esmaspäev, 3. aprill 2017

Mõned päevad on ilusamad, kui mõned teised

Mõned päevad on sellised, et parem oleks üldse mitte voodist välja ronida. Mul oli selline päev reedel. Hommikust saati ajas üks probleem teist taga. Lihtsalt uskumatu, kui palju segadust võib ühte ainsamasse päeva mahtuda. Tulbinäitusele jõudsin ka, aga fotoka unustasin loomulikult koju (no, oli selline päev). Aga kodus mõne klõpsu ikkagi tegin.




Terve laupäeva juurdlesin ma selle üle, et kust ometi peaks tulema see pühapäevaks lubatud 15 soojakraadi??? Vihma sadas ja TERVE kraad oli sooja - oi, kui väkk! Aga pimeduse varjus see lubatud soe siiski saabus. Mmm... +7. Heitsin lummatult voodisse teadmisega, et homme saab tulla ainult suurepärane päev, ei midagi vähemat.
Hommikul, kui õue jõudsin oli õhk siutsumisest paks. Päriselt! Sellist asja ei juhtu siin just tihti - parvejagu linnukesi oli hõivanud kõik lähedal asuvad põõsad. Kahjuks ei olnud mul aega neid lähemalt uurida, sest olime selle päeva eelnevalt õuetöödele broneerinud. Ja õues oli mõnus! Pool päeva oli küll pilves, aga sooja oli lubatud 15 ja talvejope sai õhema vastu vahetada ning talvesaapadki jalast visatud. Ja müts kadus ka kuskile ära.... Tuul oli küll kohati vali, aga siiski talutav. Nii me siis panime kuldnokkadele pesakaste üles ning põletasime kogunenud lõkkematerjali. Natuke sain ka peenraid puhastada ja aia äärest lendlevaid tammelehti püüda.
Ja magesõstra hekki sain (tulevase uue aia äärde) mõne meetri jagu istutatud. No, ja sinna istutuskraavi sai likvideerimisele minevast kompostikastist üksjagu "kraami" kärutatud, kõdusõnnikut ei raatsinud sinna panna. Ehk lepivad.
Pesamuna ei raatsinud ka sellisest suurepärast päevast hetkegi raisku lasta, kui siis ainult 45 minutit lõunauinakuks. Õnneks oli suurem vend lapsehoidmisel abiks ja mina sain jälle õue lipata. 😍 Et ikka rahus aiatöid teha. Ülim!
Varsti tuli mees ka metsast koju ja oli nõus õhtusööki tegema. Kas saab midagi VEEL paremat olla või??? Tegin kiire joogipausi ja lippasin uuesti õue. Puhastasin kiviktaimla ümbrust nendest hirmsatest tammelehtedest, mis juba 1000X aias asukohta olid vahetanud. Vähemalt NEED seal said kotti topitud.

Ühel hetkel, kui päike hakkas metsa taha kaduma, tundsin ma õhus kevade lõhna. Seda PÄRIS kevade lõhna, mida võib hingama jäädagi. Seda, mis ajab normaalse inimese peast täiesti segi. Siis mõtlesin, et aitab kah tänaseks rabamisest ja läksin hoopis kiikuma - PÄRIS kiiguga (hästi täiskasvanulik, eks!). Aga seal on hea mõelda ning... hingata. Ja ega väike kerega vehkimine ju, eelseisva rannahooaja valguses paha tee. Ja hoo tegin ikka korraliku! Ning nii ma seal siis HINGASIN... Ja vehkisin... Tuul oli vaibunud, õhk harjumatult soe ja taevast hakkas kostuma rästa kisa. Hallrästad olid kohale jõudnud. :) Kuskil laulis veel kuldnokk. Vist tundis ka kevade lõhna. Maailm oli imeline paik. Kuigi päike oli loojunud juba mõnda aega tagasi, hakkas alles nüüd taevas lillakaks värvuma. Ja värvus... ja värvus. Vahepeal lisandus ka erkroosat. Ja tumesinist. Ning mina muudkui imetlesin ja imetlesin kogu seda ilu oma iidvana tamme taustal. Õnneks on ikka nii vähe vaja.
Enne kui ma lõpuks tuppa kobisin, jõudsin veel aia taga pärna istikule õiget kohta "tunnetada". Ja toas ootas mind külmaks läinud õhtusöök - maitses väga hästi. Ja kraanist jooksev mõnus soe vesi paitas mu keha. Mmm... Elu on ikka ilus, elu on lausa imeline....

Esmaspäeva hommikul ärgates oli hall ja külm Eestimaa kevad tagasi. Peenardes veel midagi põrutavat vaadata pole. Sinililled ega võrkiirised siin veel ei õitse, aga mõned pildid lõpetuseks siiski.

Tähtkarvane hanerohi 'Variegata'






Emajuurelaadne mailane ´Variegata ´




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar