neljapäev, 17. august 2017

Pärast tuult ja tormi. Vol. 2 Koristustööd



Saare peal on alati hea. Saare peal on alati tore. Saare peal salvestad ilusaid ja lõbusaid hetki, mida pimedal, külmal ning rõskel aja südant soojendades meenutada. Näiteks seda, kuidas sadamas isa süles istuv 2-aastane pesamuna, võitleb kogu hingest selle eest, et ISE bussiga praami peale sõita (isa käsi roolilt eemale kiskudes). 😃 Naljatilgad ikka need väikesed! 😍😍😍
Nojah, kõik head asjad pidavat ühel hetkel otsa saama ja nii lõppevad ka reisid saarele (meie öömajal oli, muuseas, katus täiesti peal!).
Kui mandri peal sai viimane planeeritud peatus ja pildid tehtud ning algas kodutee, siis kiskus mul asi vesiseks. Aga on meil sinna koju siis üldse kiiret? Mis HEAD meid seal ootab? Risuhunnik! Vähemalt nädalajagu saagimist ja okste tassimist :( Hilisõhtul koju jõudes, olid maja akendes tuled...
Hommikul saime naabrite käest teada, et meie kodu oli vahepeal turismiobjekt olnud. No, oleks seda teadnud! 😱 Oleks teeääres isiklikult pileteid müünud, või vähemalt kogumiskasti sinna paigaldanud, nüüd pleki kõik omast taskust! 😂
Uued pildid tegin ka hommikul (eelmiste kohta ütles üks inimene, et need olid NII KOLEDAD :D)
Äkki seekord on paremad? :P
Vaateauguga pesunöörivahtrad :D
Ühe puu poole ladva murdumine/rebenemine on siiski teisel puul ka oksi lõhkunud :( Ja see rebenenud pool oli juba enne lõhki (seda me muidugi ei teadnud), torm viis lihtsalt asja lihtsalt lõpuni.

1,5 m pikkune rebenemiskoht
Pooleks murdunud pappel

Vana tammee hellade käte vahel

Kahe puu vahele tekkinud ruumikas "onn"

Egas midagi, tuli ebameeldiva tööga peale hakata. Abivägi tekkis iseenesest, ilma kutsumata :)

Juba parem!
Pesamuna teeb seda, mida suured ees :)
Spetsialist tööhoos :)
Selle mahalangenud puuga oli tegelikult lihtne (räägib inimene, kes tegeles lapse ja fotoaparaadi hoidmisega :D), puu tuli lihtsalt laasida ja tüvi tükkideks saagida. Oksatassimise tööd oli muidugi kõvasti



Edasi läks asi keerulisemaks, sest poolik püstiseisev puu oli endiselt oma ülemise poolega ühenduses, aga ülemine pool oli omakorda tamme kaenlas :( Niisama lihtsalt see jonnipunn langeda ei kavatsenud, tuli koormarihmadega tõmmata.

Trossi kinnitamine
Rihmad läksid sealsamas asuva (betoonist toega) elektriposti  ümber. Mehed naersid, et nüüd võtavad selle tormis püsti jäänud posti ikkagi maha :D

Poolel teel... läheb veel kõvasti aega :D
Selle puuga sai ikka kõvasti jännatud, ei tahtnud teine ikka kuidagi alla anda. Mõtlesime juba, et käiks hoopis lõunal vahepeal  :D Lõpuks pärast pikki ponnistusi, ta ikkagi langes. Naabrite õuest kostus seepeale hõiskeid :D

Mehed peavad plaani, et kuidas edasi
Minul oli vahepeal tubaseid toimetusi ja kui ma tagasi õue tulin oli mehed kuidagi selle tamme otsas oleva ladva maapeale püsti saanud, aga ka selle langetamine osutus parajaks pähkliks, sest puu oksad olid endiselt tamme otsas kinni. Tuli traktor appi võtta



Traktori jõud käis õnneks puu omast üle ning ka latv sai lõpuks langetatud.
Osa papli suuri oksi jäi siiski veel tamme otsa, üks pirakas tuli lõpuks ise raginaga alla, ühe sai mees kopaga kätte, aga osa on endiselt seal. Ootavad.

Vanal tammel on valus :(
Tekkinud okstehunnikute ja pakkude koristamiseks tõi mees kopa. Oksi me põletama ei hakka. Selles kohas, kus nad asusid (sissesõidutee ja elektriliini alune), pole see võimalik, seega tuleks need ikkagi kuhugi mujale transportida ja siis alles osade kaupa põletada, sest neid on PALJU.


Mees viis oksad metsa, anname saadu loodusele lihtsalt tagasi. Pakkudel on hästi palju oksakohti, eks paista, palju neist küttepuud üldse saab. Kõike pole veel koristada jõudnud, palju on seda likvideerimist vajavat segadust. Kopp tuleb uuesti tuua ja tamme okste lõikamiseks on üldse vist tõstukit vaja. Tööd jagub.




Püüdsin kirjutada võimalikult lühidalt ja väheste emotsioonidega. Mõtted, tunded ja emotsioonid tulevad kunagi hiljem. Praegu ei taha, ei saa. Las settib. Veelkord suur tänu neile, kes meile meie õnnetuses nõu ja jõuga appi tulid. Me ei unusta seda :)

1 kommentaar:

  1. Kurb pilt tõesti. Aga eks see ole ikka nii, et vanad ja haiged ükskord mingile tormile alla peavad vanduma. Raske on vaadata, aga samas hea, kui nad kõik korraga lähevad.
    Meil murdusid varasemates tugevates tuultes vanad viljapuud ühekaupa erinevatel aastatel ja igal aastal tuli see kuidagi üle elada. Puu on ju puu

    VastaKustuta