Hei-Hei! Jaanuar nagu niuhti läinud. Kuigi mul oli plaan ka täna oma koolitöödega tegeleda, siis mõtlesin, et võtan ühe vaba päeva (ee... või pool?), sest vahepeal peab inimene ikka niisama molutama ja pläkutama ka. Teiste inimestega pläkutamisega on viimastel aegadel üldse kuidagi kehvasti. Aga pole hullu - pläkutan siis siin rahulikult iseenda või või mõne kujutletava ohvriga.
Alustan ettevaatlikult (ehk lühidalt ja kokkuvõtlikult):
Skunk ei ole rohkem käinud. Õnneks!
Uue aasta pidustused elasin üle. Raske oli aga...
Jaanuaris tegelesin peamiselt ainult koolis käimise ja koolitööde tegemisega. Koolis käimise elasin ilma probleemideta üle. Õnneks! Koolist koju tulemise elasin ka üle. Õnneks! Kõigil teistel küll nii hästi ei läinud. Kahjuks! Ja ma ei räägi oma koolikaaslastest. 😛
Nüüd läheb juba suuremaks pläkutamiseks, kes saab, see põgenegu...
Tegelikult on kogu juhtunu üldse ühe õpetaja süü - tema meile kogu selle supi keetis. Teadupärast kestab koolinädal viis päeva. Viis liiga pikka päeva. Neli on veel kuidagi talutav, aga no see viies päev on ikka saatanast. Niisiis oleme me oma kursusega võimalusel asjad korraldanud nii, et koolinädal on nelja päeva pikkune. Üldjuhul ei planeeri me seda ette - see lihtsalt kujuneb sedasi. Ja oleneb reedestest tundidest muidugi ka, aga tihtipeale saab need tunnid kas mõnel tiba lühemal õhtul ette ära tehtud või saame mingi töö kodus tegemiseks (lisaks plaaneeritud kodusele tööle, loomulikult). Aga see kõik selgub koolinädala jooksul hiljemalt kolmapäeva õhtuks. Siis teab neljapäeva hommikul pakkida ja...
Viimasel korral olid meile reedesesse päeva, muule lisaks, ka veel 4 lilleseade tundi planeeritud, nii et me oleksime umbes nelja ajal pidanud lõpetama. Kusjuures, lilleseadega võib vabalt juhtuda, et läheb veel tunnike ülegi - on ette tulnud! Nii et kui need 2 esimest tundi oleks veel kuskile ära pressinud, siis nelja tundi lilleseadet ei pressi enam mitte kuhugi (või vähemalt me arvasime, et ei pressi). Ja kodus seda tundi ka kuidagi ära ei tee. Seega meil kellegil isegi ei tekkinud niisugust lolli mõtet, et seekordne koolinädal võiks nelja päeva pikkuseks kujuneda. Niikaua kuni reedese lilleseade õpetaja tuli neljapäeva õhtupoolikul ja küsis, et mis ma arvan sellest, et ma homme (reedel) juba kolmandast tunnist koju saaks? No mis küsimus see selline on??? Ei-ei, ma olen kategooriliselt sellele vastu - ma ei taha koju minna! No selge see, et ma olen valmis täna kasvõi kümneni siin lilli seadma, peaasi et varem minema saaks. Sellise pakkumise peale süttisid loomulikult meil kohe pirnid põlema - vaja vaid reedesed kaks esimest tundi "ära organiseerida" ja me võime tänase päevaga koolinädala lõppenuks lugeda. Jess! Jess! JESS! 😂 Igaks-juhuks mainin, et tekkinud ovatsioonid ei ole kuidagi seotud sellega, et koolis nii hirmus halb oleks - kodus on lihtsalt nii palju parem. 😍 Isegi siis, kui sa oled hommikul kell 4:30 ärganud ja sa ei tea, kui pikaks see tänane päev veel venib. Isegi siis, kui su kodutee on (174 km) pikk, pime, libe ning pagana lund sajab pidevalt juurde. Kodus ju oodatakse sind. Ja see kaalub kõik üle. Alati! 💕
Nelja päevase koolinädala jumal oli õnneks meie poolt ja me saime oma asjad (mõningate ärevustekitavate hetkedega) siiski joonde. Ja mis see siis ära ei ole, pika neljapäevase päeva lõppu veel kiirkorras 4 lilleseade tundi teha. 😛 Meile pahad mõtted pähe pannud õpetaja oli rahul (sest ta ei pidanud reedel tööle tulema) ja meie olime ka (pärast seda hullumeelset üritust pääseme me ju lõpuks ikkagi koju, nii et tasub pingutada). Mitmesuguste asjaolude positiivse kokkulangemise tulemusena, sain mina sealt hullumajast peale poolt kaheksat juba kodu poole sõitma hakata (keegi tark inimene oli eelmisel õhtul auto lumest välja kaevanud 👍). Ees ootas mõnus pikk kojusõit hää muusika ja sügavate mõtete saatel (puhas kvaliteetaeg iseendaga!). Ja mõtteid mul jagus, sest koolis käimine annab rohkelt mõtteainet - suhted g-punktiga (ei kirjutanud valesti!), eetri joomine, regilaul...
