Kõik räägivad mingisugusest kevadest...

No, ma ei tea... Mina leppisin juba palju aastaid tagasi oma sisemise minaga kokku, et märts ON talvekuu. Ok, kevade-sugemetega-kevade-ootamise-kuu, ehk kevadtalv ehk kunagi-tuleb-raudselt-kevad-ka-aga-praegu-on-ikkagi-talv-kuu. Selle kokkuleppeni jõudsin ma ühel kenal märtsikuu päeval, pärast fenoloogilise kalendri jõllitamist, saades aru et seda kevadet, mida mina ootan, ei tule veel tükk aega. Pärast seda kokkulepet läks minu olemine igatahes palju kergemaks. Enam ei tekitanud niipalju negatiivseid tundeid märtsis maas olev paks lumekiht, ega kuulõpu paarikümne külmakraadiga ööd - täiesti normaalne talv ju.

29.03.2011

31.03.2013

8.04.2012

Märts on lihtsalt kevade märkide otsimise talvekuu. Varemalt passisin ka hoolega peenra ääres ja ootasin, et millal siit küll midagi lõpuks välja sulab ning millal ometi midagi juba kasvama hakkab. Pikk ootus oli! Rohkem ma EI TAHA külma ja tuulega märtsis peenra ääres passida ja kevadet oodata - nii saab ainult haige selja ja neeruvaagnapõletiku. Küll ta tuleb ilma minu passimiseta ka - omal õigel ajal. Pole veel ükski aasta tulemata jäänud! Ja pealegi on soojas toas ka väga mõnus. Saab midagi head ahju pista ning pärast imestada, et kust küll kõik need voldid ja sangad pärit on... 😋😜

 

Muidugi, hing ihkab märtsis juba kevadet - see külm ja pime aeg on meil ikka vastikult pikk. Ja mõni aasta lähebki tegelikult õnneks, ainult et pahatihti (justkui karistuseks) saame me siis vinduva kevade ja/või sajab lund veel aprilli lõpuski - see on nüüd küll väkk!

Märke kevade saabumisest hakkan ma küll märtsis ootama... Ei oota jaanuaris, ega veebruaris! Alustuseks ootan lume sulamist, muidugi pole ka ime, kui see oodatud sündmus alles aprillis juhtub. Sellel talvel polnudki midagi oodata, see vähene lumi, mis maas oli, sulas enne kui ma jõudsin OOTAMA hakatagi. Aga kui seda valget kraami juhuslikult on, siis raputan ma suurematele lumehangedele tuhka ning raiun õue peal jää sisse kanaleid, et vesi kiiresti minema voolaks . On ikka ülimalt südantsoojendav vaatepilt, kui palju märtsipäike suudab õhtuks suurest hangest ära süüa. Ja varsti pärast seda saab juba sulanud pinnasesse kannaga kraave vedada, et maapind ikka kiiremini taheneks. Seda kraavitamist saab tavaliselt ka külavahe teel tehtud, sest muidu on reaalne oht kuskile mülkasse kinni jääda ja kellele ikka meeldib ühtlaselt poriga kaetud PRUUN auto. Ning see esimene päev, kui kodu sissesõidutee on lõpuks tahenenud... see on ikka vägagi märgilise tähendusega! Ning linnud hakkavad tasapisi rohkem häält tegema...

Ja kui kevadeootus tõesti juba tappa tahab, siis võib ju alati mingeid seemneid tuppa aknalauale külvata.

Või mõnda suuremasse ehituspoodi või veel parem, aiaärisse tolgendama minna - lihtsalt niisama ainult vaatama ja nuusutama, eks?! 😜

Täna tegelikult on õues kevadine küll - tuul ei puhu vahelduseks pikali ja linnukesed teevad juba vähe rõõmsamat häält. Ühtegi rändlindu pole ma küll veel kuulnud ega näinud. Peenras pole meitel veel midagi vaadata, isegi lõunaseina ääres kasvavad lumikellukesed ei õitse. Aga sellest hoolimata on kusagil hinges tunda kevade erutust/ärevust, sest õige pea saab see kevade sugemetega talvekuu läbi ning SIIS alles läheb lahti... 💚💚💚  Jeee!

Aga niikaua mõnulen ma magusas ootusärevuses, keedan tassi kuuma taimeteed ning keeran end oma veranda sohvale, nagu kass sooja ahju äärde kerasse.😻 Mmm, märts on ikka nii mõnus...