Üks päev Loode-Eestis... ehk siis, kui veel suvi oli

Tegelikult on jutt muinastulede (öö) päevast. Ühest ilusast ja suviselt palavast päevast, kui me olime otsustanud tähistada perega oma pere teismelise sünnipäeva väikese väljasõiduga. Tegelikult oleks ju võinud talle lihtsalt mingi juraka kah kinkida, aga mõtlesime, et see läheb tal juba paari kuuga meelest, aga pikk piinarikas päev koos lubjakatest vanemate ja tüütu väikevennaga - see juba niisama ei unune! 😛 Et halba asja natukenegi pehmendada, haarasime tiba kõrgema reitinguga onu Sveni ka kampa. 😀

Ja et teismeline nõustuks meiesuguste igavate vanainimestega ÜLDSE välja tulema, siis kasutasime söödana Laitse ralliparki. Tadaa... ja teismeline lendas liimile nagu niuhti 😝 Ütle veel, et vanemad lollid on! 😛

Seda, et ta hästi sõita oskab, ma teadsin. Aga täitsa huvitav oli jälgida, kuidas ta end mingitest kaameratega varustatud enesekindlatest kuttidest, tuima järjekindlusega, järjest mööda pressis. Üks nimetas end enne sõidu algust veel Hõbenooleks. Häh! 😂
Pärast seda, kui poisid olid end rallipargis ära väsitanud, tegime peatuse Laitse lossi juures,

kus onu Sven (koos Väikemehega) eksis ära tuhande tuti mäele... 😉

Koos väikeste poepeatustega jõudsime Keilasse, kus ühes toidukohas leidsin ma pakutavat Futu kooki. No, seda ei saanud ma muidugi proovimata jätta 😜

Oli teine midagi kräsupea koogi sarnast, ainult et... kahjuks teen ma ise kõvasti paremat 😂

Edasi jõudsime (poolkogemata) Rummu karjääri. Sissepääs maksis täiskasvanutele 3€, alla 18-aastased said üldse tasuta. Ja sellest rahast mul kahju küll ei olnud!

Mööda seda kitsast ja lõpuks ka väga järsku rada jäi minul kahjuks turvakaalutlustel üles ronimata. Sest Väikemeest poleks ma maha raputada saanud ja kuna tema turvamiseks oli juba minu kahte kätt vaja, siis... enda tarvis poleks lihtsalt käsi jagunud.😦
Pean ainult 12 aastat veel ootama - siis ronib juba ludinal ise!
Iseasi, kas siis veel minust ronijat on... 😂

Tegelikult oleks tahtnud seal kauem aega veeta, aga kuna kell liikus halastamatult õhtu poole siis...
Aga kes teinekord sinna kanti satuvad, neile soovitan soojalt! 💙💚💙
Ja mis peamine, teismelisele meeldis ka! Nii palju ilusaid Insta pilte...😛

Mereäärse rahvaga on ilmselt teisiti, aga ühele keskmisele kesk-eestlasele on ilusa ranna leidmine paras peavalu. Võib-olla olen ma paranoiline, aga mulle tundub, et enamus rannarahvast teeb kõik endast oleneva, et tüütu turist rannast eemale hoida. 😂
Õige ka! Nagunii tulevad siia lärmama, jätavad oma laga randa ja kakavad põõsaste alla. Kellel selliseid vaja?
Ühesõnaga, ühe õige ja hea ligipääsevusega ranna otsimine võtab aega. Ja kuna mul laiutas atlases Loode-Eesti randade kogemuses suur must auk (mul on selline hea märkmetega atlas muidu), siis võis asi võtta arvestatust kauem aega.
Õnneks meil joppas ja pikalt otsima ei pidanud. Ja edasi ei julgenud ka sõita/otsida, sest pärast poleks meile (head) parkimiskohta enam jagunud. Niisiis jäime varakult ankrusse ja saimegi rahulikult merega omaette olla. Tema rääkis. Meie kuulasime. Hoolega.
Ei pannudki muusikat üürgama, ega loopinud prahti maha. Kakat ka ei teinud. 😛

Väikemees vedas oksaga liivale hoopis ühe rallitee 😛

Nii ta läks. Imekaunilt. Justkui teades, et sellel õhtul on nii vaja.

Lõketest ongi millegipärast mul ainult see pilt. Tegelikult oli neid lõpuks kahekümne ringis. Ilus oli. Isegi kontvõõrana.
Teismelisel algas järgmine päev uus eluetapp  - uus kool, uus elamine ja uued tutvused.
Minu meelest täitsa ilus viis suvi ära saata, sünnipäeva tähistada ja uut algust samuti.
Elu on imeline. Kui me vaid oskame vaadata. 💗

Ei olnud küll aianduslik jutt...
Aga aedleja on ka ainult inime! 😎 😛
Ja praegu sajab meil külma vihma. Prrr...

Järgmine kord proovime siis tublimad olla 😀