Mmm... ehk Mairoosi maikuised mõtisklused

Ma tean täpselt, millal sellel aastal see tõeline kevad meile kohale jõudis. See oli 14. aprilli õhtupoolik, väljas oli jälle mingi täielik koerailm, aga õhk muutus järsku mitte ainult lindude käratsemisest, vaid linudest endast paksuks. Nad oleks nagu kõik korraga järsku lõunast meite õuele jõudnud. Nii oligi kogu õu täis erinevaid käratsevaid rästaid, kuldnokke, ohakalinde jne
Isegi halli taevast pildistades trügiti pildile

Nendest hallidest pilvedest hakkas loomulikult märga lund alla kallama (ja maa sai jälle valgeks), aga käratsevaid linde ei paistnud see sugugi segavat. Aga võib-olla nad lihtsalt naerid enda üle. No ausalt, mille pagana pärast me iga kevad siia kipume. SELLE ilma pärast vä? Või oli meil mingi teine põhjus - mitte ei mäleta...

Kevad on see aasta heitlik olnud. Või no... terve see aiahooaeg on meite laiuskraadil heitlik. Ja kui ilm on heitlik, siis on aiasõbral kaks eluliselt olulist ehitist, mis tal siiski oma aeda ja seda kehva ilma nautida lubavad. Esimene on korralik kasvuhoone (mida mul kahjuks pole) ja teine on ruumikas maani akendega veranda, kus avaneb vaade aiale (mis mul õnneks on! 😎). Kasvuka osas ma väga sõna ei võta, aga ma tegelen asjaga, et ühel päeval ma siiski oma igatsetud triiphoone saaksin. Oi, kui palju toredaid asju saaks seal teha! Aga ilma verandata ma oma (aia)elu enam ette ei kujutagi (maani akendega söögi- või elutuba ajab ilmselt ka asja ära). Lihtsalt... Eestimaal on lihtsalt nii palju s.... suusailma, mis aias olemisel mingit rõõmu ei paku, samal ajal SUUR aken seinas on nagu elav maal, mis kogu aeg muutub ja mida on iga ilmaga võimalik nautida. Mmm...
Ühel talveõhtul nt avanes mulle sealt selline vaade:

Ja loomulikult saab verandal igasugu manti (ette) kasvatada.

Sellest ma ei hakka muidugi kirjutama, et ka oma naabrite elul on sealt võimalik kenasti silma peal hoida 😛

Suveköök on ka väärt ehitis, aga ikka selline nelja seinaga variant, mitte mingi lahtine nurgake.

No teate küll - palju meil neid ilusaid ilmasid üldse on? Enamus aega puhub jõle tuul, sajab midagi külma ja märga või ründavad sääsed jne 😂
Meitel on suveköögis kamin ka, mille paistel saab oma külmetavaid konte (üles) soojendada :)
Või siis lihtsalt vahukommi küpsetada 😀

Eestimaa ilm on ju heitlik
13. mai

Ma lillede pärast tegelikult üleliia ei põe. Saavad hakkama. Ja kui ei saa, siis olen ma järelikult valesid valikuid teinud.
Viljapuude, marjapõõsastega jm söödavaga on tiba keerulisem lugu. Maal elamise üks suuri võlusid (lisaks suuremale vabadusele) on enda aiast pärit puhas ja värske toit. Nii olen ka mina sellel kevadel õhtuti looriga oma noori mureleid ja ploome kaitsnud, sest mitte ei tahaks sellest vähesesti ilma jääda, mis nad mulle pakkuda suudavad. Ka vihmutanud olen. Aga looridega on see häda, et nii kui natuke valgemaks läheb, hakkab jälle mingi maru või hakkab midagi sadama ja nii lõhuvad need lendlevad ja rasked loorid viljapuude õie- ja kasvupungi. 😞
Ja nagu elus ikka, just kriitilisel hetkel oled sa migreeniga siruli maas. Saad aru küll, et just nüüd peaks väljas võimlema st. katma ja vihmutama, aga mida ei suuda, seda ei suuda. Elus tuleb osata võidelda... ja leppida. On nagu on.

