Vana lõpust ja uue algusest. Ehk aia juttu ja niisama möla.

Minu aia-aasta lõpetab kalenderiaasta lõpp. See lihtsalt saab otsa. Mitte et tööd otsa (või tehtud) saaksid. Aga kuskilt peab see piir ju jooksma. Et arvestus liiga segaseks ei läheks ning kogu jant jälle otsast peale alata saaks. 😂

Kui päris talv liiga vara kohale purjetab, on suur tõenäosus, et ta ei olegi lihtsalt aadressiga eksinud, vaid siin ta nüüd on ja... mõneks ajaks siia ka pidama jääb. See aasta meie kandis nii ka läks. Nii et terve advendiaja sai ennast selle päris õige lumise jõulutundega täita. Sest jõuludel PEAB ju lumi olema! Ja minu mahutid saidki kogu selle ilu ja jõulumuinasjutuga täidetud. Samal ajal puistasid taevased lumekahurid muudkui uut muinasjuttu peale. Ole ainult mees ja kühvelda naudi! Ja meie just nii tegimegi.. 

Ja mida jõulule lähemale, seda rohkem sai hakatud mõtlema patumõtet, et annaks taevas, et see lumi ometigi jõuluks ära sulaks, sest muidu pole seda muinasjuttu varsti enam kuskile panna! Ja autode jaoks ei jagu enam teedel ega parklates ruumi (jalakäijate jaoks oli see olukord juba käes!), ja metsast ei saa enam kuuske tuua, sest kuuski ei leia paksu lume alt enam üleski. Mees kukkus põllul puid lumest puhastades, täispikkuses näoli lumme, sest lume all oli kivi, mille taha ta takerdus. Vähe suuremat sorti kivi, millest niisama üle ei astu. Aga see kõik oli lume all peidus. Kõige jubedam kogu see loo juures oli see, et seal kivi kõrval kasvab tegelikult väike sabiina kadakas (mida ka loomulikult näha ei olnud) ja tavaliselt on meil väikeste taimede kõrval ka bambuskepp maa sees püsti. Ma pole kindel, kas sel kadakal see oli või ei... aga see tema prauhti! näoli lume sisse kukkumine oleks võinud ikka väga halvasti lõppeda. Jumal pidi lolle ja joodikuid hoidma. Kuna joodik ta kindlalt ei ole - järelikult loll siis ikkagi!!

Ausõna, ma vist pole ühelgi kevadel nii väga sula tulekut oodanud, kui nüüd detsembris. Sest kevadel tuleb see sula lõpuks nagunii! Aga talv... võib üllatada. Ja mitte positiivses mõttes!

Ja kui see sula tulek lõpuks kindel oli, siis loomulikult oli mul ainuke hetk oma seni veel päästamata puid ja põõsaid raske lumekoorma alt päästa õhtul pimedas. Väikeste ja sirgetega polegi hullu - paar korda rehaga "üle küüru" ja asi korras! Aga mõned (okas)puud olid nii lume sisse uppunud, et ma ei saanud aru, et mida ma sealt "augus" üldse tegema pean. Ja suurte (tihedate) mändidega oli juba veel keerulisem (eelmise aasta raske lume murtud oksatüükadki veel lõikamata), seega proovisin rehaviset. See on peen spordiala - valesti visates ongi iga viskeriistaga ainult üks (päästmis)katse! Nii et kui sul on viis reha, siis saad viis korda visata ja kui üks, siis... Mina olen juba hobiharrastajate klassi selja taha jätnud, sest loopisin ÜHE (plastikust) rehaga seitse täitsa arvestatava suurusega mändi üksjagu puhtamaks. Taskulambi valgel! Proovi ronida lumehangede otsas, mis sinu raskust ei kanna, samal ajal suunata taskulambi valgusvihku üles, samal ajal harrastada midagi odaviske taolist, lihtsalt suunaga kosmose poole. See tähendab... loopida ühe käega oda reha, nii et see lume puu otsast alla ajaks (ja sind samal ajal kõige sellega ülepuistamata jätaks) ja samas ise ohutult (kehavigastusi mitte tekitades) alla tagasi jõuaks! 😅 Mina igatahes lahkusin lahinguväljalt koos rehaga. Ja ilma sinise silmata! Olgu - saapad, varrukad ja kraevahe triiki lund täis (silmade pealt sulas õnneks ise ära! 😜), aga keegi polegi öelnud, et aedlemine, lihtne on, eksole!

