Liivase maa lillelised võlud :)

Kui ööseks lubab meie kandis krõbedat talvekülma, siis on ülimalt mõnus suviseid õitsvaid lilleaasi meenutada...

Juba vana rahvatarkus ütleb, et oma soovidega tasub olla ettevaatlik - võib juhtuda, et soovitu lähebki täide...


Juba aastaid tagasi mõtlesin ma, et ühel päeval on mul OMA lilleniit. Tundus lihtsat nii õige ja... hädavajalik asi. 😍 Ainult et aega seda rajada ei olnud ja õiget kohta ka nagu mitte. Ja kuskil keset muruplatsi mingi 10x10 m "asi" ei tundunud ka nagu õige lilleniit olevat (vähemalt mitte minu silmis). Ja nii see mul tegemata jäigi. Ja siis...



... sain ma Väikemehe. Väikese rahulolematu inimese, kes tundide (ja päevade) kaupa jaurata võis. 😍 Mõned lapsed lihtsalt on sellised - tuleb üle elada! Vankriga sõitmine talle tavaliselt sobis ja seda võimalust ma ka usinasti kasutasin (sain ise ka pead puhata), ainult et... tundide kaupa sama tee peal vankriga edasi-tagasi heegeldamine on ikka jube igav tegevus! 😀 Ja kaugele kodust ei saanud jällegi minna, sest kunagi ei teadnud, millal olukord lappama minna võis. 😬 Ja ega mul siis muud üle jäänudki, kui kilavate silmadega tee ääri jõllitada. Mul polnud kunagi varem neid nii tähelepanelikult veel vaadanudki, sest ega ühel normaalsel tegusal (maa)inimesel pole siis aega päevade kaupa niisama tee-ääri passida. Võimalust midagi päriselt teha mul enam polnud, aga no passimise ja jälgimise aega oli see-eest nüüd maa ja ilm.
Ja seda väärtuslikku aega kasutasin ma tõesti sihtotstarbeliselt: ma panin tähele... jälgisin... plaanisin... pildistasin ja... tegin mõningaid järeldusi.

Ümaralehine kellukas Campanula rotundifolia

Sügisel lõpetas kohalik talunik, kelle lehmi muuhulgas ka meie maa peal karjatati, piimakarja pidamise. Ma mäletan hästi seda varahommikut, kui lihakombinaadi auto esimestele lehmadele järele tuli, sest ma ärkasin mingi eriti koleda heli peale. Jumala eest, nii jubedat heli saab küll ainult tapamajja sõidutav masin vist tekitada - nagu elav surnu oleks üle küla läkastanud. Ma ei tea, mis sellel masinal täpselt korrast ära oli, aga heli järgi otsustades tundus, et see viskab kohe ise lusika nurka. Ühesõnaga - lehmadest oli kole kahju! :(
Ühtlasi tähendas see ka seda, et... me saime oma heinamaa tagasi. Ennemalt niideti tavaliselt jaanipäeva paiku sellelt hein maha ja hiljem lasti lehmad peale. Aga nüüd pidime me seda ise hooldama/niitma hakkama. Või no... Hr Abikaasa pidi!

Järgmisel suvel sai esimest korda elus hoolega oma heinamaad jälgitud. Mis seal siis tegelikult üldse kasvab??? Ja see oli mul ju käpas tegevus! Juba varemalt teadsin ma, et kuivemal aastal ulatub jaanipäeval aia taga niitmata "hein" kohati...  pahkluudeni. 😀. Teises (kaugemas) nurgas, vihmasel suvel, aga kaenla alla. Kaenla alla (või vahest isegi lõuani) ulatuvat heina on igati mõistlik niita, sest jube kehv on sellise pika rohu sees liikuda. Aga see pahkluudeni ulatuv "hein" võib ju vabalt kasvada, lihtsalt nii mõnus ja tore niit ju. Proovin sinna mõne toreda taime ka veel juurde sokutada, mis teeääres kruusa sees kenasti kasvas...
Jälle jälgisin ja... üllatusin. Juudas, kui lahe niit meil on! Ja kui ilusti see õitseb! Eks ma olin sinna ka eelnevatel aastatel juba üht-teist poetanud. Sügisel niitis Hr Abikaasa sealt rohu maha.







