teisipäev, 8. mai 2018

Millal SEE kõik juhtus?

Päriselt, ma ei tea... alles ilmusid mulla seest esimesed ninad ja sai imestatud, et kas tõesti on talv selleks korraks läbi (ausalt, mina ei uskunud!) ja nüüd... silmamunad veerevad imestusest pea seest välja. Päriselt või???


Ja mul pole kõige õrnemat aimugi, et kust oma lobaga nüüd pihta hakata. Võib-olla sellest, et jube kiire on olnud. Küllap on see teistelgi nii - kevadtööde aeg ju ikkagi. Lisaks sellele olid kahel pereliikmel sünnipäevad. Ikka kõige kiiremal tööajal on vaja sündida, eks! No... ee... ühe puhul olen ma siiski ise ka natuke osaline 😀
Aga peamiselt olen ma ikkagi üritanud (kõige kiuste) oma aiatöödega järje peale jõuda. Veel pole jõudnud! 😁 
No ja nõme krooniline terviseprobleem lõi jälle välja - kaks korda järjest! Ma kohe südamest jälestan igasugu tervisega seotud probleeme, sest need võtavad eluisu ära. Ja nii oligi, et esmaspäeval, kui väljas oli juba igati asine suveilm, pidin mina tänu antibiootikumide võtmisele, end päikese eest peitma. Aga kuhu (ja kauaks?) sa end ikka peidad, kui puud veel lehtes pole. Vedeled toas voodis? KINDEL SEE! Ega mul muud üle jäänudki, kui päikesekaitsekreemile, laia servaga kübarale ja pikkade säärte ja varrukatega riietele loota. Oi, aga palav oli! Ja no arvake ära, kelle nägu õhtul ikkagi punetas. 😀 Tuleviku tarbeks tuleb ilmselt skafander muretseda.
Aga kui ma nende eelnimetatud asjadega ei tegele, siis ma imestan. Hommikul vara hakkan juba imestama - OMG, muru on roheline! (Igal hommikul imestan, kui aknast välja vaatan!) Millal see küll juhtus?
Lõuna aeg imestan, et OMG - millised toredad tuustid mul siin kasvavad!
Ja õhtul imestan, et OMG - puud (ja põõsad) hakkavad lehte minema. Äkki on ikka lihtsalt silmapete? Kell ka juba palju - ei näe enam hästi!
Mis siin ikka rääkida, eks. Kevad on lihtsalt imeline... imeline... imeline...

 Suureõieline silla Scilla rosenii

Kattelehine lõokannus
Eelmine kevad sai soetatud siia aeda esimene lõokannus. Võlus see soe helekollane värvus. Sügisel tuli juba lisa ja... kahtlustan, et need ei jäänud ka sugugi viimaseks 😛 


















Taraxacum officinale või... mis ta nüüd oligi 😜


 

Kõik muudkui eputavad blogides oma kivilatega ja... ega ma ka kehvem saa olla - jupike minu omast. 😀 No mitte ei raatsi üles katkuda.


Kevadmagun  Sanguinaria canadensis 'Multiplex'

Minu suur lemmik - harilik murtudsüda  Dicentra spectabilis `Gold Heart`

Kuutõverohu roosa tulemine


Mõni on veel edevalt roosa. Kukehari Sedum `Pinky`
Aga roheline on ka ilus ja hea.
Roosilõhnaline kuldjuur Rhodiola rosea
Valkjas jumikas Centaurea dealbata

Ja karukellad on lihtsalt niii udunummid, et...

... Kristiines ühte pihlakat otsimas käies, jäid kaks tükki veel näppu 😍
Pulsatilla vulgaris `Blue Bells`
Pulsatilla vulgaris 'Papageno'
Nende ilusate piltidega oleks vist õige lõpetada. Jumal teab - muidu hakkan siin jälle oma kivilat presenteerima vms. Seda küll vaja ei ole! 😁
Naudime siis ilusaid ilmasid ja kõike seda looduse imet, mis väljas aset leiab. 💚
Sest kevad on lihtsalt
                                   imeline...
                                                      imeline...
                                                                          imeline...

5 kommentaari:

  1. Täpselt sama, sünnipäevad ja terviseprobleemid ja imestus :) Aga samblaaiad on ägedad, mis tast ikka katkuda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu meelest ka - las kasvab! :)

      Kustuta
  2. Oh kui palju imelisi tegelasi sul seal on! Esimene pilt juba mõjus nii et...imearmas värv. Loodan, et tervis nüüd ikka sul parem!!! Minagi jäin nädalavahetusel....kurguvalusse ja palavikku. Praegu viimane läinud, aga "kärisen". See suureõieline silla on võrratu ja muidugi, minu arm, sammal!!!

    VastaKustuta
  3. su kivila on super. kesse siis samblaid kitkub-katkub :) Aga ma ei jõua isegi imestada, sest muutused toimuvad tundidega :D

    VastaKustuta
  4. 100% ökokivila ja hooldusvaba pealegi. Milles küssa... :)

    VastaKustuta