Mai on purjetanud ka meite õuele ja kõik on justkui jälle võimalik...

Vähemalt õhinas aedleja ise usub seda. Nii umbestäpselt poole maini. Siis lajatab reaalsus labidaga pikki pead!

Teoreetiliselt on käes aasta kauneim aeg. Kõik on veel ees. Kõik on veel võimalik. Kõik alles kogub hoogu. Kui ainult nii hirmus külm ei oleks!

Esmaspäeval möllasin jupp aega ühes naati kasvanud peenraosas. Mulle tegelikult väga meeldib lillepeenraid rohida (naerge nüüd, kui tahate! 😂). Just kevadel (siis pole umbrohi veel põlvini 😅). Eriti mõnus, kui seal on ka natuke naati, mida taga ajada. Rahuldus, mille saad, kui etttevaaatlikult võilillejuurijaga naadi risoomi kergitad ja see tasapisi tegutsedes peenrast tervena kätte saada õnnestub. Kogu see "teedevõrgustik", mille naadi risoomid on peenrasse laiali ajanud: suured rasvased peatänavad, väiksemad hargnevad kõrvaltänavad ja päris lühikesed sissesõiduteeotsad. Kõik see värk paikneb mitmel tasapinnal. On nii tunnelid, viaduktid, kui ka ringteed. Põnev värk ühesõnaga!

Väljakaevatud teedevõrgustik ja isehakanud küüslaugud

Ma võin sellest naadirallist ikka totaalselt hasarti sattuda. Isegi siis, kui sooja on kuus kraadi ja vastik põhjatuul teeb sellest kuuest omakorda kolm. Või kaks. Mis sellest, et müts vajub kogu aeg silmadele ja enamuse aega toimetad sa nagu mingi ühe silmaga aiapiraat. Täiesti arusaamatu - inimesed on aastatuhandeid juba mütse kandnud ja siiani veel ei osata normaalselt peas seisvaid mudeleid teha. Ühesõnaga... hirmus tuhin on hommikust õhtuni rohida, kaevata ja istutada ja midakõikeveeel, aga... väljas on lihtsalt nii külm, märg ja vastik. Eile sadas iga natukese aja tagant lumekruupi, üleeile terve päeva vihma ja rahet. Prr...

Ükspäev istutasime õhtul mehega garaaži juurde elupuuhekki. Tuulekoridori. Tuulise ilmaga. Vihma tibutas. Sooja oli ka! Nii paar kraadi. Tundsin kuidas tuul lihtsalt puhub minust läbi. Jube!

Ma ei suhestu kuidagi nendega, kes aprillis ajutise külma ja lume üle kurdavad. Parem olgu juba lumi, kui pikk suvesoe, mis kõik liiga vara kasvama või õitsema sunnib. Aga pikalt kestev maikuu külm on küll puhas sigadus! Sest kogu aeg ja kõike ei jõua ju aias katta. Niisiis on sellel aastal meitel külmaga pihta saanud nii kõik astilbed, murtudsüdamed, spargel ja haldjatiivad (vana nimega epimeedium). Ploomid õitsevad, aga mesilased ei lenda ja emakatega tegi külm nagunii 1:0 juba enne õitsema minekut. Eks paista, kuidas õunapuudega saab. Kirsid vist ei köhi külma peale. Hetkel on kõigel külmaseisak.

Sahhalini pihlakas ´Dodong´ kaotas külmale nii õied (juba mitmendat korda), kui ka kõik noored võrsed on lontis. Hakkan juba mõtlema, et pean temast vist loobuma, sest esiteks murrab mingi lind suviti KÕIK tema noored võrsed ja siis kevaditi võtab külm veel õied lisaks (seekord siis ka lehed), niisiis pole minul siiani neid õisi, veelvähem vilju näha õnnestunudki. 😒 Teoreetiliselt peaks ta suvega viskama mitukümmend cm juurdekasvu, aga tegelikkuses jääb juurdekasv tihtipeale alla 5 cm. Sellest lõputust "pügamisest" on võra hakanud juba pigem luuda meenutama. Tegin kevadel seal võras üksjagu harvendust ja püüdsin päästa, mis päästa annab, aga nüüd siis jälle tagasilöök. 😕

Lontis võrsetega ´Dodong´

Männid ja hortensiad kannatasid talvel raske sulalumekoorma all. Soovitus hortensiatele talveks õied peale jätta vähemalt Kesk-Eestis enam ei päde. Sest talv algab siinmail tihti kiiresti maha sadava sulalumekoormaga. Justnimelt koormaga! Nii murdusid ka minu 2+ meetrit kõrgel ´Grandiflora´ aedhortensial paljud suured oksad. Pildilt ei saa aru, aga alumise foto oksad on kuni 160 cm pikad.

