Oi, kuidas riisuks, kaevaks ja istutaks...

... kui seda lund vaid ees poleks. Ja gripp ei kimbutaks. Ei teagi, et kumb hullem on... Jälle see "Inimene plaanib - jumal naerab" rubriik. Aga las naerab. Kes viimasena naerab, naerab paremini! 😛

Eile (23.04) tundus, et pool Eesti rahvast oli hommikul aknast välja vaadates šoki saanud - paljudes kohtades kattis maad päris korralik lumevaip ja terve sotsiaalmeedia oli seda hala täis. Sitt üllatus muidugi! Aga ei midagi erilist. Kui mälu on. Aga mäluga on selline naljakas asi, et ta teeb tagantjärgi muudatusi meie peades. Kui spetsiaalselt üles ei kirjuta (või muul viisil ei salvesta), siis mäletabki, mis mäletada tahab. Näiteks seda ühte korda, kui 25 kraadi sooja oli. Vms.

23.04.2024

Mina pean juba 25+ aastat päevikut ja sealt on oma mälu alati võimalik värskendada. Mäletan, et ühel aastal käis aprilli lõpus (mehe sünnipäeval) sahk külavahel teed lahti lükkamas. Siis pidi seda lund ikka üksjagu olema, sest maal tuleb sahk alles siis, kui autoga enam liikuma ei pääse (ei viitsi aastat otsima hakata). Ja no... eelmine aastal oli ka pesamuna sünnipäevahommikul maa lumega kaetud (4. mai). Aprillikuu lumi on ikka suhteliselt tavaline ja ega see mai omagi midagi erilist ole. Sealt edasi tulnud mitme öine - 8 oli küll juba pigem ekstreemne (pole ma elus veel punastest sõstardest ilma jäänud, aga vot eelmine suvi jäin). Ja no 2014. aasta juunikuu lume sadamine on mu märkmetes ka ilusasti üles tähendatud (kontrollisin eile spetsiaalselt järgi).

Üldiselt peavad kevadlilled lumele ja külmale kenasti vastu. Ja minu meelest saab lume taustal õitsvatest lilledest ikka super ilusaid pilte. Eriti sinised ja lillad toonid kohe lausa karjuvad siis peenras. Olen korduvalt külmal hommikul hommikumantlis hullunult õue tormanud, et taimepildid enne tehtud saaks, kui jäine taust päikese käes ära sulab. 😂

Järgnevad pildid on tehtud 13.05.2020

Mitte et mulle kevad ei meeldiks. Hullult meeldib! Juba veebruaris võiks see päriselt kohale jõuda. Aga mis teha - elama põhjamaal. Seega pole mõtet vihastada. Või imestada. On nagu on! Millegipärast meenutab see ilmadraama mulle lapsevanemaks olemist. Vaatad hommikul, et... osa sinu magamistoa parketist on kuhugile ära jalutanud. Ammu enam ei vihasta sellise tühja-tähja peale. Ei imesta ka. Lihtsalt vahid kala pilgul seda "auku" oma põrandas ja mühatad vaikselt. Pärast küsimist tuuakse puuduvad jupid siiski tagasi - no oli mängus vanemate toa põrandat vaja, mis teha! Meenub ka üks ammune telefonikõne: "Tere, noortekeskuse juhataja olen. Teie poeg üritas just praegu koos teiste poistega rahvamaja põlema panna..." No mis sa sellise asja peale ikka kostad? Kui et, "Ahah!" 😂

Kui sa juba oled kolme hakkaja poisi ema, siis oled sa nii karastunud, et mingi tühipaljas lumi sind enesest välja ei vii. Muidugi... elu oleks palju ilusam, lihtsam ja elamisväärsem, kui vähemalt ilm ilus oleks! 😂

Nokud kasvavad ka kenasti. Natuke liigagi. Kuidagi hullult pikkusesse põrutavad teised. Ei taha küll kuidagi halvasti öelda, aga... pikkusest üksi pole nagu suurt tolku, kui varrel jämedust pole, et püsti püsida. Võibolla on asi selles, et neile oleks lisavalgust vaja (kindlasti ongi!), aga teised kõrged sordid sealsamas kõrval näevad kuidagi tummisemad välja. Kes nüüd mõhkugi aru ei saanud, need loevad seda postitust. 😛

Ja see viimane ↓ on beebitaimena Depost ostetud ilus heleroosa õiega sultan-lemmalts `Princess Pink`. Te ju näete ka, et on!? 😅

Elu on seiklus. Hommikul ärgates ei tea kunagi, et kas parkett on veel toa põrandal või mis üllatus end seekord aknakardinate taga peidab. Või mis haigus järgmiseks laste poolt koju tuuakse? Kogu aeg on midagi oodata! Ma jään nüüd lume sulamist ootama - jumal teab, mis sealt lume alt veel välja tulla võib...

NB. Kas ainult mulle tundub, et viimasel ajal läheb Bloggeris pärast üleslaadimist piltide kvaliteet kohutavalt halvaks? Üldse ei tahaks selliseid pilte näidata. 😓

Noh? Kuidas teil siis ka läinud on?

Ma tunnen end alati kuidagi segaduses olevat, kui pean nii totakale küsimusele vastama, sest ma ei tea kunagi, et kas küsija tahab  p ä r i s e l t  teada, et kuidas mul läinud on (ja ma saan ausalt vastata) või ta lihtsalt eeldabki seda kiiret "Tänan küsimast, meil on kõik hästi" vastust. 

Mulle jääb muidugi täiesti selgusetuks, et miks üldse midagi küsida, kui ausat vastust kuulda ei soovi. Ja sellest tulenevalt tunnistan, et...

... mul on läinud vahepeal ikka täitsa sitasti! 😂 No mitte nüüd niii sitasti, et surema hakkaks (vähemalt enda teada mitte ), kodutuks jäämine ohustaks vms, aga no vahepeal oli küll juba tunne, et see kõik ei ole ju ometi  p ä r i s, sest kuskil peab ju olema PIIR, et  k u i  valesti kõik ühel inimesel minna saab. Aga tõele au andes... ilma minu sitasti minekuteta seda blogi ei eksisteeriks ju ka. Nii et... võta nüüd kinni, et kas halb on ainult halb või on halb natuke nagu hea ka? 😜

Kogu seda komöödia sugemetega draamat ma siia muidugi ümber kirjutama ei hakka (pole see blogi), aga et natuke toimunut edasi anda siis...

...ühel õhtul tormi ja vihmaga töölt koju sõites, sain ainukese vastu tuleva auto rataste alt kivi oma auto esiaklaasi. Ja täpselt sellel hetkel kui ma kissis silmadega peaga 2x üles-alla nõkutatades oma auto esiklaasi jõllitasin, sõitsin ma veel ka millestki üle. No võibolla oli lihtsalt tormiga murdunud oks. Võibolla ei olnud ka. 

Järgmine päev meenus mulle, et... mulle ei meenu töö juures teatud protseduuride läbiviimisest mitte kui midagi. Otsustasin asja kontrollima sõita. Sain 30 m sõita, kui mu autol pidurid kadusid. Te teate, et mismoodi automaatkäigukastiga autol peatudes pidurid kaovad? Mina nüüd tean - see sõidab lihtsalt minema! 😂

Kaevu veepump andis saba. Uue leidmine võttis mitu päeva (pole päris "tavaline" pump). Vetsu toimimiseks (õue kempsu ei viitsi kogu aeg joosta ju) tuli vett metsast ämbriga tuua. Loomulikult moodustas kolmik käed-ämber-kummikud sellise ideaalse koosluse, et kummikute ülemine serv sügas muudkui ämbri põhja ja nii see jääkülm vesi sealt ämbrist mu kummikutesse regulaarselt plärtsatas. Iseenesestmõistetavalt oli jope mul ka täpselt sellise pikkusega, et selle alumine äär tilpnes veeämbris, ehk et kintsud said ka alati märjaks. Vesi varvaste vahel lirtsumas mõtlesin, et äkki oleks paras aeg nüüd lotot osta, sest olin sattunud mingisse ebatavalisesse tsüklisse, kus juhtusid täiesti jaburad ja ebatõenäolised asjad.

Köögi ust oli vaja värvida. Lasksin poes värvi segada ja kui kodus värvipurki avama hakkasin, nägin, et selle kaanele oli... vale värvikood kirjutatud. Super! Ma isegi ei üllatunud - kuidagi nii loogiline tundus see sellel hetkel. Mis seal´s ikka - proovin siis selle tooniga - äkki see eksitus ei olegi (halb) eksitus, vaid hoopis jumalik sekkumine, sest tegelikult me oleksime pidanudki just selle tooni valima. Juba värvides sain aru, et see on ikka päris kole värv. IKKA VÄGA KOLE! Lootsin, et äkki kuivades läheb tiba paremaks, aga seda ei juhtunud. Siis tuli mees koju ja vahtis jahmunult meite köögi ust. Ta muidu sihuke vaikne inime, et niisama naljalt oma arvamust avaldama ei kipu, aga no seda ust nähes, prahvatas ta kohe, et nüüd on ikka PALJU HULLEM, kui enne ja et see on LIHTSALT JUBE VÄRV! Thanks a lot my dear friend! Just seda mul oligi vaja praegu kuulda, eks! 😂 Aga no... oli jube värv tõesti! Selline... tume roosakaslillakasbeež... või midagi sellist. Huh! 😂 Suure hirmuga sai valitud uksele täiesti uus toon - karamelli värvi. Ja see sai hea ja ilus -  tõmba või keelega. 😎

Need on ainult mõned juhtumised mu pikast ebaõnnestumiste jadast. Lõpuks ajas juba naerma, sest see kõik oli lihtsalt niivõrd jabur.

Ega aiaski palju paremini läinud. Mäletate, sügisel jäidki mu lehekotid värava juurde vedelema, sest talv tuli liiga ruttu ja jäävalt. Talv läbi seisid seal. Mõtlesin, et sikutan need kotid nüüd lõpuks minema - kole vaadata ju! Haarasin siis ühest kotisuust kinni ja sikutasin, mis suutsin, aga... ei midagi. No ei liigu paigast  - nagu sulatina täis. Ma ei andnud alla - sikutasin uuesti, sest ma ei ole mingi papist tüdruk, kes lehekotti tõsta ei jõua! Ma olen ikka see tüdruk olnud, kes kanadele nisu ostmas käies kummagi käe otsa 25 kg võtab ja mööda aeda oma lõbuks umbes 70. kilogrammiseid betoonplaate "veeretab". Mis mõttes, et ma ei saa mingi lehekotti liigutatud? Sügisel sain ju! Siis jäin vaatama, et lehekott altpoolt kõik puha "punnis". Polegi sulatina - vett täis hoopis! No see on nüüd küll esimene kord, kui selline asi juhtub, tavaliselt ikka häda, et kevadel liiga kuivad need lehed seal kotis. Ega´s midagi  - tegin ühe leitud oksaga nagu naksti koti põhja augud. Ja kohe kõrval asuva koti sisse ka, sest ka see nägi samasugune välja. Lahinal hakkas kottidest miskit pruuni vedelikku välja voolama. Ja siis jõudis mu sõõrmetesse selline... laagerdunud kuse hais. Aga "vesi" muudkui voolas ja voolas... Kõigepealt meite käimisrajale... ja sealt värava alla ja sealt värava taha, ühesõnaga... kõige käidavamatesse kohtadesse üldse. Ja kogu see asi lehkas nagu küla onud käiksid seal regulaarselt pissimas. Juba aastaid! Vahest lihtsalt on nagu on - tuleb ära kannatada! Aga sellest hoolimata tekkis silmade ette kujutluspilt, kuidas kohe lendavad meite õuele mõned kutsumata külalised... või kohalik "Kauni kodu" hindamiskomisjon vms ja me naudime koos neid uimastavaid aroome. Vot sellepärast viisakad inimesed küsivadki külla tulemiseks luba! Sest päris elus võib esineda... mõningaid ettenägematuid asjaolusid. 😂