Eile õhtul ma isegi ei viitsinud enam ilmataadiga võidelda. Õhtul oli veel kenasti pilves ka. Vastu ööd läks aga loomulikult selgeks ja... varahommikul kiirustasin õue vihmutama. Äkki on siiski abiks. Aga... jäigi vihmutamata - vesi oli voolikutes külmunud. Kõik oli külmunud!😂 Maikuu karge varahommik irvitas mulle vastu. Kogu oma lummava iluga...

17.05.2020

Tip-tip-tip... hakkasid esimesed katuseplekil sulanud veetilgad veenõusse tilkuma...

Karge...

Ploomidel on esimesed õied lahti. Pirnipuu samuti alustab.😢

Noor ploomipuu

Söödav kuslapuu - tema ehk ei pahanda

 Niiskuma tõstetud tikri istik ↓

Ma olin just jõudnud mõelda, et vähemalt sulab see kõik kiiresti üles, kui... muinasjutt lõppes.

Taevas läks jälle pilve ja termomeetri näit, mis enne päikese käes oli nappi plussi näidanud, hakkas  jälle miinuspoolele tagasi kukkuma. Ma ei jäänud seda ootama. Läksin tuppa sooja.

Ma ei ole väga suur külmapõdeja, aga ausalt öelda ajas ikka hinge täis küll. Mul kohe oleks sellele ilmataadile üht-teist öelda. Või kui aus olla siis... üks korralik keretäis kuluks talle ära. Nuudliga. Südamest kohe klohmiks teda 😂 Mis see siis on selline asi? Ise juba vana mees, aga mõistust pole ollagi! Ja meie peame nüüd kannatama. Mingi austus võiks ikkagi olla! Mine ja häbene nüüd! Ja vaata, et sa suvel meile mingit käkki jälle ei keera. Muidu saad nuudliga! Jälle.

Lollid mõtted on vahel täitsa toredad 😛
Aga nüüd ma lähen oma verandale. Kastan ära kõik tuustid ja vaatan läbi akna vihma tibutamist. Ja siis värske osa Gardeners World-i.

Esimest korda elus on tabanud mind lõpuks mingi rahulolu oma aiaga. Ilmselt sellepärast, et mõni asi on lõpuks ikkagi paika loksunud. Muidu oli kogu aeg kõik nii lahtine ja muutuv - tee siis sedasi mingeid plaane või midagi 😂

Las see ilmataat tembutab.
Kui julgeb... 😛

Mai - see meeldib mulle juba palju rohkem! :)

Kuigi talve sel korral nagu polnudki, on kevad siin soode ja rabade vahel ikkagi võrdlemisi jahe ja vinduv olnud. Aga hoolimata jõledast tuulest (tervitused ühele rahutule rahmendajale - pole meitel siin miskit paremat olnud, täpselt sama jõle 😛) ja igasugu külmast ja märjast ollusest, mis taevast alla on sadanud, on pikalt oodatud kevad nüüd lõpuks päriselt kohal. Jee! Viskaks kohe saltot (kui oskaks) või teeks kukerpalli suurest rõõmust.
 

Kuna varakevadised aiapildid mulle väga ei istu, siis pole ma neid siin ka eriti näidata tahtnud. Ja laias laastus on neil piltidel aastate lõikes ju enam-vähem samad tuustid ka. Endaga pole ka viimasel ajal midagi põrutavat juhtunud... Aega samuti napib... Ja nagunii oleme me siin täiesti tavalist igavat elu elanud - maa tahab harimist, koolitükid tegemist, maja remontimist, lapsed kasvatamist jne, jne. Ja kui teatrisse, kinno, kontserdile, poodlema ega ka külla ei saa, siis peale töö polegi muud teha.

