Olulised linnu-uudised, toiduabi ja soovimatud (ja mh kasvatamata) külalised

KÕIGE olulisem uudis on muidugi see, et  taevaluugid on lõpuks lahti läinud. Jess! Jumal tänatud! Koos sellega on on ka temperatuur kolinal alla tulnud. Üpris veider (aga uskumatult kodune) tunne, kui õues poeb külm kontidesse, nii et toas tuleb kere üles soojendamiseks tassike kuuma teed keeta. Mmm... mõnus. Kohe inimese tunne tekib. Pea nokib ja puha... (vahepeal läks juba meelest ära, kuidas see üldse käib) :D
Ja kui nokkimisest juba rääkida, siis suvel võetud tibudest on kasvanud sellised tegelased:

Kahtlustatud kukk ONGI kukk, kireb juba ja puha (on kahe ja poole kuune :D). Ülejäänute osas olen ma ikka hellitanud lootust, et need on tüdrukud. Mees aga avaldas nüüd arvamust, et nood on KA kuked. Fui, milline hirmus inimene - ikka peab mul tuju halvaks ajama! Nüüd ma vaatan õuduga nende "kanade" sabasulgede kasvamist ja... vaatan ruttu kuskile mujale - kahtlaselt pikad tunduvad need suled 😂

Ka kukk??? 😄

Hea uudis on see, et kevadel ostetud 3 noorkana hakkavad tasapisi munele:

Kaks alumist muna on noorte esimesed katsetused :) Ülemised vanade tegijate omad

Ilma juurde tagasi pöördudes, siis ütlemata tore, et ometi on sadama hakanud, aga... mis selle kuivaga juba pekki läks, see ongi pekis. Oma tuustide pärast ma väga ei muretse. Üldiselt on mul seis täitsa kena ja mis minema peab, eks see siis läheb ja... tuustid saab üldjuhul asendada. Palju rohkem olen ma mures oma pere (talvise) toidulaua pärast. Kartulisaak on kehva ja porgandit ei hakanudki ma selle suure kuivaga maha külvama (tagantjärgi täitsa õige otsus). Erinevad lehtköögiviljade pealsed pisteti paari päevaga lihtsalt nahka ja enamuse kurgitaimi võttis külm kevadel ära. Till ei suvatsenud selle kuivaga korralikult kasvada, niisiis sügavkülma polnudki midagi panna, sibulapealsetega umbes sama lugu jne, jne.

Nojah, marineeritud kurgid jäävad ilmselt ära. Maitsvaid kartuleid saab ehk kohaliku kartulikasvataja käest osta ja porgandite osas peab (jälle!) ema peale lootma. :D Hea, kui sul ikka ema on! Eriti hea, kui ema raskel ajal veel toiduabi ka osutab. 😜
Niisiis... ema tõi mulle ükspäev oma ülekasvanud peenrakurke. Pidid mingid imelikud kurgid olema, st kasvavad ja... kasvavad ja... ikka kõlbavad süüa. 😀 Kuna marineerimiseks olid need juba liiga kogukad, tegin nendest seda toorest vürtsikat kurgisalatit. No teate küll, seda küüslaugust varianti, mida kuumutma ei pea. Topite lihtsalt purki ja... saate jõuludeni pugida.
Ja olid huvitavad kurgid tõesti.

Esiteks olid need täiesti siledad, nii et pesemiseks piisas kiirest kraani all loputamisest. Ei mingeid õudseid torkivaid ogasid. Nii hea oli käsitleda.
Teiseks, hoolimata oma suurusest (üks oli mul rohkem, kui poole kilone) ei olnud need kurgid kibedad, kollased ega seest õõnes. Jah, seemned siiski olid, aga need sai välja lõigata.

