pühapäev, 16. mai 2021

Õndsad hetked aias. Semudega

Suur rõõm on tõdeda, et hoolimata sellest ma viimastel aegadel oma blogis eriti laamendamas ei käi, ei tähenda see, et ma surnud oleksin. Ei, ei - täitsa elus endiselt (kuigi vahepeal on küll tahtmine katuselt vabalaskumisse minna 😂)! Ja aed on ka elus! Mnjaa - nüüd oleks nagu paras hetk üles tunnistada, et siin on natukene... ee... võilille ja naadi invasioon toimunud. Aga ma tegelen sellega. No... kunagi... siis, kui kool läbi saab... 


Igatahes oli meitel siin eile (laupäeval) väga kena ilm aiatöödeks. Lisaks muule juba tehtule plaanisin ma veel ka mõned lilleseemned mulda pista, kui ühe silmaga märkasin, kui hull see umbrohu seis ühes konkreetses peenraosas ikkagi on. 


Appi! Kui ma kohe siin midagi ette ei võta, siis pole mul suurt mõtet mingeid seemneid üldse külvata - naat ja orashein võtavad lõpuks kõik. Kargasingi kohe oma kullakesi päästma. Kuna meil siin enamasti on selline suhteliselt pehme ilma kivideta muld, siis pakub orasheina, aga eriti just naadi, risoomide mullast välja õngitsemine mulle suurt naudingut. Võilille juurijaga natuke altpoolt tõstan ja kobestan ning siis vaikselt sikutan selle risoomi kenasti välja. Oi, kui mõnus see on! Näiteks mustsõstra põõsa alust oli sedasi ülimalt nauditav naadist puhastada. Ühest otsast tõmbad ja teisest otsast kaob naadi leheke mulla alla. Ja oh seda rõõmu, kui sa oma oskusliku meelitamise tulemusena näed lõpuks seda pika risoomi teist pungaga otsa. Aga ega ma ikka päris eilane ka pole. Kui kümnest risoomist üheksa õnnestub mul ehk tervelt kätte saada, aga ühest jääb siiski jupike mulda siis... teate isegi, mis! Aga pole hullu - naat on köki-möki - proovige ohaka, osja või kassitapuga võidelda!




Mõned tiheda juurestikuga asjad pidasin ma siiski targemaks välja kaevata, vajadusel juurepalli väiksemate tükkidena puhastada ning siis uuesti maha tagasi istutada. Ja mõnede asjade üle oli lihtsalt hea meel. Kuldsõstar näiteks kasvatab usinasti uusi tugevaid harusid  - oli kui kehva kasvuga ta alguses mul oli, aga nüüd läheb järjest ilusamaks.

Niisiis, kui mina seal peenras sedasi (hullu pilk silmis, nägu mullane ja keeleots suunurgast välja ripnemas) lustisin, kuulsin ma järsku mingit tuttavat pininat. Sääsk vä??? Ei saa olla - häbematult vara ju! Või no... äkki see pole SEE sääsk. Äkki on see hoopis üks väga sõbralik, tore ja kasulik sääsk, kes mind nüüd südamlikult tervitab ja "Jõudu tööle!" soovib. Sest kes see ikka tahab, kohe kevadel varakult, omavahelisi suhteid tuksi keerama hakata - tahaks hoopis pika ja õnneliku elu elada, eks! Vähemalt mina valiks küll selle! Kümme sekundit hiljem. AI! Saadanas selline! Tema pika elu lootus langes siiski ära...




Teomuret mu aias üldiselt ei ole, aga seal naadi võpsikus sain oma 10+ tk laiaks litsuda. Eks neil oli hea end seal peita. Viimasel hetkel jõudsin veel ühel põgeneval isendil sabast haarata. Lidus teine ühe teise, hoopis umbrohu vabama peenraosa suunas. No kuule - sa solvad mind oma valikutega! Mingi austus võiks ikkagi olla...