Eelmisel suvel sai seda niitu jälle jälgitud ja rõõmustatud. Tahame või ei, aga vägisi läheb lilleniiduks kätte! 😍 Sellest tiivustatuna ostsin omale ka H. Väärsi lilleniidu teemalise raamatu ja sain aru, et (vähemalt piltide järgi otsustades) tema aia variant minule meeltmööda ei ole (liiga kärts-mürts!). Ja pojenge ja siilikübaraid minu niidul samuti kunagi leiduma ei hakka - peenras, palun väga! Mulle meeldib minu oma just selle poolest, et seal kasvavad ainult meie oma kodumaised taimeliigid ning see ei mõju minusugusele põhjamaa inimesele liiga pealetükkivalt. Või no otsesõnu öeldes... ei käi närvidele! :D Minu lilleniidule peab minema jalutama ning otsima ja avastama! Selline tore õppematerjal kohe. :)

Harilik tõrvalill Lychnis viscaria

 
Juba mitu aastat pidasin ma plaani oma põllule suureõieline kellukas tuua. Aga... ma ei leidnud sellist kohta, kus seda välja kaevata või seemneid korjata. Ja no... aega polnud ju ka. Eelmisel suvel aga avastasin oma suureks heameeleks, et mulle on on mõned taimed ise sinna niidu serva tekkinud. 💙💙💙 Nii tore üllatus! Mõned päevad hiljem avastasin, et sellesama niidu teine ots, kus ma pea-aegu mitte kunagi ei käi, sinetab. Selline SUUR sinine laik. Kui vaatama läksin, avastasin et seal kasvab seda suureõielist kellukat hordide kaupa. Hi-hii, hea näide selle kohta, et ma alles õpin oma niitu tundma.

Muulukaplats

See lilleniit ongi minu hetke lemmik (aia)projekt. Kui muidu ma tihtipeale ikka kahtlen oma otsuste õigsuses, siis selle niiduga on hoopis teisiti. See on lihtsalt NII ÕIGE!  Ei mingit 10x10 m suurust pisikest platsi vaid ca 6000 m2 jagu lahja liivase maa võimalusi. Ning ei mingit kaevamist ja rohimist! Ainult mõned külvamised, istutamised ning üksainus niitmine septembris. Kas saab midagi veel toredamat olla? 😍




Niit asub kahel pool meie tulevast sissesõiduteed. Sügisel istutasin ma sinna ka grupi mände ja kurdlehist kibuvitsa (las laiab!), loodetavasti lähevad kenasti kasvama. :) Üks mure on kahjuks selle lilleniiduga siiski ka - kohati on seal päris palju oblikat. :( Aga muidu olekski elu liiga lill ju! 😁

Arujumikas Centaurea jacea

Harilik käokannus Linaria vulgaris

Nüüd mul on muidugi tekkinud arvestatav nimekiri taimedest, mida sinna niidule veel hädasti tarvis oleks... Inimene ei ole ikkagi kunagi rahul! :D

Ahjaa, see teeäärte jõllitamise komme jäigi mulle külge. Ükskõik kuhu lähen, vahin hoolega tee ääres kasvavaid taimi. :D

Aga vahepeal... lähen kütan ahju...
Mõnusat talve(külma) jätku! :)

Ei saa mitte endale hoida

Juba poolest jaanuarist ootan ma seda rasvatihase "sitsikleiti". Pärast seda võib justkui ametlikult kevadet ootama hakata. Teoreetiliselt võib seda "sitsikleiti" juba jaanuaris kuulda, aga mul pole kunagi veel õnnestunud. No "sitsi" olen kuulnud ja "kleiti" vist ka, aga kokku pole need kaks veel kõlama hakanud. Polegi hullu! Küll tihane teab, millal õige aeg.
Eile arutati kuskil näoraamatus ilmaprognoosi üle, et kas tuleb siis korralik pakane või ei. Mul pole aega ilmateadet vaatata olnudki, niisiis pole mul ka õrna aimu, mida lugupeetud ilmajaamad üldse kokku on lubanud. Õhtul, kui päike loojuma hakkas, meenus mulle järsku see päevane ilmajutt ja ka see, et suure külmaga külmub meie keldri uks kapitaalselt kinni. Ja kõik, mis sinna talveks varutud, on siis... väga kindlalt kaitstud. Niisiis tormasin õkva keldri poole, et sealt midagi elutähtsat kaasa haarata, et kalli isamaa sünnipäeva paiku mitte nälga kannatada. Ega seda ust mul loomulikult enam väärikalt avada õnnestunud. :D Nendel hetkedel tunnen ma suurt heameelt selle üle, et ma sellises vaikses külas resideerun - keegi ei pea minu ebaväärikat käitumist nägema. Ehk ainult aialinnud... aga nemad on sellega juba harjunud.
Sisse sain - see on kõige tähtsam! Haarasin kiiruga mõned purgid kaenlasse ja peksin - taaskord ebaväärikalt käitudes - selle ukse kinni. No tegelikult on ju täitsa asjalik metallist uks, kuulikindel ja puha (saab vajadusel lahingus kilbina kasutada!), ainult et külmaga tekkiv kondens jäätub sinna ukse vahele ära ja... no edasist teate te juba ise.
Väljas oli küll väga sedamoodi, et läheb kiiresti külmemaks. Tegin kiiruga mõned pildid   

