pühapäev, 29. detsember 2019

Ühe kuusepuu (elu)lugu...

Pean tunnistama, et istun juba tükk aega arvuti ees ja mõtlen, et kust otsast seda lugu nüüd alustada. Et kas alustada sellest, et meie peres on siiani iga aasta PÄRIS kuusepuu toas olnud. Või sellest, et mulle väga meeldivad inimesed, kes oskavad oma otsuseid ka kuidagi mõistlikult argumenteerida. Või sellest, et mulle on vastukarva igasugune raiskamine - see teeb mind kurvaks ja väga murelikuks! Igal ühel omad kiiksud, eks! Või siis hoopis sellest, et mida iganes me siin maailmas teeme, me peaksime ka teistega arvestama. Ja üldse rohkem hoolima.
Ma alustan vist ikkagi sellest kuusepuust...
Sellest ↓

Ma tõesti arvan, et igaüks otsustab ise, mis materjalist kuusepuud ta eelistab. Seda nimetatakse valikuvabaduseks ja mulle valikuvabadus meeldib. Ja mina küll ei mõtle, et kunstkuuse kasutajad kuidagi halva valiku teinud oleks. Mina saan mugavuse argumendist väga hästi aru - ei ole vaja mingi rõveda ilmaga kuskile metsa kuuske otsima ronida, ega jaanipäevani toast okkaid koristada. Fui! Otsid hoopis oma eelmise aasta puu jälle kapist välja ja... voilaa - olemas! Nii et... ma mõistan plastikkuuse eelistajaid suurepäraselt! Ja miinustest me praegu üldse ei räägi.

Küll aga ei mõista ma inimesi, kes ei mõista päris kuuse eelistajaid. Või neid, kes jõulupuude müüjaid puutapjateks sõimavad. Ee... möh??? Alguses ajas see mulle päris naeru peale, lõpuks tegi siiski kurvaks... Puhas teadmatuse (või teada tahtmatuse) küsimus ju. Inimesed elavad linnas ja paljudel neist puudub teadmine, kuidas puud (põllul) tegelikult kasvavad. Kuidas mets kasvab. Ja nagu elus ikka, kes asjast midagi ei tea, need karjuvad kõige kõvemini...

Nüüd õnneks juba räägitakse ka sellest, et päris kuuse tuppa toomine on palju keskonnasõbralikum, kui plastpuu kasutamine. Tegelikult võiksin ma siin sellel teemal kohe piiikalt kirjutada, aga ma lihtsalt ei viitsi. Vot nii! 😛

Ma liigun hoopis uuesti meie selle-aastase jõulupuu juurde. Need, kes kuuske oma (või ka riigi) metsast toomas käivad, teavad et jõulupuu valitakse ikka nende puude hulgast, mis tegelikult nagunii ühel või teisel põhjusel maha võtta tuleks. Või siis nendest kohtadest, kus puu nagunii kunagi suureks kasvada ei saa (liinialused nt). Rumalamad rohelised võivad nüüd muidugi kohe küsida, et miks peaks metsast ÜLDSE ühtegi puud raiuma, las loodus toimetab seal omasoodu. Päris elus pole see aga tegelikult mõistlik. Metsal ja metsal on suur vahe! Ja kui metsa juba omada, siis võiks seal ju ka ilma roomamata/ronimata liikuda saada. Mina isiklikult küll eelistan metsas käies ikkagi 90 % ajast püstiasendis liikuda - mitte neljakäpukil! Aga kellele see viimane liikumisviis rohkem meelt mööda on, siis neile võin vabalt õige teeotsa kätte juhatada. 😛

