Siis kui üks seitsmene poiss elab Norma täpitopsidele...

Kas teie teate, kust tulevad meile meie lapsed? Mina ei tea! Sest kuidas muud moodi saaksid nad olla meist endist niivõrd erinevad. Ja kõik see vanarahva jutt sellest, et "laps on kodu peegel" ja "käbi kännust kaugele ei kuku" on puhas jama. Kukuvad kaugele - oi, kui kaugele kukuvad! 😂 

Kui meiete pesamuna ei meenutaks välimuselt meid endid, siis võiks olla täiesti kindel, et sünnitusmajas läks tookord midagi sassi. Aga kuna meenutab, siis... saavad ideed otsa.  😂

HÄÄSTI lühidalt kokku võttes - meie seitsmene noorhärra jumaldab vanu asju. Katkiseid asju. Roostes asju. Lagunenud majasid. Vanu autosid. Vanu ja lapitud asju. Vana mööblit ja vanu raamatuid. Vanu puitaknaid. Vanu raadioid ja televiisoreid. TORUSID! Pappkaste. Jne, jne. Niisiis fännab ta hullumiseni suuremas osas just neid asju, mille kohta normaalsed inimesed "prügi" ütlevad. Ja ma ei hakka praegu kirjeldama, et kuidas on (roostes) torude ja pappkastide armastajaga koos elada või kuidas näevad välja meie käigud mõnda vanavarapoodi.

Kahte asja jumaldab see laps veel. Joonistamist ja... punaseid täppidega Norma kuivainetopse. Nendest viimastest on ta enda sõnul unistanud terve oma elu. 😂 Vahel ma mõtlen, et... ta ei ole oma eelmist elu vist lõpuni unustanud. Muud moodi ma toimuvat seletada ei oska. Või siis... läks kuskil midagi ikkagi väga sassi. 😂

Kui panna kokku vanade asjade ja joonistamise kirg, sünnib tuhandeid pilte vanadest asjadest. Aga mitte nendest ei tahtnud ma täna kirjutada. Hoopis topsidest, täpitopsidest.

Täitsa ausalt tunnistan, et mind igasugune kola ei võlu. Kokku kukkunud majad samuti mitte. Ja nende vanade raadiote ja televiisoritega pole tänasel päeval midagi tarka peale hakata. Mõned vanad asjad on täitsa toredad ja väärivad loomulikult (taas)kasututamist, aga kuskil on piir. Seitsmesel seda piiri ei ole! 

Alguses ma arvasin, et see Norma kuivainetopside ihalemine läheb üle. No see laps tahaks ka, et osa meie maja katusest oleks sisse kukkunud või vähemalt MÕNED aknaklaasidki majal võiksid katki olla (NB. kõlab ilmselt kaheldavalt, aga TÄIESTI terve mõistusega lapsega on tegu 😛), aga täna ta juba teab, et NEED asjad ei tule kõne allagi. Niisiis lootsin ma, et ajaga läheb ka see täpitopsi asi ikka paremaks. 

Ei läinud. Hullemaks läks!

Alustuseks korjati kuskilt prügihunnikutest, ja jumal teab kust, koledaid mõlkis ja roostes täpitopse (võimalusel ka teisi Norma kuivainetopse). Need olid nii jubedad, et neid ma tuppa tuua ei lubanudki. Isegi kuskil kuuri all hoidmiseks olid need minu hinnangul liiga omadega õhtal.

Ühe korralikuma üksiku topsi ostsin talle küll kohalikust Uuskasutskeskusest. Rohkem lihtsalt polnud. Selles käisid rosinad. Niisiis püstitas ta oma tuppa vägeva kohviku, kirjutas menüü ja puha. Ühe valikuna sai sealt tellida ka rosinaid. See oli tungivalt soovitatav. Või vähemalt uhati neid "rosinaid" sealt topsist tublisti koogi peale ja salati sisse, kui neid asju juhtusid tellima. 😂

Järgmisena tekkis spetsiaalne täpitopside joonistamise vihik. 

...üks lehekülg sealt. Kollased olid ka

  Seejärel hakkas neid joonistatud täpitopse juba igale poole mujale ka imbuma:

Isadepäeva kaardi pealmine pool

...seest

Eesti keele kodused tööd:

Laps pistis iga kord kiljuma, kui kuskil punaseid täpitopse nägi. Näiteks Ülemiste keskuses käies, tuli sundkorras tolgendada ka ühe teatud söögikoha ümbruses, kus neid täpitopse interjööris kasutati. Laps vaatas ja õhkas, et tema unistus on talle nii lähedal, aga see ei täitu. No milline lapsevanem ei murduks? 

