Igal omad talverõõmud... ehk kes teisele auku kaevab...

30. jaanuar 2019

Ühel päeval jäin ma kohe pikemalt mõtlema, et miks mulle talv üldse ei istu ning jõudsin järeldusele, et mulle lihtsalt rämedalt meeldib, kui elu on lihtne. Ja ma isegi ei räägi sellest, et mulle meeldib soojal ajal vahel õhtuti jalgrattaga sõita (nii et soe tuul sääri paitab) või suvel õues murul värskeid lehti lugeda. Ma räägin hoopis palju proosalisematest asjadest, nt kui mul on vaja, haaran oma autovõtmetega koti → tõmban kiiruga midagi jalga → jalutan autoni → käivitan auto ning → tõmban ülbelt jehhat.

Aga talvel võib sellest lihtsast soovist terve kirjandi kirjutada: vaja on minna sõitu, järelikult tuleb enne kobida õue lund lükkama/kraapima ja autot sooja panema (aga kus mu soojad töökindad üldse on???) ja uurima, ega sahk pole teeotsa lumevalli lükanud. Ja kui sa oled end oma vattides juba rõõmsalt autoni välja kühveldanud ja lähed teeotsa kontrollima, saad sa teada, et sul polegi mõtet end kuhugile pressima hakata, sest sahk pole üldse käinud ning tee on tuisand → kobid tuppa tagasi → võtad vammused seljast → ootad sahka → valmistud võtma telefonikõnet ja teatama, et sa ei saa kokkulepitud ajal tulla (sama ajal saabub lumesahk) → topid kiiresti selga õuevatid ja tormad õue, et auto sooja panna → tormad tagasi tuppa → topid selga eelmisel korral selga panemata jäänud riided (soojemad püksid ja soe rätt) ning tormad õue tagasi → lähed kühveldad teeotsas sinna saha poolt lükatud lund, et üldse teele pääseda → jalutad tagasi auto juurde ja paned lumelabida oma kohale → pühid autoistmelt sinna ukse avamise käigus lennanud lund ja üritad saabastega võimalikult vähe seda valget kraami salongi tassida → tõmbad hammaste plaginal ukse kinni ja palvetad, et see pagana talv juba kiiresti läbi saaks.
Ma praegu võtsin asja lühidalt kokku, lihtsalt ei viitsinud pikemalt kirjutada. 😛 Aga ainest oleks! Ja paljudes sarnastes olukordades.

Ühesõnaga - lund meitel jagub!

Ja juurde enam ei soovi! No vähemalt mina ei soovi (mees on mul vähe imelik, tal on kogu aeg meeter puudu 😀. Hirrmus inime!).

Ja täna, kui mul oli jälle vajadus argiste asjadega tegeleda (ehk kompostikasti tühjendada), siis pärast üle hangede ronimist ja paksus lumes sumpamist (oi, ma mõtlesin kadedusega Anne jutu peale, et neil on ainult u 20 cm lund), siis juhtus mul kuidagi nii, et kogemata kombel lendasid koos kompostimaterjaliga üle aia ka kaks kotti, mille sees see kraam oli (osa tõin juba enne). Kuna sealne värav on lumme mattunud, pidin ringiga aiast välja minema. Mäletate - üks tubli inimene kaevas omale enne lume tulekut ühe korralikku augu maa sisse, kuhu kompostimaterjali koguda. Tegelikult oli see inimene isegi usinam ja jõudis teise KORRALIKU kompostikogumine augu veel kaevata, sinnasamasse aia taha. Aga ega lagedal lumisel väljal, lume alt, ju aru saa, kus see väärt auk TÄPSELT asub ja nii ma sinna sisse astusingi. Prauhti! olin tagumikuni lumes ja kui end kuidagi august välja saada üritasin, kukkusin päris pikali. Polekski nagu hullu, aga...  selle augu peal vedeles ju kõik see tore kraam, mille ma just hetk tagasi sinna, üle aia, lennutanud olin: kanakondid; kartulikoored; hallitanud saiaviilud; veel igasuhu head kraami ja... hapukapsas. 😂

Naerge nüüd terviseks! Naer teeb tuju heaks ja aitab kevadel kiiremini tulla. :)

Mina aga ootan niikaua reedet. Reede on hea päev - minu lemmik ja... siis on juba veebruar. Ja kaugel see märtski siis enam on. Ning siis... võib juba päriselt kevadet ootama hakata. Ja ehk sulab see hirmus lumi ka lõpuks ära ja ma ei pea rohkem toidujäätmetes ujuma.

Loodame parimat! :)