Üle hämara varjudest tume...

Pärast mõtlesin, et ehk oleks pidanud ikkagi rohkem sealt keldrist kraami kaasa haarama - jumal teab kaua see külm kestab - aga mees arvas, et küllap me vajadusel sinna keldrisse end ikkagi sisse murrame. Nojah, kuna ta pole kunagi pidanud külmunud keldriuksega rammu katsuma, siis ilmselgelt on ta positiivsemalt häälestatud, kui ehk põhjust oleks...

Hommikul ärkasime me aga külma (-18) ja kargesse talvemuinasjuttu :)





Õnneks Väikemees magas ja ma sain väljas väikse tiiru teha...

Arukask `Youngii``

Kutsub kohe paitama

 ... ja seal mu tihane mind ootaski. Ma küll ei näinud teda, aga kuulmisest piisas mulle täiesti.
"Sitsikleit! Sitsikleit! Sitsikleit!"
Hull lind! Seda külma hommikut ootasidki või???

Magus talveuni

Kahel viimasel pildil on Rosa pimpinellifolia
ehk näärelehine kibuvits
ehk maakeeli
lihtsalt...
mairoos :)

Ja niikaua kuni see päris kevad ükskord kohale jõuab, naudime seda hunnitut sätendavat ilu, mida meile sellised karged ja lumised talvepäevad kingivad. Et neid ikka jaguks! :)

Võitleme aeda mõõtes talvemasenduse vastu

Talv on selles mõttes täitsa tore aeg, et on rohkem aega mõelda ja plaani pidada, et kuhu, kuidas jne. Kui vaid seda valgust rohkem oleks. Mõnel päeval õnneks ikka on olnud ka.

Vahepeal oli ühes grupis aiakujunduse teema üleval ning sealt ujus muuhulgas ka see "vana hea" aia(kujundus)plaan välja. Oeh... Mitte, et ma ei arvaks, et see üks tore ja kasulik asi poleks - on-on! - aga jõud (ja mõistus ka äkki?) ei käi vist lihtsalt üle :D Kunagi ma ikka üritasin siin midagi paberi peal panna, aga see kõikide ehitiste jm õigesti plaanile saamine oli minu jaoks ikka mission impossible. Siin aias pole ju mitte ainumast sirget joont! Nüüd mõtlesin, et vaatan seda aiaplaani-asja ikkagi uuesti...
Tark aiakujundusraamat ütles, et aiaplaani tegemiseks peab alustama krundi asendiplaanist. Missuguse krundi, ma küsin. Ma pidin lausa Google appi võtma, et saada teada, et mis on KRUNDI täpne definitsioon, sest meil EI OLE siin mingit krunti, ammugi siis veel paberit selle asendi kohta. Aga hädasti oleks vaja, sest sinna on piirid, ehitised, suuremad puud jm oluline juba peale kantud. 
Nojah... meil on üks paber, millel on meie maaüksuse piirid, ehitised (kui luubiga vaadata), õueala, kaitsetsoonid ja ilmakaared. Aga puid ei ole hakanud küll keegi metsas lugema! :D 
Google õnneks teadis, et krunt on ehitamiseks kavandatud maaüksus detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. Krundi kuju, suurus ja sellel olev ehitusõigus määratakse detailplaneeringuga. Hajaasustusalal olevat ehituskrunti ei kutsuta krundiks vaid maaüksuseks ja seal ehitamise põhimõtted määratakse üldplaneeringuga. 

No selge! Järjekordne maainimeste diskrimineerimine linnainimeste poolt! Ma tunnen seda iga kord, kui ma olen sunnitud kuskile oma postiaadressi andes, kohustuslikus korras täitma lahtrit, mille pealkiri on LINN. Mis mõttes linn??? Mul ei ole siin mingit kuramuse linna ju!
Aga samas... kohe kahju neist linnainimestest. Ei tule nad vaesekesed selle pealegi, et maainimestel võib olla maad (kümnete, kui mitte sadade) hektarite viisi ja kujutage ette - ei mingit krunti sealjuures! 😁 Ja puud ka neil õnnetutel seal linnas kõik loetud... Pole see linna elu ka mingi meelakkumine!

Aga aiaplaani juurde tagasi jõudes, siis on meil ka üks teine paber, mille pealkiri ongi ASENDIPLAAN ja sinna on (pea-aegu kõik) meie hooned kenasti peale joonistatud. Tundub alustuseks täitsa hea paber, ainult et puudub mõõtkava ja ilmakaared ei jookse eelmise paberiga kokku. Polekski ehk väga hullu, aga sinna joonistatud hoonete asetused ei vasta tegelikkusele. Ikka korralikult mööda on ! :D Seega pole mul ka selle toreda paberiga midagi peale hakata. Et peaks nagu ise kuidagi mõõtma hakkama või? Võttes aluseks...???
Oeh... las olla!
Mõtlesin siis hoopis, et mõõdan ajaviiteks oma (aiaga piiratud) aia suuruse ära. Kõik teised paistavad jube täpselt oma aedade m2 teadvat ja mul... no pole õrna aimugi. Veits nagu mark ka... Või no... ma tean kindlalt, et see pole taskurätisuurune (mõnel pidi olema!) Aga... sellega mu teadmised ka lõppevad. 1000 ruutmeetrit? 2000 ruutmeetrit??? Niisiis oleks endal ka täitsa huvitav teada saada, et kui suure (või väikese) aia sisse ma oma peenrad pressima pean. Mõeldud - tehtud! Kuna kahjuks mul seda A-tähe moodi meetrist asjapulka kuskilt kohe võtta polnud (ja polnud millegist kiiruga teha ka) ning mõõdulindiga lumes vusserdamist ma samuti ette ei kujutanud, siis mõõtsin omale lihtsalt ühe meetrise toki. Lume peal oli sellega täitsa hea mööda aiaääri liikuda (ainult kummardama pidi kole palju), mõõdud sai ka kohe kenasti lumele kirja panna, ilma et midagi sassi või meelest ära läheks. Mingi täppismõõtmine see muidugi polnud, aga abiks siiski. :)
Ja mis ma teada sain?
Trummmipõrin...
Hi-hii...
Noo... ma sain teada, et tagumine aiakülg on 64 ja esimene 45 m pikk. Ja et aia külgede pikkused on 56 ja 36 m. Ja edasi??? Ma tean väga hästi, kuidas vannitoa põranda või maja otsaseina pindala arvutada, aga no sellest polnud mul antud juhul küll mingit kasu. Mingi arvutiprogramm arvutaks selle pindala nagu naksti välja, aga milline??? Kuna väikemees ei luba mul nagunii arvutis passida, siis pusisin ikkagi paberil. Värvilise joonise tegin ka:



Väikemees tegi samuti joonise... garderoobi seinale. :D
Minu arvutuste statistiline keskmine tuli u 2400 m2. Mõnisada ruutu siia-sinna - vahet pole! :D Kui ma olin selle pusimise lõpetanud, siis meenus mulle järsku, et Maa-ameti lehel saab ju ka pindala mõõta. :D See talvine värske õhu puudus on ikkagi hakanud mu mõtlemisvõimet mõjutama...
Õhtul sai ennast seal Maa-ameti lehel, siis igasugu mõõte võttes lõbustatud. Milline suurepärane meelelahutus! Ja mida kõike siit teada saab! :D
Alustuseks peab muidugi nentima, et ega seal ka mingit täppismõõtmist teha just saa, aga samas on see ikkagi palju lihtsam, kui mõõdulindiga (või meetrise toikaga) mööda õue tormata, samal ajal, kui väike inimene kuskil hanges emmet appi hüüab.
Enam-vähem nende samade mõõtude järgi tuli aia sees oleva ala pindalaks 2497 m2 (mõni ime, et siia midagi ei mahu!). Tegeliku kasutatava (õue)ala suurus aga ca 8500 m2 ja niidetava ala suurus u 1 ha. Vot nii! No seda füüsilist aiapiiret on plaanis küll nagunii ühel päeval liigutada, siis saab aia sees olema u 4700 m2. Esialgu.
Lisaks sain ma teada, et lähimate naabriteni on meie juurest 50 m, majast ema männikuni 130 m, majast meie männitukani 155 m jne, jne. Ma olen nüüd tark! :D
Ja otse loomulikult ei saanud ma vastu kiustausele oma peenart niimoodi mõõta. Muidu trambi veel jalgupidi kellegi otsas. 😱
Igatahes... nende aerofotode pealt mõõtes tuleb minu ainumase peenra põhja-lõuna pikkuseks linnulennult 47 m. Kõige laiem osa on 14 ja kitsam u 7 m lai. Ja peenra pindala tuleb üle 400 m2 ja u 50 m2 on veel musta kile all (ise pakuks pigem 30). Mürki ma nende andmete õigsuse peale muidugi ei võta ja kirja panin need ka pigem iseenda jaoks, et meelest ei läheks -  hea hiljem võrrelda. Jupp sellest peenrast kah. Sellest kitsamast osast siis (oeh, kuidas mulle neid üldvaateid näidata ei meeldi).