Õhtul kõndimast tulles ei jõudnud ära imestada, et mis jube kuse hais, meitel siin värava juures on, siis tuli meelde - ise tegin! Nüüd pidin ise kannatama ka. 😂

Riisumine on kulgenud ka keeruliselt. Lisaks vastikute tammelehtedele ja sambla kombinatsioonile lisandusid sellel aastal ka veel tammetõrud, mille murust kokku riisumine (ja hilisem aiast äravedu) on paras peavalu. Me oleme siin juba üle 20 aasta, aga no sellist tõru saaki pole varem näinud. Jube! Ausalt - kui ma saaksin iga maas vedeleva tõru eest ühe sendi, siis oleksin juba euromiljonär valmis! Ja sellises koguses neid aeda maha jätta ka ei saa. Nii et... paneme edasi ja vaatame, et mis enne otsa lõppeb - kas tõrud või mu randmed. 😂

Tõruuputus

Mees tegi pesakaste. Niisama ilu pärast ja kuldnokkadele ikka ka. Ilu omad (ja kuldnokkade kastide katused) oli vaja miski kraamiga halliks võõbata. Ma siis võtsin selle töö oma peale. Loksutasin ja segasin seda (värvi)potsikut nii nagu alati teen. Ainuke häda, et võõpama hakates oli lubatud hall värv kuhugile kadunud. Mäletasin, et eelmistel kordadel nägi see tulemus nagu vähe teisiti välja. Vähe sellest - kuldnokk vahtis mu toimetamist pealt ja andis valjuhäälselt teada, et ma peaksin oma kätel kiiremini käia laskma - tal juba veits kiire või nii! Tööta siis rahulikult sedasi! Pärast pidi mees ikka mu kehva tööd üle tegema ja tema võlus sealt potsikust ikkagi halli värvi välja. 😂

Ilu jaoks tehtud kastid said sellised:

Rämedaks vingumiseks on juba läinud. Samas... täpselt nii see eluke on siin veerenud. 

Üdini positiivne on see, et saabunud on aprill. Eile õhtul sai üheksani õues nende tõrude, lehtede ja lehekottidega mässatud - rohkem lihtsalt ei näinud. Ja kui vahepeal tundubki, et KÕIK siin aias on nii lõputult valesti ja lihtsam oleks üldse otsast alata või kogu aed lihtsalt muru alla panna siis... eile oli kuidagi helgem tunne. Võib-olla PÄRIS KÕIK ei olegi valesti. Võib-olla mõni asi on isegi natuke hästi. Ma tean, see on see ilusa (st sooja) ilma mõju põhjamaa inimesele - imelikud mõtted tulevad pähe! 😂

Paar pilti veel.

Siin ↓ on tegutsenud rõõmsalt koos nii harilik mullamutt ja liivamutt. Pildi pealt ei saa hunnikute suurusest aru, aga mullamuti hunnik on selline... tavaline hunnik. Liivamuti oma seevastu on selline poolik aiakärutäis. Järeldus: liivamutil läheb palju paremini! 😜 (NB. Aprill on ikkagi naljakuu!)

Meil on endiselt krookuste ja võrkiiriste õitsemise aeg. Sinililled ja lõokannused alustavad. Ja aastaid tagasi toidupoest ostetud must lumeroos näib end lõpuks ometi hästi tundvat. Ilus on! Järgmine kord on ehk rohkem ka aiapilte näidata ja vähem muud plära. :)

Ühel päeval lugesin ma kaheksasele pesamunale voodis raamatut ette, kui õuest kopteri häält kostma hakkas. Viisaka inimesena ütlesin lapsele igaks-juhuks, et viimasel ajal läheb mu nii halvasti, et ilmselt kukub see kopter nüüd alla. Mulle pähe! Ja kui tema ei taha, et talle kopter pähe kukuks, siis oleks soovitav minust võimalikult kaugele põgeneda. Kaheksane arvas, et mina võiksin ju ka kuskile peitu joosta. Aga kuhu mul end peita? Kui kaela sadama peab, sajab ju nagunii - vahet pole, kus ma olen! Kaheksane ei põgenenud kuskile. Raamatu lugemine pooleli ju. Ja seltsis ikkagi segasem. Kopteri häälgi kadus lõpuks ära. Ja pärast seda lõppes ka mu ebaõnne jada. Nüüd võib minu kõrval jälle istuda. Vist.😜

Aga kuidas teil siis ka läinud on? Ja ausõna, ma ei küsi suusoojaks! 

Noku ja kevad

Uhh, ära jõudsin oodata! Kevade, ma mõtlen. Seekordsest talvest on mul küll nii silmini siiber, nii  ei soovi sellest ausalt öeldes rohkem ridagi meenutada. 

Niisiis...oli mis oli, aga...

25. veebruar võttis meid siin Vargamäe kandis vastu särava päikese, lõõritavate lõokeste ja sookurgede kurblike huigetega. Jess! Lõpuks oleti - ELU! Pärast pikka ja külma talve on ometi hakatud siia tagasi pöörduma. See andis nii lõputult palju usku ja lootust. Kogu sellest heast energiast sütitatuna, põrutasime perega Jägala joale ning seejärel nautisime pikka päikeseloojangu jalutuskäiku Kaberneeme rannas. Nii et meitel on selle aasta esimene mereõhu nuusutamine ka juba tehtu. 

27. veebruaril kuulsin juba voodis olles esimest sellekevadist musträhni hüüet: Tähelepanu, tähelepanu - see territoorium siin on juba ühe ütlemata tugeva, targa ja veetleva isaslinnu poolt hõivatud! Piirkonnas pesitseda soovivad emaslinnud võivad julgelt läbi astuda! Vastastikkuse sümpaatia tekkimisel, pakun võimalust ühist pesa punuda ning koos järglasi kasvatada! Tüdrukud -olete oodatud mängima!