Ühe nimetu tulbi kolm nägu ↓

Suureõieline silla Scilla rosenii

 

Kevadadoonist ei ole kunagi liiga palju 

Adonis vernalis

 Nartsisside aeg on alanud :)

Üleeile (teisipäeval) sai seda igavat elu nii intensiivselt elatud, et eilseks (kolmapäevaks) planeeritud rabamatk tuli edasi lükata, sest hommikulgi lõid jala tallad veel tuld välja. Kusjuures, meil mõlemal mehega - kuigi tegime too päev täiesti erinevaid asju. Õnneks ei olnud siis mina üksi pidur... 😂
Seega otsustasime kolmapäeva hommikul, et hoiame sel päeval mõlemad h ä s t i madalat profiili ja liigutame end nii vähe kui võimalik, et jalgadele puhkust anda. EI MINGIT TÖÖD! 😂 Mees suundus hommikul garaaži traktorit täiustama (see on hobi, mitte töö) ja minu liisk langes peenra rohimise kasuks (enne pidin muidugi meest veenma, et rohimine POLE töötamine, rohimine ON meditatsioon). Naljatilk - ega ma jalgadega rohi 😃. Pärast lõunat käisime veel toidupoes (see oli hulga raskem töö - tuli mööda suurt poodi valutavate taldadega ringi tatsata) ja peale õhtusööki kiirustasime taas õue. Mees luges mulle loomulikult sõnad peale, et EI MINGIT TÖÖ TEGEMIST! Ei-ei - pole üldse plaaniski! Lolliks pead mind vä? Ma pean hoopis plaani, mul on jube palju plaane vaja pidada!
Läksingi plaane pidama - kõige lühemat teed pidi loomulikult. Et kuhu TÄPSELT need ostetud mustikataimed istutada. Kuskile männi ligi... aga nii et mänd päikest ei varjaks ja... paar oksa vaja siin ka maha võtta... mõned oksad veeel... aga see selline lihtne töö asi- naks ja naks oksad suurte oksakääridega maha.
Mitu mändi hiljem leidsin end teises aia otsas juurdlemas selle üle, et kas männi otsa ronimine on jalgu väsitav töö või lihtsalt meeldiv ajaviide.
Oma mändide puhul olen ma algusest peale teinud kõik selleks, et neist kunagi mingit ilusaid sirgeid palgipuid ei kasvaks. Mulle hullult meeldivad iseloomuga männid. Sellised, kellel on raske lapsepõlv olnud. Just need ongi kõige imelisemad. Nii et põder ei olegi alati halb aiakujundaja... 😂
Igatahes olin ma parasjagu (töö)hoos ja kuna ma polnud tükk aega puu otsa roninud (õunapuu ei lähe arvesse!), ja mul oli ju HÄDASTI neid kõrgemaid oksi vaja lõigata, siis ma ikkagi ronisin sinna männi otsa. Jess! Loodan, et mehele vahele ei jää - ta ei pruugi seda asja samamoodi näha nagu mina.

Vahemärkusena pean nüüd tunnistama, et ma olen ahvi aastal sündinud AHV ja lapsest saati puude otsas elanud. Seega kõrgust, (tuules) õõtsumist jms ei karda. Vastupidi - mulle meeldib see. Vend räägib siiani (õudus)lugu, kuidas tema ahvist õde kõrge männi otsas kassi järgi käis (no ta, loll, oli seal juba mitmendat päeva, aga alla ei osanud tulla 😂 ), ainult et... sellel (palgi)männil polnud oksi. Miskid mädad tüükad ainult 😂 Ma ise seda viimast tõika muidugi ei mäleta, samas... tean, et ega ma oksi puu otsa ronimiseks tõesti väga vajanud 😛.  No ja... kassi sain ma loomulikult tookord kätte. Ja minu meelest olin ma ka oma kahest pojast parem ronija... 😛 Kolmas on veel väike, ei roni ja... mina... peaks hakkama passis ühte numbrit vaatama...

