neljapäev, 9. veebruar 2017

Me kõik tuleme lapsepõlvest

Tegelikult ei olnud mul plaanis oma aia algusest üldse kirjutada. Siin pole midagi erilist, tavaline lugu, nii nagu kõigil teistel. Kui aga Muhedik soovitas oma aia "saamisloost" siiski kirjutada, hakkasin mõtlema. Mis see minu aia saamislugu siis üldse on? Kust ta siis üldse algas? Ja mida rohkem ma mõtlesin, seda selgemaks sai, et minu sa alguse.... minus endas.
Mu lapsepõlv möödus siinsamas lähedal liivases männikus. See männik, sealne mets ja raba olid minu mängumaa. Viljapuid meil polnud, lilli ka väga mitte. Kurdlehised kibuvitsad kasvasid õuel ja enelad. Ning läheduses asuval vanal talukohal kasvasid.... mairoosid :)
Ma kasvatasin üksjagu toalilli - hästi kasvasid, kuigi valgust nappis. Kooli minnes avastasin kooli aiast pirnipuu. Puu alt sai pirne noppida - see oli ulme minu jaoks. Ja nii ma siis unistasin, et ühel päeval on mul OMA pirnipuu. Ja muidugi lilled - need mida kodus ei kasvanud.

Vaade lapsepõlve mängumaale (2010)


Selle praeguse koha saime me noore perena 2001 aasta sügisel kingituseks, abikaasa vanaisa käest - Volga vastu. :D Eks siin üks pime padrik oli. Puude langetamisest me alustasime. Kõike säilitamisväärset püüdsime säilitada. Sirelivõsaga võitlesin aastaid. Kirve kasutamise sain sealjuures muidugi korralikult selgeks. :) Ja ämbriga sai tigusid kokku korjatud.
Maja oli nagu vanad majad ikka - lumi tuiskas talvel tõllakuuri uste vahelt tuppa :D Praegu on selles kohas köök. Aga vanasti elas siin mõisa maaler - seepärast ka tõllakuur.

Pildid 2001 aasta sügisest. Esimesed saetööd on juba tehtud




Mingid lilled olid siin juba olemas, esialgu mässasingi nendega. Avastamisrõõmu jagus! :) Vahepeal sündis ka teine laps ning aiale aega ei jagunud. Mäletan, et panime ühel kevadel kartulid ja natuke tippsibulaid põllule maha. Kui suvel sibulapealsete järele läksin, siis kartulid leidsin ma nipa-napa üles, sibulaid... ei leidnudki :D Aga huvi aianduse vastu oli suur, lugesin hoolega aia-ajakirju ka kribasin muudkui märkmeid teha :D Intrnetti ju polnud.

2003. aastal istutasime sissesõidutee äärde männid. Need on praegu juba asjalikud puud.
2004. aastal said ostetud siia aeda esimesed (puit)taimed - kolm harilikku elupuud ("Smaragd", Micky" ja "Danica")
Valiku tegemisel oli abiks selline väljaanne:


Tol ajal käis see täiskritseldatud ajakiri minuga aiaäris alati kaasas. :D

2005. aastal sain lõpuks oma kauaoodatud pirnipuu ("Pepi"). Ka üks mägimänd, aedhortensia "Grandiflora", roos "Hansaland", h. elupuu "Holmstrup" ja siberi kontpuu "Gouchaultii" leidsid meie juures uue kodu.
Järgmisel aastal ostsime peamiselt viljapuid  ja marjapõõsaid ning viinapuu "Zilga" - lapsed ju kasvasid  :)
Päris esimestel aastatel me aiapilte ei teinudki, sest polnud midagi pildistada - nüüd on sellest muidugi kahju :(

Pilt aastast 2007

  

Sama koht aastal  2011



 ja aastal 2015

Ja nii oleme me selle aiaga koos vaikselt kasvanud...
Viimastel aastatel küll suurema hooga, kuna enam ma ei kaeva uue peenramaa saamiseks, vaid pimendan. Ja see on ikka kõva ajavõit! :)
Hetkel kasvab aias kokku u 600 erinevat taksonit taimi (sh puittaimi). Seda pole palju, aga vähe nagu ka ei ole. Niisiis olengi viimased 3 aastat teadlikult taimede arvu vähendada püüdnud, loobudes tuustidest, millega on palju vaeva ja vähe õhkamist, aga koguarv sellest hoolimata kasvab. :D

See aed on siiski noor ja oma tee alguses, sest alles nüüd sain ma lõplikult aru, milline see MINU hingeaed üldse olema peaks. :) Ning selle teadmise üle on mul kuratlikult hea meel...

2 kommentaari:

  1. Aed on alles noor :D seda ma räägin oma aias ka. Ma lähen enne pinsile, kui mu aed midagi enamat on kui noor :D

    VastaKustuta