Ega ma muidugi teagi, mis nende uute teadmistega nüüd peale hakata, aga samas... kui keegi peaks tulevikus küsima, saan kohe numbritega lajatada. :D 
Seniks aga ilusat talve jätku!

Olulised aiafotod kolekohtadest ja... eimiskist

Vahepeal tegelesin natuke oma eelmise aasta aiapiltide sorteerimisega (st ülearuste kustutamisega) ja ühtlasi sai heldinult ka eelnevate aastate aiapilte vahitud. Need on alati sellised ahhaa- ja ohhoo-elamusega hetked. Inimese mälu on ju teadupärast lühike (ning valikuline) ja üks pilt räägib (tegelikult ka!) rohkem, kui tuhat sõna (mis lõpuks ju nagunii meelest ära lähevad :D). Ma ei ole muidu suur kahetseja, aga vaat sellest on mul küll kahju, et omal ajal siia tulles ei taibanud erinevatest kolekohtadest ja eimiskist rohkem pilte teha. Samas, eks ajad olid ka teised - polnud mälukaarte või arvutitki, kus neid koledaid (eimiski)pilte hoida. Kõik, mis kustutamisele ei läinud, läks ju ilmutamisele. Pealegi täiesti normaalne ju, et inimene pildistab ikka seda, mis talle ilus või meeltmööda tundub ning kindlasti mitte seda, millest peavalu saab. Ilmselt on enamik inimesi ka ühel meelel selles, et oma aia kolepilte ei taha küll keegi vabatahtlikult kusagil jagada. Ja no ausalt, kes tahabki vaadata sadat pilti aia kõige koledamatest nurgatagustest või üldse... eimiskist? Urrr!
Nojah, tol ajal ei oleks ilmselt tõesti tahtnud, aga täna... vaataks hea meelega. 😍 Paraku - pole suurt midagi vaadata ja nii ongi paljud pildid olemas veel ainult meie mälus - kuniks kustuvad sealtki.

Mis olnud, see olnud. Täna olen ma juba targem ning soovitan ka teistel olla ning aeg-ajalt teadlikult pildistada oma aia kõiki (üld)vaateid (igas suunas!), sh kindlasti kõiki kolekohti ja... eimiskit. Ja uskuge mind, te olete ühel päeval endale väga tänulikud.  :)

Leebe näide eimiskist :)

Mul on korduvalt juhtunud, et mingi kolekoht saab jäädvustatud vahetult enne, kui see teise ilme saab. Siis polegi veel hullu - parem hilja, kui mitte kunagi. Aga kõige raskem ongi pildistada just seda saadana eimiskit. :D Pildistamise mõte tihtipeale selles ju seisnebki, et mingi objekt (või subjekt) pildile talletada. Ja nüüd - palun väga - kaadris pole miskit, aga seda eimiskit on vaja ikkagi pildistada. Ma olen siis mõelnud nii, et ma talletan hetkel hetkeolukorda, isegi kui tundub, et mingit olukorda üldse polegi. 😀 Juudas, kui hästi ma ikka mõnda asja lahti seletada oskan! 😜

Teadlikult esimesed sellised pildid tegin ma 2013. aasta suvel. Järgmised said tehtud neli aastat hiljem, ehk siis eelmine suvi. Kuna see on selline mõtestatum pildistamine, mille tulemusena tekibki palju "imelikke" aiapilte, siis iga aasta polegi vast mõtet seda ette võtta- võrdlusmoment jääb lihtsalt liiga väike, suuremaid muutusi aias pildistame ju nagunii. Minul on selleks pildistamise päevaks kujunenud jaanipäev. See annab mulle hea võimaluse sellel minu jaoks erilisel päeval, korraks aeg maha võtta ja teha midagi iseenda ja laste jaoks olulist. Et neil oleksid vajadusel pildid oma kodu kõikidest nurgatagustest, mida tulevikus on vahva üheskoos vaadata ja vanu aegu meenutada. :)
Nüüd oleks vist kohane natuke illustreerivaid pilte veel näidata. Eee... aga hästi leebeid, eks!?

