teisipäev, 6. august 2019

Hullud mutid ehk... kes meist siin nüüd õige haudub???

Meil koorusid laupäeval (03.08) selle suve kolmandad tibud ning mul on äraütlemata hea meel, et see jube haudumissaaga lõpuks läbi sai. Nii et need, kes mind viimasel aja on näinud ja salamaisi mõelnud, et miks ma küll nii vana, kole ja väsinud välja näen siis... nüüd teate. 😂
Kogu sellest suvisest haudumisbuumist võiks vabalt 600-leheküljelise raamatu kirjutada, niisiis ma üritan kuidagi lühidalt ja kokkuvõtlikult selle asja siia kirja panna.
Pesas piiksuvad munad 😀




Algusest alustades siis, esimestest kolmest sellesuvisest tibust, kes kohe kolme kuuseks saavad,  kasvasid kaks pruuni kukke ja üks must kana. Kana kolis juba ülejäänud karja juurde, kuked on eraldi... kosuvad veel. 😀 Ausalt öeldes on neist kukkedest jubedad nähvitsad kasvanud...

Pärast seda läks hauduma pruunikirju kana, kes poole pealt ümber mõtles (ja sellest olen ma juba kirjutanud).

Siis otsustas eelmisel aastal rebase käest sugeda saanud Träpsu haudumist proovida. Kuna ta on minu kõige pisem kana ja mul polnud aimugi, kas temastki õiget haudujat on, siis panin talle prooviks alla 5 muna. Tõele au andes peab ütlema, et ta võttis seda haudumise asja ikka õige vabalt ja ma olin täiesti veendunud, et nendest munadest küll midagi EI KOORU, sest pidevalt lasi ta oma munadel maha jahtuda, kaks muna kaotas üldse kuskile ära (mis oli minule uus kogemus - tegelikult vabaneb kana niiviisi eluta munadest) ja istus peale väljas kooserdamist pidevalt valele pesale "hauduma". Juudaz, kui kanaaju saab üks kana olla??? 

Vahepeal läks teisele ringile pruunikirju kana, kellest tegelikult õiget haudujat ei ole ning ma viisin ta teise kanalasse jahtumisele. Ja vahepeal sain siis Träpsu järjekordselt jahtunud munadega üle õue teise kanalasse joosta, et too "jahtuv" kana need kiiresti üles soojendaks, see aeg kui munade õige omanik kuskil "rahulikult võttis". Hullem, kui lasteaed, ma ütlen. Ei mingit vastutustunnet!

Niisiis... mingil hetkel tekkis mul juba küsimus, et kes meist siin nüüd üldse haudub? Mina vä??? Sest jumala eest, palju lihtsam oleks olnud ise nende munade otsas istuda ja tibud välja haududa!

Üks päev, enne munade koorumist, istus Träpsu jälle pärast õhtusööki rahumeeli tühja pesa peale "hauduma" (siia käib nüüd see pead vastu seina tagumise emotikon). Jumal, anna kannatust!
Samal ajal tekkis ka mustal habemega kanamammal isu uuesti emaks saamist proovida... Jõuate ikka jälgida või??? 😛
Ja suur oli meie üllatus, kui täiega üle jala haudumisest hoolimata, koorus Träpsul ikkagi 2 tibu. Hull mutt! Mille eest???
Siin me nüüd oleme! :)
Süüa ka antakse vä???
Träpsu koos oma kahe titega kolis teise kanalasse.