Oih, ma pidin ju üldse meie jõulupuust kirjutama! 😯 Ups! Ühesõnaga... mul oli tegelikult väike salaplaan tuua see aasta metsast koju miski räme rääbakas. Ikka korralik roots, sest teate küll, kui midagi on kohutavalt inetu, siis muutub see inetus lõpuks hoopis iluks. 😂 Igatahes sellise plaaniga läksin ma mehe ja Väikemehega metsa. Juhtus aga hoopis nii, et me... virutasime omale kuuse naabri maa pealt. Väga inetu meist, mõtlete kindlasti. Vargus päise päeva aeg! Aga teate - mul ei ole häbi! Mul on hoopis kurb. Ja valus.
Sest eks me kõik tunneta seda maailma omal viisil. Ja me kõik tunnetame ja võtame vastutust omamoodi. Ja mõni arvab üldse, et meist ei olene mitte midagi. Aga mina korralikku sinisilmana usun, et MINUST OLENEB. Ja vaat sellepärast ma sellest ka räägin. Mitte midagi ei saa aru, eksole!?
Mõni aeg tagasi oli mitu päeva naabri metsast kuulda võsasaagide toimetamist. See ei tähenda tavaliselt midagi head. Tegelikult tähendab see heli üldjuhul varsti algavat lageraiet. Ma tegelikult ei ole mingi hull raie vastane, küll aga pole ma raskete metsamasinate poolt, kellest jääb järgi rikutud maastik. Nii head masinat, kui üks saemees, pole veel kahjuks leiutatud. Aga see selleks. Lihtsalt... naabri maa peal vedeles kümneid ilusaid kuusepuid. Nii maakoju, väikesesse korterisse, kirikusse ja rahvamajja sobivas formaadis. Kuidagi väike ja kasutu olemise tunne tekkis. Mina valin hullu hoolega, et millist puud metsas üldse langetada ja... seal olid ilusad kaharad kuused võetud maha, et... harvester saaks rabasse lagastama tulla. Ten points, my dear friends! Raha ongi elus ju kõige olulisem!

Kuiv metsaäär

Rabamets
Noh... tegelikult ma muidugi tean, et PÄRIS elus asjad täpselt nii käivadki. Aga EI PEAKS! Ja PÄRIS elus saavad alati ka metsanaabrid osaliselt selle väärt raie osaliseks - vähemalt meie kogemuse põhjal küll. Aitäh, et ka meie väikesed kuused-kased maha võetud said.


Lihtsalt... ma mõtlen et... võib-olla ikkagi ei peaks metsas töötama, kui pime oled ja korralikku metsasihti ei näe??? Kaardi lugemise oskusest ma üldse ei räägigi... Sest ausalt öeldes hakkame me juba väsima sellest, et iga kord, kui meie metsaga piirneval alal lageraie toimub, teevad tööd pimedad võsamehed. Ja kunagi ei tule keegi vabandama. Vastupidi, kui sa ise asja juures pole, siis lisaks väikestele puudele, teeb harvester pärast su metsast tuima kalanäoga veel palke kah. Meie oleme küll õnneks asjalikud olnud, aga... kõik teised mitte. 😦
Ühesõnaga... kahjuks oli meil ainult ühte kuusepuud vaja. Aga vähemalt selle ühe me ka koju tõime - ei kasvanud ta need aastad mitte asjata seal. Ja pole ma kunagi mõelnud, et päris kuusepuu koju toomine mingi kuuse piinamine on. ME KÕIK tahame elada põhjusega. Ja kasvõi ühe ainsa korra tõeliselt särada. Ja mina ise eelistaks iga kell kellegi jõulupuu olla, kui kitsede poolt korduvalt söödud saada, pimedas ja liigniiskes aeglaselt surma oodata või lihtsalt hakkepuidu kärus lõpetada. Kui veab! Kui ei vea, siis jäädki sinna metsa alla kõdunema. Ilma igasuguse tähetunnita!


Aga seda jõulupuud imeteleme ja ümmaradme me vähemalt kaks nädalat. Ta kingib meile positiivse emotsiooni (ja pudenevaid okkaid 😛). Ja meie kingime talle võimaluse särada ning saada alatiseks jäädvustatud meie aastalõpu fotodele.



