Juba päris algusest peale olen ma olnud hädas nende neetud peenra äärtega. Et mida siis sinna piirdeks panna või panemata jätta. Olen vaadanud ja uurinud, mida ja kuidas teised teevad ja... kasu ei miskit! :D Kõigega tundub jube palju mõttetut tööd olevat. Aga mina olen laisk - see on kindel asi!
Päris alguses mul ei olnudki sinna peenra äärtesse midagi panna, olid päris niisama. Ja pagana umbrohi võttis sügiseks muruaäärest endale peenrast vähemalt 20 cm laiuse riba. No, ei ole mina veel aru saanud, kuidas ma ikkagi pean ilma ühegi nähtava maamärgita mõistma, et SEE muru EI OLEGI muru, vaid hoopis kaval umbrohi, kes peenrasse tükib. Issand, mul on koolitust vaja!
Siis ma ladusin punased telliskivid peenra äärde. Muidu täitsa kena, aga siis oli paha niita ja kaval umbrohi kasvas loomulikult rõõmuga sealt kivide alt ikkagi peenrasse :(
Järgmiseks kaevasin ma need tellised maa sisse. Alguses lapikuti ja siis pikuti. Kumbagi moodi polnud hea. Niita sai, aga kivid kadusid natukese ajaga maa sisse ära. :D Seal vana lauda ümbruses on kohati selline eriti õhuline muld. Igasugu toikaid on hea maa sisse lükata - muudkui lükkad ja lükkad ja lükkad... :D
Illustreeriv pilt väääga ammusest ajast (2009):
Kuna ka see lahendus ei toiminud, siis kaevasin kivid jälle maa seest välja, ladusin uuesti maa peale ja mürgitasin. See toimis! Niita sai ka.
Siis tuli üks oma küla tädi ja ütles, et kõige paremad kivid peenra äärde on ikka sellised kolba suurused. Ta ei täpsustanud, kelle kolpadest jutt käib. Ma siis võtsin mõõdupuuks oma kolba ja tassisin hea meelega uued kivid, sest vahepeal oli peenar kasvanud ja tellistest oli juba kitsas käes. Aga ka nendest kividest jäi mul puudu, seega tuli ka neid vahepeal juurde hankida (sellest ma räägin kunagi hiljem - kui julgen.). Vahepeal jälle mürgitasin.
Õnneks lugesin ühte "Maakodu" artiklit mürgitamise kohta ja sain aru, et see küll jätkusuutlik lahendus ei ole. Loodusest hakkas kahju, lastest ka. Parem vohagu see umbrohi seal kivide vahel, kui et inimestel või kasvõi konnadel järeltulevad põlved tõsiselt haiged on. Jumala eest, minu peenraservas võivad rahumeeli orashein ja võilill kasvada, kui sellest maailmale midagi head sünnib. Kellele ei meeldi, see ei vaata!
Ahjaa, vahepeal proovisin ma mingi peenra peal ka seda kraavi kaevamise meetodit, aga see minu kerge ja liivase pinnasega ei toiminud. Kraav ei tahtnud kuidagi püsida - vajus lihtsalt jälle mulda täis. Eriti, kui üritasid muruniidukiga mööda kraavi äärt sõita, siis vajus pool niidukit ka sinna kraavi :D Ehk on jälle hoopis koolitust vaja?!
Ja puuronte proovisin - need lihtsalt pehkisid ära. Oleks pidanud vist jämedamad olema. Ja mitte kasest. Ega haavast :D Saare omad peaksid head olema :)
Hetkel ääristavadl ikkagi need "kolbad" mu istutusala, aga need on paraku igaüks ise kuju, suuruse ja värviga (kolpade värk!), seega tulemus on liiga rahutu minu jaoks. Ja kuigi kevadel teed jälle hulga tööd, et need kolbad ikka kenasti musta maa peal asuksid, siis jaanipäevaks on ikkagi muru kivideni jõudnud. Ja siis tuleb neid ääri trimmerdama hakata ja selleks ei ole kellegil eriti aega :( Lõpuks on ikkagi mingid tuustid seal kivide vahel rõõmsasti püsti.
Näide:
Tegelikult peaks sinna kivide alla kruusa vms panema, aga see ei tule hetkel kõne alla, ma ju liigutan neid kive. Permanentselt. Mees niidukiga liikudes enam ammu ei imesta, et kuhu kõik see muru sai :D
Plastääriseid ma ka ei taha. Tegelikult on mul kodus valmis ostetud neid puidust palissaadpiirdeid, need mulle täitsa meeldivad, aga ma ei kujuta ette, kuidas ma neid kividega kokku sobitama peaksin? Või peaks kividest üldse loobuma ja palissaadi juurde ostma? Aga muru kasvab ju ka selle palissaadi sisse :( Otsused, otsused, otsused.... Las seisavad, pahaks ei lähe! Vist.
Ah, tegelikult võib see hein seal kivide vahel ju kasvada ka. Neile, kes seda heina seal liiga pikalt jõllitama jäävad, ütlen et see on ökodukt - tõugud (ja igasugu muud kasulikud satikad) saavad ohutult ühest aia otsast teise liikuda, ilma et aplad linnud neid nahka pistaks või sihitult ringisõeluv inimene laiaks astuks!
Aga võib-olla tuleks hoopis kõplama õppida...
Nii tore, et järjest lisandub ilusate aedade omanikke, kes hakkavad kirja panema oma aia lugu.
VastaKustutaSu aed pole väga noor, kirjuta rohkem ka tema saamisloost.
Keerukate lausete kõrval on olemas lihtlaused ja need ajavad asja kenasti ära :)
Eks me kõik oleme olnud hädas nii istutusalade servade kui paljude muude lahendustega, kusjuures ühest nõu ega lahendust polegi olemas. Ökodukt kõlab ju hästi :D
Tänan tähelepanemast. Paraku ilusast on asi ikka kaugel veel :D Aga ma tegelen sellega :)
Kustuta