Talvel murdunud oksad

Mändidega on lugu tegelikult veel keerulisem ja kurvem. Hortensiad taastuvad! Aga ära murdunud männi oksad ei kasva enam kunagi tagasi. Just need kõige ilusamad ja kaharamad männid kannatavad raske lumekoorma all enim. Mingit tutikut võid sa ju lumest puhtaks rookida, aga 5+ meetrit kõrge puu heaks pole, peale palvetamise, suurt midagi teha. Ja tundub, et korraga maha sadav raske lumekoorem on uus reaalsus, millega tuleb kohaneda. Mõtled küll, et natuke nagu ilmas elatud ja üht-teist nähtud, aga loodus suudab endiselt üllatada. Meenub selletalvine hetk, kui õhtul väljas rasket lund kühveldades kostsid kusagilt kogu aeg mingid kõvad raksatused. Justkui mingi hoone vajuks lume raskuse all kokku. Aga meitel oli kõik püsti. Ometi midagi nii väga muudkui "kukkus raginal kokku". Lõpuks sain asjale pihta - see oli mets, mis "kokku kukkus". Suured oksad lihtsalt murdusid järjepidevalt raske lumekoorma all ja ülevalt alla sadades, lõhkusid omakorda teisi oksi, sellest siis kogu see ragisemine. Ma olen terve oma teadliku elu männimetsa sees või lähedal elanud, aga midagi sellist kogesin ma esmakordselt, et mets konstantselt "kokku kukub". 😀

Vaatepilt kevadel:

Niisiis, hoolimata sellest, et kevadtöödega sai seekord üksjagu varem pihta hakatud, siis tänu igasugu ekstratöödele, olen ma tegelikult hoopis tavapärasest graafikust maas. Ok, tervis mängis ka mäkra, aga see selleks. Elus pole veel juhtunud, et kriitiline aiaäär riisumata jääks (isegi kipsis jalaga sai see töö lõpuks ikkagi tehtud), aga seekord (tänu vahepealsele kuumalainele ja rohu vuhinal kasvama hakkamisele) on just nii. Varasemalt sai aprilli lõpus alati ikka porgand-hernes-uba-redis jt maha külvatud, aga hetkel ma lihtsalt ei leia endas jõudu ja tahtmist, talvises täisvarustuses, sinna arktilise õhumassi kätte kaevama minna. Ja aedviljamaal toimetamist ei armasta ma niisamagi absoluutselt! Andke mulle neid naadiseid lillepeenraid parem! Niisiis pole see aasta mul veel midagi mulda saanud. Aaa... näen aknast, et jälle... sajab lund. Et see ka ei lõppe...😒

Elutoa ahju oleks värvida vaja, aga kus sa siis saad, kui iga päev on hoopis kütta tarvis.

Kõik ei ole sugugi halvasti. Tulbid (need, keda hahkhallitus ei ründa) ja nartsissid (need, kes pärast tormituuli veel püsti seisavad) õitsevad pikemalt. Tulpide olemasolu üle olen ma eriti üllatunud, sest juba eelmise aasta sügisel olid kõik mu peenrad, hiirte poolt, totaaalselt läbi augustatud. Lihtsalt oligi auk augus kinni. Eriti hull lugu oli kivilas. Teadupärast maitsevad hiirtele päris hästi nii karukellad, kui ka rapuntsel ja eks nad nendega talvel maiustasid ka seal. 😒Aga et tulbid suuremas osas alles jäid, on küll üllatus. Ups, jälle läks nagu vingumiseks kätte! 😀

Eelmine aasta kurvastasin, et minu harilik lõokannus millegipärast üldse tittesid ei tee (gagra ja hiline teevad küll). 100 aastat kasvatasin Taivi käest saadud tumeroosat ja no mitte tite poegagi! Aga paar aastat tagasi tõin aeda liigi enda ja no siis hakkas asju juhtuma (Taivi lõokannus oli vist isane ja talle oli lihtsalt pruuti vaja 😁), nii et eelmisel kevadel olid ka minu aias lõpuks esimesed hariliku lõokannuse erinevat nägu tited. Jess! 

Gagra lõokannusele meeldib igatahes minu juures hullumoodi, sest teda jagub juba päris mitmele ruutmeetrile.

Gagra lõokannus

Taga talu perenaise käest saadud kobarhüatsint `Carneum`. Sinna kanti ei ole veel rohimisega jõudnud. 😀

Koerahammas ´Pagoda`

Pesamuna sai nädalavahetusel kümme täis. Ta on nii aias ja mujal täitsa mõnus kaaslane. 

Ja meite kana otsustas just selleks päevaks lapsele esimesed selleaastased tibud kinkida (tegelikult pidid juba mitu päeva varem kooruma 😀).

Kuigi ilm polnud kiita, siis tolgendasime sel sünnipäevanädalavahetusel meelega rohkem ringi. Nii jõudsime natuke igale poole. Rakveresse, Taivi juurde, Kundas asuvasse Teine Võimalus poodi, Lüganuse Veinikotta ja Äntu sinijärve äärde. 

Sinijärve vesi oli tegelikkuses küll täitsa mürkrohelist tooni. Kohe nagu miski nõiapaja sisu. 😀 Pildid on telefoniga tehtud ja jäid tegelikkusest lahjemad.

Aitab vist kah! Lund ka ei saja enam. Lähen ajan need talveriided nüüd uuesti selga ja vaatan, et äkki õnnestub mingi väike asi jälle õues ära teha. Enne kuni tuppa konte peab tulema soojendama. 

Eks see postitus seekord üks segapudru sai, aga no... ajame külma süüks (mõte on hangunud). Ja kui see külm sõrmi ära ei võta, siis äkki kirjutan teinekordki. No pärast seda, kui ma olen aru saanud, et rong on taaskord lahkunud. 😛

Remondijutud 3. Käib räme värvimise ralli. Aga mitte ainult.

