kolmapäev, 19. veebruar 2025

Remondijutud. Ehk millega meie õigupoolest tegeleme, et enam sõnakestki aega kõssata pole

Eluga on selline huvitav asi, et see ei pruugi kulgeda nii nagu sa oled mõelnud, oodanud või planeerinud. See võib minna hooopis mingit oma rada. Ja võibolla just see rada ongi sulle käimiseks mõeldud. Kes teab...


See on nüüd üks pikk jutt, mida ma üritan võimalikult lühidalt kirja panna. Aga no päris kümne lausega ikka hakkama ei saa (minu probleem, ma tean!). Proovin siis kahekümnega. 😜

Niisiis... me ei ole hoolimatud sead, raskelt haiged või ära surnud. Meil on lihtsalt... remont. Elutoa oma. Selline natuke SUUUREMAT sorti. 😀

Algandmed:

Tuunitava maja vanus: 100+

Seinte materjal: palk

Tuunitava (elu)toa pindala: ca. 33 m2

Lisainfo: toal on 2 akent ja 4-6 ust (oleneb, kuidas lugeda 🤪)

Tuuningu läbiviijad: 2 isehakanud ehitajat + ajutised abimehed 😀

Kogu see elutoa remondi teema sai alguse tegelikult sellest, et ühel naisterahval, see tähendab minul, sai oma elutoa vanast kipsplaadist tapeediga kaetud seinast siiber ja ta ütles oma mehele, et teeme elutoale jõuluks lõpuks mingi normaalse seina. Aasta oli siis 2022. Ja sellest rääkiv postitus on siin. 

Nagu ikka - üks asi viis teiseni (seina tegemiseks oli vaja kõigepealt hoopis lagi korda teha) ja novembri alguses 2022 saigi vanad laelauad alla võetud ja vaatepilt oli selline:

2.11.2022 Sorry, pilt on nagu on!

Pildi pealt ei ole ilmselt aru saada, aga tegelikkuses oli iga laetala ise kõrgusel ja see võttis meid ikka korralikult kukalt kratsima. Ma olin nii väga lootnud, et ehk õnnestub meil vana lage säilitada (talade vahelised lauad alla võtta, puhastada ja uuesti tagasi panna?) või midagigi sellest kasutada. Mõõtsime, et kui olemasoleva konstruktsiooni külge uus lagi teha (selline oli tegelikult meie esialgne plaan), siis oleks see jooksnud otse ahju peale/vastu. Aga nii ei olnud mõeldav! Ja mina ei olnud kuidagi valmis ühte ülemist ilusat palki, lihtsalt lae sisse peitu panema. Milline raiskamine, ma ütlen! Raske nende naistega, ma tean. Aga äkki saaks kuidagi madalamal asetsevaid talasid kõrgemale tõsta ja... asi ikkagi õnnestub...? Ühesõnaga... meil oli vaja aega, et tekkinud olukorda seedida. Ja plaani pidada. Ja kogu kupatuse alla võtmiseks oli aastaaeg nagunii juba vale (me ikkagi elame selles majas, eks!). Lisaks oli vaja, et olemasolevast laest liiv igapäevaselt pähe ei sajaks. Ja päris kindel oli ka see, et selleks jõuluks küll mingit uut ilusat seina ei tule...

2.11.2022 Montaaživahuga parendatud lagi 😂

Jõulud küll pidamata ei jäänud. Eraldasime õhuliste kardinatega elutoast ühe osa, kinnitasime lakke klambritega kardinakangast, et söögilaua kohal taldrikusse vähem liiva sajaks (ka montaaživahu kasutamine ei lõpetanud seda liivasadu), tassisime taas tuppa meite suure söögilaua (ma ei saa aru, et kes vabatahtlikult niii raske laua on ostnud 😅), panime knopkatega akna ette kardina, natuke tulesid, küünlaid, laternaid ning keset suurt kaost oligi tekkinud päris hubane söögitoa osa. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

