Remondijutud 3. Käib räme värvimise ralli. Aga mitte ainult.

Nüüd tuli küll plaanitust pikem vahe sisse, sest elu on pakkunud mulle vahepeal erinevaid väljakutseid: kukkusin jooksmas käies (siiani paranen); jäin grippi (siiani taastun) ja nagu sellest veel vähe oleks, läks mu auto kah veel põlema (siiani sõidan mehe autoga 😛). 😂 Mis jutt see on, et oma soovidega peab ettevaatlik olema? Ma kogu aeg soovin maailma igavamat elu elada ja... MIDA MA SAAN??? Oeh... 😂

Vähemalt kevad käis vahepeal külas. 💚Hetkel peab küll jälle aknalauakevadega leppima. 

Aga mitte sellest ei tulnud ma siia jutustama. Vaid ikka remondist, eks!? Palju põnevam, kui põlev auto ja kevad, ma ütlen! 😅

Eelmine (ka väga põnev! 😜) remondijutt on siin.

Niisiis... kuhu me jäimegi? Ahjaa... käes oli harras jõuluaeg. Mis tähendas, et... käes oli üks väga-väga kiire ja närviline aeg. Sest miljon tähtsat asja on alati siis veel teha. Meil lisandus sinna miljonile veel üks asi - lagi! Sest me ei soovinud veeta pühasid samas ruumis koos viiemeetriste laudade kuhjaga. Noup!

Kui meite tuttuus valge sein oli saanud täpselt sellise välimuse, mis meid rahuldas (teoreetilise ühe valge krohvikihi asemel läks meil siiski kaks kihti krohvi seina + svammiga töötlus) ja kogu savikrohvimise tavaar sai kokku korjatud, saimegi asuda laelaudade värvimise juurde. 

Kuna mees oli olnud nii tore ja kogu savikrohvimise üksi ära teinud, siis nüüd oli minu kord kätel käia lasta. Ausalt öeldes ega ma seda tööd poleks talle usaldanud ka 😀, lakke minevad lauad pidid väga korralikult värvitud saama, sest meil polnud vähimatki tahtmist lähema kümne aasta jooksul lage üle värvima hakata. Ja minus on sellise nikerdamise töö jaoks piisavalt armastust ja kannatlikku meelt. Mehel mitte! 😀

Plaan oli selline, et igal hommikul värvin ära kaheksa ligi viiemeetrist lauda ja õhtul saame need siis juba lakke panna. Järgmine hommik värvin järgmised ja... enne jõule saavad kõik lauad kenasti lakke. 

Esimene tagasilöök tekkis kohe, kui esimene laud värvitud sai. Tulemus jäi väga ilus. Läbikumav.  Ainult et... kõik mis läbi kumab, läheb ajapikku kollaseks ja PALJU hullem on neid laudu hiljem laes üle värvida, kui praegu põrandal. Seega tuli igat lauda, loodetud ühe korra asemel, hoopis kaks korda värvida. See oli hoobilt 2x rohkem tööd!

16.12.2024 Esimene hommikune värvimine. Krohv alles kuivab

Olin olnud tubli ja sorteerinud esimeseks värvimiseks omale lausa10 lauda (48 m). Neid sain ma esimesel päeval niisiis 2x värvida (et õhtul need juba lakke jõuaksid). Kogu värvimine käis põrandal kükakil. Iga 4,8 meetrine laud tuli enne värvimist veel lahtisest tolmust puhtaks lükata ja siis suure hoole ja armastusega värviga katta, nii et midagi katmata ei jääks ega kuskilt värvi jooksma ei hakkaks, sest (täispunn)lauda võib olla siis hiljem keeruline... ee... soonde ajada. Rubriik "Naine räägib ehitamisest!" 😂

Tööasend polnud ka kiita. Liikumisruumi oli lõpus täpselt nii palju, et jalad sai üksteise ette asetada. Ja värvida tuli siis külje poole.😅Selline korralik kurnamisüritus. Aga teha polnud midagi, sest viiemeetriste laudadega läbikäidavas toas asjatamine ei olegi mingi lihtne ettevõtmine. Ja laudade kuhugi kõrgemale pukkidele panemine oleks asja veeel keerulisemaks ajanud. Ma võin muidu probleemideta 2 h kükakil rohida - üldse ei kurda! Aga see... jalg jala ees kükki-püsti-kükki üritus võttis ikka korralikult läbi. Ja ma lausa tundsin kuidas mu tagumikulihas kasvas. Mees pani ka tähele! 😂 Pluss kogu käte töö. Käed pole mul nagunii tööinimese omad. Kõige tapjam töö on minu meelest millegi käsitsi vahustamine. Böö - no ma lihtsalt ei jõua! 😂 Traati (või oksi) võin vabalt väänata, aga munakollase käsitsi vahustamist ma vihkan (tiramisu jaoks on vahel vaja). No ja nüüd oli mul vaja ligi 100 m lauda ära värvida... 