No ja siis tuli teine SEE sääsk, kes ka kahjuks headest suhetest ei hoolinud. No ise teab - oma valik!

Lõpuks sai neid naadijuurikaid jm umbrohtu terve aiakäru täis. Selg ei läinud enam sirgeks. Poolkummargil ajasin siis seal oma asju edasi ja tundsin suurt rõõmu teadmisest, et meitel ühtegi naabrit otse aia taga ei vahtimas ei ole. Päris naljakas vaatepilt oleks olnud 😀 Üks inimene ütles mulle küll mullu sügisel, et ma elavat karupe...s, aga ma olen veendunud, et too inimene pole õiget karupe...t isegi mitte kaugelt näinud, ammugi seal käinud. Meitel lähimad naabrid on 50 m kaugusel, järgmised lähemad jäävad 200-300 m kaugusele - nii et ikka üpris kitsas ja ülerahvastatud koht. Õige karup...e on ikka 10 km metsa sees, sinna viib kena kitserada ja ei mingeid naabreid! Vot nii! 😀

Ühesõnaga olin ma nii suures sõiduvees, et unustasin kella. Ja söögitegemise (viimastel aegadel saab seda asja üldse väga harva korralikult tehtud 😞). Ühel hetkel hakkas lihtsalt mingeid näljaste nägudega tegelasi välja ilmuma. Oot-oot, mul praegu siuke hoog sees, ma ei saa seda ju nüüd pooleli jätta! Niisiis lootsin ma, et mees läks tuppa ise midagi vaaritama ja mitte lahutust sisse andma. Teate küll, vanasti oli kõik palju keerulisem. Ka lahutamine. No et kui teinepool ajas hinge täis, siis enne järgmist päeva ei juhtunud midagi (no ja selle ajaga läks see suur tuhin äkki juba üle). Ja siis pidi ka vaatama, et millega ja kuhu? Aga tänapäeval on kõik palju lihtsam - üks klõps arvutis ja... lahutus sisse antud. Ei-ei! See ei lähe mitte! Ma lähen ikka vaatan, et mida meil see külmkapp endas sisaldab...

Pärast õhtusööki (kana ja riis päästsid jälle päeva 😀) kobisin uuesti õue tööle. Kastsin, väetasin, multšisin ja olin niisama õnnelik. Sookured häälitsesid. Kuldnokk laulis. Kägu kukkus. See päris kevad on ikka imeliselt ilus. Isegi kui plaanitud lilleseemned ei saanudki mulda. Isegi koos sääskede ja tigudega :)




4 kommentaari:

  1. Haa, jah, see söögitegemine!

    VastaKustuta
  2. Kirjeldus nii täpne, orasheina osas ainult erineb.:)

    VastaKustuta
  3. Küll on imeline kui neid kevadlilli on palju. Kohe tõesti palju. Kui pika aja jooksul sinu peenrad selliseks on arenenud, ehk siis kui kiiresti näit nartsissid paljunevad? vabandan, kui oled sellest ka kirjutanud juba. Mõnusat mai jätku!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pean vist alustama sellest, et nii nartsissi- kui tulbisorte on siin aias kumbagi 60 ringis, nii et juba see annab oma panuse. Tulpidega sai alustatud 20 aastat tagasi, nüüd on kogemused ja teadmised.
      Hakkasin just praegu vaatama, et need päris "palju kevadlilli" pildid on mul ühel või teisel põhjusel jäänud siia üles panemata. Aga just täna hommikul tuletas FB ühte kena 8 aasta tagust nartsissipilti meelde. Ma pole siiani seda puhmast näppinud, sest kasvab ja õitseb kenasti. Nii et vähemalt siin kuival ja kergel pinnasel võtavad asjad aega. Tähtis on leida need taimed, kellele su aia meeldib - see ongi see tore proovimise/katsetamise osa. :)
      Mõnusat mai jätku sullegi! :)

      Kustuta