No vähemalt minule tundus, et ta midagi sellist karjus sel hommikul seal. Tegelikult oli ta päev otsa ütlemata jutukas. Arusaadav ka - terve talve jagu jutte rääkimata ju - nüüd tuli neid nagu paisu tagant! 😃 

Ja esimene ametlik aiatööpäev oli mul samuti sellel päeval, taustaks tihaste "sitsikleit" ja terve parve rohevintide häälitsemine. Eelmine aasta pääsesin aeda tööle alles 19. märtsil. Õnneks sellel aastal sulas aed suhteliselt kiiresti lumevabaks, siis sain alustada hortensiate kevadist tagasilõikust ning sügisel hunnikutesse kokku puhutud tammelehtede kottidesse toppimisega. Seda viimast tööd ei olnud küll sugugi plaanis kevadeks jätta, aga kui isadepäeval sai tibutamise saatel need lehed kokku puhutud, siis järgmine päev sadas juba laia lörtsi ja nii see talv tuli ja püsima jäigi. Väkk! Jube meenutadagi! Seda  suurem oli mu rõõm, kui need 4 hunnikut lõpuks õuelt koristatud said. 

Üks asi veel sellesse päeva. Mitmel pool põldudel vedeleb osiseid kellegi kasukast (kährik?), aga kõige täiuslikumad osad sellest leidsin hoonest, kus ma oma igasugust aiakraami hoian... Rõve! Aastaid tagasi seal vanas saunas kevadel tuulates, märkasin silmanurgast seljataga kellegi karvast kogu tooli all. Sekundiga olin kokku lugenud kõik karvased pereliikmed ja saanud vastuseks ümmarguse nulli. Oi, kuidas ma ehmatasin! Seadusega peaks olema keelatud võõraste inimeste tooli all vedru välja viskamine (kährik oli tookord). Mingisugune austus võiks ikkagi säilida! Ja nüüd ma ei taha mõelda, et miks on minu aia-asjade hoiuruumi põrandal ideaalne jupike kellegi kasukast. Kas kasuka omanik vedeleb ka kuskil lehekottide, aiavoolikute, plastkastide jm tarviliku aiatavaari vahel või all? Ja miks on ülejäänud kasuka osad niivõrd suurel territooriumil (mitmes eri kohas) laiali? Ma ei taha teada. Ja ma ei julge seal ruumis midagi liigutada. Ja mulle tundub, et ma tunnen kerget laibahaisu... 😂

Natuke taimepealseid sai ka veel peenrast lõigatud. 

29. veebruar - Üks üksildane (Depost ostetud) rippuva õiega lumikelluke ON peenras. Ei saa aru, et kas õitseb või lihtsalt ripub. Seinaäärsed lumikellukesed igatahes alles magasid. 

3. märts - kuklased on üleval ja soojendavad endid kobaras päikese käes. Mmm... ega kuklane loll ole - küll tema juba teab, millal kevad kohal!

8. märtsil otsustasin, et on just õige päev tomati seemnete külvamiseks. Ja et kõik ausalt ära rääkida, pean alusatama sellest, et mulle... ei maitse tomatid väga. Ma ei tarbi ketšupit ega võta suu sissegi tomatimahla (olgu, kaalika mahl kõlab  v e e l  jubedamalt! 😂). Ja sõna "võileivatomat" tekitab mulle külmajudinaid, sest ma ei saa aru, et miks peaks keegi vabatahtlikult tahtma nii jubeda (märja!) asjaga, oma võileiba ära rikkuda. Ühesõnaga... ei oska ma väga nende suuremate tomatitega miskit tarka peale hakata (peale lihamaitseainega toorelt söömise ja purki panemise), sest ise eelistan tarbida peamiselt ühe ampsu tomateid. Ei mingit tagumikutüki urgitsemist, lõikamist ega ülejäägi kellegile pähe määrimist (kuule, ega sa mu poolt tomatit taha - mulle lihtsalt enam ei mahu). Väikesed on head - lupsti suhu ja kogu moos! Aga no mees mul sööb ikka neid suuremaid ka.

Ja siis on mul kaheksane pesamuna, kelle puhul on tõeline väljakutse talle midagi värsket sisse sööta. Oi, sellest ma võiks pikalt kirjutada (aga täna ei hakka! 😛). Lisaks üritan ma ju teadlikult temas seda aedlemise huvi tekitada. Eelmine aasta saigi siis lapsega (oma uues kasvuhoonekesekeses) õhinal paprikaid ja tomateid kasvatatud. Paprikad tunnistati tema poolt täitsa maitavaks söögipooliseks (seda pean ma nüüd küll puhtalt oma töövõiduks! 😀), aga vot need tomatid on tema meelest siiani söömiskõlbmatud tegelased. Isegi need kõige väiksemad ja magusamad.

Aga ma ei anna alla! Niisiis olin ma selleks kevadeks soetanud posu uusi tomatiseemneid, et uuete maitsetega katsetada. 

Võibolla mõni neist tunnistatakse ikkagi söödavaks? Ja kes ei proovi, see ei saagi teada! Eelmine aasta kasvatasime kaheksat eri sorti:

Malle - Kõrge. Viljad suured ja rasked. Andis tublisti saaki. Maitses nagu... tomat

Betalux - Madal. Kandis kenasti. Maitses ka nagu tomat. Midagi halba küll öelda ei oska.

Brutus - Temale minu poolt pakutavad tingimused ei kõlvanud. Saingi ainult mõned suured (väärastunud) viljad, niisiis vastastikkust sümpaatiat ei tekkinud ja rohkem temaga ei katseta.

Cindel - Kõrge. Siiani mainitutest meeldis mulle enim, kuna viljad olid kõvemad (ja säilisid kauem) ja väiksemad, kui eelnevatel. Maitse... tomati oma, aga suht söödav mo meelest (räägib tomativihkaja, mäletate ikka jah? 😜).

Lätiõue - No mis ma oskan öelda... tomat noh! Madal, aga tubli. Viljad samas suurusklassis, kui eelmisel, aga õhema koorega. Maitse... tomati oma. See tähendab, et kui üldse muud sööki majas ei ole, siis võib ju süüa kah.