Suure (minust kõrgema) aedhortensia lumekuhja raskus oli juba mõned ilusad oksad katki murdnud (kusjuures, seda pole kunagi varem juhtunud), aga tema õnneks talub tagasilõikust väga hästi. Enamiku põõsasmaranaid oli raske lumi suht vastu maad vajutanud nii et oksad olid juba maa külge külmunud, seal polnudki nagu midagi teha. 😕

Ja siis see lubatud sula tuligi. Ja õnneks mitte lihtsalt sula vaid koos vihmaga sula, mis lihtsalt ei sulatanud natuke vaid lausa sõi lund. Ja mina iga päev hardalt palvetasin, et võimalikult palju sellest valgest kraamist enne jõule sulada jõuaks. Sest teada oli, et läheb uuesti külmaks ja arvata oli, et see, mis maha jääb, see püsib meil kevadeni välja - sest kohev lumi sulab päris kiiresti. Eriti vihmaga. Aga jää, juba korra sulanud ja uuesti külmunud lumi või suured lumehanged enam sugugi mitte. Nende peale hakkab alles märtsipäike. Lumi õnneks sulasksi meie kandis enam-vähem ära. Kus juba midagi kuhjatud oli, see jäi ikka alles, aga oluliselt väiksemal kujul õnneks. Jõulud olid täitsa valged! Aga kuna ma olin eelnevalt selle jõulumuinasjutuga juba nii täidetud, siis seekord poleks mind ka rohelised jõulud absoluutselt morjendanud. 

Vahepealne sula. No ei saanud seda tünni sealt maa küljest kätte! 😅

 

 Kiirkorras valminud (ja pildistatud) lilleseade ↓

Üks oluline asi detsembrikuine asi veel. Ma nimelt ei leidnud poest oma lemmik Rõngu Pagari krõbedat piparkoogitaigent. See oli muidu ülihea! Kuna enamik nendest poes müüdavatest taignatest on nagunii üks suur hüdrogeenitud taimsest rasvast jamps, siis otsustasin, et nüüd on õige aeg teha teoks ammune plaan ise piparkoogi taigent teha (igaks-juhuks ostsin siiski poest ka ühe võiga tehtud taigna, et kui täitsa pekki see minu taignategu peaks minema, siis on lapsel vähemalt millegistki piparkooke vormida). See piparkoogitaigna tegu tundus kunagi ikka selline keeruline pusserdamine - karamelliseeri mingit suhkrut kuskil pannil ja keeda sellest siis mingit suhkrusiirupit jne... Selle peale mõtlemine juba ajas ihukarvad püsti. 

Aga ma leidsin hoopis sellise taevani kiidetud retsepti (unustage ära, et ma mingit suhkrusiirupit hakkan keetma!) ja... kas saab midagi veel lihtsamat olla vä? Siirupi ostsin poest, tumeda. Kõige aeganõudvam osa oligi ootamine, et millal see kuumutatud siirup piisavalt ära jahtub, et munad võiks lisada. Muu ainult kokku segamise vaev. Ja oi, kui head need piparkoogid tulid! Maailma parimad! Hästi tublilt ja ühtlaselt kerkinud ning krõbedad. Mmm... Ja see võiga tehtud poetaigen... ei kannatanud mingit võrdlust. Vot nii! Pildile sai püütud see päris viimane (lapse lõugade vahelt päästetud isend)... no nii head oli lihtsalt! 😋

See meite päris pühadeaeg (see algab vahetult pärast jõule ja kestab aastavahetuseni!) oli õnneks selline mõnus rahulik kulgemine. Põletasime küünlaid, imetlesime kuuske (ikka eriliselt ilus mudel sai seekord metsast koju taritud mul ja see ehib tuba veel tänagi 11. jaanuaril 😜), krõbistasime piparkooke, kuulasime head (jõulu)muusikat, mängisime perega lauamänge ja võtsime niisama aega maha. Mees oli haiguslehel ja ütles, et tal pole elus sellist "puhkust" olnud, et mitte kuhugi tormama või midagi tegema ei pea! 😀

Aasta eelviimaseks päevaks oli lõpuks välja sulanud mu viinapuu ja ilm kannatas ka vahelduseks õues olemist, lõikasin selle siis viimaks tagasi. Väädid korjasin ka kohe kokku ühte hunnikusse ja laotasin sellesama õue peal vedeleva külmunud veetünni peale (mida ma endiselt liigutada ei jõua!), et hiljem oleks neid võimalik üldse üles leida ja kasutada. Vahepeal on aga jälle tublisti lund sadanud, nii et ma pole enam kindel, et kas ma nad sealt enam tervelt kätte saaksingi. Noorte viljapuude tüvedele jõudsin veel külmakaitseks "torusid" ka ümber panna.

