Otsi kohta, kus sa saad ehk... milleks mulle kõik see?

Ilmselt ei ole ma ainuke, kes end sügiseti maa põhja kirub, et... mille pagana pärast su oli vaja omale nii palju igasugu kraami kokku ahnitseda!?  Ahh??? MIS SUL VIGA ON? 
Mnjaa... kohe häbi hakkab enda pärast. Natukene. Aga igal sügisel kõnnin ma oma notsikutega mööda aeda ja otsin (viimset) kohta, kuhu... miskit veel maha torgata. Piiisikest vaba pleissi, kuhu uus elanik sokutada. Või kaks. Vähemalt ajutiseltki! 😀 Aga miks ma siin aias üldse neid herneid pean kasvatama? Vaata, kui palju need ruumi raiskavad. Võivad vabalt põllul kasvada ka ju. Hi-hii, ja nagu naksti hernepeenra jagu vaba ruumi tuustidele juures.😜
See aasta õnneks lahenes mul (üle mitme aasta) küll kuidagi leebemalt see probleem. Kuna mul oli väike peenralaiendus taimestada + kivila laiendusega tekkinud vaba ruum. Aga ikkagi... iga sügis kirun ma ennast maa põhja, kui nendele viimastele kodututele tuustidele oma pleissi otsin. Kuhu panna, kuhu panna? Tahaks ju kohe õige koha peale. Aga kõik "õiged" kohad on ju juba hõivatud või siis... pole seda õiget kohta veel üldse olemaski. Eee... tuleb... kunagi... 😀 Aga kui kohta pole, siis... mida see pagana tuust siin üldse teeb???
Ja nendel hetkedel mõtlen ma küll, et... milleks mulle kõik see? No ausalt! Milleks? Igal sügisel üks ja see sama. No siis veel see vastik taimevarte koristamine. Ja kuuseokstega jahmerdamine. Ausalt... mis mul viga on???
Ja siis ma muidugi luban endale, et järgmine aasta olen ma NORMAALNE inimene. Ja isegi usun seda natuke...
No ja siis... satun ma arvutis oma aiapiltide peale...


...ja...

... ila hakkab suu nurgast tilkuma. 😃 Izzand, kuidas mul seda ikka vaja on! 💚

Kõiki neid värve ja lõhnu...

... ning pisikesi armsaid detaile. 😍

Oeh...

Mulle tundub, et ma hakkan järjest paremini alkohoolikuid mõistma - neil lihtsalt on vaja juua ja kõik! Mul lihtsalt on vaja neid tuuste ja kõik!
Alkohol on abiks murede unustamisel! Sama siin - aed aitab unustada. Kasvõi hetkeks.
Alkohol on tore ajaviide! Nooo... aias aeg lausa lendab ju. 😀
Alkohoolikul isutab. Hirmsasti kohe! Eee... pole mul siin paremat miskit. Keel suunurgast ripakil vahin talv otsa isuäratavaid taimepilte ja kevadeks on asi juba päris hull. Teate küll ju, kuidas aiainimesed juba jaanuaris kuskil peenraserval murelikult silmi kissitavad, et ei tea küll, kuidas need tuustid seal ilma minuta hakkama saavad? Äkki peaks nad ikka tuppa kolima? Ja mõni murrab esimeste kevadilmade tulles, kaasikildude klirinal sisse oma kasvuhoonesse, et lihtsalt mulla lõhna tunda. Eee... ma mõtlesin, et äkki seal on rohida vaja....
Jah, alkohoolik ei saa ima napsuta elada! Ja mina ei saa ilma tuustideta. Või no... muidugi saan! Lihtsalt... mis elu see oleks??? 😂
Õnneks on aedlemine vähem tervist kahustav tegevus, kui pidev napsutamine. Vist. 😀 Ma vähemalt kinnitan endale, et on. Aga aedlemise kasuks räägib kindlasti see, selle tegevusega saame me ise paremaks ja tihtipeale läbi selle saab paremaks ka maailm meie ümber. Vaat nii! 😛

Ja siis mulle meenub, miks ma ühel jaanuarikuu päeval selle blogiga üldse algust tegin. Et jagada siirast rõõmu. Et ise õppida.  Ja mis kõige olulisem... et läbi positiivse võimendamise ise mõistuse juures püsida. No ei olnud lihtne aeg elus. Ei ole ka hetkel.
Nii et mul on seda aeda ikkagi vaja, kohe väga on...