Black Cherry - Kõrge üheampsutomat. Magusa maitsega, pehmema koorega. Kandis kenasti. Minul kippusid viljad mingi aeg sügise poole hästi ruttu pehmeks minema (äkki oli kasvukas liiga kuum?).

Tigrella - Kõrge. Eelmisel aastal kasvatatutest minu lemmik. Ilusad triibulised üheampsutomatid. Kõvemad (kõvasti kõvemad), kui Black Cherry, aga maitse meeldis mulle rohkem (olid vist vähem magusad ja rohkem tomatised).

Sitakasti kollane - Madal. Ei kasvanud eelmine aasta üldse hästi, kuigi tomateid kandis tublisti (haigestus mingisse tõppe ja lehed kuivasid järjest ära). Maitses kah kuidagi hapult ja vesiselt seekord. See aasta proovime siis mingeid magusamaid kollaseid tema asemel kasvatada.  

Tigrella

No kesse jõuab niipalju tomateid ära hävitada???

Tigrella, Black Cherry ja Lätiõue lähevad kindlasti kordamisele see aasta. Mingeid sorte ostan ilmselt hiljem istikuna. Lisaks said külvatud Ananas, Hundreds &Thousands (100/1000), Kuldkroon, Antsla ploom, Apelsiinikollane ja... NOKU! Ja mis siin salata - see viimane sai meil puhtalt nime pärast valitud. Mõelge nüüd ise.. ema kasvatab igasugu mõttetuid söögiks kõlbmatuid asju oma peenardes ja kasvuhoones. Aga mis oleks, kui... kasvataks õige nokusid! Ähh??? 😜 Ühesõnaga... kui muidu kergitati minu tomatikasvatuse peale lihtsalt ükskõikselt õlgu, siis noku nimelise tomati kasvatamise ettepanek, kiideti hobilt heaks. Sest millisele poisile noku lahe ei tundu? 😂 

Ja nii see ema neid tomateid naistepäeval külvas. Meil on väike kasvuhoone (ja kes neid tomateid ikka sööb, eks?), nii et ma külvangi tavaliset igast sordist ühe seemne. Üks Ananas, üks Apelsiinikollane, üks Tigrella ja... üks Noku. Või paneks äkki kaks Nokut? Teise pakuks emale. Kuule, mul on siin üks noku üle, sa ei taha vä??? Eee... las ta jääb. Ma panen emale Lätiõuet hoopis... tundub kuidagi... rohkem sünnis pakkumine. 

Ja kui ma olin selle ühe Noku seemne mulda pannud ja ülejäänud seemneid pakki tagasi pudistasin, pani üks Noku siiski plehku. Koi, nagu ma olen, hakkasin seda kohe taga ajama (kõige eest on ju makstud ikkagi! 😂). Kuna kogu tegevus toimus ahju ees, kus lisaks mullale oli maas ka mingit muud ahjupuude sodi, siis tuli mul neljakäpukil nina vastu maad igasugu jama seest seda ühte Noku seemet taga ajada (Kujutasin ette, kuidas kohe astub tuppa mu mees ja uurib, et miks ma küll sedasi (tagumik uppis) ninaga maad uurin? Ah, tead, siin kuskil peaks üks Noku olema! 😂). No ei leidnudki üles. Kui seemnepakke kokku korjama hakkasin, siis ühe alt see kadunud Noku siiski nähtavale ilmus. Polnudki eelnevalt tähele pannud, et see seeme sihuke vähe karvane on. 😂 Igatahes püüdsin ma ta kinni ja pistsin ruttu teiste Nokude juurde, et ta rohkem jooksu pista ei saaks.  

Täna on kõik tomatid kenasti tärganud. Noku ka. Noku nimi peaks minu teada ametlikult hoopis Casanova olema. Aga mina ostsin seemned Noku nimelisena. No kui sordist pilte vaadata, siis (kõik (noku)huvilised ruttu guugeldama!)... on täitsa... ee... noku jah! 😛 Nii et ootused on meil suured. Lapsel, see tähendab. Ja dai boh, et see paljukiidetud Noku süüa ka kõlbaks! Jummel, mul hakkas praegu film jooksma, kuidas me perega selle Casanova vilju maitsema hakkame... 😂 Ja kallis vennaraas on ka loomulikult oodatud Nokut mekkima (võta pruut ka kaasa!). 😛

Okei, ma võtan ennast nüüd kuidagi kokku ja proovin edasi normaalne olla, eks!?

Ja annan teile siis hiljem siin teada, et kuidas tomati mittearmastajale need Nokud maitsesid, onju? Ee... vist ei tulnud välja jälle see normaalne olemine...

Tegelikult ma tahtsin öelda, et... KEVAD ON KÄES! Mina usun lõokesi, sookurgi, kuklasi ja kiivitajat (keda ma täna nägin). Nemad teavad! Ausõna! Ja mul on täiesti savi, kui vahepeal veel lund ja külma teeb. Peabki tegema. Tehku kohe terviseks! Sest maikuu lumi ja külm ei kõlba küll enam kuskile! Aga aedniku aastaring on alanud - toas aknalaual sirguvad tomatid, paprikad, kuumaasikad ning ka peenras piiluvad niimõnedki ninad (ilmselt on ka üksjagu kaotusi). Inimene on saanud sireleid lõigata, aeda riisuda ning vahtra mahlast ennast ümmarguseks juua. Ja mõnel päeval aed lausa rõkkab lindude laulust (nu kesse, hull, siis talvel laulab?). Mida sa hing veel ihaldad? Märtsi kuus!

Mina olen igatahes rahul. Järgmise kohtumisteni! Side lõpp.

Vana lõpust ja uue algusest. Ehk aia juttu ja niisama möla.