Nüüd tuli küll plaanitust pikem vahe sisse, sest elu on pakkunud mulle vahepeal erinevaid väljakutseid: kukkusin jooksmas käies (siiani paranen); jäin grippi (siiani taastun) ja nagu sellest veel vähe oleks, läks mu auto kah veel põlema (siiani sõidan mehe autoga 😛). 😂 Mis jutt see on, et oma soovidega peab ettevaatlik olema? Ma kogu aeg soovin maailma igavamat elu elada ja... MIDA MA SAAN??? Oeh... 😂

Vähemalt kevad käis vahepeal külas. 💚Hetkel peab küll jälle aknalauakevadega leppima. 

Aga mitte sellest ei tulnud ma siia jutustama. Vaid ikka remondist, eks!? Palju põnevam, kui põlev auto ja kevad, ma ütlen! 😅

Eelmine (ka väga põnev! 😜) remondijutt on siin.

Niisiis... kuhu me jäimegi? Ahjaa... käes oli harras jõuluaeg. Mis tähendas, et... käes oli üks väga-väga kiire ja närviline aeg. Sest miljon tähtsat asja on alati siis veel teha. Meil lisandus sinna miljonile veel üks asi - lagi! Sest me ei soovinud veeta pühasid samas ruumis koos viiemeetriste laudade kuhjaga. Noup!

Kui meite tuttuus valge sein oli saanud täpselt sellise välimuse, mis meid rahuldas (teoreetilise ühe valge krohvikihi asemel läks meil siiski kaks kihti krohvi seina + svammiga töötlus) ja kogu savikrohvimise tavaar sai kokku korjatud, saimegi asuda laelaudade värvimise juurde. 

Kuna mees oli olnud nii tore ja kogu savikrohvimise üksi ära teinud, siis nüüd oli minu kord kätel käia lasta. Ausalt öeldes ega ma seda tööd poleks talle usaldanud ka 😀, lakke minevad lauad pidid väga korralikult värvitud saama, sest meil polnud vähimatki tahtmist lähema kümne aasta jooksul lage üle värvima hakata. Ja minus on sellise nikerdamise töö jaoks piisavalt armastust ja kannatlikku meelt. Mehel mitte! 😀

Plaan oli selline, et igal hommikul värvin ära kaheksa ligi viiemeetrist lauda ja õhtul saame need siis juba lakke panna. Järgmine hommik värvin järgmised ja... enne jõule saavad kõik lauad kenasti lakke. 

Esimene tagasilöök tekkis kohe, kui esimene laud värvitud sai. Tulemus jäi väga ilus. Läbikumav.  Ainult et... kõik mis läbi kumab, läheb ajapikku kollaseks ja PALJU hullem on neid laudu hiljem laes üle värvida, kui praegu põrandal. Seega tuli igat lauda, loodetud ühe korra asemel, hoopis kaks korda värvida. See oli hoobilt 2x rohkem tööd!

16.12.2024 Esimene hommikune värvimine. Krohv alles kuivab

Olin olnud tubli ja sorteerinud esimeseks värvimiseks omale lausa10 lauda (48 m). Neid sain ma esimesel päeval niisiis 2x värvida (et õhtul need juba lakke jõuaksid). Kogu värvimine käis põrandal kükakil. Iga 4,8 meetrine laud tuli enne värvimist veel lahtisest tolmust puhtaks lükata ja siis suure hoole ja armastusega värviga katta, nii et midagi katmata ei jääks ega kuskilt värvi jooksma ei hakkaks, sest (täispunn)lauda võib olla siis hiljem keeruline... ee... soonde ajada. Rubriik "Naine räägib ehitamisest!" 😂

Tööasend polnud ka kiita. Liikumisruumi oli lõpus täpselt nii palju, et jalad sai üksteise ette asetada. Ja värvida tuli siis külje poole.😅Selline korralik kurnamisüritus. Aga teha polnud midagi, sest viiemeetriste laudadega läbikäidavas toas asjatamine ei olegi mingi lihtne ettevõtmine. Ja laudade kuhugi kõrgemale pukkidele panemine oleks asja veeel keerulisemaks ajanud. Ma võin muidu probleemideta 2 h kükakil rohida - üldse ei kurda! Aga see... jalg jala ees kükki-püsti-kükki üritus võttis ikka korralikult läbi. Ja ma lausa tundsin kuidas mu tagumikulihas kasvas. Mees pani ka tähele! 😂 Pluss kogu käte töö. Käed pole mul nagunii tööinimese omad. Kõige tapjam töö on minu meelest millegi käsitsi vahustamine. Böö - no ma lihtsalt ei jõua! 😂 Traati (või oksi) võin vabalt väänata, aga munakollase käsitsi vahustamist ma vihkan (tiramisu jaoks on vahel vaja). No ja nüüd oli mul vaja ligi 100 m lauda ära värvida... 

