Oi, kuidas riisuks, kaevaks ja istutaks...

... kui seda lund vaid ees poleks. Ja gripp ei kimbutaks. Ei teagi, et kumb hullem on... Jälle see "Inimene plaanib - jumal naerab" rubriik. Aga las naerab. Kes viimasena naerab, naerab paremini! 😛

Eile (23.04) tundus, et pool Eesti rahvast oli hommikul aknast välja vaadates šoki saanud - paljudes kohtades kattis maad päris korralik lumevaip ja terve sotsiaalmeedia oli seda hala täis. Sitt üllatus muidugi! Aga ei midagi erilist. Kui mälu on. Aga mäluga on selline naljakas asi, et ta teeb tagantjärgi muudatusi meie peades. Kui spetsiaalselt üles ei kirjuta (või muul viisil ei salvesta), siis mäletabki, mis mäletada tahab. Näiteks seda ühte korda, kui 25 kraadi sooja oli. Vms.

23.04.2024

Mina pean juba 25+ aastat päevikut ja sealt on oma mälu alati võimalik värskendada. Mäletan, et ühel aastal käis aprilli lõpus (mehe sünnipäeval) sahk külavahel teed lahti lükkamas. Siis pidi seda lund ikka üksjagu olema, sest maal tuleb sahk alles siis, kui autoga enam liikuma ei pääse (ei viitsi aastat otsima hakata). Ja no... eelmine aastal oli ka pesamuna sünnipäevahommikul maa lumega kaetud (4. mai). Aprillikuu lumi on ikka suhteliselt tavaline ja ega see mai omagi midagi erilist ole. Sealt edasi tulnud mitme öine - 8 oli küll juba pigem ekstreemne (pole ma elus veel punastest sõstardest ilma jäänud, aga vot eelmine suvi jäin). Ja no 2014. aasta juunikuu lume sadamine on mu märkmetes ka ilusasti üles tähendatud (kontrollisin eile spetsiaalselt järgi).

Üldiselt peavad kevadlilled lumele ja külmale kenasti vastu. Ja minu meelest saab lume taustal õitsvatest lilledest ikka super ilusaid pilte. Eriti sinised ja lillad toonid kohe lausa karjuvad siis peenras. Olen korduvalt külmal hommikul hommikumantlis hullunult õue tormanud, et taimepildid enne tehtud saaks, kui jäine taust päikese käes ära sulab. 😂

Järgnevad pildid on tehtud 13.05.2020

Mitte et mulle kevad ei meeldiks. Hullult meeldib! Juba veebruaris võiks see päriselt kohale jõuda. Aga mis teha - elama põhjamaal. Seega pole mõtet vihastada. Või imestada. On nagu on! Millegipärast meenutab see ilmadraama mulle lapsevanemaks olemist. Vaatad hommikul, et... osa sinu magamistoa parketist on kuhugile ära jalutanud. Ammu enam ei vihasta sellise tühja-tähja peale. Ei imesta ka. Lihtsalt vahid kala pilgul seda "auku" oma põrandas ja mühatad vaikselt. Pärast küsimist tuuakse puuduvad jupid siiski tagasi - no oli mängus vanemate toa põrandat vaja, mis teha! Meenub ka üks ammune telefonikõne: "Tere, noortekeskuse juhataja olen. Teie poeg üritas just praegu koos teiste poistega rahvamaja põlema panna..." No mis sa sellise asja peale ikka kostad? Kui et, "Ahah!" 😂

Kui sa juba oled kolme hakkaja poisi ema, siis oled sa nii karastunud, et mingi tühipaljas lumi sind enesest välja ei vii. Muidugi... elu oleks palju ilusam, lihtsam ja elamisväärsem, kui vähemalt ilm ilus oleks! 😂

Nokud kasvavad ka kenasti. Natuke liigagi. Kuidagi hullult pikkusesse põrutavad teised. Ei taha küll kuidagi halvasti öelda, aga... pikkusest üksi pole nagu suurt tolku, kui varrel jämedust pole, et püsti püsida. Võibolla on asi selles, et neile oleks lisavalgust vaja (kindlasti ongi!), aga teised kõrged sordid sealsamas kõrval näevad kuidagi tummisemad välja. Kes nüüd mõhkugi aru ei saanud, need loevad seda postitust. 😛

Ja see viimane ↓ on beebitaimena Depost ostetud ilus heleroosa õiega sultan-lemmalts `Princess Pink`. Te ju näete ka, et on!? 😅

Elu on seiklus. Hommikul ärgates ei tea kunagi, et kas parkett on veel toa põrandal või mis üllatus end seekord aknakardinate taga peidab. Või mis haigus järgmiseks laste poolt koju tuuakse? Kogu aeg on midagi oodata! Ma jään nüüd lume sulamist ootama - jumal teab, mis sealt lume alt veel välja tulla võib...

NB. Kas ainult mulle tundub, et viimasel ajal läheb Bloggeris pärast üleslaadimist piltide kvaliteet kohutavalt halvaks? Üldse ei tahaks selliseid pilte näidata. 😓