasse kohta , teine liigub mingi 4-5 m edasi ning mingi kapitaalse rajatisega meil selle aia näol tegemist ei ole. Eelmise sajandi ehitis, vististi mehe vanaisa püstitatud. Pikad tugevad metallist postid on lihtsalt maa sisse taotud ja võrk seal küljes. Ei mingit vundamenti postidele ega miskit. Võrk on ka samast ajast, hea tugev. Ja kuna me pole sugugi kindlad, et viie või kümne aasta pärast meil seda aeda uuesti liigutada ei tule, siis me praegu samuti mingit vundamenti postidele valama ei hakka. Seisis enne püsti see aed, seisab ka pärast liigutamist! Pealegi maksaks samaväärse uue aia rajamine terve varanduse - las ta siis hetkel olla.

Tegelikult tõmbas palavus (ja mehe haiged käed) kogu asjale korralikult pidurit. Mina sain omast (ülekuumenenud) arust küll värava uue asukoha märgitud ja mees kamandas pere teismelise värava poste välja kaevama. Ja uude kohta uusi auke samuti.


Ning teismeline kostitas mind loomulikult teatega, et vihkab mind... KOGU SÜDAMEST. 😛😂
Ise mugistas muidugi naerda, kui pilte tegemas käisin. Ehh, teismelised ja nende suured tunded.
Külapeal oli too teismeline hiljem kurtnud, et emal on millegipärast vaja meeter maad väravat liigutada ja isa oli loomulikult kõigega nõus ning kuna isal käed haiged, siis hoopis TEMA pidi neid nõmedaid auke kaevama :D No tegelikult sai seda väravat ikka u 4-5 m liigutatud. 😀
Samas, ega see võrkaia rohukamara seest kätte saamine mehele mingi ülearu lihtsaks tööks osutunud. Enamus võrku on ikkagi 10-15 cm jagu maa sees ja kõigepealt oli vaja see labidaga lahti kaevata ja siis välja tõsta. 😟 No ja siis saan mina hakata seda murukamarat aia küljest lahti harutama.
Värav sai teismelise abiga uude kohta ja vana aed vähemalt osaliselt kätte saadud või lahti võetud ning uued aiaposti kohad ka aerosooliga maha märgitud. Neli postigi sai juba uude kohta maha taotud, kui...


... naine tõmbas järsku pidurit. Stop! Mõtleme ikka korra veel!

Oeh, kogu sellest aiasaagast olen ma juba korduvalt kirjutanud (nt postituses: Kui seda aeda vaid ees ei oleks...).
Kui sinu krunt on väike ja igas küljes naaber või tee, siis on füüsiline aed väga hea lahendus, et tekiks mingi tervik ja ka turvatunne. Kui sinu territoorium on aga suur, siis on kõik teisiti. Selle füüsilise aia taga pole naabreid. Või teed. Selle aia taga on sinu oma kodu. Ja vales kohas paiknev aed on ebaloogiline ning lõhub terviku.
Lihtsalt uskumatult lihtne on olnud vahepeal oma territooriumil liigelda (aed on meil ju osaliselt kokku korjatud hetkel). Vaja minna kohta X ja... lihtsalt lähedki siis selles suunas. Lihtne! Ei mingeid jäneseväravahaake! Mmmõnus...
Esialgu mõtlesin, et peaks sealt ühest nurgast veel u meetri jagu seda aeda ikkagi liigutama, et tekiks koht kahele väravale. Ja et teismelise kaevatud värava-augud tuleb ikkagi uuesti lahti kaevata (vaat SINNA aukudesse sai nüüd küll killustikku pandud 😂).
Aga mida rohkem ma selle aia asukoha peale mõtlesin, seda rohkem ma tundsin, et nii ehk naa lõhub see aed tervikut. Ja kui tervikut mitte väga lõhkuda, tuleks seda aeda veel u 35 m liigutada. 😂 Aga siis jääks kartulimaa aeda, ja seda haritakse ju üldse traktoriga. Traktor minu aias??? 😱
Oeh, kuidas ma seda aeda... ei armasta. Aga ilma ka siin kuidagi ei saa. Mulle ei meeldi pimedas see tunne, et ma pole oma aias üksi. Ja mul pole õrna aimugi, kes tegelikult seal põõsas ragistab. Või et ma kunagi ei tea, millise nurga taga mind kellegi rammus hunnik ootab. Fui!
Selles suures hunniku hirmus sai paar päeva tagasi (herilastega koos) õunapuu all pikemalt aega veedetud. Puu viskas kastmisest hoolimata enamuse õuna maha ja need oli vaja nüüd siva kokku korjata ja minema toimetada enne, kui metsas kährikute seas jutt lahti läheb, et meitel siin avatud aed on. Juba puu otsas läksid need õunad mädanema ja puu all kiireneb see protsess veelgi. 😞 Loomulikult oli seal siis ka umbes miljon herilast kohal ja kunagi ei tea ju, millise haaratud õuna seest terve armaada neid veel välja lendab. Nõelata pole (veel!) saanud, tunduvad teised vähe purjakil olevat. 😃 Minu õnneks!


Selle aia osas me nüüd mõtleme, mis edasi teha. Nööri on juurde vaja! Võib-olla võtaks siis vähe suuremalt ette ja teeks nii, et kohe närvidele käima ei hakkaks. Võrku on siis ka juurde vaja. Ja poste! Kas keegi teab, kas loomavõrgust aiast tuleb janku läbi???



Aga nii hea oleks, kui mul seal seda nõmedat aeda siin jalus ei oleks. Või no... las ta olla... kusagil kaugemal. Ei ole vaja mind siin, keset aeda, oma olemasoluga ahistada. Kõšš koju!
No ja... peenart saaks siis ka suuremaks teha... 😀
Tuligi jälle kaevamise isu... 😜