Mustale habemega mammale ostsin 10 haudemuna alla (teismeline ei jõudnud muidugi munade sisseostu ja väljamüügi hinna erinevust ära imestada 😀) ja kui esialgu oli mul plaanis ta teistest kanasest eraldada ning teise kanalasse rahulikult hauduma viia, siis Träpsu tibude tulek keeras selle plaani tuksi. Ma lihtsalt ei julgenud teda koos tibudega ühte ruumi haudele panna, kartes et piiksuvad tibud ajavad ta segadusse ning ta võib pesalt ära tulla ning üritada võõraid tibusid "lapsendada". Ei näinud muud varianti, kui ta ikkagi teiste kanade juurde hauduma jätta.
Kui kogu see eelnev Träpsu jama tundus tüütu ja väsitav, siis järgnevad kolm nädalat olid erinevate jamade tõttu veel ERITI närvesöövad. Kana ise oli endiselt tubli hauduja. Aga need teised... oeh. 😦
Lõpuks ei jäänud mul ikkagi muud üle, kui hauduja kana pesa avaus plaadiga kinni katta ja teda siis kaks korda päevas sööma-jooma ja jalgu sirutama lasta (ilma teiste juuresolekuta!). Õudne jebimine...
Aga harjub! Meespool samuti.
Nii et, kui sa oled öösel kell kaks koju jõudnud ja kell kolm voodisse kukkunud, siis on ju igati normaalne ärgata hommikul kell 7 oma kalli naise lause peale: "Kuule, mul on laudas kruvimisel abi vaja..."
Ja kui sa oled siis uneuimasena hommikumantlis lauta kiirustanud, siis selgub, et naine on... lihtsalt loll... ja unustanud akutrelli väljakruvimise asendisse, aga endal on vaja kruvi hoopis plaadi sisse keerata. 😀 Aga ma olin sinna plaadi sisse juba korraliku augu "puurinud"! 😂
Nojah, sellepärast naine siin midagi ei ehitagi...

Igatahes...
Träpsu tibud on kasvanud ja saavad laupäeval (10.08) 4-nädalaseks.



Emmega on hea ja turvaline! :)
Pildistad vä???
Träpsu on ka kasvanud. Kui alguses võttis ta seda emaduse asja ikka väga vabalt - pugis ise kõhu täis ja siis meenus talle, et tal ju miskid näljakotid ka kaelas - siis nüüd suhtub ta oma töösse palju tõsisemalt. Natuke liigagi tõsiselt juba, sest viimasel ajal kipub ta inimesi ründama. Hull lind - ma juba kardan teda, aga loodetavasti läheb see tal varsti üle 😀


Mustal habemega kanamammal koorus lõpuks ainult 4 tibu. Vähe, aga hea, et niigi läks! Arvestades kõike juhtunut. Ja kohe meenub ühe teise (vähe suurema kaliibriga) linnukasvataja jutt, kes ei jõudnud ära imestada, et tal kolm kana said kamba peale tervelt nelja tibuga maha 😂. No, mul läks ju palju paremini. 😂 Ma loodan, et talvel on mul hästi kiire ja pole aega uurida, palju üks korralik inkubaator maksab...

Tere! :)
Kõht on ikka rämedalt tühi...
Uus kodu :)
Elu on mõnus! :)
Need tibud on mind üllatanud oma SUURE isu ja asjalikkusega. Tupsununnud! 💛💛💛💛 Loodetavasti kasvavad neist toredad ja terved linnud.

Miks ma seda kõike üldse kirjutan?
Sest tibutamine on tegelikult väga tore! Tõesti on. Kogu see koorumise ootamine ja jälgimine, tibude kasvamine... Probleeme on muidugi ka, aga neile tuleb leida lahendus.
Lihtsalt...asjalik hauduv kana tuleks KINDLASTI teistest lindudest eraldada (kui te ei soovi just enneaegselt südameinfarkti saada). Ja seda ma ka endale pühalikult tõotasin, et EI IIAL meie habemega kana enam sedasi haudu, et teised tema pesa ligi saavad. Õpime. Tasapisi.

Ja järgmine aasta tibutame jälle! 🐣🐣🐣
Aga seni saame olemasolevate kasvamist jälgida :) Ja kukesuppi süüa... 😝
Ahjaa, see pruunikirju kasutu hauduja läks jälle hauduma, juba kolmandat korda see suvi. Hullud mutid, ma ütlen. 😂
Loodan, et ei saanud väga pikk ja segane jutt. Ja ehk keegi leidis isegi mingi tera siit...

pühapäev, 28. juuli 2019

Jumal tänatud kuumade päevade eest ehk... mõni päev on toredam, kui mõni teine



Pole juba jupp aega midagi kirjutada jõudnud. Mitte et midagi kirjutada poleks, lihtsalt üks kooserdamine (ja asjade kokku- ja lahtipakkimine) ajab teist taga ning mul on hakkab see külastatud kohtade nimekiri juba sassi minema. Kõigest korraga kirjutada ei jõua, niisiis keskendun seekord ainult eilsele (laupäevasele) päevale.