Oktoober 2001

Ega ma täpselt teagi, mida tookord (värskete koduomanikena) siin pildistada püüdsime. Küll on sellel pildil nii mõnedki tol korral vähetähtsana tundunud asjad: vanaperemehe maasikapeenraga aiamaa, kus kasvasid kartulid, kurgid ja till; vaarikavõsa, mida täna ei ole; vaarikate taga olev valesti lõigatud kuusehekk, mida samuti enam pole; vana õunapuu, mis sai kohe maha võetud ja võrkaed, mis sai ka hiljem ringi tõstetud, et see aeda ei poolitaks. Niisiis pildil, millel pealtnäha justkui polegi midagi, on nii mõndagi. Ahjaa, üks väike asi on sellel pildil siiski veel... minu uue kodu esimene peenar. :)

Järgmisele pildile on juhuslikult jäänud üks väga oluline teave. Nimelt sirelihekk. Siia 2001. aastal tulles, sai aiaäärne sirelihekk maha võetud. Kuus aastat hiljem on hästi näha mismoodi see noorendatud hekk kasvanud on. Parempoolne osa hekist on väga niru. Tegelikult kasvab see hekk kohati puhtas kollases liivas ja see niru osa on tänaseks kõik likvideeritud. Teine pool on alles - ootab kuuseheki kasvamist ja läheb siis samuti likvideerimisele, sest ega liiva sees ikka sirel kasvada taha - mis tast seal siis piinata.

Järgmisel pildil on juba teadlikult pildistatud kõike ja samas mitte midagi ehk eimiskit. Uskuge mind, see hekitaguse pilt on varsti hinnas :D



Et pildid liiga ilusaks ära ei läheks! 😃

Tänaseks neid hunnikuid muidugi enam pole. Ka pole enam esiplaanil olevat sirelit ning tagaplaanil olevat võpsikut on ka kõvasti vähendatud.

Ja lõpetuseks kaks pilti eimiskist, kus on näha nelja aasta jagu puude ja põõsaste arengut (vt mägimändi!). Muidu ei pane ju tähelegi, et kasvavad.

24.06.2017

Nii, et pildistage, pildistage, pildistage! Sest ühel päeval võib eimiski koha peal olla miski ning siis on hea, kui ka eelnev olukord kuidagi salvestatud on :)

Kui nüüd selle kõige esimese pildi juurde tagasi tulla, siis seal ei ole tegelikult püütud vaadet majast või aiast, need lihtsalt kogemata asetsevad seal taustal. See pole ka see vägisi tekitatud pilt eimiskist. Selle pildi tegin ma täie teadmisega, et ühel päeval on seal paljugi teisiti...

Väikemehe Toimekad Käed ehk tuhaämber otsib uut pleissi. Jälle!

Väikesed inimesed pidid tulema meie ellu selleks, et meile midagi õpetada. Igaüks neist on isemoodi: oma soovide, vajaduste, tahtmiste ning iseloomuga - oma õpetusega. Meie asi on aru saada, et millisega täpselt... ning õppust võtta.
 
Minu kevadel juba kolmeseks saava väikemehe üheks leivanumbriks on olnud erinevate pahanduste tegemine. No lihtsalt on selline Toimekate Kätega laps! Ja oma pahandusi teeb ta ikka puhtast südamest ning suure lusti ja kirega. 😍 Mul pole enne sellist last olnud, seega on see ka minu jaoks täiesti uus kogemus. 😂 Mõned järeldused oleme me mehega siiski juba teinud. Näiteks, et remonti pole vist mõtet rohkem niipea teha ning, et KÕIGE TÄHTSAM on see aeg lihtsalt üle elada. Meil kõigil. Ja sõna otseses mõttes!

Minu aed on mulle omamoodi hingehoidja. Koht, mis on kriitilisel hetkel eluliselt vajalik, selleks et  mõistus selge püsiks. Aga minuga koos veedavad seal aega ka Väikemehe Toimekad Käed.