Ühesõnaga... need on meil sellised teeäärsed madalad tihedad puud, üleval olin samal kõrgusel elektritraadiga,. Ja seal üleval oli ikka "mõnus" võpsik, nii et seda mittetööd jagus mul sinna tükiks ajaks. Ja otse loomulikult olin ma roninud sinna puu otsa koos... kübaraga - no mitte ei pannud tähele (Aga ma olen ikkagi daam ju!) - niisiis hoidsin pöialt, et keegi sealt mööda sõitma ei juhtuks, sest seda et ma imelik olen teatakse nagunii, aga... midagi võiks ikkagi perekonda ka jääda...  Lisaks meenus mulle seal üleval, et eelmine aasta oli kõrval puu otsas mingite mummide pesa, niisiis hellitasin lootust, et ehk pole neid kodus (nendel pole ju keegi külas käimist ära keelanud?) või siis ei pane nad mind lihtsalt tähele. No miks nad peaksidki???
Kokkuvõte - mehele vahele ei jäänud (mis on meie abielu püsimise seisukohast väga oluline!), mesilastele ka mitte, hulga mittetööd sai tehtud ja... ma sain aru, et tegelikult olen sellest puu otsas turnimisest ikka puudust tundnud. Võib-olla ikkagi ei peaks passi vaatama... Kellele seda väärikalt vananemist üldse vaja? Päh - mulle küll mitte... Õhtul tundus, et suutsin oma jalgadega päeval siiski piisavalt aupaklikult ümber käia, äkki saame üks päev ikka rabasse ka tolgendama :)

Mai on kõikse ilusam kevadkuu.
Eriti kui tööga üle ei pinguta... 😜

Koroonast, ilma koroonat mainimata. Ja inglaste aiasaatest :)

Ühes väikses aiasõprade FB-i grupis saan ma iga päev osaks ühele toredale virtuaalsele aiareisile. Et tore reis (pealkirjas toodud põhjusel) tegelikkuses ära jäi, ei keela keegi ju unistamast ja fantaseerimast, et mis ja kuidas. Ja tegelikult on väga tore sellel reisil justkui päriselt kaasas olla. 😍

Ilmselt paljud meist peaksid hetkel olema hoopis kusagil mujal, kus nad hetkel on. Nii tean ka mina, et... eile õhtul oleksin ma pidanud varakult voodisse kobima ning täna hommikul kell kuus ärkama. Pärast kiiret riietumist (Issand, kus mu sokid on??? Ja kuhu see pluus sai, mis ma eile valmis panin?) ja viimaste asjade pakkimist (Ära maga mu padja peal, ma võtan selle kaasa! Kas ma kätekreemi ikka võtsin vä???) ja mõningast külmiku tühjendamist (Vaata, inime, et sa nüüd jälle oma kohukesi ja suitsuvorsti maha ei unusta, sest ega Räpinas sellist kraami müüda! Või no... kui müüdakski, siis oleks see kulla hinnaga...😀) ning omale inimese näo tekitamist ja püüdu oma juukseid kuidagi normaalselt kinni panna (Appi, miks nad ei võiks lihtsalt NORMAALSED olla???) jõuaksin ma hiljemalt kolmveerand seitsmeks niikaugele, et asuksin kodust kooli poole teele (Mees saaks head-aega kalli ka loomulikult:)). Täna oleks üle tüki aja olnud õues valge, kui ma oma sõitu alustaksin. Seitsmeks jõuaksin ma juba Jaani ja ühel hetkel, kui mu keha lõpuks korralikult ärganud oleks, sirutaks käsi juba mõne maitsva saiakese või banaani järgi. See pole küll mingi normaalne hommikusöök, aga roolis olles ajab asja ära. Ühel hetkel, kuskil Melliste ja Võnnu vahel, kaob mul raadiol alati levi ära, nii et viimase pooltunni olen ma sunnitud endale ise laulma.😂 Kael valutaks... Esmaspäevad on koolis kõige pikemad ja raskemad ning lõppevad mul alati migreeniga. See veider tunne, kui sa ei saagi aru, et kas sina kaugened maailmast või maailm sinust, aga... see lihtsalt ei ulatu sinuni enam...

Aga võta näpust - olen hoopis kodus ja mõtlen, et huvitav kas seal lõunas on täna samasugune külm ja vihmane ilm, kui meitel siin? Ja hüüatan mõttes, et oi, praegu hakkaks mul ju lõuna... Ja migreen jääb täna ilmselt olemata :)

Selle kodus istumisega seoses (mis tähendab loomulikult kõike muud, kui istumist) on tekkinud ka mõned praktilist laadi probleemid. Mul oli kindel plaan kevadel omale mõni paar häid tööpükse otsida. Kevadisemaid ja... suvisemaid. Sest neid ikka kulub aias. No teate küll, sellised puuvillased, venivad, soovitavalt taskutega, kevadeks tumedamad ja pikemad (dressipüksid), suveks heledamad ja lühemad. Vahest on mul ikka õnnestuned omale selliseid väärt pükse leida (aga kergelt see kunagi ei tule, sest enamik (dressi)pükse on sünteetilised ja jube lühikesed), aga nüüd on täitsa kaputt selle asjaga. E-poodides pole ka kahjuks midagi head silmanud ja ega ma väga viitsi kammida ka neid. Seega liigub asi vääramatult sinna poole, et varsti hakkan palja tagumikuga käima. 😛 Nii,et kellele huvi pakub, siis... Aga hoidkem ikka vahet, eks! Vaadake kuskilt põõsa varjust või...


Aiatöödega olen täitsa graafikus ja ma olen aru saanud, et ma tõesti naudin aias kõik tööd va. lehtede riisumine. Sest seda on palju. Lisaks tekitab paks samblakiht murule ebatasasused, mille aukudest on lehtede ja oksakesete rehaga kättesaamine paras peavalu. Ja siis need lendavad tammelehed... Ja ma ei räägi siin sellest, et mõnda platsi on vaja 3x riisuda, kõige hullem on hoopis igasugu roomavate okaspuudega, kuhu alla, vahele ja peale need lehed ladestuvad ning nende sealt kättesaamine on puhas käsitöö. Huvitav, kas puhur puhuks need sealt välja??? Või... kuhu ta need puhuks...Ma isegi mõtlesin, et äkki peaks kõigest roomavast loobuma, sest tõesti väga aeganõudev ja tüütu on nende lehtedest välja puhastamine (fortune´i kikkapuu nt ka on üks selline lehemagnet). Muidugi... tegelikult peaks (tamme) lehed juba sügisel kokku korjama ja kõik teised lehed ma ju saingi korjatud, aga need tamme omad tulevad ju nii hilja alla ja siis ei pruugi olla sobivat ilma nädalavahetusel jne...

Ühesõnaga... vahepeal tuleb ahastus ikka ka. Et kuidas ma just selle riisumise ja lehtede korjamisega tulevikus hakkama saan... Ja mis mõtet selle aial üldese on, kui ma sellega toime ei tule...
Aga siis... täitsa juhuslikult... jõuab minuni inglaste aiasaade Gardeners`World. Uus hooaeg. Mmm... Hädavajalikud saated. Vahet pole muidugi, mis hooaeg - kõik saated on head! Kõige värskem osa on siin. 
Mu mees ajab mind vahepeal oma ralli vahtimisega täiesti hulluks. Mõelge ise... Hommikul ralli. Lõunal ralli. Õhtupoole veel rallit (2x) ja üks etapp jääb veel ööseks ka. MA TAHAN KA NII! Hommikusöögilauas istutamine; lõunalauas rohimine; peale lõunat üks trip botaanikaaeda ja õhtul nt üks pikem reportaaž mõnelt toredalt aiandusürituselt. Ähh? Vot see on elu, eks! Kogu aeg ma mõtlesin, et miks pagana päralt ei ole meil ühtegi aianduskanalit, kust hommikust õhtuni saaks ainult aiandamist vahtida. No vajadusel, ma mõtlen, siis kui lõunat sööd või midagi.
Igatahes... nüüd olen ma selle kanali leidnud ja kui telefon telekaga ära ühendada, siis saabki kas või hommikusöögi lauas, võileivade järamise kõrvale, suurelt ekraanilt aiandamist nautida. Ausalt, ma ei tea, mis just selle saate teistest samalaadsetest minu silmis nii palju paremaks teeb, aga mõtlen selle ühel päeval välja. Igatahes tekitab see saade minus seletamatult hea tunde ja annab arvestatavalt sisemist funki juurde. Harib! Ega ei aja mind sugugi ahastusse, et näe, meil siin ju see, teine ja kolmas asi üldse ei kasva. Tasub ikkagi vaadata. Ja tunnetada. See tunne on neil seal pagana õige...

