Iga aed leiab lõpuks kodu. Eee... vähemalt mõneks ajaks :D

Kes aias, kes aias...

Kui ma siin augusti alguses oma (võrk)aia liigutamise lugu jagasin, siis jäi mulle hästi meelde Provva Tii kommentaar selle kohta, et küll see aed ka lõpuks oma õige koha leiab. Ausalt, ma mõtlesin, et see aed ei leia KUNAGI mingit kohta või, et seda ÕIGET kohta lihtsalt polegi olemas, sest vedasime me mehega neid nööre, mis me vedasime - ikka oli tulemus vale. Hakkasin juba vaikselt kahetsema, et mul see lollakas väravaliigutamise mõte üldse tuli, millest kogu see jama pihta ju hakkas. Aga samas ei saanud ma ju ka enam mehele öelda, et ole nüüd tore mees ja pane see aed samasse kohta tagasi, kust sa selle oma haigete kätega juba üles oled kiskunud. No nii rets ma ikka ka ei ole! 😀
Ega ma siis viimaks mingit muud lõppu sellele loole ei näinudki, kui et tuli boxist välja mõelda.
Selle boksist välja mõtlemisega on meil mehega oma nali, sest esimene kord, kui ma tema soovitusel boxist välja mõtlesin, siis... sai ta teada, et meie uus köök tuleb teha vannituppa (no meil on SUUR vannituba :D), vannituba tuleb teha lastetuppa ja lastetuba tuleb teha hoopis hetkel kasutatavasse kööki. 😂 Eee... ja need kolm ruumi asuvad meie maja juba remonditud poolel, nii et PALJU ÕNNE.  😂
Ja... ühel teisel korral mõtlesin ma veel boxist välja... 😀
Ühesõnaga - see boxist välja mõtlemine on tegelikult ülimalt ohtlik tegevus, mis võib vabalt abielulahutusega lõppeda. Seega, kõigile teistele soovitan  ma SOOJALT oma mõtlemistega ikkagi kuidagi moodi selle kuramuse boxi sees püsida. 😛 Ärge ronige sealt välja - seal sees on hea ja turvaline!

Niisiis... sain ma aru, et meie probleem seisneb ilmselt hoopis esialgses vales mõttes, kust uus aed üldse alguse peaks saama. Häh! Andsin mehele käsu veel ehitusnööri osta ja ühel kenal päeval said need nöörid ka enam-vähem paika sätitud. Ja mis siin pattu salata - ikka kaugemale, kui esialgu plaanitud. Edasi tuli visualiseerida ja harjuda. Tunnetada (ega närvidele ei käi? :D). Ja no... aiaposte ja võrku ostma minna, vanaga ei tulnud enam kuidagi välja :D
See nööride aeg oli tegelikult väga vajalik ka jälgimiseks, et kust, kuhu ja kuidas me sealkandis liigume, et leida õige koht tulevastele väravatele.
Kuna aia uus asukoht lõikas mu põllumaast kolmandiku, mis pidi edaspidi aia sisse jääme, siis põllul rohimas käies tekkis selline veider turvaline tunne, kui ma seal nööri ääres (väljaspool "aeda") toimetasin. Mõtle vaid, kui sealt metsast kargaks näiteks miski hullunud marutõbine jaanalind välja ja kihutaks otse minu suunas! Juudas, ma peaks elu jooksu tegema, et ta küüsist pääseda! Khm... aga kui mul siin selle nööri asemel näiteks see võrkaed oleks siis... ma võiksin lihtsalt elegantselt nagu noor hirv üle aia hüpata ja agressiivsele jaanalinnule aia tahant süüdimatult keelt näidata.
Nä-nä-nä-nä-nää-nää! Vaata, kui hea, et see aed meil ikka siia on planeeritud, sest põllul pahaaimamatult rohides, ei tea ju kunagi, mis hirmus elukas võib metsast välja hüpata ja mind nahka pista tahta. 😀
Uue aia püsti saamiseks kulus nädal septembri lõpust-oktoobri algusest. Vahepeal tundus, et jääbki vist katki, sest kusagilt polnud enam võimalik osta sellist aiavõrku nagu meil vaja oli. Ning vahepeal seisis keset põllumaad üksik väravamonument (ootas võrku) - ikka seesama värav, mille liigutamisest meie aia liigutamine üldse alguse sai.

Värav eikuhugi

Kuigi me pidime lõpuks ikkagi natuke kombineerima, et aiavõrguga kuidagi välja tuleks ja puuduolevaid väravaid ka mees kohe teha ei jõudnud, siis lõpuks sai meie aiast ikkagi kinnine territoorium. Jess! Väga hea tunne on. Ja aias liikumine on palju lihtsam ja loogilisem. :) Ja rebane kimbutab vähem! Ühel hommikul enne aia lõpliku kinni saamist, oli ta mulle näiteks maja trepile sellise mõnusa pommi visanud ↓

ILUZ! 😀 See hirmus loom muidugi püüab end, aeg-ajalt jälle kuskilt aia alt sisse kraapida, aga me järjekindlalt blokeerime tema tegevust, nii et vähemalt mingi aja püsib ta väljas :D
Kuna me pole sugugi kindlad, et sealkandis see meie viimaseks aia liigutamiseks jääb, siis midagi betoneerima abikaasa ei hakanud - tagus aiapostid lihtsalt tuima näoga maasse ja kinnitas võrgu sinna külge. Aga ütles, et järgmised kümme aastat ta seda aeda liigutada ei viitsi. Ma isiklikult arvan, et küllap ta seitsme aasta pärast juba viitsib 😜.

Kokkuvõttes sai teise kohta liigutatud kogu meie aiast kaks külge. Ühest (külje) nurgast 16,5 ja teisest nurgast 11,5 m edasi. Ja siis teisest küljest veel 9,5 m. See ei andnud mulle tegelikult mingit olulist lisaruumi, sest see ruum oli juba nagunii kasutuses, küll aga läksid asjad lihtsamaks ja loogilisemaks. Ja tekkis perspektiiv! See aed oli ikka täielik pidur! Nii, et ma olen rahul, põnevil ning vaatan lootusrikkalt uude kevadesse, sest mul on vahelduseks jälle ideid. 😎 Aga siiski pigem ettevaatlikult ja mitte liiga suuri plaane tehes, sest naine ja ema olemine võtavad mu elust suure ampsu.

Õnneks on kõige hädapärasemad õuetööd meil tehtud: sibulikud on maas, lehed kokku korjatud ja sauna katus vahetatud. :) Taimepealseid oleks vaja veel lõigata... Ja noorte puid metsloomade eest kaitsta... Üht-teist veel
Ja üldse...
...üritan ma siin kuidagi lihtsalt elus püsimisega tegeleda ja teismelise tempude pärast mitte südarit saada. Nii, et kui keegi teab head rahustavat vahendit, siis andku aga tulla! Ja kui ma vahepeal päris otsi pole andnud, siis kirjutan ikka teinekord jälle 😜

Väikesed suvelõpu rõõmukillud ja... kurjad herilased

Kuigi sügise algus on meid kostitanud korralikke koerailmadega ja aeda pole nagu toimetama saanudki, siis tegelikult on ju päris tore aiaaasta olnud. No vähemalt minul on! 😀 Tuleb lihtsalt õige kandi pealt vaadata osata. 😛 Ja väikestest asjadest rõõmu tunda.
Ja rõõmu olen ma tundnud!

Need vaarikad ↑ (Polka) oli mul plaanis sel sügisel tegelikult üldse välja kaevata. Põhjus selles, et isegi kui eelmise aasta varred talve üle elavad (nagu nt sel aastal), siis lõpuks tekivad vaarikad ikkagi ainult sama aasta vartele. Ilusad vaarikad. Head vaarikad. Aga... külm tuleb alati liiga vara peale. :( Eelmine aasta ma nt ei saanudki ühtegi vaarikat. Niisiis, mis neist hoida? Eee... eriti, kui üks tarkpea need keset lillepeenart istutanud on! Aga vaat see aasta on lood hoopis teisiti. Täiesti hull vaarikas! Keegi ei jõua meitel nii palju vaarikaid hävitada, kui palju see segane taim neid kasvatada jõuab. :D Niisiis - hetkel andsin armu. Järgmine aasta vaatame uuesti. 😝

Väga suur rõõm on mul olnud igatsetud õisdekoratiivsest porgandist `Dara`. Küll mul oli hea meel, kui ma need seemned kevadel lõpuks kätte sain. Jess! Õnneks on ikka nii vähe vaja - ainult porgandi seemneid. 😍 Pilt on tehtud eelmine aasta Sadeväljal. ↓

Daucus carota `Dara`

Selline iludus virutab ikka täiega vastu pead. Vähemalt... minule küll virutas. Pärast ma olin täiesti veendunud, et ilma `Dara`-ta pole minu edasine elu lihtsalt võimalik. 😀 Ja nii need seemned siis tulidki. Kevad polnud meil muidugi porgandikasvatust soosiv, aga hoolimata suurest kuivast seemned lõpuks siiski idanesid ja tasapisi ikka edeneb...

Ja kui see ei ole imeline, siis mis üldse on?! Eks paista, kaua ta värvuda jõuab enne, kui külm liiga tegema hakkab.
Eelmine sügis sai aeda ka metsporgandi seemneid külvatud ja ka need edenevad kenasti. Hiljem on plaanis neid metsporgandeid meie kuival niidul kasvatama hakata, aga kuna ma ei olnud kindel, kas seeme ikka piisavalt valminud on, siis sai testimiseks peenrasse külvatud. Paar pilti metsporgandist ka tema loomulikus kasvukohas. → ↓

Pisike korea vaher on see aasta omale pea-aegu meetrised kasvud kasvatanud. Eks paista, kas talv nendest ka midagi omale krahmab. Aga hetkel rõõmustan.

Acer pseudosieboldianum

Üks tore umbrohi ka. Kord ma juba rookisin ta aiast välja, sest põrguline võib päris korralikult seemet visata ja see juurikas seal all on ikka korralik jurakas, õnneks labidaga siiski täitsa lammutatav. Aga... ilus taim on. Ja ilu ise kestab täpselt esimese öökülmani.

Ja siis see minu siilikübara seemik. Eelmine aasta võttis külm tal esimese õie ära ja nii ma ei teadnudki, milline ta siis välja kukkus. See aasta oli õisi juba rohkem ja tulemus ei ole üldse paha. ↓

Pilt on tehtud vilu ilmaga, aga tegelikult on tegemist erkroosa värviga. Minu aias senini sellist tooni ei olnud. Ja õis ise on tugeva nelgilõhnaga 😍 Mitte kõik siilikübarad ei lõhna sedasi.

Võrdlus aias kasvava vanaroosa seemikuga (liigiga?), mille õie värv ja kuju on hästi sarnane sordiga `Magnus`.

 Ja sellesama vanaroosa seemiku võrdlus sordiga `Fatal Attraction`

Hydrangea paniculata `Grandiflora` ja siilikübarad

Ja sujuvalt oleme jõudnud minu suurte suvelõpu lemmikute aedhortensiateni.
Selle `Grandiflora` roosakat värvust  ma kahjuks just tihti ei näe. Ja just selle roosa pärast ma selle taime ju 10 aastat tagasi koju tassisingi. 😂 Tundub, et selle roosa tooni tekkimiseks on lihtsalt sooja suve vaja, niisiis oli mul see aasta jälle põhjust rõõmustada. ↓

H. paniculata `Grandiflora`

Mõned teised sordid on see-eest roosaga lahkemad ↓

H. paniculata `Pinky Winky`

 Ja mõni tuust on lihtsalt niii nunnu, et lihtsalt peab rõõmustama

Nimetu risoomidega paljunev astilbe

Mugullauk Allium tuberosum

Kassisaba V. spicata `Ulster Blue Dwarf` septembri alguses

Ma tean... see viimane on napakas tõesti, aga... mulle meeldib. 😛

Ja natuke daaliarõõmu ↓

Daaliatele see suvi tegelikult ei meeldinud ja... reedene külm tegi sellele rõõmule lõpu ka.

 Kevadel kadunuks kuulutatud roosa silla ilmutas end hoopis suvel ja jõudis augustis lõpuks ka õitsema minna. Otse loomulikult magasin ma õige hetke pildistamiseks maha 😀 Aga rõõm ikkagi

Scilla scilloides

Aga kõige suurem rõõm on ikka täis kõhust, eks? Need porknad said ühel päeval peenrast lapsele niisama krõmpsutamiseks toodud. Kolm korda võite arvata, kes neid lõpuks krõmpsutas. 😉

Ja esimest korda elus sai spagetikõrvitsat proovitud. Selles suhtes läks väga hästi, et isegi mu mees sõi seda. Midagi peab inimene ju sööma! Ja Väikemehele suutsin ma seda samuti koos hakklihaga sisse sööta, väites et see on kartul 😀

Tegelikult oli mul veidi kahjugi, et niii ilusa asja nahka pistsime. Koledat asja on ikka palju lihtsam süüa! 😃

Ja nüüd siis nende herilaste juurde, ehk midagi neile inimestele, kellele tahavad teada, kui halvasti mul ikkagi läheb. No ma pole kade ka: viimasel ajal on juhtunud, et nii kui ma labida maasse löön.. taban ma kedagi oma õdusas kodus otse lagipähe.
Esimesel korral tahtsin ühed mägisibulad peenras teise kohta ringi tõsta. Valmistasin uue koha kenasti ette (ise hirmus rahul!) ja hakkasin oma sibulikke suure tuhinaga välja kaevama, kui... AI! Mis siin toimub? Ai! Põrgusse, herilasepesa! Pistsin teise aia otsa mehe juurde jooksu ja kiskusin kisades jope seljast, sest osad "sõbrad" passisid juba seal all. 😀 Kokku sain neli pauku. Kolmega polnud nagu hullu miskit, aga vaat see esimene... See oli strateegiliselt hästi sihitud. Ma ei hakka kohta täpsustama! Oi, kui valus! Õhtuks olin juba korralik sant. Nõelamiskohal oli u 20 cm läbimõõduga kuum punetav laik, aga valu ulatus veel kaugemale. Kusjuures tavaliselt tekib mul nõelamiskohta heal juhul väike punetav kupp. Seekord sai end mitu korda korralikult mentoolpiiritusega üle kallatud, et kuidagigi oldud saaks. 😀 Õnneks oli hommikuks valu järgi andnud. Aga sügeles see koht ikka nädalajagu vähemalt.
Ja no mõned päevad hiljem, kui mul jälle suurem istustamine pooleli oli ja ma mullaämbriga oma peenrakastide juurest koos Väikemehega möödusin, silmasin ma seal kasti ääres mingit mahlakat kõrretuusti. Oi, kuidas see mu kanadele maitseks! Kuna labidas oli ühes, siis otsustasin selle labidaga maa seest välja aidata. Ja kui ma selle tuusti sealt kätte sain, siis... AI!... selgus, et see oli halb mõte. Silmanurgast jõudsin veel näha, et neid oli seal PALJU. Kamandasin Väikemehe elu eest jooksma, ise otsustasin "päästa" mullaämbri. Kuna kolmene oli just parasjagu tegelenud puude kaitseks mõeldud aiavõrgu rulli veeretamisega, siis tema otsustas kaenlasse haarata selle rulli 😂 Paar parajaid, eks! Igatahes ei olnud see võrgurull sprinti joostes just kõige asisem aksessuaar. Õnneks viimases otsas ta siiski loobus sellest. Ja väga hea! Sest loodetud viimane ots ei olnudki tegelikult viimane ots, kuna tuli välja, et meil on ikkagi saba taga. Jubedad linnud! 😂
Kaks sutsu sain. Väikemees pääses. Õnneks ei järgnenud neile sellist reaktsiooni nagu eelmisel korral. Aga... viimati lendasid need linnud seal kastide ümbruses endiselt närviliselt ringi. 😄