Õhtul mõtlesin selle lõppeva päeva peale tagasi, et mis need kõige ilusamad asjad/hetked selles päevas siis minu jaoks olid. Televiisori vaatamine pole ammu enam moes, aga hommikul olin vaadanud telefonist (üks ekraan kõik!) Gardeners Worldi - oi, see oli nii hinge kosutav ja inspireeriv. Ja mul tuli üks täiesti uus idee! Õhtupoole köögis süüa tehes vaatasin aga ETV-st saadet Lembit Petersonist (Elu kutse). Seesmiselt (elu)tarka ja rikkast inimest on alati hea kuulata. Ja kaasa mõelda. Mõtestada. See kuidagi eriliselt täitis mind. Kaks imelist sündmust ühes päevas, no mida sa, hing, veel ihaldad? Ja seda viinapuu kallal lõikamist olin ma ka tegelikult väga nautinud. Elu on ikka imeline!

Järgmisel päeval mõõtsin ma naljapärast ära oma tööpäeva pikkuse. Et mitu tundi ühe naise elust kulub, et (vanaaasta)õhtul oleks kõigil üks tore istumine - umbestäpselt 12 tundi kulus! Endalegi üllatuseks. 😅 Ja osa ettevalmistusi sai tegelikult juba eelmine õhtu alustatud. Aga õhtu ja öö möödusid toredalt. See on peamine!

Päeval perega verandal istudes nägime, kuidas kitsekari aia tagant läbi jalutas. Ei jäädvustanud digitaalselt, sest siis ise ei näe. Nüüd on see pilt hoopis mu mälus.

Sealt edasi tuli juba see tõsisem külm. Hea meelega oleks istunud kodus kookonis, aga nagu nimme pidin vastiku pakasega keskmise pojaga lähimasse Transpordiametisse sõitma, et ta omale riiklikuks sõidueksamiks aja saaks. Kuna tema teeb lube kooli kaudu, siis pidi aja saamiseks isiklikult kohale minema. Aja sai juba järgmiseks päevaks. 

Tol päeval oli hommikul 24 kraadi külma. Õnneks me pidime alles peale lõunat kohale minema. Aga suure külmaga on see ikkagi üpris tüütu ettevõtmine. Viimasel ristmikul enne transpordiametit suutsin tekitada "situatsiooni". Seal on selline veidi segane ristmik, kus peatee suund võib segaseks jääda. Mina pidin teed andma. Andsingi! Samal ristmikul seisis ka just riiklikku sõidueksamit tegema hakanud eksamiauto. Andis ka teed. Aga siis tekkis küsimus, et kumb meist ikkagi enne võib liikuma hakata. Poeg ragistas palavikuliselt ajusid, sest tema ka kohe ei teadnud. Ja kui mina ei tea, siis mina ei liigu! Liikus hoopis eksamiauto. Samal ajal jõudis poeg (õigele) järeldusele, et tegelikult oli ikkagi minul eesõigus. Nii et kui mina siiski oleksin otsustanud oma eesõigust kasutada ja eksamiautoga samal ajal liikuma hakata, siis oleks kellegi sõidueksam juba esimesel ristmikul läbi saanud. 😀 

Vähemalt oli pojal lootust eksamil esimesest ristmikust kaugemale jõuda, sest ta oli sellel liiklemise reeglid juba enda jaoks lahti mõelnud. Aga samas oli ta murelik, et samal ajal tema sõidueksamiga liigub linna peal ka tema ema ja kes võib talle endale mingi "olukorra" tekitada. 😂

Seega eksami ajaks põgenesin ühele kirbukale. Et mitte närviliselt küüsi närida ja linna peal vaesetele eksminandidele uusi "situatsioone" tekitada. Teadsin juba eelnevalt, et sõidueksamist esimesel katsel läbi saamine on päris keeruline. Ja kui kirbukal veel ühe autokooli omaniku naine mulle rääkis, kuidas nende peres kõige paremini autot juhtiv inimene, riiklikul eksmil ebaõiglaselt läbi kukutati, siis tundus mulle juba, et meil polegi lootust. Mitte et ma arvaks, et poeg sõita ei oska - oskab küll! Aga lihtsalt... kui juba sõiduõpetaja tütar sõidueksamil läbi kukutatakse siis...