16.12.2024 kell 20.54 Esimesed lauad laes

Värv kuivas kiiresti, seega õhtul panime esimesed lauad lakke. See oli ka väga meelelukas töö, sest käed ülespoole töötamine on ju mu kõige lemmikum tööasend üldse. Lisaks pole siin majas ühtegi sirget seina ega 90 kraadist nurka. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis kiire arvutuse tulemusel sain teada, et samas tempos jätkates, paneme me viimased lauad lakke jõululaupäeva õhtul (mis ilmselgelt ei tulnud kõne alla, eks!), niisiis oli mul vaja värvimise tempot tõsta (värvida iga päev 2x vähemalt 10 lauda) ja tegutsema tuli hakata kohe. KOHE! Niisiis, kui abikaasa oli juba voodisse pugenud, siis mina hakkasin värvima uut portsu laelaudu. Järgmised 48 m. Esimesel päeval kohe 144 m niisiis.😟

Hommikul värvisin õhtused lauad veelkord üle ja läksin tööle. Aeroobikat tegema. Õhtul panime hommikul värvitud lauad lakke ja värvisin järgmise portsu laudu ära. Sinna kõrvale tegelesin kõige sellega, millega naised ikka tegelevad (söögi tegemine, lapsega õppimine, jõuludeks valmistumine jne).

Järgmisel hommikul värvisin 67 m laudu. Mulle meenus, et alles eelmine nädal olin ma sörkimas käinud. Ma ei suutnud seda uskuda. Inimene jõudis  s ö r k i m a s  käia??? Ma ei jõudnud enam püstigi seista, jalad lihtsalt värisesid all. Käed valutasid 24/7. Ja kellelgi siin oli alles olnud nii palju energiat, et sörkimas käia? Ulme!

Vastutasuks mu kannatuste eest, viis mees mind välja sööma. Või oli see siis selleks, et ma ikka rohkem laudu värvitud jõuaksin...? 

Õhtul said jälle värvitud lauad lakke ja uus ports laudu värvitud.

18.12.2024 kell 19:27

Järgmisel hommikul oli mul räme migreen. Ja seest keeras. Väga kurnatud olemine oli. Alguses arvasin, et olen mingi viiruse üles korjanud, aga sain ruttu aru, et see oli lihtsalt minu keha, mis täiega "EI!" karjus. Ma tundsin, kuidas ma enam ei jõua ja taha. Ja mind üldse enam ei huvita. Sorry, mul ei ole praegu sellise asja jaoks aega, mul on vaja need lauad ära värvida ja PUNKT! Nutsin ja värvisin. 62 meetrit.

19.12.2024

Õhtul jälle ühed lauad lakke ja teised lauad värvi alla. Lisaks tegin uue portsu piparkoogi taignat ja viskasin kanalas sitta. Kes teeb, see jõuab, eks! Nutab ja teeb!

19.12.2024

19.12.2024 Lõpp paitab :) Lambid on ajutised

Järgmine hommik jälle laudade värvimine. Positiivne oli see, et lauapakkide järkjärguline vähenemine oli tekitanud mulle värvimisalale hädavajaliku lisaruumi (22 cm nagu maast leitud!) Küpsetasin pirukaid ja tõin metsast kuuse. Õhtul värvisin viimased 9 lauda. Jõuludeni oli jäänud 4 päeva...

Öösel nägin unes, et ühinesin ühe hubase istumisega. Jõuluaeg oli. Kuidagi erakordselt soe ja hoitud õhkkond valitses seal ruumis. Üks inimene tuli mind tervitama. Kallistas mind ja ütles, et tal on nii hea meel mind näha ning kiitis, et näen hea välja. Olin tema sellisest käitumisest natuke hämmeldunud. Me ei olnud ju nii suured sõbrad... Aga kiitsin tema väljanägemist vastu, sest kallistaja nägi tõesti erakordselt värske ja rahulolev välja. Ja no... siis me istusime kõik koos rõõmsalt lauda. Ilus uni, eks!?

Hommikul oli see ilus unenägu mul meeles. Olin hästi maganud. Unenägu meenutades taipasin ruttu, et kogu selles seltskonnas, kes seal unenäos rõõmsalt laua taga istus, polnud ühtegi täna elus olevat inimest. Kõik nad on surnud! Ma ei tea, kas ma seda isegi usun, aga olen kuulnud, et unenäos ei tohi surnuga kaasa minna. Ma ei olnud kuhugi kaasa läinud - ma olin ISE tulnud! Vabatahtlikult. Ja see inimene, kes mind unes kallistas, temaga on mul samal päeval sünnipäev. Tema läks siit elust oma käe läbi. Ja ütles, et tal on nii hea meel mind näha... 

Ilusast unenäost oli äkki saanud õudusunenägu. Aga pole hullu, küllap päeva peale õudus hajub...

Värvisin hommikul teist korda üle viimased lauad. Uskumatu! Oligi kõik! Päris kõik. Ma ei pidanud õhtul enam ühtegi lauda värvima! Ega hommikul. Ega järgmisel õhtul. See õudus on päriselt läbi??? Ainult 614 meetrit pingutamist ja ongi kõik! 😂

21.12.2024 Päris viiimane värvimine :)

Aga unenäo õudus ei hajunud! Täiesti veidral moel hakkas see mind iga tunniga hoopis rohkem piinama. Kordasin endale, et see on lihtsalt mingi mõttetu uni ja ma ei pea sellele mingit tähelepanu pöörama. SEE OLI LIHTSALT UNI! 

Ometigi tundsin järjest selgemini, et... midagi rasket on õhus. Ma olen ratsionaalne inimene - ma ei usu sellist värki! Samas... olen ma õppinud, et kõhutunnet tuleb usaldada. Ja kõhutunne ütles mulle, et... asi on kahtlane. 

