teisipäev, 27. veebruar 2018

Liivase maa lillelised võlud :)

Kui ööseks lubab meie kandis krõbedat talvekülma, siis on ülimalt mõnus suviseid õitsvaid lilleaasi meenutada...

Juba vana rahvatarkus ütleb, et oma soovidega tasub olla ettevaatlik - võib juhtuda, et soovitu lähebki täide...


Juba aastaid tagasi mõtlesin ma, et ühel päeval on mul OMA lilleniit. Tundus lihtsat nii õige ja... hädavajalik asi. 😍 Ainult et aega seda rajada ei olnud ja õiget kohta ka nagu mitte. Ja kuskil keset muruplatsi mingi 10x10 m "asi" ei tundunud ka nagu õige lilleniit olevat (vähemalt mitte minu silmis). Ja nii see mul tegemata jäigi. Ja siis...



... sain ma Väikemehe. Väikese rahulolematu inimese, kes tundide (ja päevade) kaupa jaurata võis. 😍 Mõned lapsed lihtsalt on sellised - tuleb üle elada! Vankriga sõitmine talle tavaliselt sobis ja seda võimalust ma ka usinasti kasutasin (sain ise ka pead puhata), ainult et... tundide kaupa sama tee peal vankriga edasi-tagasi heegeldamine on ikka jube igav tegevus! 😀 Ja kaugele kodust ei saanud jällegi minna, sest kunagi ei teadnud, millal olukord lappama minna võis. 😬 Ja ega mul siis muud üle jäänudki, kui kilavate silmadega tee ääri jõllitada. Mul polnud kunagi varem neid nii tähelepanelikult veel vaadanudki, sest ega ühel normaalsel tegusal (maa)inimesel pole siis aega päevade kaupa niisama tee-ääri passida. Võimalust midagi päriselt teha mul enam polnud, aga no passimise ja jälgimise aega oli see-eest nüüd maa ja ilm.
Ja seda väärtuslikku aega kasutasin ma tõesti sihtotstarbeliselt: ma panin tähele... jälgisin... plaanisin... pildistasin ja... tegin mõningaid järeldusi.

Ümaralehine kellukas Campanula rotundifolia

Sügisel lõpetas kohalik talunik, kelle lehmi muuhulgas ka meie maa peal karjatati, piimakarja pidamise. Ma mäletan hästi seda varahommikut, kui lihakombinaadi auto esimestele lehmadele järele tuli, sest ma ärkasin mingi eriti koleda heli peale. Jumala eest, nii jubedat heli saab küll ainult tapamajja sõidutav masin vist tekitada - nagu elav surnu oleks üle küla läkastanud. Ma ei tea, mis sellel masinal täpselt korrast ära oli, aga heli järgi otsustades tundus, et see viskab kohe ise lusika nurka. Ühesõnaga - lehmadest oli kole kahju! :(
Ühtlasi tähendas see ka seda, et... me saime oma heinamaa tagasi. Ennemalt niideti tavaliselt jaanipäeva paiku sellelt hein maha ja hiljem lasti lehmad peale. Aga nüüd pidime me seda ise hooldama/niitma hakkama. Või no... Hr Abikaasa pidi!

Järgmisel suvel sai esimest korda elus hoolega oma heinamaad jälgitud. Mis seal siis tegelikult üldse kasvab??? Ja see oli mul ju käpas tegevus! Juba varemalt teadsin ma, et kuivemal aastal ulatub jaanipäeval aia taga niitmata "hein" kohati...  pahkluudeni. 😀. Teises (kaugemas) nurgas, vihmasel suvel, aga kaenla alla. Kaenla alla (või vahest isegi lõuani) ulatuvat heina on igati mõistlik niita, sest jube kehv on sellise pika rohu sees liikuda. Aga see pahkluudeni ulatuv "hein" võib ju vabalt kasvada, lihtsalt nii mõnus ja tore niit ju. Proovin sinna mõne toreda taime ka veel juurde sokutada, mis teeääres kruusa sees kenasti kasvas...
Jälle jälgisin ja... üllatusin. Juudas, kui lahe niit meil on! Ja kui ilusti see õitseb! Eks ma olin sinna ka eelnevatel aastatel juba üht-teist poetanud. Sügisel niitis Hr Abikaasa sealt rohu maha.







Eelmisel suvel sai seda niitu jälle jälgitud ja rõõmustatud. Tahame või ei, aga vägisi läheb lilleniiduks kätte! 😍 Sellest tiivustatuna ostsin omale ka H. Väärsi lilleniidu teemalise raamatu ja sain aru, et (vähemalt piltide järgi otsustades) tema aia variant minule meeltmööda ei ole (liiga kärts-mürts!). Ja pojenge ja siilikübaraid minu niidul samuti kunagi leiduma ei hakka - peenras, palun väga! Mulle meeldib minu oma just selle poolest, et seal kasvavad ainult meie oma kodumaised taimeliigid ning see ei mõju minusugusele põhjamaa inimesele liiga pealetükkivalt. Või no otsesõnu öeldes... ei käi närvidele! :D Minu lilleniidule peab minema jalutama ning otsima ja avastama! Selline tore õppematerjal kohe. :)

Harilik tõrvalill Lychnis viscaria




 
Juba mitu aastat pidasin ma plaani oma põllule suureõieline kellukas tuua. Aga... ma ei leidnud sellist kohta, kus seda välja kaevata või seemneid korjata. Ja no... aega polnud ju ka. Eelmisel suvel aga avastasin oma suureks heameeleks, et mulle on on mõned taimed ise sinna niidu serva tekkinud. 💙💙💙 Nii tore üllatus! Mõned päevad hiljem avastasin, et sellesama niidu teine ots, kus ma pea-aegu mitte kunagi ei käi, sinetab. Selline SUUR sinine laik. Kui vaatama läksin, avastasin et seal kasvab seda suureõielist kellukat hordide kaupa. Hi-hii, hea näide selle kohta, et ma alles õpin oma niitu tundma.