Aga minutid aina läksid... ja läksid... kuni tuli ühesõnaline sõnum: Tehtud! Vot nüüd ma olen küll natuke uhke - teised tema grupi omad maadlevad alles õppesõidule pääsemise või koolieksamiga, meite poisil load käes. Mõlemad riiklikud eksamid tehtud ühepäevase etteteatamisajaga. Pole paha! 😂

Sigakalli (börsi)elektriga päev oli reede. Ja reede õhtuti me võtame aega, et lihtsalt olla. Olimegi. Ilma elektrit kasutamata. Kõik peale külmkapi ja kanala tulede sai järelt ära võetud. Kaheksane sättis elutuppa kõik meie laternad ja süütas nendes (LED) küünlad. Lauale said süüdatud veel tavalisi lisaks. Laes põles meil jõuludeks eksprompt vitstest kerast ja patareidega töötavatest LED tuledest valminud valgusti. Lauamängu nägi mängida kenasti, muusikat lasime telefonist veel lisaks. Polnud viga ühti!

Laupäeval käis mees kuskil jääraja võislusel. Tuli esikoha karika, vahuveini, lõikelaua ja veel mingi kraamiga.

Pühapäeval (7.01) oli senise talve kõige külmem päev. Ilus päev. Imeilus! Hommikul näitas meie termomeeter -28,6. Prrr... Nagu tellitult, ei saanud ma seda päeva kodus teki sees mööda saata. Mees läks jälle jääraja võistlusele, mina pidin lõunaks tööle minema. Ei kurda, sest auto läks käima ja vaated olid lummavad. Pildid tehtud telefoniga, läbi auto esiklaasi ↓

Minnes...

temperatuur õues -27 kraadi

Tulles...

Temperatuur -25

Kui nüüd mõelda, et mis oli minu jaoks tolle külma päeva kõige ilusam sündmus, siis see oligi see seesama töölt kojusõit. Minu auto (lamell)rehvid olid jäise tee külge nagu liimitud ning spidomeetri näidule kerkisid justkui iseenesest keelatud numbrid. Teisi inimesi polnud. Või ma lihtsalt ei märganud neid. Sest härmas kaskede ladvad olid värvunud roosaks ning majade korstendest tõusid otse taevasse valged suitsusambad. Põldudel hõljusid udulaamad, mis tekitasid natuke võlutud muinajutus olemise tunde. Selges sinises taevas leidus iga minutiga järjest rohkem roosasid, kollaseid ning oranže toone. Põldudel nosisid veel metskitsede suuremad ning väiksemad kambad... 

Mõni päev on ilusam, kui mõni teine. Mõni on kohe väga-väga ilus...

Mees tõi õhtul uue karika. Ja uue vahuveini. Issand, kes kõik need veinid küll ära joob??? 

Need kõige külmemad päevad aitasid mul üle elada sügisel ostetud kahekordsed villased kindad ning meriinovilla sisaldusega sukkpüksid, mille meesterahvas, vaat et poolvägisi enne jõule suuremas poes sisseoste tehes, ostukärusse surus. Naine on tal koi. Tal pole (midagi) vaja! Kas neid 4XL suuruses üldse müüaksegi vä??? Ja varsti tuleb ju üldse kevad. Ja lilled ja kõik see värk!

Soojad on need küll, aga naha kihelema ajavad ikkagi ka. Õnneks käivad need jalga, mitte pähe või kaela - sinna ei kannataks küll neid mingil juhul panna! 😜

Küüslaugud jäid sügisel maha. Seda pole kogu selle 20+ aasta jooksul juhtunud. Nüüd siis läks nii! Lootsin, et ehk õnnestub mul sellekordse sulaga, siiski midagi veel kätte saada. No ei kujuta oma kokkamist väga ilma küüslaukuteta ette. Eile siis oligi sula, aga mina olin tööl. Täna ma ei ole tööl, aga sula ka enam ei ole. Käisin ikka peenras proovimas. Kahes peenras. Esimeses oli maa täiesti külmunud ja sealt ei saanud ma midagi enam kätte, teisest sain ma... tükeldatud küüslauku.  

Meenub Lembit Petersoni öeldu...

Hommikul tõuseme, plaanime midagi, aga kõik hakkab minema natuke teistmoodi, kui me plaanisime. Kas siis paremini või halvemini. Sageli halvemini. Aga see ei tohi meid masendusse viia, vaid me peame kasvatama siit uut lootust. Väljapääsmatuid olukordi pole olemas, kuigi me hetkel võibolla väljapääsu ei näe...

Ega´s midagi, ootame aga uut sula siis! Või kevadet. Oleneb, kumb neist enne tuleb. Sest ükskord sulab see maa nagunii - ja siis saan ma oma küülaugud kätte! Punkt! 😅

Esimesed selleaastased lilleseemned on tellitud ja juba käeski. Nii et uus aiaaastaring on päriselt alanud. 

Ja mõtle siis sinagi õhtuti, et mis oli sinu lõppeva päeva kõige ilusam sündmus. 💚