Iga aed leiab lõpuks kodu. Eee... vähemalt mõneks ajaks :D

Kes aias, kes aias...

Kui ma siin augusti alguses oma (võrk)aia liigutamise lugu jagasin, siis jäi mulle hästi meelde Provva Tii kommentaar selle kohta, et küll see aed ka lõpuks oma õige koha leiab. Ausalt, ma mõtlesin, et see aed ei leia KUNAGI mingit kohta või, et seda ÕIGET kohta lihtsalt polegi olemas, sest vedasime me mehega neid nööre, mis me vedasime - ikka oli tulemus vale. Hakkasin juba vaikselt kahetsema, et mul see lollakas väravaliigutamise mõte üldse tuli, millest kogu see jama pihta ju hakkas. Aga samas ei saanud ma ju ka enam mehele öelda, et ole nüüd tore mees ja pane see aed samasse kohta tagasi, kust sa selle oma haigete kätega juba üles oled kiskunud. No nii rets ma ikka ka ei ole! 😀
Ega ma siis viimaks mingit muud lõppu sellele loole ei näinudki, kui et tuli boxist välja mõelda.
Selle boksist välja mõtlemisega on meil mehega oma nali, sest esimene kord, kui ma tema soovitusel boxist välja mõtlesin, siis... sai ta teada, et meie uus köök tuleb teha vannituppa (no meil on SUUR vannituba :D), vannituba tuleb teha lastetuppa ja lastetuba tuleb teha hoopis hetkel kasutatavasse kööki. 😂 Eee... ja need kolm ruumi asuvad meie maja juba remonditud poolel, nii et PALJU ÕNNE.  😂
Ja... ühel teisel korral mõtlesin ma veel boxist välja... 😀
Ühesõnaga - see boxist välja mõtlemine on tegelikult ülimalt ohtlik tegevus, mis võib vabalt abielulahutusega lõppeda. Seega, kõigile teistele soovitan  ma SOOJALT oma mõtlemistega ikkagi kuidagi moodi selle kuramuse boxi sees püsida. 😛 Ärge ronige sealt välja - seal sees on hea ja turvaline!

Niisiis... sain ma aru, et meie probleem seisneb ilmselt hoopis esialgses vales mõttes, kust uus aed üldse alguse peaks saama. Häh! Andsin mehele käsu veel ehitusnööri osta ja ühel kenal päeval said need nöörid ka enam-vähem paika sätitud. Ja mis siin pattu salata - ikka kaugemale, kui esialgu plaanitud. Edasi tuli visualiseerida ja harjuda. Tunnetada (ega närvidele ei käi? :D). Ja no... aiaposte ja võrku ostma minna, vanaga ei tulnud enam kuidagi välja :D
See nööride aeg oli tegelikult väga vajalik ka jälgimiseks, et kust, kuhu ja kuidas me sealkandis liigume, et leida õige koht tulevastele väravatele.
Kuna aia uus asukoht lõikas mu põllumaast kolmandiku, mis pidi edaspidi aia sisse jääme, siis põllul rohimas käies tekkis selline veider turvaline tunne, kui ma seal nööri ääres (väljaspool "aeda") toimetasin. Mõtle vaid, kui sealt metsast kargaks näiteks miski hullunud marutõbine jaanalind välja ja kihutaks otse minu suunas! Juudas, ma peaks elu jooksu tegema, et ta küüsist pääseda! Khm... aga kui mul siin selle nööri asemel näiteks see võrkaed oleks siis... ma võiksin lihtsalt elegantselt nagu noor hirv üle aia hüpata ja agressiivsele jaanalinnule aia tahant süüdimatult keelt näidata.
Nä-nä-nä-nä-nää-nää! Vaata, kui hea, et see aed meil ikka siia on planeeritud, sest põllul pahaaimamatult rohides, ei tea ju kunagi, mis hirmus elukas võib metsast välja hüpata ja mind nahka pista tahta. 😀
Uue aia püsti saamiseks kulus nädal septembri lõpust-oktoobri algusest. Vahepeal tundus, et jääbki vist katki, sest kusagilt polnud enam võimalik osta sellist aiavõrku nagu meil vaja oli. Ning vahepeal seisis keset põllumaad üksik väravamonument (ootas võrku) - ikka seesama värav, mille liigutamisest meie aia liigutamine üldse alguse sai.

Värav eikuhugi

Kuigi me pidime lõpuks ikkagi natuke kombineerima, et aiavõrguga kuidagi välja tuleks ja puuduolevaid väravaid ka mees kohe teha ei jõudnud, siis lõpuks sai meie aiast ikkagi kinnine territoorium. Jess! Väga hea tunne on. Ja aias liikumine on palju lihtsam ja loogilisem. :) Ja rebane kimbutab vähem! Ühel hommikul enne aia lõpliku kinni saamist, oli ta mulle näiteks maja trepile sellise mõnusa pommi visanud ↓

ILUZ! 😀 See hirmus loom muidugi püüab end, aeg-ajalt jälle kuskilt aia alt sisse kraapida, aga me järjekindlalt blokeerime tema tegevust, nii et vähemalt mingi aja püsib ta väljas :D
Kuna me pole sugugi kindlad, et sealkandis see meie viimaseks aia liigutamiseks jääb, siis midagi betoneerima abikaasa ei hakanud - tagus aiapostid lihtsalt tuima näoga maasse ja kinnitas võrgu sinna külge. Aga ütles, et järgmised kümme aastat ta seda aeda liigutada ei viitsi. Ma isiklikult arvan, et küllap ta seitsme aasta pärast juba viitsib 😜.

Kokkuvõttes sai teise kohta liigutatud kogu meie aiast kaks külge. Ühest (külje) nurgast 16,5 ja teisest nurgast 11,5 m edasi. Ja siis teisest küljest veel 9,5 m. See ei andnud mulle tegelikult mingit olulist lisaruumi, sest see ruum oli juba nagunii kasutuses, küll aga läksid asjad lihtsamaks ja loogilisemaks. Ja tekkis perspektiiv! See aed oli ikka täielik pidur! Nii, et ma olen rahul, põnevil ning vaatan lootusrikkalt uude kevadesse, sest mul on vahelduseks jälle ideid. 😎 Aga siiski pigem ettevaatlikult ja mitte liiga suuri plaane tehes, sest naine ja ema olemine võtavad mu elust suure ampsu.

Õnneks on kõige hädapärasemad õuetööd meil tehtud: sibulikud on maas, lehed kokku korjatud ja sauna katus vahetatud. :) Taimepealseid oleks vaja veel lõigata... Ja noorte puid metsloomade eest kaitsta... Üht-teist veel
Ja üldse...
...üritan ma siin kuidagi lihtsalt elus püsimisega tegeleda ja teismelise tempude pärast mitte südarit saada. Nii, et kui keegi teab head rahustavat vahendit, siis andku aga tulla! Ja kui ma vahepeal päris otsi pole andnud, siis kirjutan ikka teinekord jälle 😜