Aeg-ajalt on mul ikka teatavatel põhjustel vaja surnuaias käia ja tegelikult mulle täitsa meeldib seal. Hea rahulik paik maailma asjade üle mõtlemiseks. Eriti meeldivad mulle sellised vanemad ja metsikumad surnuaiad nagu see, kus mina tolgendamas käin. Mingil paradoksaalsel kombel pakatavad need surnuaiad, oma sammaldunud puude, sepa taotud ristide ja metsikult kasvavate lilledega, elust. Justkui Tistou (see roheliste sõrmedega poiss) oleks sealt läbi jalutanud ja oma sõrmeotstega õrnalt kõike puudutanud. Mingit halba energiat mina seal ei tunne, seega ei oska sellepärast ka muretseda.
Aga... inimesed räägivad, et peaks. Või vähemalt, et teatud juhtudel peaks. Aga... hoolimata oma (liigagi elavast) emotsionaalsest poolest, olen ma siiski mõistuseinimene. Või no... mulle on vaja ikka argumenteerida. Või vähemalt puust ja punaseks asi lahti seletada, sest pimesi ei usu ma midagi. Kõigepealt ikka võimalikult palju infot... ja siis ma otsustan.
Aga miks ma sellest üldse siin kirjutan on see, teada-tuntud vanarahva uskumus, et... surnuaiast ei tohi MIDAGI koju viia, sest see toob halba õnne.
Ja vaat selle uskumuse osas tunnen ma , et infot on kuidagi vähevõitu, sest minul tekib alati küsimus, et nagu... MITTE MIDAGI või? Aga...
... ennemalt polnud meil surnuaia väravas prügikasti ning kõik vanad küünlatopsid said koju prügikasti toodud (OMG!)
Aga kui lapsed leitud käbi või linnu sule tasku pistavad???
Ja kasutatud mulla sealt aiavasist toon ma ka alati koju tagasi (no ma viin ju ka selle sinna ikka elavate, mitte surnute pärast). 😀
Ja... kas trimmeri ikka võib pärast kasutamist surnuaiast koju tuua? Aga reha? Istutuskühvli???
Või kui me ühel päeval tahaks seal haual suured kõnniteeplaadid millegi muu vastu vahetada, kas siis need plaadid peaks surnuaia prügimäele viima (jumala korralikud plaadid ju!) No need plaadid pandaks ju kohe pihta ja siis saab hoopis keegi võõras meite halva õnne omale (sellist koormat küll oma hingele ei tahaks - reha juba varastati ära ja metallist asjade külge pidid kurjad vaimud end eriti hästi haakima!).
Ja no seda ei julge enam mainidagi, et tihtipeale (kindlal põhjusel) vahetame me suvel need võõrasemad teiste õitsvate lillede vastu välja siis, kui võõrasemad alles ilusad ja no... ee... ma toon siis need lilled omale koju... peenrasse (ma südamest vabandan kõigi ees, kes nüüd toolilt kukkusid), sest mina ei suuda täies õites olevat ELUSAT lille prügimäele kuivamissurma saata. Minule on elusad ikka olulisemad, kui surnud! Tegelikult võiks ju proovida need lilled seal kuskil lihtsalt niisama maasse panna, aga... uus trimmerdaja nagunii ei hooli lilledest ja trimmib kõik maha - vana oli selles osas kullatükk! :)
 |
| Kõnealune kask |
Tegelikult ma üldse ei naeruväärista neid, kes nii usuvad ja ma saan aru ka selle uskumuse loogikast (surnuaiale viidu kuulub surnutele), aga ma lihtsalt ei näe seal seda tonti. Ega tunne!
Aga juba mõnda aega tundub mulle aga, et seal haual on üks ülearune betoonist aiavaas. Vanaema Auguste tahtis alati igale lahkunule eraldi lilled istutada, aga selle loogika järgi oleks lõpuks seal väiksel platsil siis vähemalt 7 aiavaasi ja see ei ole mõeldav. Ning... Vanaema on ju ka nüüdseks lahkunud.