Aga muidu... läheb meil täitsa hästi.
Hommikuti köögis kohvi juues meeldib mulle tõmmata kardinad eest ja vaadata, mida meie kanapere õues ka teeb. Ja no...

 ... ma ei ole ainuke - huvi on vastastikune. 😀

Ood imelisele lõppenud suvele

Oh Sa mu kullakallis suvi! 
Väljas sajab praegu sügisest külma vihma ja... ma juba igatsen Sind. Kõiki neid lõunamaiselt kuumi päevi selge sinise taeva all, mida Sa mulle kinkisid. Tead, ma sain vahelduseks lõpuks ometi suvel suveriideid kanda. 😀
Ja võta ka vastu minu siiras tänu kõigi nende soojade õhtute ja ööde eest, mil ma lummatult väljas rippkiiges õõtsusin ning ritsikate sirina saatel seda hunnitut suve endasse ahmisin. Hetkede eest, kui algav öö mind justkui endasse mähkis, emmates mu laupa, sõrmeotsi ning hommikumantli alt piiluvaid paljaid sääri. Sa olid soe. Nii soe... Küllap Sa tead ju isegi, kuidas ma (sooje suve)õhtuid ja öid jumaldan.
Ja sellest polegi tegelikult midagi, et olid vahest ehk liigagi kuum. Lausa kõrbene. Ma ei pea viha. Ja seda hoolimata sellest, et Sa mu kivikase ikkagi hingusele saatsid! Hoolimata sellest, et vahepeal tundus mulle, et ma elangi vaid selleks, et kasta. Aga pole hullu - hakkama saime! Ja taimed said ka.
Tead, tänu Sinu soojusele sai hoopis vähem tööd tehtud ja hoopis rohkem puhatud. Ja ilusaid hetki kogetud/kogutud, mida külmadel talveõhtutel küünlavalgel teetassi taga meenutada. Ja tegelikult oligi nii parem. Palju parem. Sest just need ilusad hetked võtame me ühel päeval siit ju kaasa...
Tore ja ilus suvi oli. Päris suvi. Ole Sa jumalast tänatud! Tulemise eest. Olemise eest. Kõige eest!
Me kohtume veel! Ilmselt ühes teises kohas, ühel teisel laiuskraadil, sest siin me vaevalt enam näeme. Aga tead, nii tore oli, et Sa meid siiski unustanud pole. Ma olin juba lootuse kaotanud...
Jään Sind igatsema...
Ja mäletama.

Alati Sinu
Mairoos



Mõned hetked...

Üleval...

Ja samal ajal allpool...
(enne oli ristmikul teeviit näidanud Kassi :D)

Lätimaal

Kodus on ka hea...

...enamuse ajast. Vahepeal tuli kuidagi mitte kuumarabandusse surra :D


Ja tore, kui perekonnas on vähemalt üks töökas inimene...

Kolm erinevat hetke kolmest eri rannast :)

Ilus oli...

Laome kividest õnnepuslet ja... natuke Svenist ka

Alloleva pildi pealkiri võiks vabalt ka olla  "Mis mõttes mul ei ole kivilat? Aga mis see siis on???"