Minu aia-aasta lõpetab kalenderiaasta lõpp. See lihtsalt saab otsa. Mitte et tööd otsa (või tehtud) saaksid. Aga kuskilt peab see piir ju jooksma. Et arvestus liiga segaseks ei läheks ning kogu jant jälle otsast peale alata saaks. 😂

Kui päris talv liiga vara kohale purjetab, on suur tõenäosus, et ta ei olegi lihtsalt aadressiga eksinud, vaid siin ta nüüd on ja... mõneks ajaks siia ka pidama jääb. See aasta meie kandis nii ka läks. Nii et terve advendiaja sai ennast selle päris õige lumise jõulutundega täita. Sest jõuludel PEAB ju lumi olema! Ja minu mahutid saidki kogu selle ilu ja jõulumuinasjutuga täidetud. Samal ajal puistasid taevased lumekahurid muudkui uut muinasjuttu peale. Ole ainult mees ja kühvelda naudi! Ja meie just nii tegimegi.. 

Ja mida jõulule lähemale, seda rohkem sai hakatud mõtlema patumõtet, et annaks taevas, et see lumi ometigi jõuluks ära sulaks, sest muidu pole seda muinasjuttu varsti enam kuskile panna! Ja autode jaoks ei jagu enam teedel ega parklates ruumi (jalakäijate jaoks oli see olukord juba käes!), ja metsast ei saa enam kuuske tuua, sest kuuski ei leia paksu lume alt enam üleski. Mees kukkus põllul puid lumest puhastades, täispikkuses näoli lumme, sest lume all oli kivi, mille taha ta takerdus. Vähe suuremat sorti kivi, millest niisama üle ei astu. Aga see kõik oli lume all peidus. Kõige jubedam kogu see loo juures oli see, et seal kivi kõrval kasvab tegelikult väike sabiina kadakas (mida ka loomulikult näha ei olnud) ja tavaliselt on meil väikeste taimede kõrval ka bambuskepp maa sees püsti. Ma pole kindel, kas sel kadakal see oli või ei... aga see tema prauhti! näoli lume sisse kukkumine oleks võinud ikka väga halvasti lõppeda. Jumal pidi lolle ja joodikuid hoidma. Kuna joodik ta kindlalt ei ole - järelikult loll siis ikkagi!!

Ausõna, ma vist pole ühelgi kevadel nii väga sula tulekut oodanud, kui nüüd detsembris. Sest kevadel tuleb see sula lõpuks nagunii! Aga talv... võib üllatada. Ja mitte positiivses mõttes!

Ja kui see sula tulek lõpuks kindel oli, siis loomulikult oli mul ainuke hetk oma seni veel päästamata puid ja põõsaid raske lumekoorma alt päästa õhtul pimedas. Väikeste ja sirgetega polegi hullu - paar korda rehaga "üle küüru" ja asi korras! Aga mõned (okas)puud olid nii lume sisse uppunud, et ma ei saanud aru, et mida ma sealt "augus" üldse tegema pean. Ja suurte (tihedate) mändidega oli juba veel keerulisem (eelmise aasta raske lume murtud oksatüükadki veel lõikamata), seega proovisin rehaviset. See on peen spordiala - valesti visates ongi iga viskeriistaga ainult üks (päästmis)katse! Nii et kui sul on viis reha, siis saad viis korda visata ja kui üks, siis... Mina olen juba hobiharrastajate klassi selja taha jätnud, sest loopisin ÜHE (plastikust) rehaga seitse täitsa arvestatava suurusega mändi üksjagu puhtamaks. Taskulambi valgel! Proovi ronida lumehangede otsas, mis sinu raskust ei kanna, samal ajal suunata taskulambi valgusvihku üles, samal ajal harrastada midagi odaviske taolist, lihtsalt suunaga kosmose poole. See tähendab... loopida ühe käega oda reha, nii et see lume puu otsast alla ajaks (ja sind samal ajal kõige sellega ülepuistamata jätaks) ja samas ise ohutult (kehavigastusi mitte tekitades) alla tagasi jõuaks! 😅 Mina igatahes lahkusin lahinguväljalt koos rehaga. Ja ilma sinise silmata! Olgu - saapad, varrukad ja kraevahe triiki lund täis (silmade pealt sulas õnneks ise ära! 😜), aga keegi polegi öelnud, et aedlemine, lihtne on, eksole!

Suure (minust kõrgema) aedhortensia lumekuhja raskus oli juba mõned ilusad oksad katki murdnud (kusjuures, seda pole kunagi varem juhtunud), aga tema õnneks talub tagasilõikust väga hästi. Enamiku põõsasmaranaid oli raske lumi suht vastu maad vajutanud nii et oksad olid juba maa külge külmunud, seal polnudki nagu midagi teha. 😕

Ja siis see lubatud sula tuligi. Ja õnneks mitte lihtsalt sula vaid koos vihmaga sula, mis lihtsalt ei sulatanud natuke vaid lausa sõi lund. Ja mina iga päev hardalt palvetasin, et võimalikult palju sellest valgest kraamist enne jõule sulada jõuaks. Sest teada oli, et läheb uuesti külmaks ja arvata oli, et see, mis maha jääb, see püsib meil kevadeni välja - sest kohev lumi sulab päris kiiresti. Eriti vihmaga. Aga jää, juba korra sulanud ja uuesti külmunud lumi või suured lumehanged enam sugugi mitte. Nende peale hakkab alles märtsipäike. Lumi õnneks sulasksi meie kandis enam-vähem ära. Kus juba midagi kuhjatud oli, see jäi ikka alles, aga oluliselt väiksemal kujul õnneks. Jõulud olid täitsa valged! Aga kuna ma olin eelnevalt selle jõulumuinasjutuga juba nii täidetud, siis seekord poleks mind ka rohelised jõulud absoluutselt morjendanud. 