24.12.2022

Selge oli see, et enne suvepuhkust nagunii remondiga edasi minna ei saa (külm on!). Ja suve alguses selgus, et mehel oli SOS tööna vaja hoopis oma töökoja katust vahetada. Selle vahetuse käigus tegi ta paraku korralikult liiga oma epikondüliidi diagnoosiga kätele. Kes tahab see guugeldab, aga põhimõtteliselt on tegemist nõmeda (kroonilise) käte haigusega, mille sümptomite avaldumisel, võtab taastumine tihtipeale aega kuid. Ja sel ajal on keelatud isegi poe kotti tõsta, mingist haamriga vehkimisest rääkimata. Kätega oli asi niisiis ikka päris halb ning oli päris selge, et ka selleks jõuluks mingit uut seina ei tule. 😞 Keskendusime siis hoopis kanala lõpuni ehitamisele.😂. Mitte, et see paranemise seisukohalt nüüd kuidagi parem tegu oli, aga elu vajas elamist. Ja... meil lihtsalt oli vaja see kanala asi lõpuks ära lõpetada. Õnneks oli seda tööd ikkagi kõvasti väiksemas mahus, võrreldes elutoa remondiga, mis ilmselgelt oleks puhas enesetapp olnud. Lisaks toimus augustis meite juures aiablogijate kokkutulek ja pärast seda oli minul veel 2 pulma teha (st dekoreerida) vaja. Kui lõpuks kõik need asjad (ja suvi ka) mööda said, siis olime me mehega nagu 2 tühjaks pigistatud sidrunit (Kasvuhoonekesekese panime ju ka püsti!). Ühel sidrunil valutasid igapäevaselt käed ja teine vingus, et ta ei taha tükk aega ühtegi pulma näha. Sellised tublid ehitajad siis! 😅

Jõulud seisval ehitusplatsil said ka seekord peetud - lisasime veel natuke suuri ruumilisi paberist lumehelbeid ja lakke ühe tuledega ehitud vitstest punutud kera - parema puudumisel sobis küll! 😀

Olime otsustanud, et 2024-l aasta suve lõpus tuleb see pikaleveninud elutoa remont lõpuks ikkagi käsile võtta. Kui just midagi jälle vahele ei tule (ptui-ptui-ptui!). Kaua sa ikka nende kastide otsas elad, eks!? Kogu elutoa sisu oli ju kokku pakitud. Tead küll, et kuskil kastis on sul mingi vajalik julla, raamat või suurem kogus morsiklaase, aga millises neist...? 

Suvi lendas linnutiivul. Üritasime mehega korraga puhkused saada, et saaks rohkem perega ühiselt väljas käia ja koos remondiga alustada. Meest aga ei lubatud soovitud ajal puhkusele, nii et see plaan läks ka vett vedama. See oli mu kannatliku mehe jaoks viimane piisk ammu täis olnud karikasse ja hea põhjus edasi liikumiseks. Naerunägu 😜

Seega... septembrist oli mul kodus vaba (energiast pulbitsev 😃) mees. Esialgu üritasime küll nii palju kui lapse kooliskäimise ja minu töö kõrvalt võimalik oli, hoopis ringi tolgendada, et septembrist veel viimast võtta. Õnneks olid ilmad soojad ilmad. 

6.09.2024 Ühe kuuma päeva lõpp Reiu rannas

Poolest septembrist kannatas temperatuuri poolest ammuoodatud töödega lõpuks pihta hakata. Olime maha pidanud korraliku remondikoosoleku, vaaginud asju üht- ja teistpidi ning jõudnud lõpuks selle kõige kardetavama järelduseni: meie soovitud tulemuse saavutamiseks tuli kogu elutoa lagi alla võtta. Ka laetalad! Ja alustada tuli laelaudade peal oleva liiva eemaldamisest. Oeh...

Ma olin ikka väga mures. Sest 33 ruutmeetri suurune auk laes tundus mulle sama hea, kui et maja remondiks oleks vaja eemaldada terve üks välisseinsein. Mis seda maja siis üldse veel koos hoiab??? Lisaks kahtlused, et äkki see hiirekuse haisune liiv seal lae peal ikkagi summutab müra ja hoiab maja palkidel vajalikku raskust. Ja kui see raskus eemaldada siis... ? Äkki peaks kõik selle jama ikkagi alles jätma ja uue lae vana alla ehitama? Pikkade inimestena liiguksime toas edaspidi siis küll käpuli, aga see ka mõni asi, mille pärast vinguda. Vähemalt on katus peakohal! Plaanitavate tööde valguses polnud ma selle viimas asja realiseerumises päris kindel...

Mees asus igatahes innukalt liiva kühveldama, sest seda pidi ainult õhuke kiht olema. Labida või kühvliga ämbrisse, ämbriga teisest pööningu otsast torusse, mööda toru suurde traktori kärusse. Lihtne värk! Ok, enamus kes seda tööd kunagi teinud, teavad, et see on kogu vana maja kõpitsemise juures, üks kõige jubedamaid töid üldse. Sest kõik see kühveldatav kraam on tuhkkuiv, tolmab, ajab köhima ning kleepub mõnusalt niiskele ihule. Ja kohe esimesel päeval sai selgeks, et mõnes kohas on seda kraami tõesti õhuke kiht. Aga teises kohas jälle tublisti rohkem. Nii et... palju õnne!

