Kuhu see november sai??? Ja natuke hirmsaid hiirejutte ka

Ausalt - ma ei saa aru! Just alles hakkas see november ju! Aga kuhu ta sai? Täielik müstika minu jaoks. Mäluauk? Vanadus? Mõlemad??? 😱

No ei saa aru... Aga mis läinud, see läinud - seega pikast kuldsest (ja soojast) sügisest ei hakka enam heietama.

20.11.2020

Aga hiirtest peab vist küll rääkima, sest see oli selle sügise kuum teema. Teate küll, vanad sõbrad/tuttavad saavad kokku, vahetavad omavahel natuke viisakusi ja... hakkavad võidu hiiri kiruma. Ja kellel kõige vägevam lugu rääkida on, see on võidumees. Ja maainimestel juba on neid lugusid rääkida...

Ärkad öösel kell neli selle peale, et keegi, kes on magamistoa põrandal järab midagi, mis on... plastmassist. Ainuke plastmassist asi põrandal on aga riidekapi all olev aastaksese kasutamata (ja ilma söödata) hiirelõks. Ükski hiir ei ole NIII loll, et läheks kinnist söödata hiirelõksu järama, eks! Või siiski??? Mees ajab end voodist välja ja vinnastab igaks-juhuks lõksu. Ole normaalne, ta ei lähe sinna naguniii! Kolme minuti pärast... plaks! Uskumatult loll loom ikka! Aga vähemalt saab nüüd magada. Jess! Kolme minuti pärast hakkab mingi imelik rütmiline heli kostuma. Aaa... sureb alles! Ega see surm ei pidanud alati niisama lihtsalt tulema, jah. Naabrimees räägib - mina ei tea sellest midagi... Veel umbes kolme minuti mööduses hakkab kostma hiirelõksu mööda põrandat liikumise plaginat. Pekki - ta ta ei kavatsegi surra! Minema jalutab. Koos lõksuga! Selle peale ronib meessoost persoon jälle voodist jälle välja ning teeb, mis mees tegema peab. Lõpuks saabub vaikus. Aga uni on juba rikutud...

 

Oleme käinud kohalikus linnas poes ja oleme juba külavahele jõudnud. Vaikselt töristame seal kodu poole. Järsku ronib auto kapoti alt välja hiir ja kontrollib, et kus me nüüd siis TÄPSEMALT oleme. Vähemalt nägu on tal küll selline. Nagu... mis asja? Sa käisid koos oma koduga meiega linnas? Ja sul ei tulnud kogu selle 70km jooksul mõtet, et kuidagi vali, vibreeriv ja ebaturvaline on olla? Et äkki koliks välja või midagi??? Hiir kaob uuesti kapoti alla. Ning ilmub natukese aja pärast uuesti. Ajab end piikaks-piikaks, just nagu selleks, et näha, kas see PÄRIS kodu ka juba paistab. Rahulikult, nagu tinasõdur, seisab ta seal kapotil, nagu oleks see maailma kõige iseenesest mõistetavam asi. Kodus teeb mees auto kapoti lahti ja... voilaa - seal kapoti mati all tema villa asubki! Ilusa augu teine sinna mati sisse järanud ja hunniku lehti kohale tassinud. Super värk! Põgeneb teine miski (kojameeste) suurema jublaka alla, kust teda on keeruline kätte saada. Mees võtab teisest autost noa ja... teeb, mis teha on vaja...                                                                                                                                                         Hea, et midagi põlema ei läinud...

20.11.2020

Hetkel asi õnneks maha rahunenud - toas ükski näriline enam jalust maha ei jookse ja öösiti saab jälle magada. Jess! Üks essupea näris enne seda küll magamistoa lakke augu, aga see on suht kökiš-mökiš asi. 😂 Üks aasta oli meil mitu päeva köögis hiir, kes terve akna ümbruse plaadi ära näris. Südamest kohe! Oi, kui palju me vaeva nägime, et seda elukat kätte saada. Kõik ligipääsetava toidukraami pidin teise tuppa kolima. Aga kätte saime - lõpuks! Ja siis tuli hakata remonti tegema...