Okey, kui minek, siis minek. Ega saatuse vastu ei saa. Aga... praegu oleks nagu kõik hästi. Mis minuga siis juhtuda saab? Lennuk kukub pähe vä??? Jube täpselt peab ikka kukkuma siis. 😅Aga natuke nagu huvitav ka... et kuidas see lahkumine ikkagi toimub? Samas... remont ju alles pooleli. Üheksasel on mind ka veel vaja... Ma ei saa ju veel minna! Unustagu ära - MA EI TULE!

Edasi ma teadsin, mida ma teha SAAN. Mul oli vaja surnuaias käia! Ja ma teadsin, et mul on sellega kiire. Kõigepealt oli vaja poest küünal tuua. Mees tuli autojuhiks. Jumal teab, mis see naine veel korraldab! Väga meeleolukas sõit oli. 😀 Tundsin selgelt, kuidas kirves mu pea kohal kõlgub. Endalegi üllatuseks leidsin enda seest sügava rahu ja leppimise. On nagu on ja tuleb, mis tuleb! Võib-olla tuleb vastassuunast rekka. Aga võib-olla ei tule ka...

Rekkat ei tulnud. 

Elusa ja tervena koju tagasi jõudes, kiirustasin surnuaeda. Hakkas juba hämarduma. Prillid unustasin suure kiiruga maha. Lörtsi sadas. Ja mul ei olnud selgelt teadmist, et kus otsitud haud asub. Lihtsalt mingi aimdus, et vist... seal... kandis. Kindel ei olnud. Aga ma teadsin, et ma PEAN selle asja veel TÄNA lõpule viima. Muidu on jama majas! Ühel hetkel tundus, et ma ikkagi ei suuda õiget hauda leida. Liiga pime. Või üldse vale koht. Ma olin valmis juba kirikuõpetaja välja peksma, et otsitav haud leida. Või ükstapuha kelle. Lõpuks koperdasin ma ühe kiviplaadi otsa. Plaadil oli vaevu loetav A-täht. Ülejäänud nime lugesin kokku sõrmede abil. See oli õige inimene! Küünla olin ma ostnud parima, mis poes oli, aga ka selle põlema saamine ei õnnestunud kohe üldse. Tuul oli lihtsalt nii kohutavalt tugev, et puhus leegi kohe ära ja tahi pikkus vähenes hirmuäratava kiirusega. Alles kolmandal katsel, kui toimetasin maast leitud vana küünlalaterna sees, õnnestus küünal põlema saada. Siis ma ütlesin, mida ma ütlema olin tulnud. Et ma ei tule! Et mul on veel nii palju teha. Punkt!

Juba surnuaialt minema sõites liikusid mu mõtted hoopis teistel radadel. Päev otsa olin seisnud justkui kirve all. Ja nüüd oli see kõik lihtsalt... haihtunud. Justkui und oleks näinud...

Pärast panime elutoa lakke veel viimased lauad. Olimegi hakkama saanud! Meite elutoal oli jõuluks uus valge lagi. Me olime väsinud, aga õnnelikud.

21.12.2024. Naatuke veel minna...

Jõuludeni jäi veel kolm päeva...

Jõulude eelõhtuks said paika veel aknalauad, söögilaua lamp ja natuke mööblit ja vaipasid. Rohkem polnudki praegu vaja. Pühad võisid tulla. Unistatud uue seina ja lae olime jõuludeks saanud. Nüüd vajasime me hädasti väikest pausi. Ja mis saab olla paremat, kui väike talvine molutamispaus. 

22.12.2024 lambi proov

23.12.2024

23.12.2024 

Uuel aastal uue hooga!

Remondijutud 2. Plätserdame ja mätserdame. Lõpuks tõmbame triipu kah!

Kes alguse maha magas, siis eelmist remondijuttu saab lugeda siit.

💚💚💚

Sellest hetkest alates, kui meite elutoa kujutletav mööbel ja valgustid enam-vähem paika said, hakkasime kohe ka jooksvalt puuduolevate asjade otsimisega tegelema. Söögilaud oli olemas ja vana nurgadiivani mõtlesime samuti lõpuni kasutada. Kõik ülejäänu oli vaja veel leida. Vabadel hetkedel kammisime niisiis läbi Marketplace ning erinevaid e-poode ja FB-gruppide lehti, kust otsitut leida võiks. Üldehitusmaterjalidega on üldiselt lihtsam - lähed poodi ja... vastavalt rahakoti paksusele, ostad/tellid midagi lihtsalt ära. Sobiva mööblitüki leidmine on aga juba palju pikem ja keerulisem protsess. Niisiis tolgendasime me ka Saaremaal mööda ehitus- ja sisustuspoode ja naasime mandrile kahe kohtvalgustiga. Proovida pole veel saanud, nii et siiani ei tea, kas sobivad või mitte. 😀

Lisaks käisime Saaremaal ka Saare KEK-i muuseumis, kus oli läbi suure maja kulgev nõukogude argipäeva kujutav näitus. Üheksane oli seal nagu või sees (nu tal ilmselgelt pole peas ikka kõik korras... 😂), eriti meeldis talle tolleaegne elutuba ning ta tegi meile otsekohe selgeks, millisena tema meite uut elutuba ette kujutab. Stiilinäide on allpool ↓

11.10.2024 - Üheksane oma unistuste elutoas.