Plaanisin küll meest selle jubeda töö tegemisel aidata, aga pääsesin, sest tekkiv tolm ajas mind ikksa väga hullult köhima. Hea mees naine, kes lubabki appi tulla, eks! 😛

Viie päevaga kühveldas armas abikaasa meite elutoa lae pealt umbes 3 tonni mingit liiva-savi-agana- ja samblasegust kraami ära. 



20.09.2024 Täitsa kena töö, eks!

20.09.2024

Selle kärutäiega ↑ kitsast väravast välja manööverdades, sõitis mees meite iidvana aiaposti pooleks. Selle üle mul oli täitsa hea meel. Kui muidu uusi ei saa siis... 😛

Seejärel oligi järg lae alla võtmise käes (enne teipisime/kiletasime veel kõik uksed). Kõigepealt tuli eemaldada laetalade vahel asetsevad paksud altpoolt paberiga üle kleebitud "lauad" ning seejärel talad ise. 

20.09.2024


21.09.2024

21.09.2024

Laudade alla võtmiseks kulus paar tundi. Tekitatud jama koristamisele juba palju rohkem. Välisukse asemel tuli mul see päev kasutada köögi akent. Mul oli ikka nii hea meel, et ma aknast sisse-välja ronimiseks veel sobivas formaadis olen, sest sellest kitsast august tuli päeva jooksul ikka mitu korda oma tagumikku sisse või välja pressida. No polnud just kõige avaram avaus, kus toimetada. Kuidagi külg ees tuli liikuda (st üks jalg kõigepealt aknast välja toolile, siis tagumik järgi ja siis teine jalg, ilma tooliga pikali käimata. Natuke nagu tooliga hobuse selga ronimine, lihtsalt maha tuli tulla teiselt poolt hobust.) 😅 Oleks see remondiasi meitel veeel natuke veninud (ja mina rohkem head-paremat söönud), siis äkki ma polekski enam aknast välja mahtunud ning meesterahvas oleks pidanud mind hoopis kuhugi spaasse puhkama saatma. Või aknaauku suuremaks saagima. Ja see oleks kogu asja maksumuse veel kõrgemaks ajanud... 😂


21.09.2024

21.09.2024

21.09.2024

Vanade laetalade alla võtmineseks ja uute paigaldamiseks kulus terve tööpäev. Olin kogu aeg arvanud, et nii tähtsad asjad nagu palkmaja lae talad hoiavad maja konstruktsiooni kuidagi koos, aga võta näpust - vähemalt meite maja talad olid oma pesades lahti. Üks (korstna kõrval asuv) tala läks küll läbi maja ja seda me puutuda ei julgenudki, sest see hoidis äkki päriselt midagi koos - selle madalaima punkti järgi saigi kõik uued talad paika pandud. Nii et lae kõrgust pidime siiski loovutama, aga teha polnud midagi. 

16.34

18.52

Ühe öö oli meie elutuba täitsa ilma laeta. Sel ööl oli meite kandis 2024 sügise esimene külm (vetsus oli öösel jube külm käia😁). Hommikul oli hall maas. Õnneks mitte (elu)toas! 😛

Õhtuks oli meite elutoal juba tuttuus lagi (koos soojustusega kusjuures!). Nii lihtne see kõik siis oligi...

22.09.2024 16:18 Ikka väga madalal tundus see lagi...

Niisiis... kõige-kõige suurem ja kardetum töö oli aega võtnud umbestäpselt 3 päeva. Miks ma üldse nii väikse asja pärast muretsesin??? Olgu, palkmajas toimetades võib igasugu ootamatusi ilmsiks tulla (oli juba tulnud), seekord lihtsalt vedas. Igatahes külm võis nüüd tulla ja see oli väga hea tunne. Edasi olid rohkem nagu nipet-näpet toimetamised selle kõrval. 

💚💚💚

Nüüd oli vaja paika panna mööbel! Kujutletav! Sest kuskil uue lae ja seina sees pidid jooksma hakkama uued elektrikaablid. Aga kus täpselt, seda oli meil kohe teada vaja! Ja selge oli, et uue lae ja seinaga see asi seal toas enam ei lõppe - põhimõtteliselt kõik tuleb uus teha! 😅

Kõigepealt pidime meelde tuletama, et milleks inimesed elutuba üldse vajavad. Me olime 2 aastat juba ilma olnud, nii et hästi enam ei meenunudki, et milleks seda ruumi päriselt vaja on. Niisiis kaardistasime oma ideed ja leidsime, et kõigepealt on vaja leida koht diivanile, sest lösutamine on eluoluline elutoa osa. Istusime mehega oma kujutletava diivaniga elutoas kõik võimalikud ja võimatud kohad läbi ja jõudsime järeldusele, et diivanil molutamiseks ja kauni vaate nautimiseks on selles toas ainult üks õige koht. Paraku oli just selles ühes õiges kohas lastetuppa viiv uks. Aga see meid ei morjendanud! Mingi tühipalja ukse pärast ei kavatsenud me veel molutamisest ja ilusast õuevaatest loobuda. Niisiis vana uks tuli kinni panna. Ja lastetuppa uus ukseauk teha. Vist...