Kodutee oligi täpselt selline nagu ma olin arvestanud - halva nähtavusega, libe, lumine - aga õnneks suhteliselt tühi. Sest mingitel hetkedel oli raske aru saada, et kus sellel valgel väljal see minu suunavöönd üldse asub? Aga kui uhkes üksinduses sõita, siis pole väga vahet ka... 😂
Ühesõnaga - väga kenasti sain kodu poole rühkimisega hakkama! Täpselt nii kaua, kuni sellele valgele väljale kuskilt jänes ilmus. Kui ta oleks lihtsalt üle tee jooksnud, siis ma sellest praegu muidugi ei kirjutaks. Aga jänestel on loll komme tulede vihus sikk-sakitama hakata. Ja see talle elu maksiski. Ma ei jõudnud isegi pidurdada. (olusid arvestade poleks see muidugi tark tegu olnud ka!). Nägin ainult et järsku oli teel jänes, ta keeras tagasi ja juba käiski mütakas. Vaene jänku! Vähemalt oli surm ilmselt silmapilkne. Kuna koduni polnud enam palju (oli külm, pime ja tuiskas), siis otsustasin, et ei hakka autot kinni pidama - liiga ohtlik. Kostunud mütakas oli siiski üpris kõva, seega jälgisin lihtsalt, et autol mingeid punaseid tulesid kuskil tablool ei süttiks. Ei süttinud! Koju jõudes, helistasin mehele, et ta mu rohkeid kodinaid tuppa aitaks vedada. Mõtlesin, et lasen tal auto stange ka siis üle vaadata.
Ei jõudnud ma talle selle stange kohta midagi veel öelda, nii kui väravast välja sai, jäi ta huvitatult mu auto esimest otsa vahtima. Super! Nii hästi kohe... Vedasin oma kere ka siis autost välja ja ütlesin (võimalikult süütut nägu tehes), et ma sõitsin jänesele otsa, mille peale mees vastas, et on näha jah. Oi! Kuramuse jänes, peab mind ka sellisesse situatsiooni panema... Läksin kükitasin mehe kõrvale. Ja siis ma alles nägin - minu auto stangest vaatasid välja käpad. Ta oli ikka veel seal... 😥 Mees tegi nüüd natuke meestetöid ehk sikutas surnud jänese ettevaatlikult auto seest välja. Vaatasin see hetk igaks-juhuks mujale, äkki on vaesekesest ainult hakkliha järgi. Õnneks ei olnud. Täitsa ühes tükis jänes oli (surnud küll, aga...). Stangega ei olnud iseenesest midagi hullu, ühest kohast veidi katki + umbes 50 cm ulatuses purunenud plastreste. Korra mõtlesin, et äkki vaataks vaese koolnu ka üle - saab ehk veel nahka või midagi - aga kell oli juba kümme läbi, pikk raske päev seljataga, kes see enam viitsib mingi jänesega tegeleda. Puhkama tahaks hoopis! Pealegi, vere oleks pidanud ka siis välja laskma (pärast ühe koolnud kana lahkamist, ei soovi ma lõigata midagi, millel on veri sisse jäänud). Las ta parem jääb - hea vajadusel kindlustusse kaasa võtta. 😂
Vaat sellised lood siis. Auto ootab veel kindlustuse vastust.
Aga muidu. Kui detsembris võtsin teadlikult aega niisama (või perega) olemiseks ja tegin ainult hädapärased koolitükid ära, siis jaanuar möödus täielikult koolitööde tegemise tähe all. Kusjuures mul ei ole mingeid õppevõlgnevusi, aga teisiti lihtsalt ei jõuaks. Sest kes see kevadel enam arvuti taga passida tahab, siis ma tahan õue! Veebruariga on mul seega täpselt sama plaan, mis oli jaanuariga.
Eilne koolitööga pusimine (ärge üritagegi aru saada - te nagunii ei saa!) 😛
Täna ma nüüd küll pläkutan siin niisama, aga homme tuleb jälle neid neetuid koolitöid edasi teha (aga on ikka hea küll, kui 13 koolitööst saad ühe maha tõmmata - ainult 12 jääbki veel teha!). Aga nagu öeldud, siis vahepeal on inimesel ikka mokalaata ka pidada vaja ja täna on selleks täpselt õige päev! Muidu võib peast täitsa segi minna. 😛
Mõned pildid ka.
10. jaanuar oli see päev, kui ma märkasin, et hakkab juba valgemaks minema. Ja rohkema valguse üle on mul alati hea meel.
See valge tupsu allune asi seal roosipõõsas on kellegi eelmise suve kodu - no vaata, kuhu linnuke on pesa ehitamise ette võtnud. ↓
See on ühtede teiste tegelaste kodu...
Ja viimane on veel kõige olulisem pilt. Näete jah?
Ei näe või??? Ausõna, õpeta nagu oma lapsi... Lumi sulab! Nüüd näete? Eksole! Veebruari päike juba kütab, mis kole. Mul kohe nii hea meel... Mõtle, mis veel märtsis saab...
Aga niikaua... kes saavad naudivad talverõõme. Kes ei saa, need... teevad seda kunagi hiljem. Tähtsamad asjad ikkagi kõigepealt!
Oleme rõõmsad edasi! Kevadeni pole enam palju aega jäänud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar