reede, 6. juuli 2018

Roozid mind ÜLDSE ei huvita ehk... Juhan ajab hinge täis

Ma ei ole mingi roosi-inimene. Maailmas on nii palju toredamaid taimi, mida kasvatada. Ja õnneks on mul siin üldse kehvemapoolne muld ja... pole ka piisavalt väärikaid kohti nende ilusate lillede jaoks. Ja üldse on nad kuidagi liiiga edevad minu meelest (vaata mind, vaata mind! 🌹🌹🌹), aga mina olen ju selline lihtne maatüdruk, kellele meeldivad põllulilled ja muu taoline imelik kraam. 😂 Ja ma ikka olen uskunud, et roosidest võin ma külma kõhuga mööda jalutada nii, et silm ka ei pilgu.
Eee... ma vist olen ikkagi eksinud. 😁


Tegelikult kunagi (alguses) huvitasid roosid mind küll ja ma isegi kogusin ajakirjadest paksu pataka erinevaid materjale nende kohta, aga ühel hetkel hoog rauges. Eks ma sain aru, et ega mu muld siin mingit suurt roosikasvatust soosi ja mingeid oksi ma ammugi kuskile painutama või katma ei viitsi hakata. Milleks omale tööd juurde teha? Ma olen ikkagi laisk aednik! Ja saan sellest ise väga hästi aru. 😍
Aga enne hoo raugemist jõudsin ma siiski hankida omale pargiroosid `Hansaland` ja `Ritausma` ↓




`Hansaland` sai ostetud puhtalt leitud info põhjal ja `Ritausma` nende imeliste õrnroosade õite pärast. Ja no külmakindlus oli ka mõlema puhul loomulikult oluline omadus.
`Hansaland` kasvab aias nüüdseks juba kümmekond aastat (külmub talviti siiski korralikult tagasi), aga `Ritausma` juurisin ma mõni aasta tagasi välja - kahel põhjusel. Esiteks on ta varred ikka rämedalt okkalised ja kuna ka tema vajas kevaditi tagasilõikust, siis oli see tegevus ikka jube piin. Ja teine põhjus on siin ↓


Algaja roosihuvilisena ei tulnud ma tõesti selle peale, et enne ostu ka õite vihmakindlusele kohta uurida. Ja ausalt öeldes nägidki need õied enamuse aega meie vihmastel suvedel just sedaviisi välja nagu sellel teisel pildil :( Eks elu õpetab!
Ja kuigi ma arvasin, et roosidega on nüüd küll kõik, siis nägin ma ühes aias õitsemas teehübriidroosi  `Gloria Dei` (alias `Peace`) ja vaat selle pidin ma saama.:D Võõrad aiad on saatanast!


No see õrnroosa ja kollase teema on ikka nii minu lihtsalt. 😛
Vale oleks väita, et see `Gloria Dey` minu juures nüüd mingit head elu elab. Üleeelmisel talvel sai ta päris kõvasti kannatada ja kui ta lõpuks elumärki ilmutama hakkas siis... no... eee... ma istusin ta laiaks...
Ma tean - jube piinlik! Aga kas teie ei ole kunagi peenrasse rohima suundudes mõelnud, et... küll oleks hea, kui nüüd tagumiku enda küljest kuidagi lahti monteerida saaks. No et las vedeleb seal peenra ääres murul seni, kuni teie peenras oma tähtsat asja ajate. Muidu on ikka nii, et ise askeldad suure armastusega ühes peenra servas ja tagumik, va põrguline, lajatab teises peenra otsas vaestele taimedele otse lagipähe.
No õnneks on täna see roos ikkagi elus, aga... mis elu see on, ma küsin. 😀

Ja siis ostsin ma (millegipärast) omale ka pargiroosi `Pink Robusta`. Ei saa aru, mis mul viga on!


Ilmselt need läikivad lehed võlusid mu siis ära. Kusjuures see sort külmub talvel minu aias kõige vähem tagasi. :)
No ja eks mõned kibuvitsad kasvavad mul siin aias ikka ka, aga üldiselt pole ma rooside juurde soetamisele mõelnud.

