Räme seenesousti isu... ehk seenelkäigu memuaarid

Nagu niuhti, pool veebruari läbi. Jess! Ja niikaua kuni lumi sulab, ja külmetab, ja jälle sulab, ja... ei külmeta siis...  tuleb ju ka kuidagi hakkama saada.
Ning kuna viimasel ajal on mind hirmus seenekastme isu tabanud ja hooajal pole ju aega oma memuaare kirjutada siis...
 
Piinav seeneisu on vist tingitud sellest, et suvel jäi mul seente isu täis söömata. Kõik jagasid FB-s pilte oma kummis seeneämbritest ja minagi tormasin siis ummisjalu metsa ning pidin möönma, et... SEENI MEITEL JAGUB!
Alustuseks võis nt korjata igasugu erinevaid kärbseseeni - nii pruune, kui punaseid.

Mmm...

Kohe tõmbaks keelega, eks!

Kollakaspruun kärbseseen Amanita fulva

Hea uudis oli muidugi see, et osad neist ( ↑) pidid isegi süüa kõlbama, aga... ma igaks-juhuks ei hakanud testima. Las jääb mõneks teiseks korraks...

Lisaks leidus meil hordide kaupa sooriisikaid (Lactarius helvus). Tule või aiakäruga metsa seenele - lihtsalt nii hea saak!

Ja no esikoht kuulus pretensioonitult tavavahelikele, mille äravedamiseks oleks pidanud järelhaagise rentima.

Paxillus involutus

Ja kuigi oma ajal sai isegi neid seeni kahe suupoolega krõmpsutatud (Teised järgi ei tee, eks!) siis... ega nad maitselt suuremad asjad polnud, nii et... võis vabalt vahele jätta . 😛 

Igatahes pärast mõningat kaalumist, jõudsin ma järeldusele, et kuigi valikut nagu oleks siis... NII HALVASTI mul siiski veel ei lähe ning... tegelikult maitsevad mulle puravikud ja pilvikud hoopis rohkem ning... ma lahkusin väärikalt. Tühja korviga.
Nuuks! Niipalju, siis seenesoustist. 

Tõele au andes ega see meil mingi õige seenemets seal üldse olegi, samas kiiremad ja teadjamad päris tühja pihuga korviga ei jää. Tavaliselt. 
Samas... vabalt võib ju ka vähe kaugemale minna, aga see on selline ettearvamatu kuluga ettevõtmine. Ehk juhtub jälle nii nagu üks kord, et...

... ema helistab ja kutsub endaga kaugemale metsa seenele. Ta on juba eelmine päev seal käinud ja hea soone peale sattunud ja...  mitte ei jõudnud kõiki koju tassida. 
Ema on mul ahne inimene - kui seened juba metsas on, tuleb need sealt tingimata ka koju vedida! Ja mina olen oma ema tütar - ka ahne inimene - niisiis olen rõõmuga nõus kompanjoniks hakkama. 
Teoreetiliselt on asi väga lihtne: me peame vähemalt kilomeetri üle suure põllu metsa äärde kõmpima, metsaääres õigest kohast metsa sisenema, seejärel mööda rada tuimalt otse kõndima ning lõpuks õiges kohas lihtsalt paremale keerama. Mis saaks veel lihtsam olla? Loll saab ka sellega hakkama ju!

Niisiis lapsed jäävad koju üksteist hoidma ja mina tuiskan emaga, ilanõre suunurgas, ämbritega metsa poole. Jee! 
Metsa ääres tekib meil aga ootamatu probleem - me ei leia õiget avaust üles, kust metsa siseneda. Olen ise seda "auku" korduvalt kasutanud, aga... mida pole, seda pole. Hulk aega sõelume mööda metsa serva, et seda leida, aga leidmata see jääbki. Ega meil siis muud üle jäägi, kui siseneda metsa suvalisest kohast ja hakata läbi metsa paremale poole liikuma lootuses, et õigele rajale siiski välja jõuame.
Miks ma sellest nii pikalt üldse räägin?  Sest see see mets seal on hoopis erinev meie kodulähedasest metsast, kus me muidu marjul/seenel käime. Meie koduse metsa suuruseks on ainult u 85 ha ning seda ümbritseb inimasustus, lisaks seal on üpris lihtne ringi liikuda - mustikamets ju. Aga vaat see vähe kaugem võiseenemets... see on ikka ehtne karulaas, nii et enese suvalisest kohast metsa pressimine pole mingi lihtne ülesanne. Lisaks ei ole sealpoolses osas võimalik ka viit meetrit otse punktist A punkti B liikuda. Ikka peab minema kusagilt ringi, ronima millegi alt, või ronima millegist üle. Ühesõnaga - korralik džungel!

Niisiis olles end kuidagi sinna metsa sisse pressinud, hakkas ema teadja näoga kohe oma seenekoha suunas rühkima - ikka paremale poole hoides. Minul jäi üle ainult sabas püsida. Ja ei olnud see mingi tore jalatuskäik - ikka räme võitlus, et jälle10 m edasi liikuda. Rühkisime, mis me rühkisime ja sihtisime, mis me sihtisime, aga oodatud rada meie vastu ei tulnud (aga me pidime rajalt ju paremale keerama!). Ema muidugi ei lasknud ennast sellisest väiksest pisiasjast segada ning rühkis muudkui sihikindlalt edasi. Ikka seente poole, ikka seente poole... Ja kuna minul ei olnud kindlat teadmist, kus see lubatud seenekuningriik täpselt asub, siis ei saanud ma ka vastu vaielda. Imestasin lihtsalt oma ema vastupidavuse üle - minu jalad (ja puusad) lõid juba ammu tuld välja, aga rahustasin ennast mõttega, et kui ma nüüd päriselt otsad peaksin andma, siis pole emal ilmselt suur probleem mind seljas metsast koju kanda. Koos seentega muidugi!
Vahepeal vist tuli meile isegi see otsitud rada vastu, aga kuna me ei teadnud, kus me täpselt sellel rajal paikneme ja tagasi ei viitsinud ka enam jalutada, siis me lihtsalt ületasime selle lootuses, et kuskil seal teisel pool on ka need neetud seened. 😡😡😡
Olidki. Aga enne seda tuli mul kümneid kordi ronida millegist üle. Või millegi alt läbi. Kuulates samal ajal ema juttu sellest, et me peaksime vist paremale hoidma. Või vasakule. Või jumal teab, kuhu. Urr...
Lõpuks leidsime ka otsitud võiseened Aga ma ei lugenud ema näost küll välja, et see üldse meie pikalt otsitud seenekoht oleks. Enam polnud muidugi vahet ka. 
Mingil hetkel kohtusime üksiku metsseaga. Ilmselt nägime me emaga nii metsikud välja, et isegi siga põgenes ruiates meie eest - no pärast kõike läbielatut, poleks ma muidugi ka mingil juhul olnud nõus temaga oma saaki jagama. 👹
Kui ämbrid pilgeni täis said korjatud, oli vaja kodu poole liikuma hakata. Ema teadis muidugi täpselt, kuhu poole meie jaoks oluline rada jääma peaks, mööda seda on juba lihtne metsast välja saada. Mina nagu hea tütar ikka, võtsin lihtsalt sappa. Ikka paremale ja siis vasakule. Ja siis vaskule ja siis otse ja siis... natuke paremale jne. 
Jube raske oli nende ämbritega seal õudses võpsikus liikuda. Õla- ja kaelalihased läksid ämbrite tassimisest pingesse, lisaks valutavad jalad, mida tuli kaasas tassida. Ja seda pagana rada ei paistnud loomulikult jälle kuskilt. Kui ema oli järjekordselt seda nägu ,et ta tegelikult ikkagi ei tea, kuhu poole me minema peaks, siis sain aru, et... see tädi (mis sellest, et lihane sugulane) mind siit metsast küll niipea välja ei vii! 
 
Oma koduses metsas polekski see üldse hull asjade seis - see on lihtsalt NII väike, et kui peaksidki eksima, siis hakkad lihtsalt tuimalt ühes suunas liikuma ning jõuad mõistliku aja jooksul metsast välja. Hetkel viibisime me aga metsas, mille pindalast oli mul teada, et.... see on SUUR! See on ühenduses teiste suurte metsade ja rabadega nii, et eksimise korral ei pruugitagi sind kunagi leida. Ja mul ei olnud enam mingit tahtmist (ega jõudu) seal metsas pikemalt viibida. 

Niisiis püüdsin alustuseks teha kindlaks päikese asukohta - polegi nii kerge ülesanne, kui oled paksus metsas ja taevas on pilves. Kuna ma teadsin enam-vähem kanti, kus asusime ja täpset kellaaega, siis kodu jäi meil päiksest tiba paremale poole. Teinud päikese asukoha kindlaks hakkasimegi kiiresti sinna poole liikuma. Internetti, ega mingit GPS-i meil tookord kasutada ei olnud. Küll aga helistasin ma oma mehele ja ütlesin, et ta töölt tulles (kell oli nõksa neli läbi) külavahel signaali annaks. Võimalik, et me kuuleksime seda. Kui me just liiga kaugel ei ole... Aga meil oli nüüd vähemalt mingi kindel suund kuhu poole liikuda ja see andis jõudu. 
Ega pikalt kõndima pidanudki, kui metsa ääres põllul hakkas õnneks kombain vilja võtma ja see oli küll üks tore ja kergendust pakkuv heli - tsivilisatsioon, jess! Ja samas kindel märk sellest, et liikusime õiges suunas. 

Oi, kui väsinud ma lõpuks koju jõudes olin. Kirusin oma seeneaplust maa põhja ja mõtlesin, et ma iial enam ei lähe emaga metsa seenele. MITTE IIAL! 
Kolm korda võite arvata, kas see ka nii on läinud. 😜
Milline süüdimatu inime! Ela sellisega ühe katuse kupli all 😂