Ups, pilt läks kogemata valepidi, aga... pole hullu - peapeal seismine pidigi ajule kasulik olema. Vist...

Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis pole mu nn. kivila veel presenteerimiskõlbulik. Või no... mis õige kivila see üldse on. Pigem on tegemist lihtsalt suurtest põllukivisest tehtud mitmeastmelise peenraga. Kiviktaimla see päris nagu pole ja alpiaed ammugi mitte. Kivipeenar? Ma ise ikkagi kasutan sõna kivila, see on hea suupärane.
Selle kivila tegemist sai alustatud juba 2012 aasta suvel ja sedasi tasapisi on seal siis toimetatud. Aga kus mul kiiret? 
Ja tegema sai seda üldse sellepärast hakatud, et minu juurde olid jõudnud mõned säärast kasvukohta eelistavad taimed. Teiseks olid meie muidu lameda õue peal kaks koledat hunnikut (vana suitsuahju ase ja saarepuu känd), millega pidi midagi ette võtma ja kolmandaks... kivid on lihtsalt niii ilusad ju. Ja mida suuremad, seda paremad! Onju?
Niisiis... erinevatel põhjustel on areng seal kivilas olnud aeglane (nt kassitappu oli vaja tappa) ja tegelikult tuli mulle lõpuks ju üldse võrkaed vastu. Ja edasi??? No ja edasi sai siis see, et edasi ei saanudki üldse midagi. 😀 Ma lihtsalt jõudsin järeldusele, et ma siiski ei soovi maailma kõige jõledama kivila omanikuks saada. Parem ootan. No ja... ära jõudsin oodatud! Ise ka imestan...
Mäletate, ma tahtsin ju ainult natuke väravat liigutada, mille tulemusena mul lõpuks vanast võrkaiast terve üks külg maha võeti. Hi-hii!
Ja pärast seda... on mu elu palju ilusamaks läinud (välja arvatud see napakas rebane muidugi!).
Kas või selle kivila osas. Kuna see jube aed sai sealt kokku korjatud ja musta kile all oli pinnas lõpuks meeldivalt "valmis" saanud ning vahepeal oli meitel jälle kopp, siis lasin mehel sinna mõned kivid juurde tuua. Mehe toodud kividest sai 3,5 m jagu kivilale uut äärt tehtud. Ise ladusin väiksematest kividest veel 2,5 m. See on selline pusle kokku panemisega võrreldav töö. Et tükid (kivid) nagu on, aga kuidas nad omavahel õigesti kokku panna - vaat see on küsimus. Mingil põhjusel läks meil seekord oodatust hulga ladusamalt. Kohe nii ladusalt, et kui minu laotud viimane kivi pidi olema täpselt õige suuruse ja kujuga (teistsugune poleks sinna auku lihtsalt sobinud), siis kogemata kombel sai see õige kivi suht kiiresti ka leitud - pildil alumine keskmine kivi ↓

Fotod jäid otse loomulikult udused. 😀

 
Ausalt öeldes, ega ma maailma kõige suurem kribufänn just ole. Selles mõttes, et... ma liigun veidi teistes (kõrgemates) sfäärides ja... tavaliselt pole mul seda pikksilma ka kaasas, et korralikult näha, mis tuustid seal varvaste vahel üldse kasvavad... hakka nüüd oma haige seljaga kummardama ja luubiga kuskil kivi kaisust või põõsa alt midagi otsima... 😛
Aga see muidugi ei tähenda, et mul endal kribusid üldse poleks. Eks lahked aiainimesed on ikka üht-teist huvipakkuvat jaganud...

Kevadel Futu käest saadud (Oregoni?) kukehari on hästi kodunenud

 ja mõned olen ka ostnud...