Mul endal mingeid tundeid nende täpitopside vastu pole, on teised üsna kehva kvaliteediga, kipuvad roostetama jne, aga viimaseks piisaks minu karikas sai see, kui laps ihaletud täpitopsid endale ise valmis tegi. Ega see lainepapp tahtnud sugugi sealt painduda, kust vaja, aga tehtud need tal said:

Tegelikult oli mul mõte osta talle need topsid maikuus toimuvaks sünnipäevaks. Ja eks ma juba mõnda aega seda täpitopsi turgu jälgisin ka. Lapsega koos loomulikult. Ta on meil muidu täiesti nutivaba laps, aga seda ta teadis, et telefonis on mingid kohad (näiteks nostalgiliset nõude grupp), kus täpitopside pilte saab vaadata. Emme oli näidanud ju. Niisiis küsis ta korra päevas arglikult, et kas mul on aega temaga telefonist neid täpitopse vaadata? Äkki on keegi midagi müüki pannud? Nuuks! Muidugi mul oli aega. Aga ikka jäime mitu korda hiljaks, kui (normaalse hinnaga) neid topse kuskil pakuti. Olin valmis ostma isegi need täitsa uued kiles olevad topsid, kui keegi ainult enne ostu sooritamist need kilest välja võtaks ja näitaks, et mis seisukorras need päriselt on. Vabalt võivad roostes, mõlkis ja kriibitud olla ja selliste eest pole mõtet ju hingehinda maksta.

Laps oli muidugi iga kord kurb, kui hea pakkumise jälle maha magasime (no ei passi kogu aeg seal telefonis ju), aga ma lubasin talle, et ta SAAB OMA TOPSID! Et ma veel ei tea, kuidas ja kust, aga ta saab need. Ning et see kõik võib natuke aega võtta, sest need temale mõeldud topsid ei ole teda veel lihtsalt üles leidnud...

Issi osales meil ka vahepeal ühel tutikate kiles topside pakkumisel, aga hind läks lõpuks mõttetult kõrgeks ja me loobusime.

Seejärel tegin SOS postituse ühte Näoraamatu nostalgiliste nõude grupi. Sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Läks nii, et saime päris mitmeid pakkumisi ning lausa kolm! lahket inimest pakkusid lapsele oma Norma kuivainetopse täitsa niisama. Heast südamest. Aitähhi eest. Suured tänud neile kõigile! Eestimaa on ilusaid ja häid inimesi täis!Täitsa piinlik oli siis loomulikult inimeselt uurida, et kas on ikka TERVE KOMPLEKT ja kas ikka kindlasti punase kirjaga? 😂 Aga just see viimane oli lapse jaoks ülioluline.

Õnneks inimene oli arusaaja, mõistis, et haigus või nii... Ja haigele on vaja ju ravimit. Punase kirjaga! 😛 Lisaks saatis ta kutse ka ühte teise (nõude)gruppi. Ainult vaata ja imesta, et kuhu kõikjale inime oma lapse tõttu sattuda ei või. 😛

Koolist tulles uuris laps esimese asjana, et kas KEEGI on veel topsidest pilte saatnud? Kas SEE tädi on topsidest pilte saatnud? Sest ta tahab neid NII VÄGA juba näha! 😃

Ja vahepeal, kui katus väga sõitma kippus, kordas ta mantrat: "Adrian ole nüüd rahulik, Adrian ole nüüd rahulik...".

Täpitopside järgi käisime umbes-täpselt saja kilomeetri kaugusel. Ikka ühes kohas, mitte kolmes. Laps oli loomulikult täiesti sillas. No mõelge ise, kui te olete millegist KOGU ELU unistanud, ja nüüd võib juhtuda, et see unistus täitubki. Hullumajapuhvetju! 

Tagasitee möödus meil juba rahustava plekikolina saatel. Sest, KÕIK topsid oli ju vaja üle vaadata. Plekikolina vahele kostid vahepeal hüüatused: "Emme, siin on "SEE" tops ka!", "Oi, täna on mu elu parim päev!" ja "Mõtle, TERVE komplekt!".

 Laps oli rahul ja vanemad ka. Suurt siirast rõõmu jagus lapsel kuni uinumiseni.

Järgmisel hommikul pisteti üks väiksem täpitops koolikotti. No sellist väärt asja peab ikka teistele näitama ju! Ja õhtul sõitis suur jahutopsik autos meiega toidupoodi kaasa. Ikka üksjagu kindlam tunne, kui su (elu)unistus sinuga kaasas jõlgub! 💗

Nädalakese hiljem on noorhärra endiselt sillas ega suuda uskuda, et tal nüüd täitsa PÄRISELT oma täpitopsid on. 

Sätitud ja sobitatud kohvilaud :)

Kas teie teate, kust tulevad meie lapsed? Mina ei tea. Aga tore, et tulevad! Just sellisena nagu nad on. :)