Naabrite muru on alati rohelisem... ehk ta ei taha enam ära minna!

Jätkan täpselt sealt, kust ma eelmine kord lõpetasin (pealkirja järgi peaks olema see kahe käega peast kinni hoidev ning samal ajal juukseid katkuv ning näost hall emoticon).
Ühesõnaga - meitel on nüüd uus tore koduloom!

Armas eks! Oeh... 😞
Inimest ei karda ja sööks ilmselt pihust, kui miskit isuäratavat ainult pakuks (mida me muidugi ei tee!). Tunneb ennast siin väga koduselt (laseb heamaitsta minu tooretel viinamarjadel) ja üritab ennast kanade aedikusse sisse kaevata. Kui kanu pole, kõlbavad tibud ka. No midagigi!

Andke üks tibupojukesekenegi...

Aga häda korral kõlbavad ka viinamarjad

Ütleme nii, et... ma olen päris ahastuses. Mees küll aasis, et ehk ta tegelikult ei tahagi ÜLDSE mu kanu SÜÜA. Et ta nõnda noor veel - tahab nendega AINULT mängida 😂 Just, kindel see! Äkki on üldse taimetoiduline?!
Aga minul ei ole vabatahtlikult plaanis talle mitte oma kanade küünemustagi loovutada! Ja siiani on ta pidanud tõesti ainult hapude viinamarjade ja külapealt varastatud toidujääkidega leppima - piltide tegemise aeg olid kanad turvaliselt laudas kinni. Ükspäev tegid naabrid õues grilli ja nii kui tuppa sööma läksid, oli rebane kohal, et hõrgult lõhnavaid pakendeid minema tassida :D

Nämm...

A on teil siin veel midagi head vää...

Kohe panen koonu pihku...

Tean-tean, ilus olen!

Ahjaa, üks öö, lasi ta meil magamistoa akna all mutipüssist pauku. 😀 Ilmselt mõjus vinnastaud püss talle väga kutsuvalt...
Olen korduvalt teda minema (metsa) ajada üritanud. Ma olen suur ja hirmus INIMENE, keda sa kartma pead! Just nimelt üritanud, sest ta lihtsalt ei võta vedu. Istub mulle lihtsalt peenrasse maha ja jõllitab mind sealt oma nunnude silmadega ning kui tema suunas tormijooksu teen, istub lihtsalt kaks meetrit kaugemale.Või poolteist.
Nojah, ükspäev proovisin teda kividega eemale peletada, aga ainuke asi millele mul pihta saada õnnestus oli teismelise Moskvich. Eee... ups! Anna emale veel kivid kätte - ta ei oska nendega midagi peale kapoti mõlkimise teha. No ma tahaks nüüd öelda, et tegelikult polnud see ju ÜLDSE minu süü. Hoopis see pagana rebane oli kõiges süüdi, sest ta mängis minuga ümber selle mosse kassi ja hiirt. Mina olin ühel pool autot ja tema teisel pool ja nii me seal ringiratast käisime. Vahepeal olin muidugi hirmus kaval ja keerasin otsa ringi, et teisipidi seda ringi käia, aga see hirmus rebane võttis siis ka kohe teise suuna. Aga ikka ümber Moskvichi. Kolinaga vastu kapoti lennanud kivi peletas ta umbes-täpselt nelja meetri kaugusele. Ja sealt edasi pidin ma selle õudse looma kolme-nelja meetri kaupa metsale lähemale hirmutama. Jess! Jälle kolm meetrit kodust kaugemal! Kui ma olin ta lõpuks enam-vähem, et metsa talutanud ja tuppa tagasi tulin... oli rebane ka juba kanaaia ääres platsis (siia käib nüüd see peaga vastu seina tagumise emoticon!). Urr...
Mis siis ikka, täna lähen vist ikkagi isolaatoreid juurde ostma ja siis veame lisa voolutraate ümber kanaaia. Üleval meil muidu on, nüüd paneme alla ka.

Aga miks neil naabritel see muru ikkagi rohelisem ja taevas sinisem on? Vaat sellepärast, et mõnedel siin jooksevad hundikutsikad ja karud aia taga ringi ja minul on jälle ilmajäetuse tunne. Et nagu... mis mõttes??? Kus minu hundid on? Võta või lambad, ausõna! 
Igatahes... meeldis mulle väga mehe õe jutt sellest, et lisaks huntidele ja... jumal teab mis loomadele veel, nägid nad ükspäev isegi... rebast. Rebast??? Mul on neid siin jalaga segada!
Tead Kristi, teeme nii, et ma saadan sulle selle hirmsa rebasekutsika ja sina saadad mulle siia paar hunti ringi jookma ja ulguma, eks. Diil? Mul ei ole koeri ega lambaid nii et... võtan nad tänulikult vastu.
Viige ainult see hirmus rebane minema! 😂