Selle asemel, et talle metsas lihtsalt kahe sekundiga ots peale teha. Paljud meist loobuvad ju aias nii mõnestki puust-põõsast, sest lihtsalt ei ole enam ilus või huvitav. Raiume maha või kaevame välja. Äkki ei tohiks ka seda siis teha??? Puhas mõrv ikkagi ju!
Mulle meeldib, et meie jõulupuud on kõik ilma inimese abita kasvama hakanud. Neid on ainult vihm kastnud ja väetanud. Vahest on ehk inimene nende kõrvalt mõne teise puu maha võtnud, et ülejäänutele rohkem ruumi ja päikest jaguks.
Inimesel on looduses oluline osa täita, sest tema on võimeline teadlikult oma otsuseid ja valikuid tegema. Ja neid tulebki teha. Aga targalt! Mitte igale poole lageraiet planeerides. 😦

Aga see kuusepuu... temal on veel aega särada. Ja kui särada enam ei suuda, siis osa temast lõpetab meie ahjus ning teine osa lõkkes. Seal saab jälle särada. Viimast korda. Ja minu meelest pole see sugugi paha viis oma elu lõpetada. :)


Särarikast aasta lõppu kõigile! :)

teisipäev, 17. detsember 2019

Ühel palaval päeval... Lepiku-Mardil

Kuna oma aiast pole hetkel midagi suurt ja olulist kirjutada, siis olen endiselt avatud talude lainel. Tegelikult võiks selle postituse nimi vabalt olla ka "Küsi ja sulle antakse!" või "Tuulutame kübarat" Aga kõigest järgemööda, eks!
Nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin, siis õnneks olid sellel korral talud avatud kahel päeval. Ja kui esimesel päeval pühendusin ma Väikemehe vajadustele, siis see teine päev oli plaanitud läbinisti aianduslikuks. Jess! Päris viimasel hetkel liitusid minuga veel kaks huvilist ja nii võis sõit Pärnumaale alata. Plaanis oli jõuda vähemalt kahte aeda külastama. Esimesena suundusime targu Lepiku-Mardi kollektsioonaeda, kuna oli karta, et seal võib minna aega. Aega läks tõesti. Kohe mitu tundi...

 Kui ma nüüd HÄSTI lühidalt nähtu kokku võtan, siis minu märksõnadeks on:
  • SUUR iluaed
  • Gigantne kiviktaimla
  • PÜSTIHULL perenaine
Esimese heatahtliku hoobi tagumikku andis see aed mulle oma mastaabiga, sest seda 3-l hektaril laiuvat, suurte istutusaladega ala, hooldatakse ainult oma perega. No, palju õnne! 😂 😅 Seal jagub nii põnevat liigirikkust, avarust, kui mõnusaid varjulisi puudealuseid. Varjatud vaateid... mmm...
Ja siis see kolossaalne kiviktaimla (jälle obadus mu tagumiste põskede pihta!), seda peab lihtsalt ise nägema (ja sisusse süüvima  😜).





Selle ogaliku nime ma ei leidnudki :(
Nii sini-sinine :)
Nimi kadunud :D
Nagu plastikust vaip
 

Üleüldse... see on selline aed, mille istutusaladesse võiks vähemalt nädalaks kaduda, ja ikka leiaks veel midagi uut ja huvitavat.
Oh sa, tupsununnu! 😍
Ja siis see perenaine... Ee... kuidas seda nüüd öeldagi? Et on tõsiselt haige ja ravimid on muutunud järjest kallimaks ning raskesti kättesaadavamaks? Sest see aiahaigusega nakatumine on ikka kole asi - eriti selles staadiumis. Või siis öelda otse välja, et perenaine on püstihull, sest milline normaalne inimene rajaks omale sellises formaadis kiviktaimla või põllule soo? Või oli see hoopis raba??? Sest kuidas sa ikka edasi elad, kui isiklikku sood ei ole, eks!? Täitsa hull inime ju! 😂
Kes irooniat ei mõista, võivad nüüd südametilkade võtmise pausi teha... 😛
Mis teeks, mis teeks? Ah - teeks õige raba!
Mida ma just ütlesin, on see, et perenaine on tõeline aiafanatt, kes tahab proovida pea-aegu KÕIKE oma aias kasvatada. Ja jumala eest, mis saaks meil selle vastu olla? Sest kuidas muidu ma teaksin, et mu aias ei kasva põhimõtteliselt MITTE MIDAGI, või vähemalt on mul tulevikus HÄDASTI vaja soetada omale:
  • siberi männasmailane
  • kolmeroodne hõbeleht `Schwefellicht`
  • kuning-karusõrg
  • kerakellukas
  • muutlik kirbutatar
  • hürkaania tarinõges
  • purpur-käokannus
  • luuderohi, mis seal aias puid vallutas
  • Jne, jne, jne...
Tegelikult tundsin ma seal aias suurt rõõmu, et sellised entusiastid nagu Viivi (ja paljud teised) on olemas ning nad ei ole mitte koid oma teadmisi ja kogemusi ka teistega jagama. Ma tean - ma olen üks isekas ahv. Aa... õigus - ma olengi ju ahv! 😛
Ja mis seal salata - suurt rõõmu tundsin ma ka teadmisest, et minuga ikka niii halvasti (veel) ei ole. Annaks Jumal, et nii hulluks ei lähe ka!  Sest kui ma vaatasin perenaise istutamata potsikute väljanäitust, siis... ahastus kippus peale ja... enda mõnikümmend ootel potsikut/notsikut tundus selle kõrval kohe köki-möki. 😂 (Nojah... mõneks ajaks oli sellest täitsa kasu, siis hakkasin ma ennast jälle nagu täielik rongaema tundma, kes oma lapsi ÜLDSE ei armata. Peaks vist tihemini käima seal...)

