esmaspäev, 30. september 2019

Üks väike heinaniitmise pildilugu ning natuke tervisejuttu

Need pildid said tehtud juulikuu viimasel päeval, siis kui teinepool viimase heina põllult maha niitis.
Kõigepealt tulid kured. Ju oli külapeal siva jutt laiali läinud, et meil siin miski jube hea söögikoht avatud. Ja nii nad kohale lendasidki. Vanad ja noored. Kokku sai lõpuks kaheksa lindu. Pildistada oli neid muidugi raske, sest ega need hulld ju paigal seisnud. Ei-ei, neil oli kogu aeg räme rutt uutele (ja) parematele jahimaadele.






Kiirel sammul edasi
Kiire - kiire!
Traktorit nad ka ei kartnud, seega oli mees täitsa hädas, kui jälle ringi oli vaja keerata - paremaid palasid jahtides, kadus kurgedel igasugune ohu taju. 😂
NB. Piltidel on liikuv masin!
Kas see on PÄRIS KINDEL, et sul just siin on vaja sõita???

Jälituspatrull
Samal ajal oli põllule ka üks rebane nuusima tulnud ja ega temagi tühja kõhuga jäänud :)



Suutäis head-paremat

Amps nr 2

Ma kuidagi ei raatsinud neid pilte ainult endale hoida. Selline tore suvine hetk, mille menutamine hea sooja tunde tekitab :)

Ja sooja on mul hetkel väga vaja, sest tervis pole vahepeal kahjuks oluliselt paremaks läinud. Ja nii juhtuski täna arstil käies see, mida ma eelnevalt kartnud olin - minust kimas mööda rulaatoriga tädi. 😂 Ja ausõna, ma ei pane praegu midagi juurde - ta pani mulle ikka pika puuga ära. Nii et... aeglane olen. Neetult aeglane!
Ma pole kunagi oma elus nii haige olnud. Kõige parem on see, et ka arst ei tea, mis mul viga on. Söön antibiootikume, aga paremaks suurt ei lähe. Või no...tegelikult on täna esimene päev, kui mul pole (veel) palavikku olnud. Aga hingata on ikka väga ebameeldiv. Ja köha tahab kopsud välja lennutada. :(
Eile hakkasin pead murdma oma liikumiskiiruse üle. No päriselt - miks? Mul ei ole mingeid liigesevalusid ega muud sellist, mis mu liikumist takistaks, aga ometi olen ma tiguaeglane. Nii ma siis eile lauda poole loivates otsustasin, et astun LIHTSALT kiiremini - peab saama ju! Juhtus aga see, et minu ülakeha liikus küll ettepoole, aga need pehmed vostid seal all lohisesid ikka samamoodi edasi. Täielik anomaalia!

Ainuke põhjendus, mis ma sellele välja mõelda suutsin, on see, et minu keha on targem, kui mina ja selline liikumiskiirus on tema jaoks lihtsalt optimaalne, et ma enam-vähem normaalselt hingatud saaksin (ilma kopsu välja köhimata) ja, et võimalikult palju hapnikku ikkagi verre jõuaks. Ja siis ehk ei käi pea ka nii palju ringi.

Raskematel hetkedel on teinekord tekkinud sisedialoog:
- Kuule! Oled sa ikka siin???
- Eee... ma ei tea enam...

Eile ma ainult nutsin suurest ahastusest.
Täna ma enam ei nuta ja mõtlen, et ehk läheb ikka paremaks. Ükskord peab minema ju!
Aga nõme on ikkagi! Ma ju nägin, millise kaastundega mind täna seal ootesaalis teiste haigete poolt vaadati - nagu raskelt haiget, kes kohe surema hakkab. Mul ei olnud piisavalt häält, et neile öelda: "Oodake ainult! Ma kavatasen terveks saada! Ja siis te veel näete, kuidas ma jooksen!" 😎

Mees arvas, et mu on täna siiski parem. Sest ma nõudsin käes puusas keset kööki keedukaruleid. 😀
Nii et - elame veel!

3 kommentaari:

  1. Sind on tõesti tõsine tõbi tabanud (bronhiiti pole kaalunud) aga selles on sul õigus, et kunagi peab ju üle minema. Parane kiiresti ja homme nõua juba liha :) Need suvised pildid olid tõesti üliväga toredad. Muidugi pidid sa neid jagama.

    VastaKustuta
  2. Soovin kiiret paranemist. Küta endale kodus kasvõi ülepäeva üks mõnus saun, leilivette eukalüptiõli ja pärast sauna tiigrisalv varvaste vahele. Küll see köha ka ükskord taganema hakkab.
    Väga uhked rebasepildid, kurgedest rääkimata. :)

    VastaKustuta
  3. läkaköha pudavat liikumas olema, kirjutati

    VastaKustuta