Ja siis on seal need lainjad hostad, mis kuidagi edeneda ei taha (jälle Vanaema soov), kuna meetri kaugusel hauaplatsist kasvab SUUR kask, siis seal all siis lihtsalt ei kasva eriti midagi peale sambla. Aga vaat seda aiavaasi ja neid hostasid ma küll omale koju tuua ei taha. Ma tean, et Vanaemal poleks selle vastu küll midagi, aga... lihtsalt ei taha.
Eks ma pean siis midagi välja nuputama :)
 |
| Kitsed on pahandust teinud |
Ee... kui te nüüd arvasite et enam hullemaks minna ei saa, siis... Lõpetage ruttu lugemine!...
...taimehuvilise inimesena ma olen ikka mõelnud, et kui minu keha maised jäänused ükskord seal surnuaial puhkavad (ja jumal teab, mis head kraami mul seal haua pääl siis kasvab, eks!)... siis minul ei ole küll kahju, kui mõni väike aednik (või miks mitte ka suur) sealt omale mõned seemned või pistiku materjali taskusse pistab. Siit võid julgesti võtta! Ära ainult labidaga suurt koledat auku mulle siia tee, see oleks sinust küll inetu. Loodetavasti läheb sul kõik võetu kenasti kasvama ja teeb su silmale ja hingele kaua pai. :)
Vaat nii!
Edasi näitan veel natuke pilte sealsamast surnuaiast, kuigi praeguseks hetkeks on ilmselt ka viimased lugejad minestanud.
 |
| Väike igihali Vinca minor metsa all |
 |
| Ilus sepatöö |
 |
| Kunstlilled mõjuvad siin kuidagi eriti võõralt |
Kui palju tööd ja vaeva... ↓
 |
| Kutsuv värav... |
 |
| Vanade raudristide surnuaed |
Minu arust täitsa mõnus ja helge koht viimaseks puhkepaigaks.Võib-olla ei taju ma siin midagi halba hoopis sellepärast, et tulen siia austusega ning suhtun kõigesse siin lugupidavalt. Ma ei viruta miskit ära, ega sokuta oma prahti suvalisse kohta. Minu lahkudes jääb see koht maha paremana, sest tihtipeale korjan ma kokku ka teiste inimeste prügi.
Surnutega pole mul siin probleeme olnud, küll aga meenub üks elus vanatädi, kes profülaktika mõttes minuga kord kord õiendama tuli (laps oli ka tookord kaasas). Kui olukorda seletasin, ei tunnistanud ta loomulikult oma eksimust, vaid vajus vaikselt minema.
Ma ei saa aru, mis neist surnutest karta, elavad palju hullemad ju! 😁
Juhuks, kui siin peaks tõesti veel mõni lugeja olema, siis oma kaks lemmikpilti jätsin ma kõige viimaseks. No nagu kirsiks tordil või nii 😍
 |
| Harilik katkujuur |
 |
| Kõrvikpriimulad :) |
Ahjaa, päris elus võib juhtuda, et enne, kui sa ämbritäie võõrasemadega surnuaia väravast välja jalutad, jalutasid sa nende samade võõrasemadega sealtsamast väravast ka sisse. Lihtsalt... keegi hea inimene on juba hauale lilled istutanud, ja mida muud sul nende lilledega siis ikka peale hakata, kui nad uuesti minema viia.