Minul valdasid hoopis teistsugused tunded. Ma mäletasin küll, et see aeg kole oli, aga et niii kole... Mul on vist mingi lapsepõlvetrauma seoses nende pruunide põrandate ja sektsioonkappide, tumedate oksetooni seinte, ristpistes tikitud patjade ja seinapiltide, alumiiniumist lusikate ning koledast hallist portselanist tehtud lauanõudega. Öäk! Kõik see on minu jaoks kuidagi... raske ja rusuv. Küll on hea, et see aeg läbi sai. 

Üks tahvlike sealt näituselt võttis minu meelest erakordselt hästi kogu selle jubeda ajastu kokku. ↓ 

Kes näeb, see loeb!

Kodus tagasi, said lõpuks ette pandud, juba 2 aastat tagasi ostetud kolmekordsete klaasidega aknad. Plastikust. Sest samaväärsete puidust akende hind oleks ampsanud meie eelarvest liiga suure tüki. Puidust oleks muidugi rohkem meeldinud. Aga on nagu on. 

Kui kõik uksed-aknad olid jälle ees, siis enne uue talve algust, oli õige hetk teha meie maja südamele uus slepe (ühenduslõõr korstnaga). Aastaid tagasi oli juba juba uus tehtud ja see oli igati heas seisus, aga kuna tegija ei teadnud arvestada ahju ukse ja slepe läbimõõdu omavahelist seost, siis ajas ahi pärast uue (väiksema läbimõõduga) slepe tegemist alati sisse, kui ahjus puid liigutati. 😀Ka see asi vajas nüüd korda tegemist. 

26.10.2024

Eks see jälle üks jube nikerdamine ja millimeetrite lugemine oli - allapoole ei saanud selle lõõriga enam tulla, sest muidu meiesugused kraanad ei mahuks alt läbi käima ja ülevalt tuli lagi ebaõiglaselt vara vastu. No ehita siin majas siis midagi! Aga tehtud see härral kuidagi sai. Saab hakkama küll, kui tahab! 😜

Teiselpool ahju tegelesin mina... ee... tasandustöödega? Ausõna, ma ei tea ehitusterminitest mitte midagi. 😀Igatahes oli mul vaja seda kuumaastiku seal kuidagi täita, et tulemus esteetilisem oleks. Päris uuel üle krohvimisel ei näinud selles kohas mõtet, sest iga palgiots seal kõrval oli nagunii ise pikkusega, seega tulemus nii ehk naa rustikaalne, töötamiseks vajalik ruum oli samuti olematu ja liiga lakutud tulemust nagu ka ei tahtnud. Ühesõnaga... paras minusugune peale lasta! 😂

2.11.2024  - Plirts ja plärts, lirts ja lärts! 😃

Värviproov ↓

6.11.2024 Siin ei ole ju küsimust, et kumb läheb, eks?!

Samal ajal tegin ka teiselpool ahju lastetoa ukse taga krohviparandus- ja värvimistöid, aga sellest polegi mul ühtegi normaalset pilti. 

Mees oli jõudnud toimetamistega niikaugele, et võis alustada meite elutoa välisseina savikrohvimisega (kõik suuremad palgivahed olin eelnevalt, nii hästi kui sain, linavildiga tihendanud). Kaks aasta tagasi olime ostnud tonni savi ning see oli kogu selle aja lihtsalt õues (koormakatte all) seisnud. Vahepeal tundus, et sipelgad on sinna koti sisse lausa pesa teinud ja tuleb äkki hoopis uue koti järgi minna, aga õnneks oli saviga kõik korras. 😃

Küll aga teadsime me mõlemad mehega savikrohvimisest täpselt nii palju, kui me internetist erinevatest kohtadest infot olime leidnud ja videosid vaadanud. Teoreetilise poolega olime niisiis enam-vähem kursis, lihtsalt kogemust polnud. Ühe koolituse leidsime ka, aga selle maksumus ületas mitmekordselt kogu seina mineva savi maksumust. Ühesõnaga... odavam tundus proovida, eksida ja uuesti teha, kui koolitusele minna. Nii normaalne ihnuskoidest soss-seppade jutt, eks!?😂

Kõige keerulisem tunduski mulle see savi palgi külge kinni jäämise pool. Et pressid kuidagi seda savist kraami läbi selle hõreda pilliroomati palgini, aga... no äkki ei jää kinni? Mis siis saab??? Ühel hetkel küsis mees, et kas sa mäletad, miks me seda savi sinna  h õ r e d a  roomati peale üldse tahtsime panna? Paneks äkki hoopis selle 5cm paksuse pillirooplaadi palgile ja siis sinna peale krohviks? Oleks lihtsam ja savi kuluks ka vähem. Vähemalt teoreetiliselt.

No ma tõesti ei mäletanud enam, et miks me just nii olime plaaninud. Ehk olid need rooplaadid väga kallid? Vaatasime järgi - odavad ei olnud jah! Aga kuna meil oli vaja ainult 7 (suurt) plaati, siis otsustasime, et paneme ikkagi need plaadid ka sinna savi alla. Välissein ju, äkki on talvel tiba soojem ja lihtsam krohvida pärast. Plaatide järgi tuli nüüd küll suurde linna sõita, sest kuskil Kesk-Eestis nii fäänsit kraami ei müüda. Isegi linna tuli ette helistada ja uurida, et kas üldse poes kohapeal neid plaate ongi. Saimegi enam-vähem viimastele veel küüned taha aetud. 😅

Plaadid käes, täitis mees palkide vahelised süvendid pilliroorooga, et seinapinda tasasemaks saada. Üheksane kirjutas/joonistas palkidele erinevaid sõnumeid järgmistele põlvedele. Siis võis asuda pilliroomplaate paigaldama. Ja sodi ajasid need plaadid ikka koledal kombel.