Kellukesed metsas. Enda viidud :)

Niisiis... kui ilm vähegi kannatab, siis esimesel võimalusel kobin välja oma enda väikest "inglismaad" looma. Meil siin eestimaal on aiandamiseks tegelikult väga head eeldused ju. Ja kui ise natuke kaasa aidata siis...
Sattusin üle pika aja kevadisel ajal oma ema metsa alla tolgendama. Kunagi, üle 20 aasta tagasi, istutasin ma sinna metsa alla oma armsa koera hauale sinililled. Esimesed selles metsas üldse. Ja nüüd seal ringi jalutades nägin ma, mis sellest kõigest saanud on. Vaatamata sellele, et tegemist on kuiva ja liivase männiku alusega, on sinililled kenasti paljunenud. Neid oli tõesti palju: Mitte küll nii palju nagu mõnes niiskes metsaaluses, aga no täiesti arvestatavalt. Ilus oli! Ja hea tunne oli. Ma olen midagi päriselt muutnud. 💚
Midagi ei ole teha - istutamine teeb päriselt ka õnnelikuks. :)

Kevad ja koroona

Ei teagi, kohe kust alustada. Kooli ja muu pärast on viimasel ajal jube kiire. Ei jõua kuidagi kirjutama. Nüüd pean teismelisega arvutit ka veel jagama (oma IT õpetajale kirjutas ta, et meitel on kodus arvuti asemel... röster 😂). Ma ei saa aru, millest ta räägib, täitsa kenasti töötab ju... 

Galanthus 'G71'

Kevad on see aasta küll meeldivalt varane, aga ega seal väljas just ülearu palju viibida pole saanud - vastik külm tuul ja vihm peletavad ruttu tuppa. Ja nii polnud mul tegelikult kuni üleeilseni suurt aimu, mis seal peenardes mul üldse toimub/või ei toimu. Eks kanalas käies olin küll silma nurgast üht-teist silmanud, aga ühtegi korralikku aiatiiru polnud see aasta veel ette võtnud. Mulle lihtsalt ei meeldi peenardes see pruun porine aeg. Ja ega need mõned õied seal peenras suures plaanis midagi oluliselt paremaks muuda. Appi, ma porisen! 😃 Meitel siin ei ole veel mesilasi ja liblikaid, isegi sinililli ei ole veel! 😛

Ühesõnaga, midagi põrutavat mul siin ette näidata pole. Krookustest on alustanud need kõige varajasemad ↑, võrkiiristest samuti. Ja lumikellukesed on ka need täitsa tavalised ↓  

Galanthus nivalis ‘Flore Pleno’

Ja priimulate õitsemine pole ju ka mingi uudis ↓ (ma vist ikka olen torssis täna 😂)

Kui päris uudistest rääkida, siis mu sidrun sai vahepeal valmis ehk potsatas puu otsast maha. Kaua küpsenud kaunikene ↓

Sidrun `Pavlovski`

 Ja kui nädalakese hiljem selle lahti lõikasin, oli seal sees uus elu...