Siis "tõstsime paika" ülejäänud mööbli. Ikka nii et tekiksid loogilised tsoonid. Diivaniga lösutamise ja teleka vaatamise tsoon, raamatukapi ja mugava tugitooliga lugemise tsoon ja suure söögilaua ja nõudekapiga söögitoa osa. Täitsa mõnus ja hubane sai. Koli või sisse!😅 Nii joonistusid välja ka elektri- ja sidekaablite vajalikud asukohad.

Edasi toimetasin mina vana lastetoa ukselt värvi eemaldamisega. Lastetoa poolt olin seda juba ammu teinud, nüüd tuli elutoa poolne osa ka lõpuks korda saada.

5.10.2024

Ja mees alustas lastetoa seina lõhkumisega. Niipalju siis väikesest elutoa värskendusest...

Õnneks oli maha lõhutav seinaosa siiski vana ukseauk, mille me ise aaastaid tagasi lastetoas remonti tehes, kinni olime pannud. Esijalgu lootsime, et äkki piisab neile (lastele) ainult toidujagamise august ja käivad edaspidi akna kaudu, aga üks millegipärast ei olnud selle variandiga nõus... 😜

29.09.2024 Piiluauk

 Tegime siis ikka natuke suurema augu. 😜

29.09.2024

Sealt seina seest tuli vana hiirepesa välja. Koos kuivanud hiirega. Väkk! Hiired on tegelikult täitsa nunnud, mo meelest. Aga mitte inimeste eluruumides. Ei elusalt ega surnuna!

Lastetuba sai uude ukseauku uue tutika puitukse (jälle mulle mökerdamistööd). Ja kuna meil puudusid head mõtted, et kuidas vana ukseauku sedasi kinni panna, et seda tulevikus vajadusel lihtsasti kasutusele võtta, ja et kinni pandud ukseauk lastetoa palkseinal ei karjuks, siis otsustasime sinna ukseauku hoopis lapsele hädapärase riiuli teha, kus ta saaks oma täpitopse, koomiksikogu ja ühteist veel hoida.

Naine teadis täpselt, kui paksu materjali selle riiuli tarvis vaja on. Aga meite maakonna ehituspoodides niisugust ei müüdudki. Õnneks seisis kodus kasutamata täpselt sobivas formaadis puitkilpi (oli ühe teise asja jaoks ostetud), nii et seekord pääsesime kuskile suuremasse linna "jahile" sõitmast. :)   

8.10.2024 Töötlemata      
8.10.2024 Töödeldud (juhtmed on veel ringi tõstmata)

Laps kiitis riiuli igati heaks ning vallutas kiiresti kõik vabad pinnad. Täpitopsidel, koomiksikogul ja kaisukatel on oma kindel riiul, muu on vastavalt üheksase tujudele pidevas muutumises. :)

Nii... 9.10.2024

... ja naa :) 4.12.2024

Teiselpool oli seis midagi sellist (pildil uksehinged veel puhastamata).

6.10.2024 On veel vaja krõhvitseda...

Selle lastetoa vana ukseaugu avamisega loksus majas midagi mõnusalt paika. Tekkis mingi õigem/parem loogika ja (turvalise) pesa tunne. Ning meie saime jällegi kinnitust, et kui meil on ikka tugev tunne, et midagi on õige... siis see üldiselt ongi õige. 😁 Ja mida rohkem detaile meie peades järjest paika loksus, seda selgemini nägime me ka lõpptulemust. Ja see meeldis meile väga! :)

Ja oligi täpselt paras aeg endid väikese Saaremaa reisiga tuulutada. 

Kakskümmend lauset on ka juba ammu täis. Ja ma pole veel poole pealgi. 😂 Nüüd peab küll pausi pidama! 
Teinekord  jälle... 💚

neljapäev, 15. august 2024

Parem hilja, kui mitte kunagi! Ehk kuidas ma lõpuks Rohelise Villa perenaise aeda maandusin...

Ühel vihmasel (vabal) augustipäeval, kui mul oli lõpuks aega lehti lugeda, leidsin ma (juunikuu!) Maalehest loo Anne Reemannist. Ja mind puudutas südamepõhjani tema öeldu...

Kogu aeg mõtlen, et varsti on suur kiire läbi ja hakkan korralikult elama. Aga ei. Teinekord jääb saak sügisel koristamata... 

Ja siis tuleb uus kevad ja kõik hakkab otsast peale. Tohutu entusiasmiga seemned maha, taimed mulda...

Pikk paus...

Hästi pikk!

Ikka kestab veel...

Selle lõigu lõikasin ma lehest välja ja panin oma rahakoti vahele. Nähtavasse kohta. Päriselt. Sest mul on kogu aeg täpselt sama plaan - h a k a t a  l õ p u k s  o m e t i  k o r r a l i k u l t  e l a m a! Selles mõttes kohe, kui see pagana kiire aeg läbi saab, eks! Siis KOHE hakkan. Ainult selle  p r a e g u s e  kiire pean veel üle elama, siis kohe läheb kergemaks. Ausõna! Ma TEAN, et läheb. 

Sest ikka ma varun omale külmkappi mingit erilisemat kraami, millest ma  k o h e - k o h e  midagi head ja erilist vaaritama hakkan. Ok, täna enam ei jõua, aga  h o m m e  vast ikka. Või hiljemalt ülehomme. Siis kindlasti!

Kuu pärast säilivustähtaegade möödumist viskan ma kõik selle ära. Ja ostan uuesti. Ikka nii, et kõik kraam vähemalt kuu säiliks. Sest  s e e k o r d  ma päriselt jõuan selleni. No pean jõudma!

Ja kõik need aiaärist ostetud hädapärased tuustid jõuan ma ka maha istutada. Ja peenraid korda teha. Ja perega rohkem toredatel väljasõitudel käia. Ja sõpru ja sugulasi külastada. Ja teatris ja kontsertidel tolgendada. Ja kui päris kohe ei jõua, siis kohe varsti kindlasti! Ma olen selles TÄIESTI veendunud!

Tegelikult ei jõua.


Pikk paus...


Hästi pikk!


IKKKA KESTAB VEEEEL!


Või no...  p a l j u d  asjad loomulikult saavad tehtud. Aga LIIGA PALJUD asjad on selles lõputus kohehakkanelama listis. Ja see on lihtsalt kurb. Ja frustreeriv.

Kevadel oli mul kindel plaan minna Taivi juurde. Inimene ju kutsus. Ja mina igati tahtsin minna. Mis seal´s keerulist saab olla? Kuskil peab see vaba "auk" ju leiduma! Ja siis... hakkas minu elu juba tragikomöödia mõõtmeid võtma. No pole "auku! Vahepeal juba nagu lubab ja siis... loodetud auk lihtsalt kaob. Ikka põleb kuskil rohkem, kiiremini ja suurema leegiga. Ise vaatasin ja mõtlesin, et see ei saa ju päris elu olla. Et sellest saaks mingi jube hea koolitusmaterjali, blogipostituse vms. Samas... keegi nagunii ei usuks... 😂 Ja aega ka pole, et selliste asjadega tegeleda. Lõpuks lihtsalt loobusin üritamast. Ah, las ta´s jääb!

Aiablogijate kokkutulekul leppisime Rohelise Villa perenaisega kokku, et esimesel võimalusel lähen väisan ikka tema aeda ka lõpuks. No natuke juba nagu piinlik oli, et siiani pole jõudnud - kõige lähem aaluja ikkagi ju!

Ainult et... vahetult enne kokukat jäin ma silmapõletikku. Õnneks (osalt tänu Rohelise Villa perenaise manitsusele) sain rohu kohe peale ja kokuka päeva elasin (peaaegu lõpuni) kenasti üle. Edasi läks jamaks. Siis tundus, et vist ikka paraneb. Ja siis läks puhta jamaks. Mul pole kunagi silmapõletikku olnud, seega polnud ka aimu, et mida sealt oodata, aga tundub, et sain jälle mingi personaliseeritud vormi osaliseks, sest KÕIK kellega ma sellest rääkisin, väitsid et, neil küll NIIMOODI ei olnud! 😃Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui pealinna erakorralisse minna, sest meitel siin Järvamaal... silmaarsti pole.

Sain uued rohud ja lootsin parimat, aga tekkisid hoopis uued mured (positiivse inimesena ütlen, et uued... väljakutsed 😛). Nägemine muutus häguseks. Niisiis jäin ootama, et millal SEE möödub. Ja siis... et millal see lõputu vihm lõppeb. 

Sadu jäigi lõpuks üle. Taas selge taevaga hommikut tervitades, otsustasin, et on aeg. Sest kui ma NÜÜD ei lähe, siis... mingit paremat aega ei pruugigi tulla. Edasi võibki ainult sadada ja mo silmanägemine... ei saa võib-olla enam kunagi endiseks. Küll ma sinna Türile ära sõidan! 😅

Õnneks oli Rohelise Villa perenaine veel puhkusel ja... kookigi küpsetanud. Selge - siis peab kohe kindlasti minema! 😀

Üheksane tuli minuga kaasa. Aga enne uuris umbusklikult, et mis kook  t ä p s e m a l t  pakkumisel on...? 😁

Kuna poodi ei tahtnud aega raiskama minna, siis haarasin kaasa karbi oma sitarataste mune ja... ee... ühe... noku. Ah, ma ei hakka parem seletama...

Igatahes... kohale me üheksasega jõudsime ja edasi...

Riietusime lahti, sest täiesti ootamatult oli suvi tagasi tulnud (kodus veel ei olnud 😀)

Inspekteerisime peenraid 

Tegelesime ideekorjega (st tegime lähivõtteid toredast keevitatud taimekaarest)

Imetlesime Jaapani juudapuulehikut (no leiaks ainult koha...)

Nautisime aia nurgas suure tamme all varju ja imetlesime õdusat istumisnurka. See oli mu vaieldamatu lemmikkoht seal aias. Zennn...

"Eksisime" naabri aeda

Vingusime ühe peenra kallal 😂

Võtsime 5 minutit päikest. (rohkem ei saanud, ma hakkasin jälle vinguma)

Imetlesime lõhnava gladiooli õrna ilu ja lummavat aroomi (seda oleks nüüd hädasti endale ka vaja)

MINA armusin ülepeakaela mingisse tundmatusse... punanuppu. Ja nüüd ma ei tea, kuidas edasi elada..? (ja ühtegi normaalset pilti ka ei ole!) 😂

Tiksusime kahe üksteise sisse kasvanud kukeharja (ilmselt on neil nüüd mingi teine nimi...) lummuses

Pildistasime toredat hekki. Mingi muu tüüp on veel pildile jäänud...

Inspekteerisime veelkord ihaldatud punanupu alust maad. No siin oli mingi titt kunagi! (Kahjuks ikka ei leidnud... 😁)

Imetlesime esinduslikku (ja praktilist eesmärki kandvat) kannadest hekki. Võiks öelda, et lausa seina

Inspekteerisime kasvuhoone sisu ja veendusime erinevate taimetoetussüsteemide headuses 

Panin (oma tömbi silmanägemisega 😅) kahtlase olekuga kurgitaimele diagnoosi (punane kedriklest)

Degusteerisime erinevaid tomateid (Pille, Taiko, Solena Shoco ja vist veel midagi) ja viinamarju (Mars ja Somerset Seedless). Nämm-nämm-nämm...

Veendusime olemasoleva kasvuhoone headuses ja mõõtsime selle igaks-juhuks üle (2,5*6 m)! 😂

Inspekteerisime elumaja vundamendi ääri ja sadeveesüsteemide lahendusi. Päriselt! Ma ei tee nalja. Nii, et kutsuge mind omale ikka külla!😛

Uudistasime kõduusside kasvandust ja praktilist aiakuuri

Läksime tuppa kohvetama-morsitama ja kooki maitsma (üheksane võttis siiski teise tüki veel! 😀)

Kiitsime köögimööblit

Tegime ringkäigu pererahva vannitoas, imetlesime põrandaplaate ja seinamosaiiki. Avasime ja sulgesime uksi ja peaaegu oleksin perenaise kõrvale saunalavale maandunud, aga põrandaplaadid olid mu pea juba nii sassi ajanud, et...

Pildistasin põrandavalu ja auku laes. Ausõna! (vaikselt küll mõtlen, et kas pärast seda avaldust mind keegi veel üldse kunagi külla kutsub...? Samas... minusugune külaline ei olegi ju mingitele nõrkadele mõeldud! 😂)

See aeg, kui perenaine käis üleval korrusel tube tuulutamas, roomasin mina käpuli tema köögi põrandal ja otsisin... põrandaplaadi ühenduskohti. (No päriselt... need peavad siin olema! Siin nagu on ju... aga siin... ei ole üldse. Ma ei saa aru...) Olukorra napakust märgates pahvatasin laginal naerma. Üheksane väljendas rahulolematust, et miks ma selline pean olema? Ausõna... kui isegi teaks...

Edasi tutvusime maja teise korruse... asjaliku (ustega!) raamaturiiuliga (IKEA)... ja sealse küttelahendusega (oli täitsa julgust andev vestlus)

Imetlesime perenaise tantsuseelikut ja tema töötoa imelist lillede ja lindudega tapeeti

Kobisime uuesti alla ja samastusime pikaleveninud (elutoa) remondi teemadel 

Perenaine jagas lahkesti minuga oma oopiumi-, morfiini- ja heroiinitootmise tooraine tagavarasid. Sellisest pakkumisest saab ainult loll keelduda! 😜

Käisime läbi veel nurgatagused, mis aias seni avastamata olid

Õhkasime (ja ohkasime) maailmatuma pirakate ja raskete õisikutega aedhortensia `Vanille Fraise` juures

Avastasime, et ma jõuan veel ikka Elise aeda ka (eelmise korra üritus sinna jõuda, läks mul totaalselt pekki 😁)

Eks see lõpp natuke kiireks meil läks. Nii et ma ei mäletagi, kas ma ikka jõudsin vastuvõtmise, väljakannatamise ja kõige muu eest ikka tänada. Kallistada jõudsime küll! Veelkord tänud. Oli meeleolukas. Ja tore! Ja ilmselt ka viimane kord, kui mind kuhugile külla veel kutsuti. Nii lihtsalt juhtub, kui külalisel kodus remont pooleli on.😀Aga ikkagi hea meel, et see asi sai nüüd lõpuks tehtud. 

NB. Konna saime ka pildile.

Ja tegelikult oli meil veel toredaid hetki (nt üheksasele korraldatud vanaaegsete kooginäpitsate äraarvamismäng) jne

NB2. Pildid on kõik telefoniga tehtud ja (vähemalt minu jutu järgi 😀) rangelt enda tarbeks. Sellest ka selline valik. Ja nagu ikka... enda silm on päris kuningas!

NB3. Silmaarstile sain ka aja. Novembrisse! 😁

Hea võõrustaja soovis enne mu lahkumist ka ühispilti. No et paneme meite gruppi või nii... Pärast hakkasin mõtlema, et pildi juurde peaks nagu midagi ju kirjutama ka... Kole pikk pildi sissejuhatus oleks tulnud. Ja nii see postitus sündis. Pilt läheb muidugi sinna, kuhu see mõeldud oli. 😛 

neljapäev, 30. mai 2024

Salatirohelisel taustal tulbilõhnaline värvide pillerkaar :)

Maikuu on imeline. Selline mahlakas salatiroheline ning iga päev puhkevad uued (aasta otsa) oodatud õied (palavaga lausa iga tunniga 😀). Aga möödub see maikuu, kui silma pilgutus. Plaks! ja ongi läinud! Häh! Just algas ju? 
Siin elab kuldnokk! 💚

Kuldsõstar. Taustaks punased tulbid

Alles see oli, kui terve aed oli metstulbi ja kuldsõstra hurmavat lõhna täis ja vahtrate alune maa oli kaetud justkui kollase lumega. Ja sääski veel polnud! 😜 Ja nüüd... õitsevad viimased tulbid ja... kollaselt on teatepulga üle võtnud sinised toonid. Veel õitsevad sirelid... alustavad kurekellad ja erinevad laugud. Ilus on! Ja meeldivalt lärmakas. 

Aga enne päris suve algust tasub veel maikuud meenutada. Sest ilus (ja valus) on ta olnud. Valule ma täna ei keskendu. Ja et asi liiga pikaks ja segaseks ei läheks, siis näitan rohkem tulpe ja vähem muud mudru. Pildid on nagu on. 

6.05 nupud

Erinevalt nartsissidest, mida ma ka väga armastan, on tulpide arengut algsest peale väga põnev jälgida. Kas üks või kaks lehte? Kas kollase, valge või roosa/punase servaga leht? Laigulised lehed? Või triibulised? Ja millised võrratud õienupud on tulpidel! Vahest on kohe kahju, kui lõpuks kogu ilus asi selliseks... ee... kapsaks muutub. 😂 Kapsad on muidugi ka väga ilusad... aga mulle imponeerivad natuke vaoshoitumad tegelased kuidagi rohkem... 

(Jää)külma hommiku kummardus perenaisele 9.05

Sama seltskond darvinhübriidide 10.05

Idahüatsindid on mul ainult need, mis talvel või varakevadel potiga poest ostetud. Pärast sokutan kuskile mulda. Need roosad tundusid see kevad kohe eriti hea elu peal olevat. Justkui keegi tegeleks nendega või miskit... 😁
10.05

Ühed eriti sinised kobarhüatsindid 13.05 

Kobarhüatsint `Mountain Lady` 13.05

Minu aia kõige pirakama õiega tulp. ↓ Muhediku aiast pärit nimetu oranž darvinhübriid (Isehakanud Lillekasvataja jagas 👍). 
13.05

`Cavota` 13.05

`Cavota` 14.05
`Cavota` 16.05
`Cavota` on tegelikult umbrohi, sest kunagi sai KÕIK sibulad ära antud, aga nagu näete... ta ilmutas end siiski. 😅
Õrna ülase (Anemone blanda) tittesid tärkab üle terve peenrajao, aga mingit tüli neist küll ei ole, nii et las laamendavad terviseks. ↓
13.05