16.12.2024 kell 20.54 Esimesed lauad laes

Värv kuivas kiiresti, seega õhtul panime esimesed lauad lakke. See oli ka väga meelelukas töö, sest käed ülespoole töötamine on ju mu kõige lemmikum tööasend üldse. Lisaks pole siin majas ühtegi sirget seina ega 90 kraadist nurka. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis kiire arvutuse tulemusel sain teada, et samas tempos jätkates, paneme me viimased lauad lakke jõululaupäeva õhtul (mis ilmselgelt ei tulnud kõne alla, eks!), niisiis oli mul vaja värvimise tempot tõsta (värvida iga päev 2x vähemalt 10 lauda) ja tegutsema tuli hakata kohe. KOHE! Niisiis, kui abikaasa oli juba voodisse pugenud, siis mina hakkasin värvima uut portsu laelaudu. Järgmised 48 m. Esimesel päeval kohe 144 m niisiis.😟

Hommikul värvisin õhtused lauad veelkord üle ja läksin tööle. Aeroobikat tegema. Õhtul panime hommikul värvitud lauad lakke ja värvisin järgmise portsu laudu ära. Sinna kõrvale tegelesin kõige sellega, millega naised ikka tegelevad (söögi tegemine, lapsega õppimine, jõuludeks valmistumine jne).

Järgmisel hommikul värvisin 67 m laudu. Mulle meenus, et alles eelmine nädal olin ma sörkimas käinud. Ma ei suutnud seda uskuda. Inimene jõudis  s ö r k i m a s  käia??? Ma ei jõudnud enam püstigi seista, jalad lihtsalt värisesid all. Käed valutasid 24/7. Ja kellelgi siin oli alles olnud nii palju energiat, et sörkimas käia? Ulme!

Vastutasuks mu kannatuste eest, viis mees mind välja sööma. Või oli see siis selleks, et ma ikka rohkem laudu värvitud jõuaksin...? 

Õhtul said jälle värvitud lauad lakke ja uus ports laudu värvitud.

18.12.2024 kell 19:27

Järgmisel hommikul oli mul räme migreen. Ja seest keeras. Väga kurnatud olemine oli. Alguses arvasin, et olen mingi viiruse üles korjanud, aga sain ruttu aru, et see oli lihtsalt minu keha, mis täiega "EI!" karjus. Ma tundsin, kuidas ma enam ei jõua ja taha. Ja mind üldse enam ei huvita. Sorry, mul ei ole praegu sellise asja jaoks aega, mul on vaja need lauad ära värvida ja PUNKT! Nutsin ja värvisin. 62 meetrit.

19.12.2024

Õhtul jälle ühed lauad lakke ja teised lauad värvi alla. Lisaks tegin uue portsu piparkoogi taignat ja viskasin kanalas sitta. Kes teeb, see jõuab, eks! Nutab ja teeb!

19.12.2024

19.12.2024 Lõpp paitab :) Lambid on ajutised

Järgmine hommik jälle laudade värvimine. Positiivne oli see, et lauapakkide järkjärguline vähenemine oli tekitanud mulle värvimisalale hädavajaliku lisaruumi (22 cm nagu maast leitud!) Küpsetasin pirukaid ja tõin metsast kuuse. Õhtul värvisin viimased 9 lauda. Jõuludeni oli jäänud 4 päeva...

Öösel nägin unes, et ühinesin ühe hubase istumisega. Jõuluaeg oli. Kuidagi erakordselt soe ja hoitud õhkkond valitses seal ruumis. Üks inimene tuli mind tervitama. Kallistas mind ja ütles, et tal on nii hea meel mind näha ning kiitis, et näen hea välja. Olin tema sellisest käitumisest natuke hämmeldunud. Me ei olnud ju nii suured sõbrad... Aga kiitsin tema väljanägemist vastu, sest kallistaja nägi tõesti erakordselt värske ja rahulolev välja. Ja no... siis me istusime kõik koos rõõmsalt lauda. Ilus uni, eks!?

Hommikul oli see ilus unenägu mul meeles. Olin hästi maganud. Unenägu meenutades taipasin ruttu, et kogu selles seltskonnas, kes seal unenäos rõõmsalt laua taga istus, polnud ühtegi täna elus olevat inimest. Kõik nad on surnud! Ma ei tea, kas ma seda isegi usun, aga olen kuulnud, et unenäos ei tohi surnuga kaasa minna. Ma ei olnud kuhugi kaasa läinud - ma olin ISE tulnud! Vabatahtlikult. Ja see inimene, kes mind unes kallistas, temaga on mul samal päeval sünnipäev. Tema läks siit elust oma käe läbi. Ja ütles, et tal on nii hea meel mind näha... 