Vahepealne sula. No ei saanud seda tünni sealt maa küljest kätte! 😅

 

 Kiirkorras valminud (ja pildistatud) lilleseade ↓

Üks oluline asi detsembrikuine asi veel. Ma nimelt ei leidnud poest oma lemmik Rõngu Pagari krõbedat piparkoogitaigent. See oli muidu ülihea! Kuna enamik nendest poes müüdavatest taignatest on nagunii üks suur hüdrogeenitud taimsest rasvast jamps, siis otsustasin, et nüüd on õige aeg teha teoks ammune plaan ise piparkoogi taigent teha (igaks-juhuks ostsin siiski poest ka ühe võiga tehtud taigna, et kui täitsa pekki see minu taignategu peaks minema, siis on lapsel vähemalt millegistki piparkooke vormida). See piparkoogitaigna tegu tundus kunagi ikka selline keeruline pusserdamine - karamelliseeri mingit suhkrut kuskil pannil ja keeda sellest siis mingit suhkrusiirupit jne... Selle peale mõtlemine juba ajas ihukarvad püsti. 

Aga ma leidsin hoopis sellise taevani kiidetud retsepti (unustage ära, et ma mingit suhkrusiirupit hakkan keetma!) ja... kas saab midagi veel lihtsamat olla vä? Siirupi ostsin poest, tumeda. Kõige aeganõudvam osa oligi ootamine, et millal see kuumutatud siirup piisavalt ära jahtub, et munad võiks lisada. Muu ainult kokku segamise vaev. Ja oi, kui head need piparkoogid tulid! Maailma parimad! Hästi tublilt ja ühtlaselt kerkinud ning krõbedad. Mmm... Ja see võiga tehtud poetaigen... ei kannatanud mingit võrdlust. Vot nii! Pildile sai püütud see päris viimane (lapse lõugade vahelt päästetud isend)... no nii head oli lihtsalt! 😋

See meite päris pühadeaeg (see algab vahetult pärast jõule ja kestab aastavahetuseni!) oli õnneks selline mõnus rahulik kulgemine. Põletasime küünlaid, imetlesime kuuske (ikka eriliselt ilus mudel sai seekord metsast koju taritud mul ja see ehib tuba veel tänagi 11. jaanuaril 😜), krõbistasime piparkooke, kuulasime head (jõulu)muusikat, mängisime perega lauamänge ja võtsime niisama aega maha. Mees oli haiguslehel ja ütles, et tal pole elus sellist "puhkust" olnud, et mitte kuhugi tormama või midagi tegema ei pea! 😀

Aasta eelviimaseks päevaks oli lõpuks välja sulanud mu viinapuu ja ilm kannatas ka vahelduseks õues olemist, lõikasin selle siis viimaks tagasi. Väädid korjasin ka kohe kokku ühte hunnikusse ja laotasin sellesama õue peal vedeleva külmunud veetünni peale (mida ma endiselt liigutada ei jõua!), et hiljem oleks neid võimalik üldse üles leida ja kasutada. Vahepeal on aga jälle tublisti lund sadanud, nii et ma pole enam kindel, et kas ma nad sealt enam tervelt kätte saaksingi. Noorte viljapuude tüvedele jõudsin veel külmakaitseks "torusid" ka ümber panna.

Õhtul mõtlesin selle lõppeva päeva peale tagasi, et mis need kõige ilusamad asjad/hetked selles päevas siis minu jaoks olid. Televiisori vaatamine pole ammu enam moes, aga hommikul olin vaadanud telefonist (üks ekraan kõik!) Gardeners Worldi - oi, see oli nii hinge kosutav ja inspireeriv. Ja mul tuli üks täiesti uus idee! Õhtupoole köögis süüa tehes vaatasin aga ETV-st saadet Lembit Petersonist (Elu kutse). Seesmiselt (elu)tarka ja rikkast inimest on alati hea kuulata. Ja kaasa mõelda. Mõtestada. See kuidagi eriliselt täitis mind. Kaks imelist sündmust ühes päevas, no mida sa, hing, veel ihaldad? Ja seda viinapuu kallal lõikamist olin ma ka tegelikult väga nautinud. Elu on ikka imeline!

Järgmisel päeval mõõtsin ma naljapärast ära oma tööpäeva pikkuse. Et mitu tundi ühe naise elust kulub, et (vanaaasta)õhtul oleks kõigil üks tore istumine - umbestäpselt 12 tundi kulus! Endalegi üllatuseks. 😅 Ja osa ettevalmistusi sai tegelikult juba eelmine õhtu alustatud. Aga õhtu ja öö möödusid toredalt. See on peamine!

Päeval perega verandal istudes nägime, kuidas kitsekari aia tagant läbi jalutas. Ei jäädvustanud digitaalselt, sest siis ise ei näe. Nüüd on see pilt hoopis mu mälus.

Sealt edasi tuli juba see tõsisem külm. Hea meelega oleks istunud kodus kookonis, aga nagu nimme pidin vastiku pakasega keskmise pojaga lähimasse Transpordiametisse sõitma, et ta omale riiklikuks sõidueksamiks aja saaks. Kuna tema teeb lube kooli kaudu, siis pidi aja saamiseks isiklikult kohale minema. Aja sai juba järgmiseks päevaks. 

Tol päeval oli hommikul 24 kraadi külma. Õnneks me pidime alles peale lõunat kohale minema. Aga suure külmaga on see ikkagi üpris tüütu ettevõtmine. Viimasel ristmikul enne transpordiametit suutsin tekitada "situatsiooni". Seal on selline veidi segane ristmik, kus peatee suund võib segaseks jääda. Mina pidin teed andma. Andsingi! Samal ristmikul seisis ka just riiklikku sõidueksamit tegema hakanud eksamiauto. Andis ka teed. Aga siis tekkis küsimus, et kumb meist ikkagi enne võib liikuma hakata. Poeg ragistas palavikuliselt ajusid, sest tema ka kohe ei teadnud. Ja kui mina ei tea, siis mina ei liigu! Liikus hoopis eksamiauto. Samal ajal jõudis poeg (õigele) järeldusele, et tegelikult oli ikkagi minul eesõigus. Nii et kui mina siiski oleksin otsustanud oma eesõigust kasutada ja eksamiautoga samal ajal liikuma hakata, siis oleks kellegi sõidueksam juba esimesel ristmikul läbi saanud. 😀 