2.11.2024

2.11.2024

7.11.2024

Nagu keskmiselt pildilt näeb, siis vahepeal oli meie elutuppa tekkinud ka peaaegu viiemeetriste laelaudade hunnik. Olime esialgu mõelnud kõigepealt uued laelauad paigaldada ja alles siis seina krohvima hakata, aga lõpuks tundus mõistlikum ikkagi (punase!😀) saviga tööd ära teha ja alles siis lumivalged lauad lakke panna, sest mul ei olnud küll mingit tahtmist uut lage küürima hakata. Jumal teab, palju nalja selle saviga veel saama hakkab... 😀Ja nii see lauahunnik meil seal toas risti jalus seisiski.

Kui roomatid olid seina (ainult jumal teab, kui õigesti või valesti) ja mingid elektrikaabli kanalid ka paika saanud, sai õhtul prooviks natuke krohvimist proovitud. No et teaksime... kas sajab kohe hommikuks seinast alla või... kunagi hiljem.

7.11.2024

Kohe hommikuks ei sadanud! 

Niisiis sai järgmisel päeval terve sein esimese krohvikihiga kaetud (sellele eelnevalt oli tarvis vajaminev kogus savi käsitsi ämbritega tuppa tassida ning sellest siis omakorda, portsu kaupa, paras krohvisegu trelliga valmis vuristada) 

Kuna meil on peres läinud kuidagi nii, et tubased krohvimistööd on üldjuhul minu teha, siis olin ma tegelikult arvestanud, et see seinavärk jääb minu kanda. Käe sain küll valgeks tehtud, aga õnneks oli kallis abikaasa nii tore inimene ning säästis mind sellest raskest füüsilisest tööst. Ilmselt polnud ta ka valmis 100 aastat ootama, kuni minusugune pedant seinale hingestatult järgmist krohvikogust kannab ja otse loomulikult kümmekond korda mingeid kohti üle teeb (mitte et ma tema tehtut salaja üle krõhvitsemas poleks käinud 😂). 

8.11.2024 - Esimene savikiht

Edasi pidime ootama savi kuivamist.

Paar päeva hiljem avastasin kuivavalt seinalt hallituse täpid. Just need savikihi seest välja turritavad pilliroo osad hallitasid. Pekki! Vaatasin seda niisket seina ja mõtlesin, et huvitav... mis takistab sellel  seinal ü l e n i  hallitama minna? Mitte miski!?

Kiire guugeldus andis soovituse seinas olevaid hallitusekoldeid leeklambiga tõrjuda. Ee... et panen nagu seinas olevale pilliroole tule otsa vä...? Tundus natuke liiga radikaalne lähenemine! 😂 Äkki prooviks kõigepealt heaga? 

Tegelikult hoidsime aknad ööpäev läbi tuulutusasendis, et niiskus kiiremini välja pääseks ja üksikuid koldeid põletasin tulemasinaga. Aga hoolas pidi ikka olema, sest see savist väljaturritav kraam võttis tuld ikka küll! 😂 Lisaks oli meil ülihea meel, et see savitamine oli just küttehooaega jäänud, sest muidu ma ei kujuta ettegi, mis elu seal seinal oleks vohanud. Mets näiteks!

Vahepeal uurisin selle hallituse tekkimise kohta veel lisa. Tuli välja, et niiskena kipubki just see savi sisse segatav kiud hallitama minema. Ja no loomulikult siis ka need esimesest krohvikihist väljaturritavad kõrred Lisaks leidsin netist kiidulaulu, et pillirootooted aitavad vältida kondensatsiooni ja hallituse teket. Ja teksti all oleval pildil... pilliroog hallitas. 😀Mingis teises kohas soovitati pilliroogu valides pöörata tähelepanu sellele, et roog oleks kindlasti kollane (ja jäik) ja ilma hallide täppideta (sest täpid tähendavad hallitust). Hmm... Läksin siis meite plaatide jääke revideerima.

 

Kohe kindlasti sisaldasid need lisaks kollasele roole ka igasugu muud pehmet ja hallitustäppidega kraami. Samas... ei kujuta ka hästi ette, kuidas keegi (käsitsi?) iga pilliroo varre, enne plaadiks saamist, igasugu pehmest lapendavast ja hallitavast sodist ära puhastaks. Vähemalt Eestis pole mingeid premium klassi plaate olemas! Ise pead tegema neid plaate siis. Ja kui lahtiste silmadega väljas ringi liikuda, siis on ju näha, et tegelikult on hallitus igal pool meie ümber. Kõrred ju hallitavadki! Nii et võta siis kinni, kas peaks muretsema või ei. Ja kuna need plaadid olid juba seinas ja ühe kihi savigagi kaetud, siis... saime ainult edasi liikuda. Kipsi jõuab alati panna! Ja ka see võib hallitama minna...

