Porikoll-aiapidaja hingab sügavalt sisse ja... kemmerg sõidab minema

Mõned siin on oma aiahooaja juba lõppenuks lugenud ning toimetavad nüüd tubasel rindel. Olen veidi kade... ning segaduses... sest ei saa absoluutselt aru, kuidas selline asi võimalik on? 😱 Nt viinapuid lõigatakse ju alles pärast püsivate külmade saabumist (ja millal need veel ükskord tulevad?) ning keegi peab kogu selle äralõigatud kraami ka lõkkesse vedama jne, jne... Aga võib-olla olen ma lihtsalt üks laisk venivillem, kes kõik asjad viimasele minutile jätab :D

Igatahes... minul läheb selle lõpetamiseni veel tublisti aega, aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma seekord kirjutada. Või siis... natuke ikkagi nagu sellest asjast ka, aga veidi teise kandi pealt :D

Nimelt kuna tänavusel sügisel on nii lõpmata palju sadanud, aga erinevad toimetused õues tahavad siiski tegemist, siis pole olnud aega mingit ilma paranemist oodata (tagantjärgi hinnates täitsa tark otsus!). Niisiis on paljud tööd tehtud vihmas, poris või lihtsalt märja taimeplögaga askeldades. Väkk! Ja kui jube ma siis veel välja näen! Tõeline porikoll! 😂 Võiks ju arvata, et kui peres on kahe ja poole aastane toimekas väikemees, siis temaga juba selles valdkonnas ei võistle, aga võta näpust - porikolli võistluse olen kindlalt mina kinni pannud. Kellegi porised püksipõlved või mudane tagumik ei võistle minu omadega 😀 Kindel värk! Tegelikult polekski selles porikoll-aiapidaja olemises midagi niii hullu, kui ma samal ajal ka ema ei peaks olema, sest kogu selle tähelepanuväärse outfitiga pean ma ka külavahel väikemehe sabas tolgendama, kui ta rattaga kiiremaid ringe teeb :D Nendel hetkedel hoian ma hinge kinni, et me kedagi ei kohtaks ning üritan võimalikult nähtamatult mööda põõsaaluseid hiilida, et mitte külarahvast traumeerida. Aga kui põõsaid polegi???  Ehk viskaks end siis lihtsalt teeäärde porisse ja sulanduks ümbrusesse? Minu väljanägemist silmas pidades ei peaks see just ülearu raske olema :D Nojah, see selleks...

Olen juba varemalt maininud oma muret seoses õues asuva kempsu asukohaga. Seitse aastat tagasi, kui see ehitatud sai, siis tundus aiaäärne oma suuremate ja väiksemate puude-põõsastega (millest enamust täna enam pole) täitsa hea koht sellise omaette olemise ruumi tarvis. Istutasin sinna lähedusse isegi veel sarapuu, et ikka korralik võpsik ümberringi oleks. Aga vahepealsel ajal on olukord (ja ümbrus) üksjagu muutunud ning sinna kohta see ehitis enam kuidagi ei passinud. Ja kempsu vajalikkuses ju ometi keegi ei kahtle! Aga mis siis teha, kui selline ütlemata oluline omaette olemise koht on äkitselt keset aeda nagu kirik keset küla, sest plaanid on muutunud?  Eks ma võtsin enne ikka tükk aega hoogu, kui selle kempsujutuga üldse oma mehe juurde minna julgesin. Tema selle ju hoole ja armastusega ehitas ja nüüd äkki... ee... TEE SELLEGA MIDAGI! Õnneks oli ka mees aru saanud, et vana koht meid enam ei rahulda ning arvas, et ehk saab kempsu kopa abil teise kohta tõsta. Möh??? See kemps on ju PIRAKAS! Ja mismoodi tõsta midagi pirakat, millel on vundament??? Hull mees! Aga hull mees arvas, et külarahvale võiks veidi meelelahutust siiski pakkuda ning ta ikkagi proovib seda "vundamendiga pirakat asja" kuidagi kopa kahvlitega kätte saada. No ja kui kogu see delikaatne ehitis siiski pikali peaks kukkuma, siis... tuleb lihtsalt uus ja parem ehitada. Niisiis, hakkasime uut omaette olemiseks sobivat kohta otsima. Ega meil siin variante väga polnudki, üksainumas paik meie tingimustele enam-vähem vastas (meeldivalt omaette, aga samas piisavalt lähedal, et kriitilisel hetkel siiski aegsasti kohale jõuda :D) Vahepeal hakkas paraku vägisi tunduma, et see aasta me selle delikaatse murega siiski tegeleda ei jõua, sest vihma muudkui sadas.. ja sadas... ja muid tegemata töid oli niigi palju.
Ja siis (ilmselt päris viimasel hetkel)... jõudis mees siiski sellele olulisele kohale uut vundamendi auku kaevama hakata. Ning kui aiapidajast porikoll seda inspekteerima läks... unustas ta hingamise. Sealt august tuli puhast kulda mulda. 😱 Ilusat musta kohevat mulda. Ma teadsin küll, et selle koha peal on hää õhuline kraam, aga et seda NII PALJU seal on, ma ei teadnud. Hinga... HINGA!!! Kõikidest kohtadest, kus mul võiks muld olla, on see just SIIN??? Julge labidasügavuse jagu. Issand, mis siin kõik kasvada võiks! HINGA! Edaspidi hoidusin ma võimalusel üldse sinnakanti sattumast, käisin isegi kempsule uut kohta otsimas - ei leidnud paraku! :( Aga iga kord seda auku ning selle sisu nähes käis kehast mingi jõnks läbi ning ma pidin omale hingamise vajalikkust hakkama meelde tuletama...
Aga mees, hull, tegi lubatu möödunud pühapäeval teoks! :D

Pärast pikka tasast hiilimist...

... jõudis kemmerg uude koju :)

Nüüd saab rahulikult talv otsa verandal mõnusasti teed lürpida, ilma et peaks "selle kohaga" tõtt vahtima. 💙💙💙 Jee!
Muidugi enne, kui teed pakutakse... tuleb mul veel üksjagu aias toimetada...