Hullud mutid... ehk kes meist siin nüüd õige haudub???

Meil koorusid laupäeval (03.08) selle suve kolmandad tibud ning mul on äraütlemata hea meel, et see jube haudumissaaga lõpuks läbi sai. Nii et need, kes mind viimasel aja on näinud ja salamaisi mõelnud, et miks ma küll nii vana, kole ja väsinud välja näen siis... nüüd teate. 😂
Kogu sellest suvisest haudumisbuumist võiks vabalt 600-leheküljelise raamatu kirjutada, niisiis ma üritan kuidagi lühidalt ja kokkuvõtlikult selle asja siia kirja panna.

Pesas piiksuvad munad 😀

Algusest alustades siis, esimestest kolmest sellesuvisest tibust, kes kohe kolme kuuseks saavad,  kasvasid kaks pruuni kukke ja üks must kana. Kana kolis juba ülejäänud karja juurde, kuked on eraldi... kosuvad veel. 😀 Ausalt öeldes on neist kukkedest jubedad nähvitsad kasvanud...

Pärast seda läks hauduma pruunikirju kana, kes poole pealt ümber mõtles (ja sellest olen ma juba kirjutanud).

Siis otsustas eelmisel aastal rebase käest sugeda saanud Träpsu haudumist proovida. Kuna ta on minu kõige pisem kana ja mul polnud aimugi, kas temastki õiget haudujat on, siis panin talle prooviks alla 5 muna. Tõele au andes peab ütlema, et ta võttis seda haudumise asja ikka õige vabalt ja ma olin täiesti veendunud, et nendest munadest küll midagi EI KOORU, sest pidevalt lasi ta oma munadel maha jahtuda, kaks muna kaotas üldse kuskile ära (mis oli minule uus kogemus - tegelikult vabaneb kana niiviisi eluta munadest) ja istus peale väljas kooserdamist pidevalt valele pesale "hauduma". Juudaz, kui kanaaju saab üks kana olla??? 

Vahepeal läks teisele ringile pruunikirju kana, kellest tegelikult õiget haudujat ei ole ning ma viisin ta teise kanalasse jahtumisele. Ja vahepeal sain siis Träpsu järjekordselt jahtunud munadega üle õue teise kanalasse joosta, et too "jahtuv" kana need kiiresti üles soojendaks, see aeg kui munade õige omanik kuskil "rahulikult võttis". Hullem, kui lasteaed, ma ütlen. Ei mingit vastutustunnet!

Niisiis... mingil hetkel tekkis mul juba küsimus, et kes meist siin nüüd üldse haudub? Mina vä??? Sest jumala eest, palju lihtsam oleks olnud ise nende munade otsas istuda ja tibud välja haududa!

Üks päev, enne munade koorumist, istus Träpsu jälle pärast õhtusööki rahumeeli tühja pesa peale "hauduma" (siia käib nüüd see pead vastu seina tagumise emotikon). Jumal, anna kannatust!
Samal ajal tekkis ka mustal habemega kanamammal isu uuesti emaks saamist proovida... Jõuate ikka jälgida või??? 😛
Ja suur oli meie üllatus, kui täiega ülejala haudumisest hoolimata, koorus Träpsul ikkagi 2 tibu. Hull mutt! Mille eest???

Siin me nüüd oleme! :)

Süüa ka antakse vä???

Träpsu koos oma kahe titega kolis teise kanalasse.