On ju nunnud nimetud nupud?! ↓
13.05

Nunnudest on saanud rasvased "kapsad" 16.05

Kapsas, mis kapsas! 😄

Esiplaanil `Sweetheart`, taga... ah, kas ta jääb... 13.05

1 tk `Trick` ja 2 tk `Melrose` 😜13.05

Lihtsalt nunnud. Karukellad. 13.05

Kobarhüatsindid. ↓Pealkirjaga `Eksitus`. Ostsin hooopis midagi muud (`Golden Fragrance`). Aga üldse ei kahetse, et nii läks, sest ilu poolest... panevad need kõigile teistele pika puuga ära. Nii ilusad, et anna või musi! Muah!
Eksitus 14.05

14.05

`Apeldoorn` on justkui hirmus igav ja tavaline. ↓ Igas aias kasvavad ju. Aga see-eest saab tema peale ka raudpoltkindel olla - mulda jäänud sibulapojapojake hakkab ühel päeval kindlalt õitsema. Kasvõi murus! Kasvõi 20 aasta pärast. Aga hakkab!
15.05
Ja kui nad sulle massiga oma mustade silmadega otsa vaatavad... siis mina olen küll liigutatud. :)
`Apeldoorn` 17.05

DH `Banja Luka` 16.05

Niisama ilus! 😛

Metstulbi osas lähevad inimeste arvamused samuti lahku. On ta siis umbrohi või mitte? Mulle ta igatahes meeldib. Kasvab ja õitseb mu peenardes kenasti. Oli siin aias juba enne meie tulekut (2001) ja siiani temast mingit tüli tekkinud ei ole. Lisaks imelisele lõhnale on temas ka imelist graatsiat. Ja iseloomu. Vot sellised tüübid mulle meeldivad! 😛
Metstulp 16.05

Imelise värviga `Spitsbergen` 16.05
`Spitsbergen` 21.05

Ühte, teist, kolmandat ja neljandat 😛16.05

`Pretty Princess` on ka nii ilusa olemisega tulp, et seda võib lausa imetlema jäädagi. ↓
`Pretty Princess` 16.05

`Pretty Princess` 16.05

`Pretty Princess` 17.05

`Royal Acres` omab samuti imelisi õienuppe. Ja õitses selle suure kuumaga päris pikalt.
`Royal Acres` 17.05

`Royal Acres` 19.05

`Pretty Princess` ja `Royal Acres` 18.05


Kaua otsitud ´Denmark` 18.05

`Denmark` 19.05


Esiplaanil valge `Snow Star` 19.05

`Snow Star` on kusjuures ka eriti vinske tegelane, keda ei võta ei ussi- ega püssirohi! 😄
`Snow Star`

Elegantselt vananev `Eric Hofsjö` 20.05
 
Lihtsalt suvaline klõps 20.05

´Burning Heart` 20.05

`Estrella Rijnveld´ 20.05

`Elegant Crown` 20.05

`Elegant Crown` 27.05

 `Apricot Beauty` 20.05

`Tom Pouce` 20.05

Nimetu 20.05

Viridiflora `Flaming Spring Green` 21.05

Kevad! :)

Vilus kasvav `Flaming Parrot` 26.05

Päikese käes kasvav ´Flaming Parrot` 26.05

Esiplaanil `Mona Lisa`, taga vanaaegne `roosa umbrohi` :)

`Shirley` ja `Elizabeth Arden` 20.05
Pole küll maailma parim pilt, aga tahtsin seda näidata, sest `Shirley`↑ on kindlalt üks mu lemmikumaid tulbi sorte. Õielehtede servad on tal kaunilt sissepoole kooldus ja suuremal või vähemal määral lillade triipudega. Selline "vähem on rohkem" tulp.

See on mingi osa mu (tulbi)kollektsioonist. Kasvavad nad mul üldjuhul täitsa kenasti ja kevadel puhkevad ikka sajad õied. Kaotused on tavaliselt pigem närilistega seotud. Sellel talvel pistsid hiired igasugu imelikke asju aias nahka (ja hiiri oli ikka palju!), aga vot tulbid jäid täiesti puutumata. Eks siis järgmine talv maiustavad rohkem. 😂
Sortide lugemine on ammu sassis - arv jääb kuskile 60 ja 100 vahele. Teate ju küll, kuidas pärast lõplikult surnuks tunnistamist, kadunuke ikka 5 aasta pärast kuskilt, heast tervisest pakatades, välja ilmub (ee... siia sai nüüd küll kohe südamest neid komasid pandud 😀). Pea selliste üle mingit arvestust siis! 

Hiline `Showbizz`, kah umbrohi! 30.05

Pikemalt seekord ei jõua - kuumusest täitsa tulp juba peast! Eile õnneks jõudis see kauaoodatud vihm lõpuks ka meile. Nii et... elame veel. Vähemalt natuke aega! 😅