Koledad kaevetööd ja natuke tuuste kah :)

 

Juba mõni aeg tagasi kirjutasin, et mees ähvardab mind kevadel aias algavate SUURTE kaevetöödega. Kui aus olla, siis terroriseeris ta mind sellega juba eelmine kevad, aga aja puudusel jäi tal maa tookord sonkimata ja... ega ma seegikord väga uskunud, et ta selleni jõuab. Aga tutkit, Vasja! Ühel hetkel oli kopp õuel ja... 😱

Kes see hull siia peenra tegi???

Ausõna, mina pildistasin nartsisse

Öeldakse, et üks pilt räägib räägib rohkem, kui 1000 sõna. No... ma ei viitsigi ju pikalt kirjutada. Aga need kõige hullemad pildid jätan siiski näitamata 😛
Kuidagi lühidalt kokku võttes siis...  põhjuseid kaevamiseks oli mitu: vesi kõrvalhoonesse, elektrikaabel kolme erinevasse kohta, vundamendi soojustamine, vana betoneeritud tee üles võtmine. Ja siis veel SEE asi, mida me mitu aastat oleme ajapuudusel edasi lükanud 😂
Juba esimesel päeval andis meite liivane maa kopale ninanipsu... paekivi näol. 😂
Kui kallis abikaasa esimesel õhtul kella kümne tuppa vaarus, lubas ta visata mõne kõvema esemega igaüht, kes väidab, et meitel siin liivane maa on.
Tegelikult me muidugi teadsime, et siin õue peal kohati väga paene on, aga et see just alati seal peab olema, kus kaevata vaja 😅

Ühesõnaga põhimõtteliselt kogu majaesine sai üles kaevatud + rohkem kui 50m kraavi kõrvalhoonesse. Ja otse loomulikult jäi kopa teele vana kartulite säilitamiseks mõeldud auk, mille me siia elama tulles igasugu elamises leiduvaid pudeleid täis loopisime. Karma? 😂

Kui mees kraavid jälle kinni ajas ja mulle hakkas just tunduma, et polegi miskit väga hullu ju siis... küsis ta ühe paha küsimuse. No, et kas võtame SELLE asja ka nüüd lõpuks ette või rendime hiljem kopa uuesti?
Millal hiljem? Minu sajanda juubeli paiku või??? Et näeme vahepeal hullult vaeva, et õu jälle ilusti korda saada ja siis kaevame selle kõik jälle üles??? EI! Kui see kopp juba siin on siis...
Ja mees lõigi uuesti kopa maasse, et maja eest pinnas koorima hakata. Et lõpuks ometi jõuaks me selle õnnetu sillutise panekuni. Elus pidi soovitu ikka täpselt õigel ajal tulema. Või siis natuke hiljem. 😛 Kui meie oleksime oma sillutise varem maha saanud, siis... nüüd oleks pidanud selle kõik üles võtma ja kõike jälle otsast alustama. Huh, vahel ma ikka mõtlen, et kusagil keegi... juhib... asju. Tervitused talle. Jou - hästi tehtud, vana! 😊

Kopp töötas meil kolm päeva. Ukseesine on nüüd jälle üles kaevatud ja tuppa pääseb mööda puust purret. 😂

Hihii 😁

Otse loomulikult selgus, et ukse ees on meitel mullakihi paksus kohati lausa 40 cm. 😂 Saate aru? Samal ajal, kui mul on vaja lihtlabane tikri istik mulda pista, siis... mulda ei ole. Lihtsalt EI OLE ja kõik! Aga vaat kempsu all ja ukse ees - võta palju tahad. 😂 Oeh... elu ei ole õiglane, ei ole...

Aga kes arvab, et ma selle koleda õue pärast enam korralikult süüa ja magada ei saa siis... hihii 😛 On jube küll, aga aias on ikka nii, et selleks et midagi saaks ilusaks, peab see kõigepealt saama koledaks. Teeme nii kiiresti, kui saame ja vahet pole, kas selle kõige korda saamiseks kulub kuu, aasta või hoopis paar - ma jõuan selle ära oodata. Raudselt!
Sest ma keskendun heale. Ja ilusale. Seda on siin ikka ka.

`Accent`

`Ascot`

Mis jutt see on, et see aasta pidid nartsissid jube kehvad olema? ↓

 

Kevadadoonisel on ikka veel kinniseid õienuppe :)

Võiks jätkata, aga... kell on palju ja pilt hakkab vaikselt taskusse vajuma. Vajub, vajub, vajub...
Häh! Vajuski ära. 😛