Muulukaplats
See lilleniit ongi minu hetke lemmik (aia)projekt. Kui muidu ma tihtipeale ikka kahtlen oma otsuste õigsuses, siis selle niiduga on hoopis teisiti. See on lihtsalt NII ÕIGE!  Ei mingit 10x10 m suurust pisikest platsi vaid ca 6000 m2 jagu lahja liivase maa võimalusi. Ning ei mingit kaevamist ja rohimist! Ainult mõned külvamised, istutamised ning üksainus niitmine septembris. Kas saab midagi veel toredamat olla? 😍




Niit asub kahel pool meie tulevast sissesõiduteed. Sügisel istutasin ma sinna ka grupi mände ja kurdlehist kibuvitsa (las laiab!), loodetavasti lähevad kenasti kasvama. :) Üks mure on kahjuks selle lilleniiduga siiski ka - kohati on seal päris palju oblikat. :( Aga muidu olekski elu liiga lill ju! 😁




Arujumikas Centaurea jacea


Harilik käokannus Linaria vulgaris
Nüüd mul on muidugi tekkinud arvestatav nimekiri taimedest, mida sinna niidule veel hädasti tarvis oleks... Inimene ei ole ikkagi kunagi rahul! :D

Ahjaa, see teeäärte jõllitamise komme jäigi mulle külge. Ükskõik kuhu lähen, vahin hoolega tee ääres kasvavaid taimi. :D

Aga vahepeal... lähen kütan ahju...
Mõnusat talve(külma) jätku! :)

9 kommentaari:

  1. vot nüüd ma olen tõeliselt kade :P Ma nühin niita suvel kui segane, sest meil ei ole seda kohta kus hein ulatuks pahkluuni :( ja selle saaks rahulikult kasvama jätta.

    VastaKustuta
  2. Oo, mõnus suur peenar, ja kui pinnast väga rammusaks ei lase, siis on sul silmailu ja hingetoitu väga kauaks. Ma armastan lilleniite, sest olen nende st lahjade, aga suvel väga kaunite kruusakyngaste vahelt pärit.

    VastaKustuta
  3. Pahkluud paistavad teil seal küll umbes põlvekõrgusel olema, kuid igati tore taimekoosseis. Piltide järgi otsustades palju neid looduslikke niidutaimi meil polegi, mida võiks sellele niidule juurde proovida asustada. Looduslik tasakaal on õrn asi, ega seda eriti dirigeerida ei saa. Aga kuna seal paistab erineva viljakusega alasid olema, siis mõni piirkond sobib ehk kaks korda niitmiseks. Või siis just üks kord aga varem. Kesse vanasti niidul rohtu sügiseni kasvada laskis. On terve rida taimi, mis just sellise reziimiga kenasti kohanenud. Või siis võtate hoopis mõne krupsus villaga niitja perre juurde, võimalusi jätkub.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hi-hii, ega igal pool seal niidul tõesti rohi ainult pahkluudeni ulatu, aga on kohti, kus isegi pahkluudeni ei küüni - puhas kollane liiv. Ja lammastest mõtlen ma siin juba tükk aega :D

      Kustuta
  4. Meie heinamaa on umbes sarnane niit. Ei ole seda märganud kunagi pildistada, aga väga ilusaid tuttavaid ja mitte nii tuttavaid taimi on seal kasvamas. Veel ilusam 'kullerkupusalu' oli aastakümneid naabrite heinamaa soopoolne osa. Kahjuks künti see ala mõned aastad tagasi üles, et vili külvata. Kuid niiske põlluserv osutus viljakasvatuseks ebasobiv. Kahjuks kadusid ka kullerkupud selle teo tagajärjel.

    VastaKustuta
  5. :D Mul on ka selline niiduriba suure tee ääres, ristikud ja ätsed ja kellukad ja kõrrelised. Päris ilus kooslus. Teine selline hakkab sinna tekkima, kus vanasti päideroog laias. Kõige selle tekkimise eelduseks oli paariaastane niitmine, et saaks nõrgukesemad ka löögile.

    VastaKustuta
  6. Njaa. Selle kurdlehise roosiga tasub ikka ettevaatlik olla. Ta võib Sul kiiresti kogu niidu ära vallutada. Liivase niidu taimi võin Sulle ehk siitkandist leida. ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kurdlehise roosi invasiivsusest olen ma täiesti teadlik, endal pole temaga kunagi probleemi olnud. Ja vaevalt, et ta 6000 m2 silmapilgutuse jooksul ära hõivab. Pigem pistavad põdrad selle lihtsalt nahka :D

      Kustuta
  7. Madalama taimestikuga osasse prooviksin külvata kassisaba, kui juba ei kasva. Muuluka olemasolu viitab alvarile, kas on paas lähedal? Võin meie mesilamaalt (alvarimaastik) sügisel seemneid korjata, seal kasvavad sellised asjad nagu kobarpead, jaani-õnnehein, madarad, nurmenukud, maarjahein, kortslehed ja muu mudru

    VastaKustuta