Natuke istutamist 😛
Ühesõnaga, seda kohta peab ise külastama (aga leppige aeg ikka eelnevalt kokku!), sest isegi kohal käies ei jõua ühe palava päeva jooksul igale poole (ja perel on tuleviku tarbeks veel põnevaid mõtteid varuks...). Peremehe korraldatud pargituur jäigi mul sellel korral olemata, aga ega kahte head asja korraga ei saa ka. Ja pealegi - ma tulen kindlasti tagasi! Sest... see koht on seda kindlasti väärt; ehk kiidab perenaine jälle mu kübarat ja...


Palju avarust
Mitte ainult taimed...
Mõni aeg tagasi kurtis üks tuttav aednik, kes oma aias ka gruppe vastu võtab, et maailm on muutunud - ühele ei kõlba üks, teisele teine ja inimeste imelikel soovidel pole otsa ega äärt. Et vanasti olid vaid sai ja piim laual ning kõik kiitsid.
Eee... Mm... Ülla-ülla, olen ka üks neist uue aja nuhtlustest! 😛
Nimelt... tollel päeval seal Lepiku-Mardil... Jube palav oli ja... Kaugelt tulek... Kõht läks tühjaks ju... Seal oli üks tädi, kes müüs pisikesi magusaid ampsupirukaid (Euro tk) ja... pudeliga veini. Ja kui perenaisega sai hingetõmbepausi aeg juttu veeretatud ja uuritud, et kas seal lähedal kusagil saab ka (kiiresti ja) maitsvat süüa - aeg surus takka ju - siis ilmnes, et häid valikuid polnud. Aga ma ei tahtnud kuivi magusaid ampsupirukaid ja... veini... 😂. Oleks nagu midagi soolast tahtnud... lõhesaia või... pitsat? Kohutav, milline inimene - täitsa häbi kohe enda pärast! Aga nii kui ma olin selle hüpoteetilise mõtte suu kaudu lendu lasknud, teatas perenaine, et: "Pitsat saab küll!" Tal pidavat toas sügavkülmas olema - vaja ainult ahju pista! 😂 Mis ma selle perenaise kohta enne ütlesingi??? Ühesõnaga, selle vankri veeremist mul enam peatada ei õnnestunud ning mõne aja pärast toodigi mulle soovitud pitsa, mida me siis kambakesi hävitama asusime. Tavaline poe oma... aga maitses näljaga taevalikult. 😋 😍 Hea, et janu ei olnud, muidu oleks vein ka ehk lõpuks joodavaks muutunud. 😛 Aga jäätisekokteili eest oleksin ma sellel hetkel küll väikese varanduse võinud välja käia. Aga vaat seda neil ei olnud! 😂

Teised muidugi sedasi ei käitu. Sööte-joote, mis ette antakse ja ei vingu. Aga mina... ma vana ahv ju - ma võin! 😜 Samas... võin ma kõik selle tapva palavuse süüks ajada - normaalsete temperatuuride juures olen ma täitsa talutav inimene. Enam-vähem! 😛

Ee... ma tahtsin lihtsalt öelda, et... maitsva toidu peale tulen ma ka kohale... 😋 😀
Ja mis kübarasse puutub, siis ilma selleta oleksin ma tol päeval juba esimese tunni ajaga täitsa küpse olnud. Kübaraga pidasin ikka kõva kolm tundi vastu - alles siis hakkasin imelikke asju suust välja ajama. 😛

neljapäev, 12. detsember 2019

Ühel kenal suvepäeval... Lääne-Virumaal

Kui väljas on vastikult külm ja pime, siis on täpselt paras aeg meenutada mõnusaid suviseid käimisi ja olemisi.
Sellel aastal oli avatud talude päev õnneks jälle kahe päeva peale jagatud. Ja nii ongi minu meelest palju parem ja õigem. Sest nii sain ma esimesel päeval Väikemehega ühte toredat linnukasvatustalu külastada. Rahulikult. Ilma, et peaks kogu aeg kella vaatama. Väikeste inimestega ei saa jooksuga kuskilt läbi hüpata. Väikeste inimestega tuleb võtta aega, et nendega koos maailma avastada, sest nad veel oskavad ning julgevad tunda siirast rõõmu ning imetlust uute teadmiste ja kogemuste üle.
Niisiis sai külastamiseks valitud selline talu, kus vaatamist (ja imestamist) leiduks nii emale, kui lapsele. Nimelt Suuretüki talu Lääne-Virumaal (sealt talust on pärit ka hani Saima, kes teenis Tšehhi õlut reklaamides head pappi 😂).
Ja mis seal salata, täitsa hea valik sai tehtud. Sest seal oli:
  • Parkimiseks mõnusalt palju ruumi
  • Õue peal piisavalt liikumisruumi ja istumiskohti 
  • Kaks eraldi toitlustusletti. Pakuti nii sooja, kui külma sööki/jooki
  • Piisavalt vaatamist nii lastele, kui linnu- ja vanarauahuvilistele täiskasvanutele
 Ilmaga vedas ja lilleilu jagus samuti - no mis sa hing veel oskad tahta, eks?!






Mind hullult võlus selle koduõue kolarohkus (ja ainult heas mõttes!). Seda (vana)kraami võis sinna õuele uurima jäädagi. Pererahvas polnud õnneks kiirustanud kõike kiiresti prügimäele saatma, vaid oli suutnud nendest asjadest moodustada hoonetega kokku sobiva, väga loomulikuna mõjuva terviku. Puhas kunst, mo meelest. :)










 

Ma pole muidu väga see inimene, kes ennast teiste inimeste tubadesse pressiks, aga ausalt, seal õuel tekkis küll väike kiusatus kuskilt aknast perverdi kombel sisse piiluda 😛 Kas või mõnest pisikesest ↓


 Ja milliseid põnevaid linde seal oli...





Siinkohal pean ma nüüd tunnistama, et põhirõhk läks siiski lindude imetlemisele, mitte pildistamisele. Ja omast käest tean, et siblivatest (või tukkuvatest) kanadest on raske head pilti saada. Nii ei ole mul ka ühtegi paremat pilti ühest mustast, suure mustavalge tutiga, kukepoisist, kes mulle hinge külge hakkas.

Aga ma olin tugev. Hästi tugev! Hoidsin südame ja rahakoti rauad liikumatuna.
Lisaks igasugu lindudele olid talus ka küülikud ja lambad. Mmm... Lambaid oleks ju ka hädasti vaja... Eriti selliseid...


Ühesõnaga, tasub ise kohale minna ja oma silmaga üle kaeda. Meie veetsime seal kohe mitu tundi, Väikemees ei väsinud kuidagi erinevaid linde vaatamast. Vahepeal tegime koogisöömispausi ja siis  vaatasime linde jälle edasi. Ja jänkusid. Ja lambaid. Jne...
Ja me polnud ainukesed. 