Tegelikult täitsa armsad käed ju, lihtsalt... toimekad. 😀  Alguses olid meil asjad enam-vähem jonksus - see aeg, kui mina peenraservas kühvlikesega rohida tohtisin, kaevas Väikemees sealsamas kõrval peenrasse vägevat auku. Nojah... selle mulla moodi asja lennutas ta muidugi kuskile murusse... mulle püksivärvli või krae vahele, aga polnud hullu (ehk on kooriva toimega?). Asi kiskus kiiva siis, kui Väikemees hakkas oma iseseisvust avastama ning tema Toimekad Käed ei tahtnud enam alluda ema suunamisele. VABADUS! Pool suve lõbustas ta end näiteks sellega, et kui ma end jälle kuskile peenraserva vaikselt rohima sättisin, siis lajatati mulle karistuseks peotäis liivakastist pärit liiva pähe. :D

Olulise osa Väikemehe (õue)pahandustest moodustab igasugu asjade peitmine ehk siis nende pistmine täiesti suvalisse kohta. Mõni asi neist kadunud asjadest ei ilmu enam kunagi välja ja tuleb minna lihtsalt uus osta. Nii juhtus kevadel ka minu rohimiseks mõeldud kühvlikesega (kõige kiiremal tööajal loomulikult!). Polekski väga hullu, kui uue leiaks kohalikust kaubandusvõrgust ehk lähimast linnast. Aga ei! Kühvlijahil sai lõpuks käidud nii Rakveres, kui ka Tallinnas. Tegin enne kodus loomulikult eeltööd ning selle põhjal panin kõige suuremad lootused Hansaplantile. Aga kui mina kohale jõudsin... oleks sealt nagu rändrohutirtsuparv üle käinud. Mitte midagi ei olnud osta! :D Isegi mitte tagavaraplaaniks jäetud võilillejuurijat. Lõpuks leidsin ühe asjaliku mudeli hoopis ühest ehituspoest. Oli vist ka viimane selline. Seda kühvlit olen ma nüüd nagu silmatera hoidnud, kui peenras toimetades vaja korraks käest ära panna siis... astun peale. Istumine ei toiminud - virutati ikka tagumiku alt ära :D Tegelikult võiks olla selline vöö, kus igasugu vajalikud tööriistad nööri otsas kõlguvad, et neid keegi pihta panna ei saaks :D
Teine oluline osa Väikemehe pahandusi on seotud veega. Eelnevalt pole meil selliseid veehuvilisi lapsi olnud, aga vaat seekord on kõik teisiti :D Me nimelt kogume vihmaveerennidest allasadava vee nõudesse kokku, et seda siis hiljem kastmisel kasutada. Seal need käed siis sulistavadki. :D Sissekukkumise ohtu õnneks pole, asi seegi! Aga vesi omab (vähemalt Väikemehe jaoks) justkui mingit vastupandamatut külgetõmbejõudu.