Kuigi ärkasin seitsmest, siis ühel hetkel tundsin, kuidas ajast jääb vägisi puudu - juba kanade värgindusega läheb hommikuti hulga aega, lisaks olid Väikemehe kaela lümfisõlmed ootamatult täiesti tursesse läinud ja see võis tähendada, mida iganes.
Ning lõpuks, kui kraanikausi alt sahtlist oli vaja kiirkorras väike prügikott leida, siis kraapisin tuimalt selle sisu lihtsalt köögi põrandale - küll hiljem jõuab selle kraami sinna sahtlisse tagasi toppida, siis kui aega jälle vabalt käes on. 😂 Duši alla oli ju vaja veel jõuda ja Väikemehega tegeleda ja...
Päris viimasel hetkel sain mitu kasti tuuste, iseenda, lapse ja hunniku muud hädapärast autosse pressitud. Tee peal helistas juba murelik mees uurimaks, et kuhu ma küll jään? Kirjutanud oli loomulikult ka...
Igatahes... kohale jõudsin. Õigeks ajaks. Järva-Jaani.Sellisele üritusele. Mul oli seal väga tähtis roll täita. Nimelt... see aeg, kui minu mees roolis ühte ilusat punast paakautot (millesse ma natuke kiindunud olen), pidin mina Väikemehega istuma tema kõrval ja... olema lihtsalt ilus. 👸 😂 Soovi korral võisin ma ka rahvale lehvitada. (No ma aeg-ajalt olin ikka suuremeelne ja tegin seda 😛).  Sellisest suurepärasest pakkumisest ei saa ju ükski naine keelduda. 😀 Saati, kui veel pardimaski (või oli see hoopis kana???) kandma ei sunnita 😛 (kes kohal olid, saavad aru). Ja mis sellest, et väljas oli põrgukuumus ja kõik riided kleepusid vastikult ihu külge, ikkagi oli tegemist ühe ütlemata laheda ja meeleoluka üritusega. Mina kahjuks ei saanud seekord küll kauemaks jääda.


Ühesõnaga... pärast lihtsalt ilus olemist, rahvale lehvitamist ja duši eest põgenemist, pidin mina (ja tuustid) siiski edasi liikuma, et jõuda Taga tallu kokkutulekule.


Pärast kohale jõudmist (erinevalt mõnest teisest olin mina ikkagi tagasihoidlik ja pulma kontvõõraks end ei pressinud 😜), tuustide värske õhu kätte päästmist ja vaidlust isehakanud parkimiskontrolöriga, et kas mu auto ikka on tasuta parkimise alas või mitte, sain asuda aeda ja nägusid üle kontrollima. 😛


Ja kontroll peab alati olema! Et mis raffas siis üldse ringi tolgendab ja kas peenrad on ikka ilusti rohitud? Ahaa! ↓




Juudaz! Sellise palavusega???
Tegin kiiresti sealt vehkat, et kui tabatakse, siis vähemalt juba rohitud alalt 😝
Põgene veel kodunt rohimise eest...
















 Või hoiaks üldse kruusahunniku ligi - seal pole vähemalt raudpolt-kindlalt midagi rohida 😀


Saamahimuliste peale oli ka mõeldud ↓ Nii et igati vinks-vonksilt orgunnitud asi 😜


Oli veel toredaid hetki ja asju. Enamus pilte said tehtud õhtul, kui varjud olid juba pikad, aga kannatate ära. Kellele ei meeldi, see ei vaata!


Mind väga lummas selles aias kasvav SUUR pirnipuu. Eraldi temast pilti ei teinud, aga kui ma nüüd midagi segi ei aja, siis peaks ta asetsema sellel pildil vasakul
Kohtumine kassiga 1
Ma olin täiesti veendunud,et see ↓ pole PÄRIS kass, täpselt sinnamaani kuni see "mängukass" end lõpuks liigutama hakkas. Ilmselt hästi koolitatud - teab, kuidas pildi jaoks poseerimine käib 😀
Kohtumine kassiga 2
 Hosta, mille ääres õhkamas ja nime otsimas käidi ↓ 😀



Mulle meeldis hullult see võpsik. Oi, kuidas mulle oleks ka sellist vaja. Hetkel on seis aga selline, et isegi magesõstar ei suvatse kasvada.  Aga ära ka ei sure! 😂







See mändide (ja rabapeenraga) ala oli ka kuidagi... hea ja turvaline. Pea-aegu võpsik? 😀


Pargialal oleks tegelikult tahtnud rohkem süvitsi minna, aga siis ma koogutaks siiani seal... 😀 
Ja ilus kuusehekk oli...

Hädapärane vidin kasvuka seinal :)
Tegelikult on asi lihtne. Kui sul on selline vaade siis... on sul aias kõik oluline juba olemas :)


Pärast hüvastijättu ja tunniajalist plaanivälist pläkutamist auto kõrval, algas lõpuks 140 km pikkune kodutee. Vajusin mõnusalt istmesse ja nautisin igat sekundit sellest sõidust. 😎 Parim punkt ilusale päevale.
Mina ja sume suveõhtu. Mina ja loojuv Päike. Mina ja asfalt. Mina olengi asfalt? Mina, vabadus, muretus ja raadiost tulevad 90-ndate hitid 😀 Tund ja 43 minutit kvaliteetaega iseenda ja oma mõtetega. Mis saaks veel parem olla? Mina ja Maailm... mmm...


Kuigi ma olin arvanud, et nii hilja õhtul on mnt tühjem, kui päeval, siis oli liikumine päris tihe. Ja üldiselt meeldivalt tempokas. Ja ega need pagasiruumis uude koju loksuvad tuustid mulle meelde tulnudki, aga kui joogi- ja pildistamispausi aeg kotist taskuräti haarasin, siis pudenes sealt mulle tuhat piiisikest seemet sülle. Pagan! Olin ühed seemned Taga talu peenrast rotti pannud ja... taskuid ju ei olnud. Vaat see on nüüd varga palk! Oleks võinud muidugi viisakalt luba küsida, aga... see poleks ju üldse niii huvitav olnud. Jään vahele - ei jää vahele, jään vahele - ei jää vahele. Põnevust kui palju, eks! 😂
Minu kahju polnud õnneks väga suur, sest teine tuhatkond oli sealt taskuräti seest juba koti laiali joosta jõudnud. Ja kuna ma nüüd kõik välja lobisesin, siis panen juba kõnealusest tuustist pildi kah ↓             😀

Kui Jõgevale jõudsin, siis hakkasid peas vaikselt juba häirekellad lööma, et varsti saab see lõbusõit läbi. Aga tore oli jälgida, kuidas kell 10 või pool 11 õhtul, elu veel täiega kees. Hästi paljud tulid alles ujumast. Temperatuure oli ka tore jälgida. Kui Lõuna-Eestis näitas auto vahepeal +24,5 siis kodus oli ainult +16. Täielik põhjanaba!
Seda otsustasin ka, et enne 23-e ma küll koju EI JÕUA. Muidu mees vaatab kohe, et täiega jama üritus olnud. 😂 Niisiis sõitsin ma koju väikse ringiga, et hääd asja kuidagigi pikemaks venitada. Ning ahmisin pilte tehes küpseva vilja ja südasuve aroome endasse.
No on ju meitel ilus veski siin?


 Ja ilusad viljapõllud.


Ja kõige ilusam kirikukesekene on meitel ↓


Ja kõige ilusam udu on meitel siin soode ja rabade vahel :)


Ühesõnaga... külas on hea, kodus kõige parem. :)

NB. Veelkord tänud Taga talu toimekale kollektiivile meid kõiki vastu võtmast ja võõrustamast! :)

Ja see laialipillutud köögisahtli sisu sai ka täna kenasti oma õigele kohale tagasi asetatud - teised ei pannud vist tähelegi. Millest me rääkisimegi, Tea? 😂

laupäev, 6. juuli 2019

Jumal tänatud vihmaste päevade eest!

Suvi on midagi, mida me talvel kõik hirmsasti ootame ja igatseme.


Mmm...
soe õhk ja paljad sääred... 
sädistavad linnud...
sumisevad kärbsed... laulvad ritsikad...
metsmaasikad... mustikad... murakad...
oma aia esimesed herned ja porgandijupid...
hilisõhtune laksutav ööbik või röökiv rukkirääk...
mõni tore suvine kontsert või etendus...
läbi kõrge rohu metsa poole sumpamine..
mööda suvist Eestit ringi taarutamine...



Võiks veel pikalt jätkata, eks?!
Kõik see käib meie lühikese suve juurde.
Lisaks sellele, et...

... rästad pistsid KÕIK (pool)toored kirsid nahka, nii et ma ei saanud mitte ainumastki. No nii halvasti pole mul veel kunagi selle asjaga läinud. K&r¤d# s#t¤v¤r%s%d! (tõlkimatu võõrkeelne sõim 😛)

Mingi nahaalne elukas käis mu peenrakasti kallal ja vitsutas hea isuga porgandite pealseid (tugev tuul rebis enne loori lahti 😞). Silma (hamba?) mõõt oli tal igatahes täpne - nagu noaga oleks lõigatud. Lapsele kasvatasin neid ju... 😦


Aedmaasikaid põhimõtteliselt jälle ei saanud, õielõikaja ja muud elukad tegid 1:0. Ja metsmaasikad põevad ka alles eelmise aasta põuda. Kaks korda käisin tõin lapsele midagi tassi põhja, rohkem ei viitsi minnagi - pole taimi, pole ka maasikaid!

Pargiroosil `Pink Robusta` pisteti lisaks õienuppudele ka suur osa lehti nahka - ei suutnudki tuvastada, et kesse. 😂

Oma ainumase peenra (ja üldse aia) eest hoolitsemine võtab tegelikult väga palju aega. Liiga palju! Mees juba vingub, et jälle ma jooksen rohima ja millal ma siis üldse puhkan või niisama perega aega veedan?
Ma lohutan end sellega, et ehk varsti, kui mingid suuremad peenratööd (paremad vahekäigud ja sillutis) tehtud saavad, ehk siis väheneb ka töömaht. Loota võib, eks? Või kui TÕESTI ei vähene, siis peab ausalt kuskilt koomale tõmbama hakkama. Aga kust???






Läks vist vähe vinguks kätte. 😀 Aga pole hullu, kannatate ära - inimene PEAB saama oma südant puistada, sest muidu muutub inimene kurjaks ja õelaks (vana)inimeseks! Ja neid on ilmas minutagi juba piisavalt. 😂 😝

Aga kartulid kasvavad täitsa kenasti! 😀

Täitsa fotogeeniline ju - Leptinotarsa decemlineata - pärast pildi tegemist lömastasin loomulikult laiaks 😀


Ahjaa... mis sellesse vihma puutub siis... ega muidu ju aiatöödest puhata ei saa (teine variant on muidugi üldse kodunt ära minna 😜).
Ja blogida saab vihmaga.
Ja tube koristada...
Ja ahju saab kütte panna. Ja ühe maitsva ja mahlase ploomikoogi küpsetada, mida on hea hiljem koos mehega pugida (lapsed sellist õudust ei söö - ja ongi hea - jääb meile rohkem!). 😂

Siis me istume kalli abikaasaga soojas köögis, teeme plaane või lobiseme niisama (või vahime telekast mõnda toredat Inglise filmi) ja vitsutame ploomikooki.