Kolmandaks olid need kurgid hoopis teistsuguse olekuga, kui tavaliselt ülekasvanud peenrakurgid on - noor kurk on hoopis niiskema ja krõmpsuma olekuga, kui need vanakesed, mille viljaliha hakkab vaikselt juba vahtkummi meenutama. Aga vaat need kurgid olid endiselt mõnusalt mahlakad.
Ja neljandaks,... need olid toorelt väga maitsvad. Ja no... ma ei ole just inimene, kes ülearu toorest kurki armastaks. Mis sest vesisest hapukast asjast ikka armastada. Aga no need olid maitsvad. Ausõna! 💚💚💚
Ja... ma ei kiida siin niisama.  Mul oli õnneks oma peenrast kohe võrdlusmaterjali võtta ("Aztec" ja "Amour"). Minu kurgid olid ogadega ("Aztec" on selles osas eriti hirmus tegelane), ülekasvanuna kollased ning "vahtkummised" ning maitselt (ka noore kurgi puhul)... panid ema käest saadud minu omadele ikka pika puuga ära. 😀 Purgis pole enam ilmselt küll väga vahet. Ainuke puudus, mis neil kurkidel üldse ilmnes, oli see, et nende koor oli toorelt tarvitamiseks liiga paks (vähemalt ülekavanuna), niisiis pidin ma need enne salatiks tegemist ära koorima (no koorega oleks salat lihtsalt ilusam välja näinud).
Te nüüd kindlasti juba tahate, mis imekurgiga siis tegemist on?
Ema ostis toidupoest suvalise tootja suvalise paki, mille jutt talle enam-vähem sobis. Suur pakk, jagub mitmeks aastaks. Sort "Hela" (F1). Guugeldasin, peaksid olema väheste ogadega kurgid, aga noil polnud ogadest haisugi, nii et nüüd ma ei teagi, mida arvata. Valed seemned pakis? Äkki noortel kurkidel ikka olid ogad??? Peab ema käest uurima. Äkki on keegi veel seda "Hela" kasvatanud? Nii heal kurgil peab ju ometi õige nimi olema. :)
Igatahes sain ma tänu ema lahkele annetusele 10 purki küüslaugust nõretavat kurgisalatit ja saan nüüd tüütuid kaaskodanikke oma tapva hingeõhuga eemale peletada. 😝

Ja kui ma siin juba toiduabi kiidan, siis tänu tädi Eve aiast pärit vaarikatele, sai üle mitme aasta jälle vaarika-mustsõstra moosi keedetud. 22 purki! :) Oi, kui hea moos tuli. :) Mmm... mis neist olematutest porganditest, kui nii head moosi on 😛 Igatahes väga armas, kui on inimesi, kes oma ülearuseid aiasaadusi teistega jagada raatsivad. Kulub igati marjaks ära.
Ja tegelikult on mul üks selline "toiduabi" kord veel hinge peal. Siis, kui meie perre oli kevadel lisandunud väike inimene, kes peamiselt rahulolematu olemisega tegeles ja sügisel saatis mehe vanaema õde (see oli nüüd küll keeruline :D) meile arvestatava koguse kartuleid ja... marineeritud kurke. Need olid maailma kõige maitsvamad kartulid! Valged, jahused ja magusapoolse maitsega.  :) No ja kurke mul ju sellel aastal polnudki ning millegi marineerimisest... võisin ma ainult unistada. Nii, et vägagi kulus see saadetis ära :) Südamest aitäh saatjale! 💕

Ja nüüd nende soovimatute külaliste juurde. Kuna meie aed on hetkel endiselt maas, siis on siin nagu läbikäigu hoov. Ja seda just rebaste osas. Saate aru? MÕNI SIIN KASVATAB KANU samal ajal, kui rebased jooksevad õue peal vaata, et jalapealt maha. Päriselt! Jalaga segada on neid meitel. Karjuvad ja kraaklevad päeva ajal ja jõllitavad lillepeenrast vastu. Üks kutsikas töllerdab meil siin iga päev. Oeh... ja siis need kombed. Millegipärast meeldivad talle hullu moodi minu köögirätikud. Need on raudkindlalt vaja jahtuvate hoidistepurkide pealt minema tassida. Kompostihunniku kallal lamendamisest ei hakka ma rääkimagi - KÕIK on vaja laiali kanda. :(
Nojah, tegelikult võiks ju VEEL hullemini olla. Ühel aastal oli meil siin rebane, kes ronis järjepidevalt üle 1,5 m võrkaia meie aeda, et... siin kakada. Või no... mitte LIHTSALT selleks, et kakada, vaid et kakada MILLEGI PEALE. Ja ma ei tee nalja praegu! Ilmselt oli tal mingi kakimiskiiks, sest ta nägi ikka vaeva selle asjaga - tassis kuskilt mingi kaltsu, paberi või midagi muud sobivat ja väljutas oma ekskremendid siis sinna peale. Jäledik selline! Ükskord, kui tal vist muud käepärast polnud, lajatas oma hunniku lihtsalt aeda kännu otsa. Õudne loom! Sellest ma ei hakka rääkimagi, et ta kassi kausi järjepidevalt ära varastas ja meil lõpuks muud üle ei jäänud, kui see nööriga kassi maja külge kinni siduda. Kass ise teda ei huvitanud, aga vaat see tühi kauss...

Täna pidin õue pealt rebase rõvedat sedasammust... värki kokku korjama. Fui! Üks on selge - aiata siin ei saa! Liiga palju kutsumata külalisi ja muud... värki...