Teoksil on mudakraavi tegemine

Juba lihtlabane arutu kastmine võib problemaatiline olla, kui kaks nädalat järjest ON juba sadanud. Aga kui järjekindlalt tegeletakse pottides olevate lillede, töökinnaste, kassi toidunõude (ja toidu!) ja kõige muu, mis vähegi upub uputamisega, siis... tuleb vahepeal sügavalt sisse hingata. Tormad kiiruga oma pottides olevaid pistikuid kastma ning avastad, et kastmisvesi sisaldab muuhulgas ka päris asjalikke kive, liiva, natuke muru ja puukooremultši ning boonusena ka kausitäit kassitoitu. Korras värk! 😀 Ee.. ehk saavad ka kastmata hakkama? Või sama stsenaarium - haarad juba kiiruga kastekannu ja... avastad, et see on liiva ja kive täis topitud. Tundub väike mure? Nojah, probleem on kiirelt lahendatav, kui kannus on juhuslikult kuiv kraam. Aga mul pole veel kunagi olnud! :D Oi, kui kõvasti hoiab märg liiv kastekannu põhjast kinni. Uhad muudkui kannu vett, loksutad ja üritad selle pagana liiva sealt siis võimalikult kiiresti välja kallata, aga too hoiaks justkui kümne küünega kannust kinni. Mäletate, mul oli kiire! Ja millega mina siin tegelen??? Kahjuks on nii, et seda madalamat veenõud, kus laps käsipidi sees käib, ei saa enne sillutise panemist ka kõrgema vastu vahetada, sest siis ei mahu sealt lihtsalt enam niitma. Nojah, kastekannu oleks võinud ikkagi kuskile HÄSTI kõrgele lapse käeulatusest ära panna - aga kuhu? Pool elu kõlgub nagunii tänu Väikemehele kuskil lae all. Pole hullu, kannatame ära! Ainult 15 aastat veel. :D
Tegelikult on eelnev veel köki-möki selle kõrval, kui sügisepoole õues askeldades sai korraks silma pilgutatud. Uskumatu, aga selle ajaga oli Väikemees jõudnud veevooliku maja vundamendi õhutusauku pista ja valmistus juba kraani avama. OI, KURJA! Võite seda kraaksatust ette kujutada, mis mu noka vahelt välja lendas :D 
Meenub ka tore lugu, kui me augustis Väikemehega meie suure elupuu alust multšisime. Mina tassisin suure ämbriga aia tagant hunnikust kooremultši ja laps mängis oma autodega sealsamas peenras. Järjekordse ämbriga kohale jõudes avastasin, et "ei tea kust" oli mu värskelt paigaldatud multšile tekkinud kallurauto koormatäis liiva. No liiva on siin peenras juba niisamagi, pole vaja seda veel KALLURIGA juurde tuua. Ja kindlasti pole vaja seda hunnikut multši peale kallata! Mis siis ikka, ega seda liiva sealt kooretükkide vahelt nagunii enam korralikult kätte saanud ja õnneks oli tegemist siiski ainult liivaga. Vahepeal tõin veel ühe ämbritäie multši ja kui ma olin oma töö ühel pool elupuud lõpetanud, avastasin et vahepeal oli teisele poole puud, multši peale korralik koorem mulda tekkinud. Oeh... Mille jaoks ma siin üldse vaeva näen??? Olin üpris löödud ning läksin suurima heameelega teise aia otsa toimetama. Ühel hetkel tundsin selja tagant käsi, mis ümber mu kõhu sulgusid. Pisike inimene seisis mu selja taga, käed minu ümber, põsk seljale toetunud ning lausus vaikselt: "Emme isu tuli." Edasi seletas ta, et ta on emme-isu-poiss. 💙💙💙 Nii armas! Vihasta sellise peale siis!

Kanu toitmas :)

Mis tuhaämbrisse puutub, siis alguses oli see meil enamasti toas, aga pärast seda, kui Väikemees sellega köögis tutvust tegi, kolis see esikusse. Mõni aeg hiljem, kui Väikemehe Toimekad Käed olid pool ämbritäit tuhka esikusse (ja jalanõudesse) laiali loopinud, tõstsin ma selle ämbri üldse õue trepile. Kõige parem koht see pole, sest jube tüütu on seda sealt jälle vajadusel tuppa tassida ja Väikemees käib seal hoolimata keelust ikkagi aeg-ajalt sodimas, aga kusagil peab see ju ikkagi seisma. Aga eile tegid Väikemehe Toimekad Käed selle ämbriga üldse 1:0. Terve ämbritäis tuhka oli trepil laiali, laps ise muidugi ülirahul (ja hästi must), sest Käed olid omale just mingi traktoritee sinna sisse sõitnud. TEE ehitamiseks oli iseenesest mõista ka metsast TEE jaoks toodud vaarikavarsi kasutatud. :D Pärast selle kraami koristamist pidin ma sellele ämbrile jälle mingi uue ja parema koha leidma. Aga kus on selline koht, kust Toimekad Käed seda jälle kätte ei saaks??? Nojah... miskit paremat ei torganud esialgu pähe...

Veel toredaid pilte:
Nt mõni aeg tagasi avanes veranda aknast selline vaade. Pärast sõitsid Toimekad Käed selle mudase asjandusega mööda veranda klaase :D

Kui kellegil tekkis nüüd küsimus, et kus küll selle hirmsa lapse ema kogu on ja miks ta oma jõnglast üldse ei valva siis... otsitud ema on juba NII VANA, et ta ta teab...
...ema on ka kõigest inimene - sööb, magab ja käib vetsus. Ja vahest isegi rohib natuke... :) Ega pea ennast sellepärast absoluutselt süüdi tundma.
Sest seda kõike on talle ta armas Väikemees õpetanud...💙💙💙

Uhke hunnikuga  - emme kaevas peenrast piibelehed välja

Ja üldse! Võib-olla kasvab Väikemehest ikkagi aednik. Siis on kõik kannatused asja ette läinud ju :)