Ilusast unenäost oli äkki saanud õudusunenägu. Aga pole hullu, küllap päeva peale õudus hajub...

Värvisin hommikul teist korda üle viimased lauad. Uskumatu! Oligi kõik! Päris kõik. Ma ei pidanud õhtul enam ühtegi lauda värvima! Ega hommikul. Ega järgmisel õhtul. See õudus on päriselt läbi??? Ainult 614 meetrit pingutamist ja ongi kõik! 😂

21.12.2024 Päris viiimane värvimine :)

Aga unenäo õudus ei hajunud! Täiesti veidral moel hakkas see mind iga tunniga hoopis rohkem piinama. Kordasin endale, et see on lihtsalt mingi mõttetu uni ja ma ei pea sellele mingit tähelepanu pöörama. SEE OLI LIHTSALT UNI! 

Ometigi tundsin järjest selgemini, et... midagi rasket on õhus. Ma olen ratsionaalne inimene - ma ei usu sellist värki! Samas... olen ma õppinud, et kõhutunnet tuleb usaldada. Ja kõhutunne ütles mulle, et... asi on kahtlane. 

Okey, kui minek, siis minek. Ega saatuse vastu ei saa. Aga... praegu oleks nagu kõik hästi. Mis minuga siis juhtuda saab? Lennuk kukub pähe vä??? Jube täpselt peab ikka kukkuma siis. 😅Aga natuke nagu huvitav ka... et kuidas see lahkumine ikkagi toimub? Samas... remont ju alles pooleli. Üheksasel on mind ka veel vaja... Ma ei saa ju veel minna! Unustagu ära - MA EI TULE!

Edasi ma teadsin, mida ma teha SAAN. Mul oli vaja surnuaias käia! Ja ma teadsin, et mul on sellega kiire. Kõigepealt oli vaja poest küünal tuua. Mees tuli autojuhiks. Jumal teab, mis see naine veel korraldab! Väga meeleolukas sõit oli. 😀 Tundsin selgelt, kuidas kirves mu pea kohal kõlgub. Endalegi üllatuseks leidsin enda seest sügava rahu ja leppimise. On nagu on ja tuleb, mis tuleb! Võib-olla tuleb vastassuunast rekka. Aga võib-olla ei tule ka...

Rekkat ei tulnud. 

Elusa ja tervena koju tagasi jõudes, kiirustasin surnuaeda. Hakkas juba hämarduma. Prillid unustasin suure kiiruga maha. Lörtsi sadas. Ja mul ei olnud selgelt teadmist, et kus otsitud haud asub. Lihtsalt mingi aimdus, et vist... seal... kandis. Kindel ei olnud. Aga ma teadsin, et ma PEAN selle asja veel TÄNA lõpule viima. Muidu on jama majas! Ühel hetkel tundus, et ma ikkagi ei suuda õiget hauda leida. Liiga pime. Või üldse vale koht. Ma olin valmis juba kirikuõpetaja välja peksma, et otsitav haud leida. Või ükstapuha kelle. Lõpuks koperdasin ma ühe kiviplaadi otsa. Plaadil oli vaevu loetav A-täht. Ülejäänud nime lugesin kokku sõrmede abil. See oli õige inimene! Küünla olin ma ostnud parima, mis poes oli, aga ka selle põlema saamine ei õnnestunud kohe üldse. Tuul oli lihtsalt nii kohutavalt tugev, et puhus leegi kohe ära ja tahi pikkus vähenes hirmuäratava kiirusega. Alles kolmandal katsel, kui toimetasin maast leitud vana küünlalaterna sees, õnnestus küünal põlema saada. Siis ma ütlesin, mida ma ütlema olin tulnud. Et ma ei tule! Et mul on veel nii palju teha. Punkt!

Juba surnuaialt minema sõites liikusid mu mõtted hoopis teistel radadel. Päev otsa olin seisnud justkui kirve all. Ja nüüd oli see kõik lihtsalt... haihtunud. Justkui und oleks näinud...

Pärast panime elutoa lakke veel viimased lauad. Olimegi hakkama saanud! Meite elutoal oli jõuluks uus valge lagi. Me olime väsinud, aga õnnelikud.

21.12.2024. Naatuke veel minna...

Jõuludeni jäi veel kolm päeva...

Jõulude eelõhtuks said paika veel aknalauad, söögilaua lamp ja natuke mööblit ja vaipasid. Rohkem polnudki praegu vaja. Pühad võisid tulla. Unistatud uue seina ja lae olime jõuludeks saanud. Nüüd vajasime me hädasti väikest pausi. Ja mis saab olla paremat, kui väike talvine molutamispaus. 

22.12.2024 lambi proov

23.12.2024

23.12.2024 

Uuel aastal uue hooga!