Vähemalt oli pojal lootust eksamil esimesest ristmikust kaugemale jõuda, sest ta oli sellel liiklemise reeglid juba enda jaoks lahti mõelnud. Aga samas oli ta murelik, et samal ajal tema sõidueksamiga liigub linna peal ka tema ema ja kes võib talle endale mingi "olukorra" tekitada. 😂

Seega eksami ajaks põgenesin ühele kirbukale. Et mitte närviliselt küüsi närida ja linna peal vaesetele eksminandidele uusi "situatsioone" tekitada. Teadsin juba eelnevalt, et sõidueksamist esimesel katsel läbi saamine on päris keeruline. Ja kui kirbukal veel ühe autokooli omaniku naine mulle rääkis, kuidas nende peres kõige paremini autot juhtiv inimene, riiklikul eksmil ebaõiglaselt läbi kukutati, siis tundus mulle juba, et meil polegi lootust. Mitte et ma arvaks, et poeg sõita ei oska - oskab küll! Aga lihtsalt... kui juba sõiduõpetaja tütar sõidueksamil läbi kukutatakse siis...

Aga minutid aina läksid... ja läksid... kuni tuli ühesõnaline sõnum: Tehtud! Vot nüüd ma olen küll natuke uhke - teised tema grupi omad maadlevad alles õppesõidule pääsemise või koolieksamiga, meite poisil load käes. Mõlemad riiklikud eksamid tehtud ühepäevase etteteatamisajaga. Pole paha! 😂

Sigakalli (börsi)elektriga päev oli reede. Ja reede õhtuti me võtame aega, et lihtsalt olla. Olimegi. Ilma elektrit kasutamata. Kõik peale külmkapi ja kanala tulede sai järelt ära võetud. Kaheksane sättis elutuppa kõik meie laternad ja süütas nendes (LED) küünlad. Lauale said süüdatud veel tavalisi lisaks. Laes põles meil jõuludeks eksprompt vitstest kerast ja patareidega töötavatest LED tuledest valminud valgusti. Lauamängu nägi mängida kenasti, muusikat lasime telefonist veel lisaks. Polnud viga ühti!

Laupäeval käis mees kuskil jääraja võislusel. Tuli esikoha karika, vahuveini, lõikelaua ja veel mingi kraamiga.

Pühapäeval (7.01) oli senise talve kõige külmem päev. Ilus päev. Imeilus! Hommikul näitas meie termomeeter -28,6. Prrr... Nagu tellitult, ei saanud ma seda päeva kodus teki sees mööda saata. Mees läks jälle jääraja võistlusele, mina pidin lõunaks tööle minema. Ei kurda, sest auto läks käima ja vaated olid lummavad. Pildid tehtud telefoniga, läbi auto esiklaasi ↓

Minnes...

temperatuur õues -27 kraadi

Tulles...

Temperatuur -25

Kui nüüd mõelda, et mis oli minu jaoks tolle külma päeva kõige ilusam sündmus, siis see oligi see seesama töölt kojusõit. Minu auto (lamell)rehvid olid jäise tee külge nagu liimitud ning spidomeetri näidule kerkisid justkui iseenesest keelatud numbrid. Teisi inimesi polnud. Või ma lihtsalt ei märganud neid. Sest härmas kaskede ladvad olid värvunud roosaks ning majade korstendest tõusid otse taevasse valged suitsusambad. Põldudel hõljusid udulaamad, mis tekitasid natuke võlutud muinajutus olemise tunde. Selges sinises taevas leidus iga minutiga järjest rohkem roosasid, kollaseid ning oranže toone. Põldudel nosisid veel metskitsede suuremad ning väiksemad kambad... 

Mõni päev on ilusam, kui mõni teine. Mõni on kohe väga-väga ilus...

Mees tõi õhtul uue karika. Ja uue vahuveini. Issand, kes kõik need veinid küll ära joob??? 

Need kõige külmemad päevad aitasid mul üle elada sügisel ostetud kahekordsed villased kindad ning meriinovilla sisaldusega sukkpüksid, mille meesterahvas, vaat et poolvägisi enne jõule suuremas poes sisseoste tehes, ostukärusse surus. Naine on tal koi. Tal pole (midagi) vaja! Kas neid 4XL suuruses üldse müüaksegi vä??? Ja varsti tuleb ju üldse kevad. Ja lilled ja kõik see värk!

Soojad on need küll, aga naha kihelema ajavad ikkagi ka. Õnneks käivad need jalga, mitte pähe või kaela - sinna ei kannataks küll neid mingil juhul panna! 😜

Küüslaugud jäid sügisel maha. Seda pole kogu selle 20+ aasta jooksul juhtunud. Nüüd siis läks nii! Lootsin, et ehk õnnestub mul sellekordse sulaga, siiski midagi veel kätte saada. No ei kujuta oma kokkamist väga ilma küüslaukuteta ette. Eile siis oligi sula, aga mina olin tööl. Täna ma ei ole tööl, aga sula ka enam ei ole. Käisin ikka peenras proovimas. Kahes peenras. Esimeses oli maa täiesti külmunud ja sealt ei saanud ma midagi enam kätte, teisest sain ma... tükeldatud küüslauku.  

Meenub Lembit Petersoni öeldu...

Hommikul tõuseme, plaanime midagi, aga kõik hakkab minema natuke teistmoodi, kui me plaanisime. Kas siis paremini või halvemini. Sageli halvemini. Aga see ei tohi meid masendusse viia, vaid me peame kasvatama siit uut lootust. Väljapääsmatuid olukordi pole olemas, kuigi me hetkel võibolla väljapääsu ei näe...

Ega´s midagi, ootame aga uut sula siis! Või kevadet. Oleneb, kumb neist enne tuleb. Sest ükskord sulab see maa nagunii - ja siis saan ma oma küülaugud kätte! Punkt! 😅

Esimesed selleaastased lilleseemned on tellitud ja juba käeski. Nii et uus aiaaastaring on päriselt alanud. 

Ja mõtle siis sinagi õhtuti, et mis oli sinu lõppeva päeva kõige ilusam sündmus. 💚