Sõlmime lahtisi otsi

Mulle pole kunagi meeldinud raamatud või filmid, millel lõpp puudub. No teate küll, raiskate oma elust 80 minutit helesinist ekraani passides ja vastutasuks saate teada, et te ei saanud mitte midagi teada. Või veel hullem - loete kolm päeva andunult raamatut ning siis ilmneb, et te ei saagi kunagi teada, kuidas see lugu siis ikkagi lõppes. Nojah, täitsa häbi kohe enda pärast, aga ilmselt ma üks madalalaubaline ahv siiski olen (mitte, et ma sellest muidugi suurt rõõmu ei tunneks! 👿)
Tõele au andes pean tunnistama, et olen oma blogis isegi mõne otsa lahtiseks jätnud ning hiljem pole lihtsalt ajapuudusel jõudnud neid sõlmida. Oma hingerahu huvides teen seda nüüd :)

Veebruaris kirjutasin (siin) pika sisemise dialoogi meie füüsilise aiapiirde teemal. Selle osas pole mu tunded ega mõtted muutunud. Terve eelmise talve vahtisin ma verandal meie jõledate väravapostidega tõtt ning tundsin kuidas ma tahaks nüüd ja kohe paljakäsi nende kallale tormata, sest nad on NIII inetud. See rikkus ikka täiega tuju - prantsatad oma teetassiga mõnusasti veranda sohvale ja siis... selline jõle vaatepilt. Fui!

Pilt on küll vana (ja kole!), aga annab olulise siiski edasi. Talveks olid paremal asunud sirelid maha võetud, sest kasvasid suveköögile selga ning kevadel oli vaja sealt kopaga veel nende juured ka kätte saada. Seda tööd tehes vajus see post, mis veel otse oli ka kreeni. Jess!!! Aga koogime need väravapostid üldse välja, kellel neid jõledikke vaja! Värav nagunii korralikult lahti ei käi, iga kord, kui aiakäruga vaja väravast välja saada, tuleb see üldse eest tõsta :D Mõeldud - tehtud!

Postid olid ausad ja sügavalt maa sees (hetkel on need ootel ehk saab neid kuidagi veel kasutada) ning see aeg, kui ma korraks ära käisin, kasutas mees juhust ja kangutas salaja lisaks ühe aiaposti ka maast välja (vana elektripost - väkk, väkk, väkk!). Paar kopatäit mulda, natuke silumist ja muru istutamist ja... mis siin salata, palju paremaks läks. :)

Mmm... milline vabadus! Ei mingit väravaga jukerdamist ja kui ütlemata mõnus on sealt "august" nüüd midagi kärutada :) Elu läks kohe palju ilusamaks! Talveks paneme me selle augu siiski kinni, et mitte näljaseid metsloomi toita. Ja eks kevadel vaatame, kuidas edasi, sest see kant seal saab nagunii üldse teise näo ja hingamise :) Mujalt jääb aed esialgu paika - ootame kuusehekki kasvamist.

Ahjaa, kunagi jaanuaris sai ka oma peenraääre heitlustest kirjutatud (siin) ja seda ma tegelikult juba ka mingis postituses mainisin, et need "kolbad" korjasin ma kevadel peenraäärtest kokku (vt eelmist pilti). See oli üksjagu suurem töö, kui ma esialgu arvestanud olin ning aiaäärde tekkis korralik kivihunnik, mis samuti hetkel mingeid paremaid (targemaid?) mõtteid ootab. Ja peab tunnistama, et edasine peenraääre hooldus oli ikka eelnevast lihtsam küll. Alates kevadisest riisumisest (oi, kui vastikud on kivide vahel jõlkuvad tammelehed) ning lõpetades muruniitmisega. Väikese (u 5-7 cm sügavuse) kraavi tegin ikka ka ja see iseenesest hoidis muru peenrasse tikkumast küll. Paraku mu kallis mees arvas, et ma selle kraavi sinna tema murutraktori jaoks kaevasin ning kasutas iga võimalust seda laia traktorirehviga maatasa tallata. Mehed! 😱

Selles postituses siin rääkisin ma muuhulgas oma segastest tunnetest seoses ostetud iluõunapuuga `Liset`. Et päris sünge punane lärakas keset aeda. :D Jälgisin teda nüüd teraselt terve hooaja ning sain väga hästi aru, miks ta mind seal istikuäris ära võlus. Tema läikivate lehtede värv on lihtsalt niii imeline. Niisiis - Liset jääb! Suvel sai tema lähedalt üks teine punaselehine põõsas mujale istutatud, et neid punaseid ühes kaadris üleliia palju poleks. Nüüd on kohe palju parem! :)

Rõõsa ja rõõmus kevadine Liset

Ja siis need meie tormile kaotatud paplid (kaks suurt puud vasakul ääres)...

Nojah... võiks ju öelda, et meie oma süü - oleks pidanud ennetama ja juba ammu maha saagima. Jah, tegelikult me ju teadsime, et meie paplid pole igavesed ning et ühel päeval tuleb nad ikkagi maha võtta. Aga kuidas sa tormad saega perfektse täies elujõus puu kallale? Meil polegi siin neid suuri puid ju eriti. Ilusad ja head puud olid! Läksid kevadel varakult lehte ja sügisel viskasid alles viimastena lehed maha. Nende läikivad lehed lõhnasid mõnusalt kaneeli järele, puudel olid kevadel ilusad pungad ja pikad dekoratiivsed urvad ja mingit vatti nad ka ei ajanud. Ja tagantjärele öeldes - seest pehkinud samuti polnud. Jah - ühel olid siiski maa sees olevad juured keskelt veidi pehkinud. Aga... me ei tee ju haigele inimesele ennetavat mürgisüsti, sest... nagunii sureb ühel päeval ära. Ja meie talitasime samamoodi. Ei kahetse. Ainuke asi, millest mul kahju on, on see et meie vana ja väärikas tamm selle laviini alla jäi. Nüüd tuleb tekkinud kahjuga lihtsalt toime tulla. Ja tulemegi! Ka see hirm, et äkki nendest kahest langend puust isegi ahjupuid ei saa, osutus asjatuks. Hoolimata miljonist oksakohast tuleb masin nende lõhkumisega täitsa kenasti toime. Ei kasvanud nad see 40 aastat mitte asjata - andsid meie hingele sooja ning nüüd annavad kehadele ka :) Iga lõpp pidi millegi uue algus olema. Ja natuke on selle uue algusega juba ka algust tehtud. :) Aga sellest juba kunagi hiljem... 😜