Kust nad tuppa pääsevad, seda me ei tea. Vana maja rõõmud, vist. 

Õnneks nii hulluks pole asi läinud, et öösel õhupüssiga hiiri oleks pidanud jahtima. Mõned meil siin on harrastanud seda... Nimesid ei hakka nimetama... 😛

Voodisse ka see aasta need elukad meitele ei roninud. Aga kõigil nii hästi ei läinud... mõnda lausa naksati sõrmest... 😂 Nime ei hakka jälle mainima, muidu ei jää enam iial keegi tema juurde ööseks. 😂 Tervitused, sulle! 😗

Enda mahlakam hiirekogemus jääb aastate taha, kui kahel korral see neetud loom öösel voodisse ronis. Ühel korral ärkasin selle peale, et see, ahv, siblis mu juustes ja teisel korral selle peale, kui üle mu kõri jalutati. Mingi asutus võiks ikkagi olla! Juustes ronija pääses minema, aga no... kõril jalutajal jäi see ka viimaseks jalutamiseks.

Ma saan aru, et praeguseks hetkeks on ilmselt pooled lugejad juba minestanud. Samas... ei saa öelda, et mul neist väga kahju oleks. Säänse tühja asja pärast siis kohe pilti tasku visata... Kuhu see kõlbab? 😂

Rämedamad kirjeldused jätan igaks-juhuks kirja panemata, muidu minestavad need viimasedki lugejad, kes veel teadvusel on. 

Ma tegelikult tahtsin jõuda sinna loomakaitsjate teemani.Närilised on nunnud jah! Täpselt nii kaua, kuni nad su saagi nahka pistavad (Kuhu mu peedid kadusid, ma küsin!), su hooned sõelapõhjaks närivad (Näriliste kahjustuste likvideerimiseks saab poest tasuta ehitusmaterjale!) ja sulle tuppa voodisse ronivad (Oi, kui nunnu hiireke siin - võtan kaissu!). Sellest, et nad inimestele ohtlikke haigusi levitavad, ei hakka rääkimagi. Millegisse peab ju muidugi surema - veits nadi oleks ju igavesti elada... 

Kuskil nähtud soovitus närilised humaanselt kinni püüda ja kusagile mujale ümber asustada (naabrite juurde???), ajab mind naerma. Nagu päriselt??? Sügiseti plaksuvad need lõksud ikka usinasti ju. Et iga päev kinni püütud hiired viin päeva lõpus kuskile mujale, et keegi teine saaks need kinni püüda ja mulle tagasi tuua? Lõbus meelelahutus tõesti! Ja kõik see oleks väga hea ja loodus hoidev tegevus, sest ma teeks seda ju jalgsi. Või äärmisel juhul hobusega. Aga kindlasti mitte autoga, sest see oleks juba saatanast, eks!                                                                                                                                                

Ja vahepealseks ajaks oleks mul siis selline spetsiaalne koht, kus ma kõiki neid kokku kogutud hiiri hoiaksin, süüa-juua annaksin ning kakat koristaksin. Päris hästi välja mõeldud plaan! 😂😂                                                                                                                                                                                                                                                                                                                              Oijah... andke mulle mõistmist ja kannatlikust. Rohkelt!

Kaine mõistus on ikka üks väärt asi. Kahjuks hakkab selle kasutamise oskus välja surema. 

Aga muidu... Hommik tervitas meid jälle valge maaga.

30.11.2020

Ja tore on - ongi aeg juba seal maal! Mis sellest, et päevaks-paariks jagub mul veel taimepealsete lõikamise tööd. Ja kõiki potsikuid ei jõudnud ma (jälle!) maha istutada. Viinapuu ootab veel lõikamist... Ja kuuseoksad metsast toomist. Küll jõuab.  

Aga vahepeal ootame me hoopis päkapikke. Ja jõule. Ilusat ootamist teilegi. Helget ja valget. Ka neile, kes ennist ära minestasid. Ausõna, ma enam hiirtest ei räägi! 😛