Hokkaido kukehari S. cauticola `Lidakense`

 

 ja üks on Taivi käest lausa annetusena saadud, sest ilma ei saanud enam kuidagi edasi elada.😜 Selle ma lihtsalt pidin endale saama! 😍

Selgituseks pean ütlema, et mul on sellenimeline väikevend,... kes juba ammu ei ole mingi väike vend. Täitsa üle pea on kasvanud! 😀
Aga nii tore, et mul tema nimeline kribu kivilas kosub. Ja proovigu ta mul nüüd mitte kasvada! Siis on kohe tüli majas.

Veel natuke mägisibulaid:

Täitsa vahvad paksukesed ju! 😛
Aga kui selle kivila ja õnne juurde tagasi tulla siis...
Eelmine laupäev oli minu suureks rõõmuks kogemata kombel meile jälle kopp tekkinud. Mul just oligi kivilasse kahte eluolulist kivi vaja. Käisin siis metsa ääres meie kivitagavara revideerimas, et mis variandid meil seal on ja leidsingi midagi. Esimene oli tavaline ümara servaga "äärekivi", teine leitu aga... meenutas rohkem hästi suurt murtud nurgaga telliskivi. Kõige laiemast kohast oli kivil läbimõõt ca 1 meeter, mujalt u 80 cm ja kõrguseks 45 cm. Korralik lapik jurakas! Vaat seda kivi on mul sinna kivilasse kännu kõrvale hädasti vaja! Hää mediteerimise kivi - isegi minu lopsakas taguots mahub sinna lahedasti ära (ja jääb veel arenguruumigi 😜). Vaimusilmas nägin seda kivi juba oma peenras paigas olevat. Ja vaat täpselt sedasi pidin ma selle müraka sinna kivilasse paika ka saama.
Mees tõi müraka kopaga koju ja mina sain tubli augu kaevata, et kivi oma uues asukohas loomulikuna mõjuks. Kui käed hakkasid juba otsast kukkuma, andsin oma teisele poolele täpsed juhised, et mis pidi see kivi sinna auku saama peab. Ja siis... ärkas loomulikult laps. Urr...
Jooksin tuppa lapse juurde, endal hing sees kripeldamas, et mis siis saab, kui mees nüüd mingi käki keerab ja kivi valesti paika paneb? Õnneks uinus laps uuesti ja mina sain uuesti õue tuisata.
Ooo! OOO... Kui hea töö! Uskumatu, kui osav mees mul on - täpselt nii pidi nagu ma tahtsin.
"Väga hea, ainult et... seda paremat nurka tahaks veel nõksa kännu poole saada..."
Mees lükkas. No nii vastutulelik mees mul!
Siis ilmus kuskilt mu Väikevend (ikka seesama Sven) välja ja vaatas kaastundlikul pilgul mu mehe ponnistusi oma naisele meele järgi olla.
"Kuule, väga hea! Aga äkki saad VEEL 5 cm seda nurka edasi nihutada?"
Mees tegi kopaga viimase lükke ja... tulemus oli TÄPSELT see, mida ma enne vaimusilmas näinud olin. Lihtsalt ülim!
Väikevend vahtis ninapidi asja juures ja küsis, et miks see kivi ei võinud jääda sinna, kus see juba oli? Miks seda pidi veel 5 cm liigutama???
Hi-hii, muidugi oleks võinud, lihtsalt... nii on palju parem ju! 😛

Ülejäänud päeva käisin iga natukese aja tagant seda kivi imetlemas. Ja meest kiitsin iga natukese aja tagant! Ja äraütlemata õnnelik olin...

Selleks aastaks on nüüd kivide "loopimine" lõppenud. Panin uuele osale jälle musta kile peale ja... teinekord jälle. Hetkel on mu kivila kõige laiema koha pealt 9 m lai, teisipidi pea-aegu 5 m. Mõned meetrid on plaanis ikka veel suuremaks teha. Ikka tasapisi.
Aga vahepeal...

                    Tuleb neiu (ühelt poolt!)
                                                  Ei hakka kiva loopima!
                                                                               Hoopis...
                                                                                            ... istub kivile.