Mind on lausa kahel korral sellise olukorraga "õnnistatud". 😂
Õnneks see aasta olin mina essa! 😛
Seekord siis sellised jutud. Ausõna, järgmine kord võtan helgematel teemadel sõna! :)
Mitte-minestanuna tahan sõna sekka öelda selles osas, et kui ükskord saabub aeg siit ilmast lahkuda, siis olen mõelnud, et mulle meeldiks, kui tuhk segataks mullaga, sinna kotti/potti pandaks üks kena puuistik ning see puutita istutataks kuskile kas kindlaks määratud park-kalmistule või lihtsalt metsaserva. Ei taha kedagi koormata hauaplatsi korrastamise ning küünalde hauale viimisega. Kohati tundub see suisa sundusena ja hirmuna, et mida ometi naaberhaudade korrastajad mõelda võivad - näe, see laisk polegi veel hauda korrastamas käinud.
VastaKustutaSee puu istutamise variant on väga ilus ja hea mõte ja minu teada seda juba ka praktiseeritakse. Tänapäeval, kus pereliikmed on tihtipeale kuskil üle maailma laiali, on see minu meelest vägagi mõistlik lahendus. :) Ja isegi lähedal olles kipub kiirel ajal surnuaias käimine meelest minema, sest elavad on ikka olulisemad. :)
KustutaKa mina olen täitsa ornungis ja tooli peal. Armastan isegi vanades surnuaedades kolada. Kui kusagile satun, siis kui vähegi aega on kiikan ka surnuaeda. Lugesin kohe huviga ja ootasin, et kas jõuad selleni välja, et karda elavat, mitte surnut. Nemad küll enam kellelgi liiga ei tee. Selle, mis minust kord jääb tahaks lasta tuulde puistata aga Mare mõte on veel parem.
VastaKustutaSiin ei olnud ka põhjust kukkuda ☺ Tuhk laiali ja kogu moos. Kas seda puud ka vaja on. Jänes ja kits maiustavad, tuleb puule haigus... Aga kui lihtsalt lennata laiali...
VastaKustutaPragmaatiline ellusuhtumine kõigepealt! :D
Kustutama tegelikult ei saanudki aru, mis peaks selles minestamisväärset üldse olemagi :)
VastaKustutaolen ka ikka armastanud vanadel kalmistutel jalutada, omatte olla ja mõtiskleda. tunda ja vaadata.... ja olen tundnud peamiselt RAHU. nagu neilgi piltidel. usutavasti seepärast ongi tegelikult kalmistud üldse loodud, et oleks paik, mis oleks rahupaik. kus ei tehta muud, ei künta, ei trambita, vaid lihtsalt saab olla... olla kogu ses elu imeväärses ringkäigus. ja see kõik kokku ongi helge. ja rahus.
olen selle üle eriti viimasel ajal palju mõelnud (on lihtsalt vaja olnud) ja kuigi mulle meeldib ka mõte saada viimne puhkepaik näiteks oma kodus, tundub mõnes mõttes selline spetsiaalne rahupaik kuidagi... õigem. kohasem. võib-olla on siin midagi tegemist sellesama "joonega", millest ühel pool on siinolijad ja sealpool lahkunud. ehk siis teatud mõttes (ainult teatud mõttes) on kalmistud lisaks tõelisele rahupaigale ka nagu väravad teisele poole. ja sinna minnes sa lähed sinna teadlikult. oled ette valmistunud. s.t. tead, kuhu lähed ja su vaim teab ja on kohaselt valmistunud (ka siis, kui lähed vaid puhtmaiselt riisuma-krõõbitsema). seal ei juhtu seetõtu kunagi seda, et tormad mõtematult ja ebakohaselt mööda v üle.... et ei osuta kohast tähelepanu, vaikset hetke... küll aga võib see juhtuda siis, kui puhkepaik on koduaias.
ja muidugi võib lahkumine olla väga valus. eriti, kui lahkunud on väga lähedased ja kallid. aga siiski on see ka sel puhul helge ja rahus...
lisaks rahule ja elu sügava olemuse tunnetamisele olen tundnud sellistel vanadel kalmistutel põlispuude all sügavas rahus neid vanu raudaedu ja -riste vaadates, et neid inimesi kord armastati. ja see on ilmselt kõige tähtsam. kogu ses aegade kulus ja kõige kaduvuse loomulikus käigus tajuda seda armastust.