Mustale habemega mammale ostsin 10 haudemuna alla (teismeline ei jõudnud muidugi munade sisseostu ja väljamüügi hinna erinevust ära imestada 😀) ja kui esialgu oli mul plaanis ta teistest kanasest eraldada ning teise kanalasse rahulikult hauduma viia, siis Träpsu tibude tulek keeras selle plaani tuksi. Ma lihtsalt ei julgenud teda koos tibudega ühte ruumi haudele panna, kartes et piiksuvad tibud ajavad ta segadusse ning ta võib pesalt ära tulla ning üritada võõraid tibusid "lapsendada". Ei näinud muud varianti, kui ta ikkagi teiste kanade juurde hauduma jätta.
Kui kogu see eelnev Träpsu jama tundus tüütu ja väsitav, siis järgnevad kolm nädalat olid erinevate jamade tõttu veel ERITI närvesöövad. Kana ise oli endiselt tubli hauduja. Aga need teised... oeh. 😦
Lõpuks ei jäänud mul ikkagi muud üle, kui hauduja kana pesa avaus plaadiga kinni katta ja teda siis kaks korda päevas sööma-jooma ja jalgu sirutama lasta (ilma teiste juuresolekuta!). Õudne jebimine...
Aga harjub! Meespool samuti.
Nii et, kui sa oled öösel kell kaks koju jõudnud ja kell kolm voodisse kukkunud, siis on ju igati normaalne ärgata hommikul kell 7 oma kalli naise lause peale: "Kuule, mul on laudas kruvimisel abi vaja..."
Ja kui sa oled siis uneuimasena hommikumantlis lauta kiirustanud, siis selgub, et naine on... lihtsalt loll... ja unustanud akutrelli väljakruvimise asendisse, aga endal on vaja kruvi hoopis plaadi sisse keerata. 😀 Aga ma olin sinna plaadi sisse juba korraliku augu "puurinud"! 😂
Nojah, sellepärast naine siin midagi ei ehitagi...

Igatahes...
Träpsu tibud on kasvanud ja saavad laupäeval (10.08) 4-nädalaseks.

Emmega on hea ja turvaline! :)

Pildistad vä???

Träpsu on ka kasvanud. Kui alguses võttis ta seda emaduse asja ikka väga vabalt - pugis ise kõhu täis ja siis meenus talle, et tal ju miskid näljakotid ka kaelas - siis nüüd suhtub ta oma töösse palju tõsisemalt. Natuke liigagi tõsiselt juba, sest viimasel ajal kipub ta inimesi ründama. Hull lind - ma juba kardan teda, aga loodetavasti läheb see tal varsti üle 😀


Mustal habemega kanamammal koorus lõpuks ainult 4 tibu. Vähe, aga hea, et niigi läks! Arvestades kõike juhtunut. Ja kohe meenub ühe teise (vähe suurema kaliibriga) linnukasvataja jutt, kes ei jõudnud ära imestada, et tal kolm kana said kamba peale tervelt nelja tibuga maha 😂. No, mul läks ju palju paremini. 😂 Ma loodan, et talvel on mul hästi kiire ja pole aega uurida, palju üks korralik inkubaator maksab...

Tere! :)

Kõht on ikka rämedalt tühi...

Uus kodu :)

Elu on mõnus! :)

Need tibud on mind üllatanud oma SUURE isu ja asjalikkusega. Tupsununnud! 💛💛💛💛 Loodetavasti kasvavad neist toredad ja terved linnud.

Miks ma seda kõike üldse kirjutan?
Sest tibutamine on tegelikult väga tore! Tõesti on. Kogu see koorumise ootamine ja jälgimine, tibude kasvamine... Probleeme on muidugi ka, aga neile tuleb leida lahendus.
Lihtsalt...asjalik hauduv kana tuleks KINDLASTI teistest lindudest eraldada (kui te ei soovi just enneaegselt südameinfarkti saada). Ja seda ma ka endale pühalikult tõotasin, et EI IIAL meie habemega kana enam sedasi haudu, et teised tema pesa ligi saavad. Õpime. Tasapisi.

Ja järgmine aasta tibutame jälle! 🐣🐣🐣
Aga seni saame olemasolevate kasvamist jälgida :) Ja kukesuppi süüa... 😝
Ahjaa, see pruunikirju kasutu hauduja läks jälle hauduma, juba kolmandat korda see suvi. Hullud mutid, ma ütlen. 😂
Loodan, et ei saanud väga pikk ja segane jutt. Ja ehk keegi leidis isegi mingi tera siit...