Parim osa aiast ja... suhted põtradega

Parim osa tükikesest Eestimaast, mis meie pere hoole all on, ei asu üldsegi mitte meie füüsilises aias (seal asuvad lihtsalt need tuustid, mis mulle meeldivad).

Parim osa meie aiast asub tegelikult meie looduslikul heinamaal, mis meie maja ümbritseb. Seal on isegi isetekkeline lilleniit! :)
Ja männitukas  - seal saab korjata metsmaasikaid, vaarikaid ja lambatatikuid.  Ning lapsed saavad sinna 5-korruselise onni ehitada.
Ka rabaserv on eriline... Seal kasvavad mustikad ja kitsemamplid.
Ning kõrgeim punkt meie valdustes asub vanal maa-alusel kalmistul. Seal saab talvel nt kelgutada ja jõulude aegu viime me sinna perega küünlaid.
Need on "aiaosad",  milleta ma oma elu ettegi ei kujutaks, kuigi need ei asugi aias. Ja kuigi ma armastan oma "tuuste" väga, siis... looduse looming on alati üle inimese loodust ning üks suur puu on alati rohkem väärt, kui 100 väikest taime.
Eks me abikaasaga üritame, selle meie hoolde usaldatud killukese planeedi eest, ka vääriliselt hoolt kanda. Ja seda natuke parendada. Näiteks uusi puid kasvatades ja no... EI OLE lihtne!

Pesamuna taris mind eile, kui õues olime jälle meie metsa äärde, sest seal asuvad tema jaoks väääga huvitavad ratastega objektid. Minu jaoks on need kohutavalt koledad ja igavad metallist kolakad (loodame, et mees ei loe!). See aeg, kui laps heldinult koleobjekte lumest puhastas, avastasin mina hoopis lumelt värsked jäljed - põder, saadanas! Ma ju tean küll, mida ta siin (ringi)tolgendab.

Mulle tegelikult põdrad väga meeldivad. Kellele ei meeldiks - ilusad suured kuninglikud loomad. Peaks ikka peast puhta soe olema, kui selline loom ei lummaks.

Aga no... kas metsas TÕESTI enam süüa pole või???  Et, meie territooriumil ongi see viimane õlekõrs? Oeh...
Mängisime lapsega jäljekütte ja ISEENESEST MÕISTA oli see pagana ablas loom otsejoones minu isetekkeliste männilapsukeste juurde loivanud.

Ja endast seda va bioloogilist materjali maha jätnud

Õnneks, ei tule põdra olemasolu mulle üllatusena ja juba aastaid kotistan ma noori puid. Niipalju, kui jõuan. Neid, kes kotti veel mahuvad. Ka sellel platsil olin ma sügisel olulistematele isenditele koti pähe (:D) tõmmanud.

Tegelikult on neid männibeebisid seal hordide kaupa ja tuleb õnneks aina juurde (ühel päeval peaks seal mõnus männitukk olema). Nende hästi pisikeste osas lootsin, et need jäävad talvel lume alla ja sealt pole meil neid kunagi välja kraabitud. Lund aga paraku pole ja nii oli põder ampsanud peaaegu kõigest, mis polnud kotiga kaitstud. :(
Ega see kott ka alati kaitse. Kõik, mis kotist välja jääb, süüakse tihtipeale ära. Aga hetkel pole teistmoodi võimalik uusi suuri puid saada. Pesemata lambavill pidi ka ulukid puudest eemal hoidma. Varsti on noored puud kotti toppimiseks liiga suured, siis peangi seda lambavilla varianti proovima. Aga raskelt tulevad need suured puud, ma ütlen :D

 Naabrite stiilinäide :)

Lähen otsin nüüd miskit hamba alla, räme põdravorsti isu tuli...