Üks oluline kitsaskoht, millel ma tahaksin eraldi peatuda, on avatud talude päevadel parkimine. Mina olen juba kogenud avatud talude külastaja, aga tihtipeale on jäänud mulle mulje, et talu avanud pererahvas pole ise iial seda üritust väisanud ning arvavad, et viiest parkimiskohast kuskil kraavipervel või kolahunniku kõrval on küll ja veel. 
Väga hea, kui parkimiskohad (või parkla) on kuidagi tähistatud. Ma pole kohalik ja mina ei tea, kust siit mingid piirid jooksevad või kelle maale ma enda auto jätta võin, või ei või. Palun, tee see info ka mulle üheselt mõistetavalt selgeks - ma ei ole mõtete lugeja! Ja mõtle, kus on sul see koht, kuhu parkida korraga 20 autot, nii et samal ajal oleks tagatud ka nt päästeauto ohutu juurdepääs. Ja ära arva, et siia pärapõrgusse ei tule nagunii keegi. Me tuleme - aga sina pead olema selleks valmis! Ja pole üldse hullu, kui me külastajana peame natuke kaugemalt jalutama, lihtsalt - mõtle asjad läbi. Lahendused on alati olemas, leia need üles. Suhtle julgelt naabritega, jne. 

Kui ma nüüd tulen tagasi selle konkreetse talu juurde siis, mäletate, ma kirjutasin, et parkimiseks oli palju ruumi...
Noo... ma pole tegelikult päris kindel, et see asi neil päris NIII oli mõeldud 😂 Parkimiseks oli meil tõesti tookord terve heinamaa. SUUR heinamaa! Ainult et... ühtegi lubavat (ega keelavat) silti ei olnud. Et kui pole keelatud, siis on lubatud??? Mnjah... ainult et... sellel heinamaal oli hein maha niidetud. Heinamaad ju selleks ongi, eks! Aga see kuiv hein oli ikka veel sealsamas maas. Ootas (ilmselt) kaarutamist. Ja meie sõitsime selle peal... Targemad on ilmselt juba aru saanud, kuhu ma rihin. Kuiv kohev hein... madalad sõiduautoautod... tulised summutajad... kardaanid (kes ise ei tea, googeldab nüüd 😛)...
Ilmselt poleks ma kogu sellele kooslusele üldse mõtlema hakanud, kui poleks lahkudes märganud, et nii mõnegi auto rattakoopasse oli kogunenud korralik posu pikka kuiva heina. Ja mu mees tuletas mulle pärast kodus meelde, et sõiduautod pole tegelikult ikkagi heina sees sõitmiseks mõeldud. Päriselt vä??? 😱  Ennegi põua aegu kuumast summutajast maastikutulekahjud alguse saanud.
Nii et ilmselt parkisid inimesed massiliselt kas lihtsalt vales kohas (aga ega mujal polnud ruumi ka) või oli tegemist korraldaja poolse möödapanekuga. Võta nüüd kinni.

Aga avage oma talusid ikka ka edaspidi. Me armastame seda päeva. Ja tuleme teile ikka külla. Aga mõelge asjad korralikult läbi. Vahest ei ole üldse palju vaja, et asjad hästi toimima saada. Ja külastage ise ka avatud talude päevi, see annab hoopis teise vaate asjale.Ja palju kasulikke mõtteid. :)

Järgmise korrani! :)