Eelmine aastal Karla küla lillerallit külastedes, mõtlesin enne lahkumist  (nalja pärast) ka sealt roosikasvatusega tegelevast talust läbi hüpata (tavaliselt jätan ma selle vahele). Millegipärast vooris rahvast just seda vahet hirmsasti. No ja kui ma juba siin olin siis, miks ka mitte pilk peale visata. Vaadata ju ikka võib! Või no... tegelikult võiks mu aias ju mõni rooz ikkagi veel õlmitseda. Selline romantilist meelolu loov.
Kuna ma emotsiooni pealt midagi osta ei taha (külmakindlus?), siis tegin huvitavamatest lihtsalt pilti. Ilm seda muidugi üldse ei soosinud, aga vahel on midagi parem, kui üldse mitte midagi


Pargiroos `Raubritter`

Roniroos `New Dawn`
Roosa pinnakatteroos `The Fairy` - minu aias poleks seda ilmselt küll kuskile panna
`Jazz`
`Firebird`
Eks neid huvitavaid oli veel, aga kuna lõpuks sai pildistatud juba lausvihmas, siis neid ei kannata teistele näidata. 😝

Lillekasvataja toodu :)
Oot-oot, kuhu ma nüüd jäingi? Aaa... sinna, et roozid mind absoluuutselt ei huvita. Nii! Aga mõni aeg tagasi huvitas mind väga üks valge pisipööris, mida ma siis Lagedile Juhani juurde noolima läksin. Minu suureks kurvastuseks jäigi see mul leidmata. Küll meenus mulle siis, et mul oleks hädasti vähemalt ühte elulõnga vaja. Selle ma leidsin - tuutus. Kangutasin selle tuutu siis kuidagi mulla seest kätte ja... eee... selja taga olid roozid. No kui ma juba siin olen siis... oh, kui tore, kui tore!

Enamik roose olid samuti tuutudes ja algaja jaoks valikut piisavalt. No ja nii ma seal hullunult nuusutasin, lugesin ja kaalusin.
No võtaks selle `Asprin`, kõik ju kiidavad taevani. Aga kas see ikka lõhnab ka?
Või võtaks ikka selle `New Dawn`-i. Aga kuhu ma selle üldse paneks? Mis vahet seal on kuhu sa selle paned! On midagi maha panemata jäänud või??? Tõsta korvi!
Izzand ja seda `Nostalgie`-t tahan ma juba ammu ju! Ähh, mingi kuivik ongi veel jäänud...
Äkki peaks hoopis `Astrid Lindgren`-i võtma - aegade algusest mäletan, et pidi väärt rooz olema.
Või võtaks hoopis midagi, millest ma midagi ei tea - puhtalt emotsiooni pealt??? Äkki läheb õnneks?

Otsused, otsused, otsused...

Mees ütleb mul ikka, et kui naine hakkab pikalt midagi kaaluma, siis lõpuks ta ei teegi (osta) midagi :D Seekord libises siiski korvi ka miskit. :)