Mmm... küll see elu kook on ikka mõnus...
Niii mõnus!

neljapäev, 20. juuni 2019

Kollaselt ja siniselt ehk... suviselt, ikka suviselt

Ei ole aega kirjutada - ei ole! Hoopis rohida on vaja. Ja kasta. Ja rohtu kitkuda. Ja lapsi kantseldada. Ja... ei mäletagi, mida kõike veel...
Aga näitame siis vähemalt pilte. Läbisegi ja valimatult. No midagigi! 😛
Äkki ikkagi leidub mõni, kes vaadata viitsib ja tahab...
Nepeta x faassenii 'Walkers Low'


Vahepeal sai natuke Taivit kollitamas käidud ja selline hädavajalik tuust jäi näppu. No kas pole kaunis?  💛💛💛 Ma ei tea, kuidas ma küll enne elatud sain?
Kibe tulikas Ranunculus acris `Flore Pleno`
Khm... jälle Taivi juurest - eelmise aasta saak 😀 Ja see lõhn...

Iirise värv on pildil kahjuks vale. Tegelikkuses on see "sinine" ikka täitsa lilla :D
Iris germanica ´Stepping Out ´
Väike võrdlus ka. Pojeng `Jan van Leeuwen` vs `Miss America`
Paeonia lactiflora 'Jan van Leeuwen'
Paeonia `Miss America`
Paeonia lactiflora 'Jan van Leeuwen'
 Ja lisame siis ikka ühe kollase ka siia otsa:
Paeonia Itoh 'Bartzella'.
Ja vahepeal õitsesid meitel siin lupiinid ja kahesugused lillad öölilled. Aga kust need teised lillad tulid???


Ja mõned ei pea üldse õitsema - on niisama ka võrratud. Vahest inimesed kurdavad, et neil teeb külm thunbergi kukerpuudele liiga. Mina ei kurda! Ja tegelikult pole sellest midagi halba, kui külm seda põõsast talvel tagasi kärbib, sest kevadine tagasilõikus on talle ainult kasuks, sest siis on rohkem uusi värvilisi võrseid. :)


Olgu siis natuke punast ka. Aga hästi natuke! 😛

Olelusvõitlus :)
See-eest valge on hea rahulik - ei käi närvidele. Lehvitame tädi Evele :)



Ja roheline on ka hea...

Ebajasmiinid panevad see aasta täitsa hullu, nii ka see :)
Philadelphus coronarius 'Variegatus`
Ja ilmselt ma ikkagi OLEN imelik, aga mulle endiselt meeldib hullupööra see valkjas jumikas (kohe kevadest alates!). Tegin loomulikult ka kogu puhmast pilti, aga selle peale jäi kogemata SUUR lehekott. Fui! Ja seda ma teile küll ei näita! Ühesõnaga, kes tahab see tuleb ja vaatab ise. Jumikat, ma mõtlen - mitte lehekotti! 😂
Centaurea dealbata
Natuke veeel kollast... :)

Sedum `Ice Ruffles`
Ja tsipake halle lehti :)
Läänelauk Allium amplectens
Ja vaat sellest tuustist olen ma ka iga päevaga aina rohkem vaimustunud. Juudaz, on ikka nunnu! 😍
Tervitused saadame taaskord Taivile :)
Harilik angerpist `Plena`

Filipendula vulgaris 'Plena'
Ahjaa, täna tegin rabarberimahla. Väikemees oli rabakate möödupuuks :)
 
Vaat sellised käivad rabakad. Kellel väiksed, nendele on mu hea uudis - te ei tee midagi valesti, teil on lihtsalt vale sort. Vot nii! :)


Aga muidu... oleme me natuke väsinud. Õnneks on kõik asjad nüüd maha saanud ja äkki läheb varsti kuidagi kergemaks. Vahepeal tahaks ju puhata ja mängida ka. Äkki jaanipäeval?

Hääd ja ilusat saabuvat jaani kõigile teile, kes te ikka seda blogi lugeda viitsite :)