Ühel vihmasel (vabal) augustipäeval, kui mul oli lõpuks aega lehti lugeda, leidsin ma (juunikuu!) Maalehest loo Anne Reemannist. Ja mind puudutas südamepõhjani tema öeldu...
Kogu aeg mõtlen, et varsti on suur kiire läbi ja hakkan korralikult elama. Aga ei. Teinekord jääb saak sügisel koristamata...
Ja siis tuleb uus kevad ja kõik hakkab otsast peale. Tohutu entusiasmiga seemned maha, taimed mulda...
Pikk paus...
Hästi pikk!
Ikka kestab veel...
Selle lõigu lõikasin ma lehest välja ja panin oma rahakoti vahele. Nähtavasse kohta. Päriselt. Sest mul on kogu aeg täpselt sama plaan - h a k a t a l õ p u k s o m e t i k o r r a l i k u l t e l a m a! Selles mõttes kohe, kui see pagana kiire aeg läbi saab, eks! Siis KOHE hakkan. Ainult selle p r a e g u s e kiire pean veel üle elama, siis kohe läheb kergemaks. Ausõna! Ma TEAN, et läheb.
Sest ikka ma varun omale külmkappi mingit erilisemat kraami, millest ma k o h e - k o h e midagi head ja erilist vaaritama hakkan. Ok, täna enam ei jõua, aga h o m m e vast ikka. Või hiljemalt ülehomme. Siis kindlasti!
Kuu pärast säilivustähtaegade möödumist viskan ma kõik selle ära. Ja ostan uuesti. Ikka nii, et kõik kraam vähemalt kuu säiliks. Sest s e e k o r d ma päriselt jõuan selleni. No pean jõudma!
Ja kõik need aiaärist ostetud hädapärased tuustid jõuan ma ka maha istutada. Ja peenraid korda teha. Ja perega rohkem toredatel väljasõitudel käia. Ja sõpru ja sugulasi külastada. Ja teatris ja kontsertidel tolgendada. Ja kui päris kohe ei jõua, siis kohe varsti kindlasti! Ma olen selles TÄIESTI veendunud!
Tegelikult ei jõua.
Pikk paus...
Hästi pikk!
IKKKA KESTAB VEEEEL!
Või no... p a l j u d asjad loomulikult saavad tehtud. Aga LIIGA PALJUD asjad on selles lõputus kohehakkanelama listis. Ja see on lihtsalt kurb. Ja frustreeriv.
Kevadel oli mul kindel plaan minna Taivi juurde. Inimene ju kutsus. Ja mina igati tahtsin minna. Mis seal´s keerulist saab olla? Kuskil peab see vaba "auk" ju leiduma! Ja siis... hakkas minu elu juba tragikomöödia mõõtmeid võtma. No pole "auku! Vahepeal juba nagu lubab ja siis... loodetud auk lihtsalt kaob. Ikka põleb kuskil rohkem, kiiremini ja suurema leegiga. Ise vaatasin ja mõtlesin, et see ei saa ju päris elu olla. Et sellest saaks mingi jube hea koolitusmaterjali, blogipostituse vms. Samas... keegi nagunii ei usuks... 😂 Ja aega ka pole, et selliste asjadega tegeleda. Lõpuks lihtsalt loobusin üritamast. Ah, las ta´s jääb!
Aiablogijate kokkutulekul leppisime Rohelise Villa perenaisega kokku, et esimesel võimalusel lähen väisan ikka tema aeda ka lõpuks. No natuke juba nagu piinlik oli, et siiani pole jõudnud - kõige lähem aaluja ikkagi ju!
Ainult et... vahetult enne kokukat jäin ma silmapõletikku. Õnneks (osalt tänu Rohelise Villa perenaise manitsusele) sain rohu kohe peale ja kokuka päeva elasin (peaaegu lõpuni) kenasti üle. Edasi läks jamaks. Siis tundus, et vist ikka paraneb. Ja siis läks puhta jamaks. Mul pole kunagi silmapõletikku olnud, seega polnud ka aimu, et mida sealt oodata, aga tundub, et sain jälle mingi personaliseeritud vormi osaliseks, sest KÕIK kellega ma sellest rääkisin, väitsid et, neil küll NIIMOODI ei olnud! 😃Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui pealinna erakorralisse minna, sest meitel siin Järvamaal... silmaarsti pole.
Sain uued rohud ja lootsin parimat, aga tekkisid hoopis uued mured (positiivse inimesena ütlen, et uued... väljakutsed 😛). Nägemine muutus häguseks. Niisiis jäin ootama, et millal SEE möödub. Ja siis... et millal see lõputu vihm lõppeb.
Sadu jäigi lõpuks üle. Taas selge taevaga hommikut tervitades, otsustasin, et on aeg. Sest kui ma NÜÜD ei lähe, siis... mingit paremat aega ei pruugigi tulla. Edasi võibki ainult sadada ja mo silmanägemine... ei saa võib-olla enam kunagi endiseks. Küll ma sinna Türile ära sõidan! 😅
Õnneks oli Rohelise Villa perenaine veel puhkusel ja... kookigi küpsetanud. Selge - siis peab kohe kindlasti minema! 😀
Üheksane tuli minuga kaasa. Aga enne uuris umbusklikult, et mis kook t ä p s e m a l t pakkumisel on...? 😁
Kuna poodi ei tahtnud aega raiskama minna, siis haarasin kaasa karbi oma sitarataste mune ja... ee... ühe... noku. Ah, ma ei hakka parem seletama...
Igatahes... kohale me üheksasega jõudsime ja edasi...
Riietusime lahti, sest täiesti ootamatult oli suvi tagasi tulnud (kodus veel ei olnud 😀)
Inspekteerisime peenraid
Tegelesime ideekorjega (st tegime lähivõtteid toredast keevitatud taimekaarest)
Imetlesime Jaapani juudapuulehikut (no leiaks ainult koha...)