Nojah! Seadsin mina siis rõõmsal meelel sammud kassa poole ja võtsin kenasti järjekorras koha sisse. Ühed kliendid olid just maksma hakkamas. Arve tuli neil 20 Eurot. Tuulasid oma rahakotis ja teatasid müüjale, et näete - viimane raha. No kes see siis oma rahaasju sedasi poes kõigi kuuldes arutab?
Järgmine klient oli naisterahvas, kellel olid nii käru, kui ostkorv lilli täis.  Müüja vedas suurele A4 paberile ühe pika horisontaalse joone ning hakkas ostetavat kaupa ükshaaval üles kirjutama. Hmm, kassaaparaat ei tööta. Pole hullu, elus juhtub igasugu asju! 
Tegelikult olin ma sinna Juhanisse juba niigi liiga pikalt tolgendama jäänud (no see tuusti otsimine ja... siis need roozid, mis üldse plaanis polnud) ja mind ootasid väljas autos näljane abikaasa (tal hakkab pea valutama, kui õigel ajal süüa ei saa) ja vinguv Väikemees, kes hoopis mänguasjapoodi tahtis. Ja üldse lubasin ma kiiresti siit läbi hüpata ja ma hüppasingi, aga nüüd... oli siin mingi õudne seisak, sest kogu asi edenes teo kiirusel.
Korraks torkas mulle pähe mõte, et kas kaardiga siis ikka saab maksta? Aga kuna ma ühtegi vastavateemalist silti ei leidnud ja müüja polnud ka minu eesseisvat ostjat sellest teavitanud, siis ma ei muretsenud. Sellisest asjast ei jäta ju keegi teavitamata, eks!?
Igatahes see aeg, kui kassas asjad teo sammul edenesid, sest müüja ei teadnud palju mingi potsik maksab (ostja käis ise kontrollimas); ei näinud seemnepakilt midagi lugeda (ostja luges ette) ja ei osanud ilmselt ka kirjutada, pidin mina ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte ise sinna leti taha ronida ja juhtimist üle võtta. No jumal, esimest korda hoiad pastakat käes või??? Kui kaua võtab inimesel aega ÜHE tuusti nime kirjapanek? Pool tundi??? Appi ja ta pole veel poole pealegi jõudnud ju! 😱
Kujutlesin, kuidas kohe siseneb uksest minu mees koos röökiva lapsega. Pliiz, liiguta ennast ometi kiiremini! Äkki ma peaks ikka ise seda tegema, me jäämegi muidu siia. 
Oi, aga mis siis, kui need esimesed ostjad, ei rääkinudki oma rahaasjasest vaid hoopis rahakotis leiduvast sularahast??? 😱 Aga siis peaks ju silt olema! Või tegevusplaan, mis näeb ette nähtavasse kohta vastava sildi riputamist. No paberit tal ju ilmselgelt on!
Vahepeal, oli minu taha tekkinud veel paar ostjat (Palju õnne teile!) ja müüja tegeles ERITI keskendunult selle mis-iganes-asjaga, millega ta seal tegeles. Ma ei julgenud teda oma peas vasardama hakanud küsimusega segama hakata, sest siis oleks tal ilmselt kõik sassi läinud ja ta oleks pidanud jälle otsast alustama. No ja... mina lahkuksin siit heal juhul sinise silmaga, halvemal juhul... no ma hoian lihtsalt suu kinni.
Lõpuks jõudis müüja siiski ostukorvi kaubaga ühele poole ja tekkiski oodatud koolmekoht enne, kui ta käru kallale asuda jõudis (suurem kogus taimi ootas siiski veel ees).
"Kaadriga ikka maksta saab või???" lendas hoobilt mu huulilt.

Kolm korda võite arvata, mis vastati.
Ning võite vaid ette kujutada, mis näoga mind vaadati, kui ma tühjade kätega sealt puukoolist autosse tagasi hiilisin. Ma ei hakanud igaks-juhuks uurima, et kaua mul läks. Parem mitte torkida.

Aga nördimust tekitas minus selline suhtumine küll. Tänapäeval vaata, et ongi aeg see kõige hinnalisem asi üldse. Ja minu väärtuslikku aega sedasi raisata? Raske mingi silt kirjutada? Või üle saali vahepeal hõigata? Või... kui aeglaselt saab üks inimene kirjutada??? Oeh...
Nojah, ma läksin siis hoopis Kristiinesse. Seal osatakse minu raha kiiresti endale võtta. Ka pangakaardilt.
Nädalavahetusel käisin jälle. Nuusutamas, märkmeid tegemas ja niisama imetlemas. Kui juba roos, siis ikka lõhnav, eks! Näiteks see `Aspirin` ei lõhnanudki üldse. Perenaine soovitas antiikroosi ´Clair Renaissance`(pilt), oli ikka ilus küll. :) Ise jäin totaalselt kinni sametise õiega `Burgundy Ice` potsikusse (pilt). Ja kuigi guugeldades leidsin info, et ei lõhna siis... lõhnas, ja kuidas veel. Mmm...

Aga kuhu ma selle küll istutaks? Mis vahet seal on kuhu sa selle istutad? Õite ilu ja lõhna saab imetleda igas päikselises hea mullaga kohas, kus sa ta mulda viskad. Ära ole selline pidur!

Otsused, otsused, otsused...

11 kommentaari:

  1. Sellele esimesele lõigule võin puhta südametunnistusega alla kirjutada. Nagu ise oleks selel jutu kirja pannud. Ja tegelikult on põhjuski sama - juuuube kehv muld.
    Tegelikult on mul just hiljaaegu tekkinud üks unistus. Isegi koht unistuse jaoks on valmis vaadatud. Kahtlustavalt suure vahtrapuu poole kõõritatud, et tea, mida tema asjast arvab. Unistus on nimelt "Aspirin". Ja mitte üks. Vähemalt kolm. Hea, kui mahuks neli. Olen kuskil näinud pilti, kus suurte graniitkividega piiritletud roosipeenras kasvan 17 valget "Aspirini". Imekaunis vaatepilt!
    Mul oli ka kunagi see pinnakatja "Fairy". Lendas tiibade lehvides parematele maadele. Rosmakori pinnakatja "Denise" on veel hinges, kuid hingitseb, mitte ei õilmiste.
    Aga unistada pole ju ometi keelatud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tead, ma seal Kristiines neid roose imetledes mõtlesin, et ehk peakski neisse kuidagi vabamalt suhtuma ja ostma seda, mis meeldib. Mul pole ju plaanis neid kümnete kaupa soetada ka ja kui lähebki välja, siis läheb välja. Inimene võib ju endale midagi ilusat soetada. Unistama peab, aga kõige rohkem kahetseme pärast me ikka neid asju, mis tegemata jäid. Kui hinge peal, siis ikka prooviks.

