Mai - see meeldib mulle juba palju rohkem! :)

Kuigi talve sel korral nagu polnudki, on kevad siin soode ja rabade vahel ikkagi võrdlemisi jahe ja vinduv olnud. Aga hoolimata jõledast tuulest (tervitused ühele rahutule rahmendajale - pole meitel siin miskit paremat olnud, täpselt sama jõle 😛) ja igasugu külmast ja märjast ollusest, mis taevast alla on sadanud, on pikalt oodatud kevad nüüd lõpuks päriselt kohal. Jee! Viskaks kohe saltot (kui oskaks) või teeks kukerpalli suurest rõõmust.
 

Kuna varakevadised aiapildid mulle väga ei istu, siis pole ma neid siin ka eriti näidata tahtnud. Ja laias laastus on neil piltidel aastate lõikes ju enam-vähem samad tuustid ka. Endaga pole ka viimasel ajal midagi põrutavat juhtunud... Aega samuti napib... Ja nagunii oleme me siin täiesti tavalist igavat elu elanud - maa tahab harimist, koolitükid tegemist, maja remontimist, lapsed kasvatamist jne, jne. Ja kui teatrisse, kinno, kontserdile, poodlema ega ka külla ei saa, siis peale töö polegi muud teha.

Ühe nimetu tulbi kolm nägu ↓

Suureõieline silla Scilla rosenii

 

Kevadadoonist ei ole kunagi liiga palju 

Adonis vernalis

 Nartsisside aeg on alanud :)

Üleeile (teisipäeval) sai seda igavat elu nii intensiivselt elatud, et eilseks (kolmapäevaks) planeeritud rabamatk tuli edasi lükata, sest hommikulgi lõid jala tallad veel tuld välja. Kusjuures, meil mõlemal mehega - kuigi tegime too päev täiesti erinevaid asju. Õnneks ei olnud siis mina üksi pidur... 😂
Seega otsustasime kolmapäeva hommikul, et hoiame sel päeval mõlemad h ä s t i madalat profiili ja liigutame end nii vähe kui võimalik, et jalgadele puhkust anda. EI MINGIT TÖÖD! 😂 Mees suundus hommikul garaaži traktorit täiustama (see on hobi, mitte töö) ja minu liisk langes peenra rohimise kasuks (enne pidin muidugi meest veenma, et rohimine POLE töötamine, rohimine ON meditatsioon). Naljatilk - ega ma jalgadega rohi 😃. Pärast lõunat käisime veel toidupoes (see oli hulga raskem töö - tuli mööda suurt poodi valutavate taldadega ringi tatsata) ja peale õhtusööki kiirustasime taas õue. Mees luges mulle loomulikult sõnad peale, et EI MINGIT TÖÖ TEGEMIST! Ei-ei - pole üldse plaaniski! Lolliks pead mind vä? Ma pean hoopis plaani, mul on jube palju plaane vaja pidada!
Läksingi plaane pidama - kõige lühemat teed pidi loomulikult. Et kuhu TÄPSELT need ostetud mustikataimed istutada. Kuskile männi ligi... aga nii et mänd päikest ei varjaks ja... paar oksa vaja siin ka maha võtta... mõned oksad veeel... aga see selline lihtne töö asi- naks ja naks oksad suurte oksakääridega maha.
Mitu mändi hiljem leidsin end teises aia otsas juurdlemas selle üle, et kas männi otsa ronimine on jalgu väsitav töö või lihtsalt meeldiv ajaviide.
Oma mändide puhul olen ma algusest peale teinud kõik selleks, et neist kunagi mingit ilusaid sirgeid palgipuid ei kasvaks. Mulle hullult meeldivad iseloomuga männid. Sellised, kellel on raske lapsepõlv olnud. Just need ongi kõige imelisemad. Nii et põder ei olegi alati halb aiakujundaja... 😂
Igatahes olin ma parasjagu (töö)hoos ja kuna ma polnud tükk aega puu otsa roninud (õunapuu ei lähe arvesse!), ja mul oli ju HÄDASTI neid kõrgemaid oksi vaja lõigata, siis ma ikkagi ronisin sinna männi otsa. Jess! Loodan, et mehele vahele ei jää - ta ei pruugi seda asja samamoodi näha nagu mina.

Vahemärkusena pean nüüd tunnistama, et ma olen ahvi aastal sündinud AHV ja lapsest saati puude otsas elanud. Seega kõrgust, (tuules) õõtsumist jms ei karda. Vastupidi - mulle meeldib see. Vend räägib siiani (õudus)lugu, kuidas tema ahvist õde kõrge männi otsas kassi järgi käis (no ta, loll, oli seal juba mitmendat päeva, aga alla ei osanud tulla 😂 ), ainult et... sellel (palgi)männil polnud oksi. Miskid mädad tüükad ainult 😂 Ma ise seda viimast tõika muidugi ei mäleta, samas... tean, et ega ma oksi puu otsa ronimiseks tõesti väga vajanud 😛.  No ja... kassi sain ma loomulikult tookord kätte. Ja minu meelest olin ma ka oma kahest pojast parem ronija... 😛 Kolmas on veel väike, ei roni ja... mina... peaks hakkama passis ühte numbrit vaatama...

Ühesõnaga... need on meil sellised teeäärsed madalad tihedad puud, üleval olin samal kõrgusel elektritraadiga,. Ja seal üleval oli ikka "mõnus" võpsik, nii et seda mittetööd jagus mul sinna tükiks ajaks. Ja otse loomulikult olin ma roninud sinna puu otsa koos... kübaraga - no mitte ei pannud tähele (Aga ma olen ikkagi daam ju!) - niisiis hoidsin pöialt, et keegi sealt mööda sõitma ei juhtuks, sest seda et ma imelik olen teatakse nagunii, aga... midagi võiks ikkagi perekonda ka jääda...  Lisaks meenus mulle seal üleval, et eelmine aasta oli kõrval puu otsas mingite mummide pesa, niisiis hellitasin lootust, et ehk pole neid kodus (nendel pole ju keegi külas käimist ära keelanud?) või siis ei pane nad mind lihtsalt tähele. No miks nad peaksidki???
Kokkuvõte - mehele vahele ei jäänud (mis on meie abielu püsimise seisukohast väga oluline!), mesilastele ka mitte, hulga mittetööd sai tehtud ja... ma sain aru, et tegelikult olen sellest puu otsas turnimisest ikka puudust tundnud. Võib-olla ikkagi ei peaks passi vaatama... Kellele seda väärikalt vananemist üldse vaja? Päh - mulle küll mitte... Õhtul tundus, et suutsin oma jalgadega päeval siiski piisavalt aupaklikult ümber käia, äkki saame üks päev ikka rabasse ka tolgendama :)

Mai on kõikse ilusam kevadkuu.
Eriti kui tööga üle ei pinguta... 😜