reede, 3. märts 2023

Sutsuke lugemisest ka...

"Karulinn" tuleb siia ise ette kujutada

Ma ei loe aastas kolmesadat raamatut. Ka kahtesadat mitte. Isegi sadat ei loe. Ma loen mõned...kümned.

Ma ei loe ühistranspordis. Sest ma ei kasuta seda. Autoroolis samuti mitte. Ja kõrvalistujana vahin ma hoopis aknast välja ja ahmin endasse ümbritsevat. Igal kevadel saab ahmitud rohelise erinevaid varjundeid. Suviti saab hoolega jälgitud, et mis tee ääres (või kellegi aias) kasvab/õitseb. Vajadusel auto tundmatu isendi pildistamiseks, kinni peetud, et hiljem liik ikka määratud saaks ja... seeläbi veike tarkusetera lisanduks. Eestimaa on suvel väga ilus ja värviline. 

Sügiseti saab auto aknast imetleda (puit)taimede sügisvärve ning nende võrade haabituse erilist välja joonistumist. Talviti aga puude ja põõsaste oksagraafikat. Oi, see maailm on imeline koht - siin on nii palju vaadata! 

Kõndides ma ka ei loe. Sest siis ei näeks ju üldse midagi. Ei taimi ega linde ja loomi. Liblikaid. Ega kuuleks looduse ja lindude hääli. Isegi lõhna ei tunneks vist. Aga kas niimoodi tohib?

Kevadest sügiseni elan ma aias. Ja aiale. Looduses. Ja loodusele. Sellist elu ma naudin. Kuniks tuleb talv. Talvega ma pole sõber. Liiga külm ja märg mo jaoks. Aga see aastaaeg on kehale (suurest aedlemisest) vajalik taastumise aeg. Ning siis leian ma ka rohkem võimalusi raamatute lugemiseks.

Õhtuti loen ma tihti hoopis oma seitsmesele pesamunale. Kui jõuan. Või hoian teda niisama kaisus. Ja tema räägib mulle neid asju, mis tal hinge peal. Vahel päris hingeasju, aga vahel lihtsalt vanadest majadest ja Norma plekktopsidest. Mina kuulan. Ja olen olemas.

Pärast on hea pugeda mehe kaissu, sättida oma nina ja huuled vastu ta nahka ning hingata teda sisse. Lihtsalt hingata. Või leida ta sõrmed ning neid siis õrnalt sõrmeotstega puudutada. Vahel, kui me varbad voodis kohtuvad, siis sätib ta need õrnalt oma jalalabade vahele. Just nagu kaissu.

Armastamiseks ei ole vaja palju. Ainult kõike. Isegi su sõrme- ja varbaotsi.

Niisiis... ma ei loe lugeda ajaviiteks. Ja ma olen kaugelt liiga isepäine, et mingi väljakutse raames lugeda. Elu esitab mulle juba piisavalt väljakutseid - ma ei soovi neid enam juurde tekitada. 😂 Aga vahel ma siiski loen. Sest see on nii kuradi mõnus!

Ma olen kiire lugeja, aga ma ei loe kiiresti. Pigem mõnuga. Nagu loeks kellelegi ette. Puhta diktsiooni ja õige intonatsiooniga. Nii et pausid kannavad. Vahepeal loen loetut veelkord üle, et "õige tunne" kätte saada. Et valu oleks valus ja rõõm paneks südame hüppama. Ning vahel on vaja ka loetut kauem mõtestada. Kõik see võtab aega. Seega... ma ei kugista, ma naudin.

Ma armastan lugemist, sest...

... see avardab minu maailma ning annab mulle uusi teadmisi.

... see annab võimaluse vajadusel enda elust põgeneda. Või reisida. Kellegi teise ellu, teise aega või kohta. Või hoopis teistsugusesse seni tundmata maailma.

... mulle meeldib naerda!

... see pakub mulle naudingut.   