samas mõistan ja tunnetan ma ka seda poolt, et lahkunule viidut ei tooda koju tagasi. ma ei oska seda seletada, aga saan sellest hästi aru. ja tegemist ei ole mitte hirmuga, vaid... ma ei oska sõnadesse panna, millega. mis sinnapoole kuulub, see jäägu sinna.
trumm
Väga ilusad ja sügavad mõtted. Minu helgeim surnuaiahetk (kõlab õõvastavalt, eks!), oli ühel ilmalikul matusel. Kuna lahkutud oli juba pool aastat tagasi, oli kõige suurem lein juba möödas. Ma ei oskagi seda tunnet seletada, aga ma tundsin mingit imelist sõnulseletamatut tunet. Ma mäletan, et suurte puude oksad õõtsusid tuules muusikaga kaasa. Päike paistis ja linnud laulsid. Ja kallis inimene sai lõpuks mulda puhkama. "Lahkunule viidut ei tooda koju tagasi" - nii kõlab see tõesti loogilisemalt ega külva inimestes asjatut paanikat. :) See on ilus mõte! :)
KustutaKirjutan trummi kommentaarile kahe käega alla, ma tunnen surnuaedadega seoses täpselt samamoodi.
VastaKustutaIlus vana surnuaed, ei midagi minestamisväärset. Väga sarnane Järva-Peetri surnuaiale, aga vist ikka ei ole see? Aga kommetest: mis surnule viiakse, seda tagasi koju ei tooda. Tööriistu ju kadunule ei viida, need kaasas ju enese pärast. Rääbakaks õitsenud võõrasemasid mul ka kunagi kahju pole olnud prügikasti või kompostihunnikusse ajada, kui selline surnuaias olemas on. Tühjad plastpotid on teinekord kõhklust tekitanud, aga siis mõtlen, et kodus neid ju nagunii üleliia palju. Aga küllap ei peagi vanas kombestikus nii kinni olema, maailm ja suhtumised ikka muutuvad ju aja jooksul. Minu meelest on sinust see väga ilus ja armas, et sa lapsed surnuaeda kaasa võtad. See on selline kaunis perekonnaloo järjepidevuse tajumise viis, kuidas seda muidu lastele õpetada. Esivanemad väärivad mäletamist.
VastaKustutaMaakalmistu ja linnakalmistu vahel on vahe. Linnakalmistul ma üksi viibida ei tahaks, sest seal liigub kahtlast kontingenti. Olen Metsakamistul haljastust teinud ja seal palju viibinud. Pole võõristust koha kui sellise vastu, töö on töö ja tahab tegemist, keskkond on tervslik, lõhnab mulla ja looduse järele. Kuid ühe maakalmistuga oli küll kunagi päris huvitav kogemus. Olime ühel saarel sealses surnuaias pildistamas(päikeseloojangu ajal) ei olnud mingit pelgu. Ümberringi olid rõngasristid ja loodus. Osad rõngasristid olid üle 300 aasta vanad ning mõni oli maakamara alla kadumas. Mändide all läks hämaraks, läksime läbi uuema osa värava poole. Uuemas osas tõusis turjakarv püsti. Oli võibolla võrreldav kõrgusekartusega. Sa ei teagi mida sa õieti kardad, aga sisetunne ütleb, et kuradima vales kohas oled. Arutasime isegi omavahel, et mis toimub, see oli mõlemal nii. Läksime väärikust säilitades kenasti välja ja see kadus ära nagu poleks olnudki.
VastaKustutafutu
VastaKustutavõimalik, et asi oli ka selles, et vanad osad on tavaliselt pühitsetud ja ära on saadetud vaimulike poolt. s.t. lahkunute eest on alati palve loetud. ja need ei ole lihtsalt sõnad. uuemal ajal ei pruugi osad lahkunud rahu saada ja me vaim tunneb selle otsekohe ära.
trumm