Või kui täpne olla siis - oli seal palju elu. Suurem osa nendest eludest sai potti pistetud. Nüüd ootame tulemusi :)

Ühel märtsikuu alguse unetu öö järgsel hommikul, pärast pere lahkumist, kukkusin kolinal tagasi voodisse, lootuses midagigi tagasi magada. Neli minutit hiljem... KÕLL! Pekki! Kui keegi sulle hommikul 7:26 kirjutab, siis peab see ikka (elu)oluline asi olema. Püüan udust pilku kuidagi telefoni ekraanile fokuseerida... Mees saadab (uduse) pildi... põtradest. 4 tk. Meie juures. Kargan voodist välja ja alustan maja peal ulatuslike pükste otsinguid. Jookseks hommikumantlis, aga see ei ole minu puhul tark tegu (krooniline põiepõletik 😕). Topin end kiiresti soojalt riidesse, haaran fotoka ja auto võtmed. Hämmastav, kui kiiresti võib inimene end hädaolukorras koguda. 😂. Tean, et põdrad olid meie poolt lahkumas, aga mehe ilmumise tõttu keerasid nad tagasi. Otsustan autosõidu kasuks, sest ma ei tea TÄPSELT kust need põdrad välja ilmusid (oleks teadnud, oleks jala läinud). Kokkuvõtte: põtru ma ei näinud. Jäin kas hiljaks või... jõudsin liiga vara. 😀
Ühe pildi siiski sain. Kummik on nr 42

Põdrad on meil siin tegelikult tavalised külalised. Aga salapärased - näha õnnestub haruharva. Isegi siis, kui kohe aia taga suurt mändi pügavad. Pärast naabri metsaraiet käivad nad siin haabadega maiustamas. ↓ Nii väga tahaks pildile saada, peab vist öövalve korraldama 😂

Märtsi alguses, kui selle talve kõige vägevam lumi oli, siis ehitas mees koos Väikemehega õues raketi. Palun väga, sellise!

Pärast tunnistas ise ka, et... tuli rohkem nagu millegi muu moodi välja. Midagi pole teha - poisid jäävad poisteks! 😂

Sellest koroonast ei tahaks tegelikult üldse kirjutada, aga kuna see puudutab meid kõiki ja veel pikka aega, siis päris vait olla ka nagu ei saa.
Selleks et see jama võimalikult kiiresti läbi saaks on väga oluline meie igaühe panus. Palun, teeme siis nii nagu soovitatud ja piirame neid sotsiaalseid kontakte (need, kes vähegi saavad). See ei võta meil tükki küljest! Sest mida kauem see viirus möllab, seda tõsisemad on tagajärjed ja haavad, mida pärast lakkuda. Kaua aega veel.
Ise ma seda viirust nii väga ei kardagi, samas keegi veel ei tea, kuidas mõjutab see haigus meie tervist pikas perspektiivis.
Mis tulema peab, tuleb aga nagunii. Aga kavatesen siiski võimaluse piires teha kõik, et sellega siiski lähemat tutvust teha EI TULEKS. Tehke teie ka. :)

Ja nii jube, kui see ka ei tundu, sünnib selle viiruse tagajärjel tegelikult ka palju häid asju. On juba sündinud. Ja sünnib veel. See on oluline õppetund meile kõigile. Õppigem sellest siis!

Ja üks asi veel. Nähke alati s..a seisukorra humoorikat poolt. Eriti nüüd. Ma olen alati öelnud, et kui naerda ka enam ei või, siis see on sama nagu keeleta hingamine. Pole hingamist - pole elu!
Ja mina tunnistan ausalt, et pole ammu nii palju igapäevaselt naerda saanud, kui nende jubedate koroonanaljade üle.
Ja ma armastan kõiki teid, kes te raskustest hoolimata enda (olukorra) üle naerda suudate.💕 Naerame koos, naer on terviseks!
Olge hoitud!