Enne lugemist teen ma tavaliselt ikka eeltööd. Ma ei taha raisata oma elu kehvade raamatute peale. Raamatute peale, mis mind ei puuduta. Aga vahel astun ikka ämbrisse... 😀      

Kui raamatukogust laenutatud "Karulinn" sai loetud, ei teadnud ma veel, et sellele on ka järg. Küll mõtlesin ma, et "Karulinn" on selline raamat, mis võiks ka koduses raamaturiiulis olemas olla (sest ma loeksin seda hea meelega uuesti) ning mida ma SOOJALT soovitaksin ka oma lugemiskaugetel täisealistel poegadel lugeda. See on väärt raamat rasketel teemadel. Inimestest. Ja sellest, mis on peidus nende sees. Miks? Sellises lihtsas arusaadavas keeles. Ei mingeid kakskümne lehekülje pikkusi (üksikasjalikke) kirjeldusi. Ma usun, et see raamat meeldiks neile. Ma olen selles veendunud!

 "Meie teie vastu" tuli mul spetsiaalselt raamatukogusse tellida. Et see ühest teisest raamatukogust kohale toodaks. Seda unustati teha. Teisel katsel jäin ma ise koos lapsega pikemalt haigeks ja kui ma viimaks raamatukokku jõudsin, oli raamat juba tagasi saadetud. Kolmandal katsel oli raamatukoguhoidja toonud mulle vale raamatu. Selle lugesin ma läbi, kehitasin õlgu ja nõudsin oma edasi. Lõpuks see siiski saabus.

Kümnendal leheküljel lahistasin ma juba nutta (hiljem seda lõiku raamatukogu juhatajale ette lugedes, kordus sama asi 😂). Magusvalus äratundmine virutas justkui jalaga näkku. Mida lehekülg edasi, seda kindlamalt tundsin, et ükski seni loetud raamatutest pole mind sedasi (otseselt) puudutanud. Ja ikka igasugu asja on elus loetud! 😂

Mida on vaja, et olla hea lapsevanem? Mitte kuigi palju. Ainult kõike. Ainult absoluutselt kõike.

Mul on kolm poega ja... vahel on nad ikka tõelised kirstunaelad (Sorry, poisid! 😂). Ma ei tea tähtsamat tööd, kui lapsevanema oma. Aga vahel on see töö nii kuratlikult raske ning iseenda lõplik murdumine ainult hingetõmbe kaugusel. Ma tean seda tunnet. Liigagi hästi. Võimalik, et neil, kel endal lapsi pole või kes pole nendega läbi vasktorude ronima pidanud, jääb see dimensioon lõpuni mõistmata. Aga mina mõistsin. Oi, kuidas ma mõistsin! Nutsin ja mõistsin! 😂  Niisiis... minu jaoks nõretas see raamat sügavast vanemlikust tarkusest. Ja elutarkusest.

 Üks poiss sureb sel ööl. Üks vanapappi samuti. Üks ema ja vend ja tüdruk istuvad haiglas, üks mammi jõuab koju, majja, mille tühjust ei täida enam miski. Kaks Härjala meest lähevad süütamise eest vangi, üks neist ei suuda pärast metsas juhtunud autoõnnetust enam kunagi käia, mõne meelest ei ole see kaugeltki piisav karistus.

Mõned ütlevad, et see oli õnnetus. Teised ütlevad, et see oli mõrv. Mõned arvavad, et süüdi on ainult need mehed, teised ütlevad, et süüdlasi on rohkem. Et süüdlasi on palju. Meie.

Ahjaa, poliitika mittearmastajana meeldis mulle selles raamatus eriliselt poliitiku tegelaskuju. Kui sa ikka oled teinud kõvasti (eel)tööd ja näinud vaeva ja suudad kogu aeg kümme käiku ette mõelda ning paned lambad tegema tegusid, mida SUL ON VAJA, et nad teeksid, siis... see on lihtsalt geniaalne. See ongi poliitika ju - lammaste juhtimine! 😂 Ja kui inimene on milleski TÕELISELT hea, siis on ta tunnustamist väärt - isegi, kui ta on hea... sitapea olemises.

"Võitjad" ma ostsin omale. Ma teadsin, et see on seda väärt. Ja ma ei pidanud pettuma! 

Varem oli lihtsam olla isa, mõtleb Peter, vähemalt oli võimalik pakkuda võileiba, ilma et keegi samal ajal interneti su last pähe tulistaks. Keegi ei räägi sulle, enne kui sa paljuned, et kõige raskem hea lapsevanem olemise juures on see, et sa ei saa ennast kunagi sellisena tunda. Kui oled eemal, teed ühe suure vea, aga kui oled kogu aeg olemas, jõuad teha miljon väikest, ja teismelised peavad arvet. Oi-oi-oi, kuidas nad arvet peavad.

"Uks KINNI, isa!", röögatab Leo maruvihaselt.

See läbi kolme raamatu lumepallina veerev lugu on kahtlemata haarav ning väga hästi kirjutatud, selles pole vähimat kahtlustki. Aga seal on ka niipalju muud. 

 ...Tobbe, kui sa vanemaks saad, siis sa saad aru, et elus on niigi piisavalt probleeme, mis su ise üles leiavad, ilma et sa peaks neid taga ajama...

Niipalju muud, et nüüd on mul peaaegu igaks elujuhtumiks, võimalik võtta telefonist mõni selle triloogia raamatute tsitaatidest ja... põmm! Pihtas põhjas! Üks päev kirusime just mehega pooletoobiseid autojuhte ja voilaa!, kohe oli telefonist õige tsitaat võtta! Aga no selle peate küll juba ise üles leidma! 😛

Karulinna triloogia räägib küll kahest Põhja-Rootsis kõrvuti asuvast väikelinnast, nende elanikest ning nende omavahelisest lõputust võimuvõitlusest. Hokist. Ka vägivallast ja kriminaalsetet tegudest. Alkoholist ning narkootikumide tarvitamisest. Kogukonnast. Sidemetest. Nii nähtavatest, kui nähtamatutest. Aga eelkõige on see lugu ARMASTUSEST.  Armastuse kaotamisest. Ning sellest, kui palju võib armastus haiget teha. 

See on lugu lastest ja laste vanematest. Emadest ja isadest. Poegadst ning tütardest. Õdedest-vendadest. Sõpradest ning sõprusest. Seega... minust ja sinust ning ühiskonnast üldiselt.

Traagiline, aga samas väga eluline. Üdini inimlik! Reaalsusest põgenemiseks need raamatud mulle küll võimalust ei andnud, aga nutta sai. Ja naerda samuti! Ja lugemisnaudingut jagus nii, et tapab, sest kirjutada see mees oskab!

Nad jõuavad keset ööd jäähalli. Adri on ette helistanud, nii et valvur on jätnud ühe akna lahti, kust nad saavad sisse ronida. Benji ja Alicia mängivad, kuni ei suuda enam õieti hingatagi. Seejärel lamavad nad selili keskringis, nende all on maalitud karu, ja tüdruk, kes saab varsti seitse, küsib poisilt, kes pole veel kakskümmend:

"Kas sa vihkad jumalat?"

"Jah!", vastab Benji ausalt.

"Mina ka", sosistab tüdruk. 

Benji kaalub, kui väga vastutustundetuoleks rääkida seitsmeaastasele, et neid tundeid on lihtsam hallata, kui ta saab piisavalt vanaks, et tõmmata head kanepit, aga ta oletab, et Adri murraks sellisel juhul aeglaselt kõik ta sõrmed, nii et ta loobub. Selle asemel ütleb ta:

"Kuradi kaua on kuradi valus, Alicia. Mõned täiskasvanud ütlevad sulle, et aeg parandab kõik haavad, aga see pole, raisk, tõsi. Lihtsalt muutud natuke kõvemaks. Lihtsalt enam pole nii kuradi valus."

"Sa vannud ikka jube palju", naeratab tüdruk, ja siis liiguvad ta suunurgad esimest korda selle päeva jooksul ülespoole.

"Raisk, ma faking ei vannu ju üldse, kurat!" muigab Benji.

Siis naerab tüdruk nii, et jäähall kajab, ja siis on veel elul lootust.

 

3 kommentaari:

  1. Suurepärane, imeline raamatute lugu! Sul on rikas ja ilus hing, tead sa oled lihtsalt üks vapustav naine ja ema. Siia paneks nüüd ämbritäie südameid ka ritta aga seda võimalust ei ole.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oeh! No mis ma oskan nii armsa kommentaari peale muud kosta (peale selle, et sa mind nutma ajasid :D), kui et aitäh! Südamest! Lugemast ja arvamust avaldamast. :)

      Kustuta
  2. Tere!
    Kas Te saaksite minuga ühendust võtta: kerli.dello5@gmail.com?
    Proovisin kirjutada tuderitalu@gmail.com, aga sealt ei tule vastust.
    Lugupidamisega
    Kerli Dello

    VastaKustuta