Pillirooplaadi jäägid

Et meeleolu siiski ergas püsiks, avastasime ühel hommikul oma kuivavalt seinalt kunstiteose nimega... "Tissid". 

Mees arvas, et need kuuluvad vist veidi küpsemale daamile. Väga hea, ütlesin mina, saadki eesootavaks vaatepildiks valmistuda. Vaata kohe terviseks, kallis! 😛

Kui esimene savikiht oli nädalakese kuivanud, sai panna järgmise kihi. See oli kõige keerulisem/raskem kiht, sest nüüd pidi savi sisse minema ka džuudivõrk. Selle kihi paigaldamiseks kulus mehel kaheksa tundi. Või oli see üheksa? Igatahes oli ta õhtuks täitsa sepik, mis sepik. Valutavatavaid käsi pole mõtet mainidagi. Mõtles teine hirmuga, et mis need käed veel hommikul teevad...? 

Aga naine teadis rohtu! Tõin sahvrist võiduka näoga pudeli veini ja... hakkasime kiiresti raviga pihta! Ja uskuge või mitte, aga järgmisel hommikul oli mehe ja tema kätega, kõik suurepärases korras. 😂Tähelepanu! Tegemist on ravimiga! Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pudelil olevat etiketti. Kaebuste püsimisel või kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu arsti või apteekriga. 😛

Teise kihi puhul olime me juba targemad ja ventileerisime elamist esimestel päevadel kohe eriti usinasti. Aga ikka tekkis seinale mingi kogus hallitavaid täppe. Mees tõi mulle nende tarvis soovitatud leeklambi, aga ma keeldusin seda kasutamast, sest kartsin, et see "põhk" seal savi all võtab ikkagi tuld ja siis läheb kogu kupatus nagu säraküünal. Jäin tulemasina kasutamise juurde. Savi tootja poolses kasutusjuhendis oli tegelikult ka kirjas, et kõrge õhuniiskuse korral võib savi pinnale mingiks ajaks hallitus tekkida, aga see pole tervisele kuidagi ohtlik ja kaob savi kuivades ise ära. Tekkinud kolooniad soovitati siiski eemaldada ja nii ma ka tegin.

 

Pärast teise kihi kuivamist läks seinale veel kolmaski kiht savi ja hiljem kuskile allapoole veel mingi ekstra "augutäidet", et sein kaablitunneliga ikka samas tasapinnas oleks (mees oli pornot teinud, noh!😀). Ja aknapalede tegemine ei olnud ka mingi mee lakkumine. Iga kiht savi kuivas  v ä h e m a l t  nädala. 

Lisaks tekitas kallis abikaasa meite magamistoa seinale kena elektrikaablitest harakapesa. See ootab hetkel veel mingit "õiges mõõdus" kappi, kuhu kogu see kupatus viisakalt mahutada. Niikaua aga paitame oma silmi selle pesa suurejoonelist kurvide ja keerutustega.  

8.12.2024 - Viimane kiht ekstra savi kuivab

Marjasõel laes ↑mängib lampi. 😛

Vahepeal tuli laevalgusti kaablite täpseks paika panemiseks, taaskord meite tinaraske söögilaud tagasi tuppa tassida (mul hakkavad kohe käed valutama, kui ma seda meenutan). Jõuludel pidi see laud küll nagunii kasutuses olema, nii et tuppa oleks pidanud see varsti kolima nagunii. Jõululaupäevani oli täpselt 11 päeva.

13.12.2024

Viimane kiht punast savi oli seinas kenasti ära kuivanud ja tegelikult mulle täitsa meeldis see tulemus. Oli selline mõnus soe ja maalähedane toon. Mees oli lõpuks täitnud naise unistuse, saada jõuludeks elutoale ilus uus sein (aastast ei olnud ju juttu, eks!). Niisiis olin mina igati valmis pidama jõule punakaspruuni seinaga elutoas. Kõik oli hea! Välja arvatud see... ligi viiemeetriste laudade hunnik keset tuba. Äkki tõstaks selle jõuluajaks lihtsalt seina äärde jalust ära, äh? 

Aga vot sellega ei olnud mees kuidagi nõus. Raius nagu rauda, et jõuluks peavad need lauad lakke saama ja veel täna õhtul tahab tema vähemalt ühe triibu tõmmata. Seinale, ma mõtlen. Veel parem, kui kogu sein saaks lõpuks viimistluskrohvi kihi peale. Mul oli ainult üks küsimus: Mees, kella oled vaadanud vä??? 

Oli küll! Lubas vajadusel veini vahele võtta ja edasi panna. 😂 Kuule sina, kes sa selline oled? Ja mida sa mu mehega tegid??? 

13.12.2024 Algus

13.12.2024

Nagu ikka, ei läinud ka see töö nii lihtsalt, kui minu jäärapäine mees lootnud oli. Aga umbestäpselt pool seina krohvis ta sellel õhtul ikkagi ära. Ilma veini abita, kusjuures! 😛

Pildid on kõik pimedal ajal tehtud, sest remonditöödeks olid mehel üldjuhul ikkagi ainult õhtud kasutada.

Teine pool seinast sai heleda kuue järgmisel õhtul.

14.12.2024 17:20

14.12.2024 18:08 Kuivanud ja veel kuivamata savikrohv

Jõuludeni jäi veel kümme päeva...