      Kustuta
    2. Mairoos sul on täiesti õigus, ei pea põdema, võib ju pärast sõpradele jagada kui oma aeda ei sobi, lähevad kasvama küll. Ma olen loobunud näiteks roosidest Sexy-Rexy ja Louise Odier, mis minu tingimusi ei talunud

      Kustuta
  2. No nii, roose ei kasvata mina ka, aga mitte kehva mulla pärast. Lihtsalt tundub, et nende ilu suht lühiajaline ja kohe üldse ei armasta ma nende okkaid. Aga rääkidest Aspirinist, superhea, tasub tahta. Kasvas mul linnaaias aastaid kuniks ikka juhtus see, et läks välja. Ritausma on imekaunis ja mitteroosikasvataja ainuke nimeline roos aia algusest saati, sai välja kaevatud sellel kevadel ja põhjus sama, mis sul. Vot nii, aga piltidelt ilus vaadata. Tore ja meeleolukas postitus!

    VastaKustuta
  3. Nii, ma hakkan nüüd kohe tõekuulutajaks oma pika-pika 8 aastase roosikasvatuskogemuse pealt :-D Esiteks kasvatan mina oma roose kruusas ja nad on sellega väga rahul, vaja on ainult kevadel peoga seda pikatoimelist väetist või labidaotsaga hobusesõnnikut siputada. Teiseks kui on nii pargikaid kui peenraroose siis alustavad roosid õitsemist juuni esimeses pooles ja lõpetavad oktoobris, loomulikult eri sordid, üks põõsas teeb vahepeal vahe vahele aga kui õitsenud õied ära lõigata alustavad nad varsti uutelt võrsetelt teist õitsemist. Ritausma on minu juures ilus sest siin ei saja :-D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaat see viimane oli nüüd küll põhjapanev fakt! :D

      Kustuta
  4. Rooside ilu kestab ikka kordades kauem kui pojengide, iiriste liiliat või mistahes sibullillede õilmitsemine. Sortisid varieerides võib hooaega kuni nelja kuu peale venitada, kuigi üks ja sama roos nii kaua järjest ei õitse. Clair renessanss on armas, kuid ei nautinud just eriti meie liivast peenart. Madalakestest on ikka Tommelise ja tema punane versioon võrratud - alustavad umbes jaanist ja muudkui toodavad eriti erksaid unistuste kibuvitsa õisi. Häid on rohkem muidugi.

    VastaKustuta
  5. Ma ei ole ka roosiinimene ja seda just selle töö pärast, mida nad vajavad. Ilusad on nad muidugi, aga ega see mooniõis täidisõieline kehvem just pole. Mul mõned ikka on ja ostnud olen ise kaks taime, milleks? Aga roosi laiaks istuda, isegi kui mõni kehaosa eemaldada, on omaette ooper. Aga kirjutad sa ikka väga hästi!!!

    VastaKustuta
  6. minagi pole roosiinimene, kultuurse roosi :), metsikuid olen ikka jõudnud paraja portsu soetada aga üleeelmisel aastal käis plõks :D ja minuni jõudis teadmine, et roosid kui hakkavad, siis õitsevad hooaja lõpuni ja nii see on tasapisi läinud. Loomulikult ikka võimalikult lollikindlad ja muidu kindlad, ikka pargiroosid, peamiselt :)

    VastaKustuta
  7. Fui, normaalsetel inimestel siin roosijutuga pead segi ajama! :) Mul õnnestus kuni eelmise suveni täitsa edukalt roositu aiaga läbi ajada, aga nad on ikka ilusad küll, pole midagi öelda. :)

    VastaKustuta
  8. Tore jutt, alati päevateemaline! Pargiroosid ruulivad! Teised on ammu leidnud paremad kodud, nii ilus Nostalgie kui muud

    VastaKustuta