Nautisime aia nurgas suure tamme all varju ja imetlesime õdusat istumisnurka. See oli mu vaieldamatu lemmikkoht seal aias. Zennn...
"Eksisime" naabri aeda
Vingusime ühe peenra kallal 😂
Võtsime 5 minutit päikest. (rohkem ei saanud, ma hakkasin jälle vinguma)
Imetlesime lõhnava gladiooli õrna ilu ja lummavat aroomi (seda oleks nüüd hädasti endale ka vaja)
MINA armusin ülepeakaela mingisse tundmatusse... punanuppu. Ja nüüd ma ei tea, kuidas edasi elada..? (ja ühtegi normaalset pilti ka ei ole!) 😂
Tiksusime kahe üksteise sisse kasvanud kukeharja (ilmselt on neil nüüd mingi teine nimi...) lummuses
Pildistasime toredat hekki. Mingi muu tüüp on veel pildile jäänud...
Inspekteerisime veelkord ihaldatud punanupu alust maad. No siin oli mingi titt kunagi! (Kahjuks ikka ei leidnud... 😁)
Imetlesime esinduslikku (ja praktilist eesmärki kandvat) kannadest hekki. Võiks öelda, et lausa seina
Inspekteerisime kasvuhoone sisu ja veendusime erinevate taimetoetussüsteemide headuses
Panin (oma tömbi silmanägemisega 😅) kahtlase olekuga kurgitaimele diagnoosi (punane kedriklest)
Degusteerisime erinevaid tomateid (Pille, Taiko, Solena Shoco ja vist veel midagi) ja viinamarju (Mars ja Somerset Seedless). Nämm-nämm-nämm...
Veendusime olemasoleva kasvuhoone headuses ja mõõtsime selle igaks-juhuks üle (2,5*6 m)! 😂
Inspekteerisime elumaja vundamendi ääri ja sadeveesüsteemide lahendusi. Päriselt! Ma ei tee nalja. Nii, et kutsuge mind omale ikka külla!😛
Uudistasime kõduusside kasvandust ja praktilist aiakuuri
Läksime tuppa kohvetama-morsitama ja kooki maitsma (üheksane võttis siiski teise tüki veel! 😀)
Kiitsime köögimööblit
Tegime ringkäigu pererahva vannitoas, imetlesime põrandaplaate ja seinamosaiiki. Avasime ja sulgesime uksi ja peaaegu oleksin perenaise kõrvale saunalavale maandunud, aga põrandaplaadid olid mu pea juba nii sassi ajanud, et...
Pildistasin põrandavalu ja auku laes. Ausõna! (vaikselt küll mõtlen, et kas pärast seda avaldust mind keegi veel üldse kunagi külla kutsub...? Samas... minusugune külaline ei olegi ju mingitele nõrkadele mõeldud! 😂)
See aeg, kui perenaine käis üleval korrusel tube tuulutamas, roomasin mina käpuli tema köögi põrandal ja otsisin... põrandaplaadi ühenduskohti. (No päriselt... need peavad siin olema! Siin nagu on ju... aga siin... ei ole üldse. Ma ei saa aru...) Olukorra napakust märgates pahvatasin laginal naerma. Üheksane väljendas rahulolematust, et miks ma selline pean olema? Ausõna... kui isegi teaks...
Edasi tutvusime maja teise korruse... asjaliku (ustega!) raamaturiiuliga (IKEA)... ja sealse küttelahendusega (oli täitsa julgust andev vestlus)
Imetlesime perenaise tantsuseelikut ja tema töötoa imelist lillede ja lindudega tapeeti
Kobisime uuesti alla ja samastusime pikaleveninud (elutoa) remondi teemadel
Perenaine jagas lahkesti minuga oma oopiumi-, morfiini- ja heroiinitootmise tooraine tagavarasid. Sellisest pakkumisest saab ainult loll keelduda! 😜
Käisime läbi veel nurgatagused, mis aias seni avastamata olid
Õhkasime (ja ohkasime) maailmatuma pirakate ja raskete õisikutega aedhortensia `Vanille Fraise` juures
Avastasime, et ma jõuan veel ikka Elise aeda ka (eelmise korra üritus sinna jõuda, läks mul totaalselt pekki 😁)
Eks see lõpp natuke kiireks meil läks. Nii et ma ei mäletagi, kas ma ikka jõudsin vastuvõtmise, väljakannatamise ja kõige muu eest ikka tänada. Kallistada jõudsime küll! Veelkord tänud. Oli meeleolukas. Ja tore! Ja ilmselt ka viimane kord, kui mind kuhugile külla veel kutsuti. Nii lihtsalt juhtub, kui külalisel kodus remont pooleli on.😀Aga ikkagi hea meel, et see asi sai nüüd lõpuks tehtud.
NB. Konna saime ka pildile.
Ja tegelikult oli meil veel toredaid hetki (nt üheksasele korraldatud vanaaegsete kooginäpitsate äraarvamismäng) jne
NB2. Pildid on kõik telefoniga tehtud ja (vähemalt minu jutu järgi 😀) rangelt enda tarbeks. Sellest ka selline valik. Ja nagu ikka... enda silm on päris kuningas!
NB3. Silmaarstile sain ka aja. Novembrisse! 😁
Hea võõrustaja soovis enne mu lahkumist ka ühispilti. No et paneme meite gruppi või nii... Pärast hakkasin mõtlema, et pildi juurde peaks nagu midagi ju kirjutama ka... Kole pikk pildi sissejuhatus oleks tulnud. Ja nii see postitus sündis. Pilt läheb muidugi sinna, kuhu see mõeldud oli. 😛