pühapäev, 24. november 2019

Palun süüdake tuled ehk... kena õhtut teielegi

Ma olen ikka mõelnud, et kõige hullem kuu aastas on... november. Pime. Märg. Porine. Parim osa sügisest on läbi ja päris talv pole veel alata jõudnud. Ja päikest... netu. Täielik kaamos...
Ok, nüüd ma liialdasin - mõnel üksikul õnnistatud päeval paistab siiski ka novembris päike. Näiteks nagu täna, pühapäeval. Eelmine nädal paistis ka ühel päeval. Tavaliselt ikka mingi 4-5 päikselist päeva tuleb kuu aja peale kokku. Vahel läheb ka paremini.
24.11.2019
24.11.2019
Pimedal ajal tahaks ennast kuskile pehmele pinnale kerra keerata ja mitte enne ärgata, kui kunagi jälle valgeks läheb.
Täna hommikul ärkasin ma koos päikesega. Jee - elu! Õues oli imemõnus ilm. Niisama töllerdamiseks... või millegi asjaliku tegemiseks.... Ma otsustasin siiski selle viimase kasuks.
Väike maadlus 200L vett täis tünniga lõppes minu võiduga. Selle vägeva saavutuse kõrval suutsin ma muidugi hea mitu meetrit meie uut kõnniteed üle ujutada, aga kellel saaks midagi koduse uisuväljaku vastu olla?! Tegelikult külmus see vesi seal õnneks suht matiks - ehk ei murragi konte?
Ja siis ma käisin oma männilapsi lamba villaga "kaunistamas", et kuri hunt põder neid nahka ei pistaks.

Kolmas sügis kui ma seda teen ja... tundub, et töötab hästi. Kahel eelneval talvel pole aplad põdrad mu mände puutuda julgenud. Ja kes nüüd arvavad, et mul lihtsalt põdrad otsa lõppenud siis... 😃 vaadake hoolega kahte järgmist eelmisel talvel tehtud pilti ↓


Põdrad olid jalutanud (korduvalt) otse läbi minu noore männikavatuse ja polnud võtnud ampsugi, just nagu tahtes öelda: Me ei võta suutäitki teie poolt pakutavat toitu! 😂 Einoh... mulle sobib!
Esimesel aastal panin villa võrkkottidele lisaks...
Esimene katse
...teisel (st eelmisel) aastal panin ainult mõne üksiku võrkkoti ja mõtlesin, et huvitav, mis küll talvel juhtub. Häh - midagi ei juhtunud! Isegi ei vaadatud vist sinna poole. 😂


Sellel aastal ei hakanud ma kottidega enam mängima (teate küll - lapsed kasvavad niii kiiresti riietest, ee... kottidest, välja) ja panin ainult villa. Ja mida essusem ja haisvam vill, seda parem! Kahjuks on mul endal kasutuses mingi 100-aastane vill, mis enam väga ei haise ja kõik mu lootused on selle peal, et põtradel on kõvasti parem haistmine, kui minul endal. 😂
Tänane (pime) pilt ↓

Nagu näete, on lapsukesed tublisti suuremaks kasvanud 😎😍
Nii et kellel veel põtradega probleeme, siis julgen villaga ehtimist soovitada küll. Ja esteetilisest poolest rääkides, siis näeb see vill siiski ilusam välja, kui mis iganes võrkkotid. Lisaks ei pea seda kevadel kokku korjama - talv ja pesa ehitavad linnud teevad oma töö. 100 % puhas öko värk ju. 😍 Nii et kallis nadu ei viska oma lambavilla jälle minema - mul on seda vaja! 😜

Tagasi jalutades leidsin kellegi toidulaua ülejäägid



 Mnjah, kõigil ei saa ju hästi minna...

Mina ise olen nüüdseks enam-vähem terveks saanud (daamile sobimatu rögistamine ei lähe arvesse! 😛), aga nüüd on mees haige - kopsupõletikus. Kõrvalt vaadates tundub see kõik mulle kangesti tuttav...
Viimasel ajal olen mitu korda avastanud end, soovimas kellegile kena õhtut... keset päeva. Kui see piinlik lugu juba kolmandat korda juhtus, jäin endamisi oma imeliku käitumise üle juurdlema, jalutades samal ajal välja kaubanduskeskusest. Välja jõudes sain ma äkki aru, et ma olen siiski täitsa normaalne inimene, sest kella sihverplaat võib ju näidata kahte päeval, aga kui väljas on nii pime, et ei näe korralikult oma saapa ninasidki, siis... ongi ju õhtu. See lõputu novembrikuine õhtu, mis kestabki kogu "valge" aja. Fui, kuidas ma novembrit ei armasta!

Õnneks pole tarvis seda novembrit enam kaua kannatada. Kohe algab detsember. See on palju parem ja helgem kuu. Headel lastel hakkavad päkapikud käima ja...
Oi, ma olen olnud hea ja tubli laps. Ausõna...