Jumal tänatud vihmaste päevade eest!

Suvi on midagi, mida me talvel kõik hirmsasti ootame ja igatseme.

Mmm...
soe õhk ja paljad sääred... 
sädistavad linnud...
sumisevad kärbsed... laulvad ritsikad...
metsmaasikad... mustikad... murakad...
oma aia esimesed herned ja porgandijupid...
hilisõhtune laksutav ööbik või röökiv rukkirääk...
mõni tore suvine kontsert või etendus...
läbi kõrge rohu metsa poole sumpamine..
mööda suvist Eestit ringi taarutamine...

Võiks veel pikalt jätkata, eks?!
Kõik see käib meie lühikese suve juurde.
Lisaks sellele, et...

... rästad pistsid KÕIK (pool)toored kirsid nahka, nii et ma ei saanud mitte ainumastki. No nii halvasti pole mul veel kunagi selle asjaga läinud. K&r¤d# s#t¤v¤r%s%d! (tõlkimatu võõrkeelne sõim 😛)

Mingi nahaalne elukas käis mu peenrakasti kallal ja vitsutas hea isuga porgandite pealseid (tugev tuul rebis enne loori lahti 😞). Silma (hamba?) mõõt oli tal igatahes täpne - nagu noaga oleks lõigatud. Lapsele kasvatasin neid ju... 😦

Aedmaasikaid põhimõtteliselt jälle ei saanud, õielõikaja ja muud elukad tegid 1:0. Ja metsmaasikad põevad ka alles eelmise aasta põuda. Kaks korda käisin tõin lapsele midagi tassi põhja, rohkem ei viitsi minnagi - pole taimi, pole ka maasikaid!

Pargiroosil `Pink Robusta` pisteti lisaks õienuppudele ka suur osa lehti nahka - ei suutnudki tuvastada, et kesse. 😂

Oma ainumase peenra (ja üldse aia) eest hoolitsemine võtab tegelikult väga palju aega. Liiga palju! Mees juba vingub, et jälle ma jooksen rohima ja millal ma siis üldse puhkan või niisama perega aega veedan?
Ma lohutan end sellega, et ehk varsti, kui mingid suuremad peenratööd (paremad vahekäigud ja sillutis) tehtud saavad, ehk siis väheneb ka töömaht. Loota võib, eks? Või kui TÕESTI ei vähene, siis peab ausalt kuskilt koomale tõmbama hakkama. Aga kust???

Läks vist vähe vinguks kätte. 😀 Aga pole hullu, kannatate ära - inimene PEAB saama oma südant puistada, sest muidu muutub inimene kurjaks ja õelaks (vana)inimeseks! Ja neid on ilmas minutagi juba piisavalt. 😂 😝

Aga kartulid kasvavad täitsa kenasti! 😀

Täitsa fotogeeniline ju - Leptinotarsa decemlineata - pärast pildi tegemist lömastasin loomulikult laiaks 😀

Ahjaa... mis sellesse vihma puutub siis... ega muidu ju aiatöödest puhata ei saa (teine variant on muidugi üldse kodunt ära minna 😜).
Ja blogida saab vihmaga.
Ja tube koristada...
Ja ahju saab kütte panna. Ja ühe maitsva ja mahlase ploomikoogi küpsetada, mida on hea hiljem koos mehega pugida (lapsed sellist õudust ei söö - ja ongi hea - jääb meile rohkem!). 😂

Siis me istume kalli abikaasaga soojas köögis, teeme plaane või lobiseme niisama (või vahime telekast mõnda toredat Inglise filmi) ja vitsutame ploomikooki.

Mmm... küll see elu kook on ikka mõnus...
Niii mõnus!